EUROOPAT TULEB ISLAMI EEST KAITSTA

                                  Vastus ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"

Austades kõiki rahvuskultuure ja religioone, peaks siiski mõistma, et Euroopas peaks just euroopalik kultuur teised kultuurid endasse integreerima ja mingit multikultuurset võrdsust siin olla ei saa, kirjutab filosoofiaprofessor Eduard Tinn. Euroopa islamiseerub meie silme all. Moslemeid on Euroopas juba 55 miljonit. Tony Blair on öelnud välja mõtte, et radikaalne islam on meie tsivilisatsiooni kõige suurem hädaoht. Kuid kõige suurema furoori meie poliitkorrektses ja järeleandlikus Euroopas tekitas läinud aasta lõpul Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes Potsdami pidulikus õhkkonnas autasustas pressivabaduse auhinnaga Taani karikaturisti Kurt Westergaardi, kes oli saanud kuulsaks oma Muhamedi pilapiltidega ning keda üritati islami terroristide poolt tappa tema enda kodus möödunud aasta suvel. Merkel sai hakkama kiiduväärt teoga, ta tuletas meile meelde, et Euroopa on avatud ühiskond, kus kehtib mõtete ja ideede vabadus. Euroopas ei või kellelgi sulgeda suud, kui aga keskaegse mõtlemisega inimesed millegi peale solvuvad või ei saa millestki aru - on see nende probleem. Arenenud ühiskond ei saa tantsida võõra algelise pilli järgi. Eurooplased lähtuvad iseendi poolt aastatuhandete jooksul loodud väärtusarusaamadest. Kuid kas saab paljukiidetud tolerantsus olla vabas ühiskonnas absoluutne? Muidugi mõista - ei. Me ei saa olla tolerantsed fašistide, stalinistide, antisemiitide, kannibalistide, religioossete pimedusejüngrite (ükskõik kas islamistlike või kristlike) vastu. Ei saa olla mitte mingit tolerantsust vahhabiitide vastu, kes tapavad Põhja-Kaukaasias naisi ja lapsi; või siis Iraani usufanaatikute suhtes, kes loobivad naisi kividega surnuks. Ei saa tsiviliseeritud ühiskond olla tolerantne radikaalse islami ja tema keskaegse ideoloogia suhtes. President Obama kinnitas hiljuti, et ei saa olla islami kui niisuguse vastu, kuid mõningad tendentsid islami liikumise sees teevad tõsiselt murelikuks. Islamimaailma teatud ringkonnad kutsuvad üles džihaadile, sõjale uskmatute vastu, unistavad maailma valitsemisest nagu omal ajal unistasid kominternlased. Ja selle agressiivse ideoloogia üheks osaks on Euroopa islamiseerimise strateegia, katse õhkida Lääne ühiskonda seestpoolt. Silmnähtav on püüdlus saada  Euroopast  jagu massiga. Ja isegi selline, justkui mõõdukas islamist nagu Türgi peaminister R.T. Erdogan, kuulutas järgmist: "Minaretid ja mošeed - on meie täägid, ümmargused kuplid - meie kiivrid, mošeed - meie kasarmud ja usklikud - need on meie sõdurid." Vägagi sõjakas terminoloogia! Edasi uskmatute territooriumile! Ekspresident G.Bush tegi omal ajal ideoloogilise vea kui ta kuulutas "ristisõja" islamiradikaalide vastu, sest just sellisel moel ta laskus keskaegsele tasemele, mil kristlased sõdisid moslemite vastu ristiretkede aegu. Justnimelt sellisel moel mõistavadki maailma kaasaegsed džihaadi sõdalased, kellede jaoks moslemite võitlus kristlaste vastu on igavene teema. Nende jaoks pole maailmas midagi muutunud. Kuid meie jaoks on vägagi muutunud! Elame täna ilmalikus  ühiskonnas, kus riik on kirikust  eraldatud. Euroopa on oma  arengu käigus tänu Renessansile, Valgustusele, humanismile vabanenud keskaja kammitsaist  ja  kiriklikust järelvalvest. Religioonist on saanud iga  subjekti  personaalne asi - kes tahab palvetada, sel on olemas kirikud, sünagoogid, mošeed. Kuna religioonist on saanud eraasi, siis kollektiivsed palvused tänavatel, nagu seda harrastavad näiteks moslemid Pariisi kesklinnas, sulgedes palvuse ajaks jalakäijatele  terved  tänavad  -  see on ilmaliku ühiskonna jaoks täielik nonsenss. Suure hulga moslemite tahtmatus arvestada euroopalike tavadega ning erinevate Euroopa riikide seadusandlusega on hakanud kutsuma esile üha suuremat rahulolematust eurooplaste hulgas. Üheks esimeseks rahulolematuse signaaliks sai Šveitsi referendum minarettide ehituskeelu küsimuses. Mis puutub aga Euroopa riikide juhtkondadesse ja Euroliitu tervikuna, siis väga populaarseks on muutunud jutt 21.sajandi Euroopa multikultuursusest. Kuid mille najal peaks püsima see  multikultuurne Euroopa? Vastus saab olla vaid üks -  euroopalikel väärtustel, sest ainult nemad saavad olla selleks alustalaks, selgrooks, mille najal kõik püsib. Uued juurdetulijad võivad rikastada Euroopat vaid mõningate uute kirgaste värvitoonidega, Euroopa olemust nad muuta ei suuda. Euroopalikul kultuuril pole mingit vajadust loobuda oma rikkalikust pärandist. Termin multikultuursus - see on üks moodne sõnaühend, mis peaks selgitama kõigile, et eurooplased on valmis enda sekka võtma üha uusi tulijaid ning et nad on tolerantsed ja pole rassistid. Eespool sai juba mainitud, et me ei saa olla tolerantsed radikaalse islami, tema terrorismi ja keskaegse mõttemaailma suhtes. Keskajaga tuleb sõdida mitte ainult Afganistanis, vaid kahjuks ka Euroopas eneses. Merkeli julge tegu, millega ta ei kartnud minna enamiku oma kolleegide argpüksliku poliitkorrektsuse vastu, oli kindlasti ka ühe Euroopa liidri selge ja ühetähenduslik sõna igasuguste keskaegsete mõttemallide vastu. Euroopa täitumine ühe suurema hulga keskaja teadvusega inimestega -  see on palju tõsisem probleem kui terrorism. Terrorismiga on selge - kõik mõistavad selle hukka. Keskaegse teadvusega meie keskel on raskem võidelda. Väga kergesti võib saada süüdistuse rassismis ja seda kaarti kasutavad islami ideoloogid ja Euroopa vasakpoolsed igal võimalusel. Saksa pankur Thilo Sarrazin tõstatas oma palju kära  tekitanus raamatus "Saksamaa hävitab end" probleemi, et enamik türklasi ja araablasi ei integreeru Euroopa ühiskonda. Iga  ühiskond  püüab integreerida migrante. Ja kas siis tsiviliseeriv tegevus, kus kõiki ühe riigi ühiskonna liikmeid  õpetatakse austama selle riigi seadusi ja norme on rassism? Austades kõiki rahvuskultuure ja religioone, oleks siiski vajadus selgelt mõista, et Euroopas justnimelt euroopalik kultuur (ja mitte miski teine) integreerib endasse (ise rikastudes) kõik teised kultuurid. Nii et mingit multikultuurset võrdsust siin olla ei saa. Kui ma aga sooviksin elada näiteks Iraanis, siis on selge, et osast oma euroopalikkusest ma pean seal nii või teisiti loobuma. Arendada euroopalikku mõttevabadust  teokraatlikus riigis oleks liiast. Võõrasse kloostrisse oma seadustega ei minda. Jah, kui just sõda ei peeta. Eduard Tinn on filosoofiadoktor ja professor Eesti Ekspress