Martin Helme: Mida teha Eesti meditsiinisüsteemiga?

Martin Helme, kolumnist, Konservatiivne Rahvaerakond

www.DELFI.ee

Foto: Hendrik Osula

Kui süsteemi reform välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“ kvaliteetset arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele suuremaid palku või paremaid töötingimusi.
Oktoobri alguses, kui Eestis algas meditsiinitöötajate streik, käis peaminister Ansip ringi ja seletas kõigile, kuidas ta ei saa midagi teha, sest kõigepealt vajab meie meditsiinisüsteem laiapõhjalist arutelu põhimõttelistes küsimustes. Sama kinnitasid kõik streigi osapooled: süsteem on umbes ja vaja on sisukat, põhjalikku ning laiapinnalist arutelu kuidas ta tulevikus toimima peaks. Samas teatas sotsiaalminister Hanno Pevkur kategooriliselt, et erakindlustuse võimalus on välistatud ja järgmise kolme nädala jooksul ei ole arutelule silpigi lisandunud.

Põhjus on ilmne. Väheneva ja vananeva rahvastikuga Eestis saavad tervishoiukulud per capita ainult kasvada. Euroliidu abirahade ja regulatsiooni džunglis on meil aga reaalne majandus lakanud olemast ning eesti majandus koosneb mitte lisandväärtuse juurde loomisest, vaid abirahade ja maksude ümberjagamisest üdini korrupeerunud poliitilise struktuuri poolt. Kui meil oleks normaalne, rikkust juurde loov majandus, siis oleks meil ka kasvav majandus ja maksubaas, mis jõuaks sammu pidada kasvavate sotsiaalkulutustega, paraku on meil aga täpselt vastupidi.

Neid karme reaalsusi arvestades on selge, miks keegi ei taha „laiapõhjaliselt“ arutada meditsiinisüsteemi „põhimõttelisest“ reformist. Poliitikutel pole lihtsalt avalikkusele midagi head öelda Kui süsteemi reform välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“ kvaliteetset arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele suuremaid palku või paremaid töötingimusi.
Maksutõus või omaosaluse suurendamine?
Selle saavutamine nõuaks ühte kahest: kas karmi maksutõusu või patsientide omaosaluse arvestatavat suurendamist. Vähegi taiplikum inimene hammustab kiiresti läbi, et meditsiinisüsteemi käimas hoidmine tema praegusel kujul tähendab rohkem raha võtmist tema taskust. Ja seda sõnumit „elu läheb paremaks“, „Euroopa viie rikkama hulka“, „euro hindu ei tõsta“ valitsus valjult välja öelda lihtsalt ei taha. Niisiis valiti lolli mängimine ja venitamistaktika lootuses, et streik vaikselt ära vajub ja saab veel mõned aastad probleemi eirata.
Maksude tõstmine oleks allakäigu kiirendamine. Hoolimata müüdist, et me oleme madalate maksude maa on maksutase Eestis niigi juba Põhjamaadele lähedane ning iga edasine maksutõus pigistab siinse majanduse eluvõimet veelgi rohkem kinni, ajades arstidele lisaks välismaale ka ettevõtlikumad inimesed ja koos nendega ka töökohtade loomise ning omaniku-, palga- ja maksutulud.
Omaosaluse suurendamine praeguse süsteemi jätkumise puhul oleks arulage. See tähendaks, et meie nö tasuta ja kõigile kättesaadav universaalne solidaarne arstiabi, mida me tagame oma sotsiaalmaksuga, ei ole ühtegi ülalnimetatud asjadest. Ta ei oleks tasuta, ta ei oleks kõigile kättesaadav ja ta ei oleks solidaarne. Kui juba nagunii tuleb arstile minnes maksta, siis miks ma peaks veel enne seda iga kuu maksu maksma?
Kuigi vasakpoolsed – kaasa arvatud Hanno Pevkur ja teised Reformierakonna liikmed – selle mõtte maha laidavad, tuleks Eestis just minna üle erakindlustuse süsteemile. Selleks, et maandada peamised erakindlustusega seotud riskid, tuleks seda teha pika üleminekuperioodiga – sarnaselt meie pensionisüsteemile – ning luua tugev riiklik järelvalvemehhanism.
Tervishoid poliitikavabaks
Erakindlustuse põhimõte peaks meeldima igaühele, kes usub, et kodanik peab olema oma valikute ja raha peremees. See võimaldaks ühe hoobiga muuta tervise arsti ja patsiendi vaheliseks asjaks, lükata rahalugemisest poliitikud välja ja muuta see kindlustusfirma ning haigla tööks. Ühe hoobiga oleks korruptsiooni ja mõõdikute asemel konkurents ja innovatsioon, mis kulusid pidevalt alla surub.
Kui me muudame tervisekindlustuse kodaniku, arsti ja kindlustusfirma vaheliseks eraõiguslikuks kokkuleppeks, muudab see väga põhimõtteliselt kogu meditsiinisüsteemi ja ka riigi ning kodaniku vahelist suhet, aidates kaasa sõltlasühiskonna asendumisele peremeheühiskonnaga. Erakindlustus on kõigist võimalikest lahendustest kõige patsiendisõbralikum, kuna loob inimesele võimaluse ise otsustada, milliste riskide vastu ta ennast kindlustab ja kelle juures ravib.
Riigi rolliks jääb tagada, et kindlustusfirmad ei moodustaks kartelle ega üritaks oma kohustuste eest kindlustusvõtjate ees kõrvale hiilida. On poliitilise kokkuleppe küsimus, kas riigi kanda jääb ka teatud riski- või eelisgruppide subsideerimine üldistest maksudest.
Loomulikult on erakindlustusel omad probleemid. Eesti on väike ja siinne elanikkond vaene. Päris kindlasti peab ravikindlustus olema kohustuslik. Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mis katab taskukohaselt ära kõige elementaarsemad tervisekindlustuse valdkonnad, võimaldades samas kõigil kindlustusfirmadel osaleda tervisekindlustusturul oma pakettidega.
Selleks, et väiksemad kindlustajad saaks turul osaleda ja nii turu kartellistumist vältida, tuleb sarnaselt Liikluskindlustusfondile luua Tervisekindlustusfond, mis toimib ühise hüvitus- ja garantiikassana. Ühtlasi kaetakse sealt nende isikute kulud, kes mingil põhjusel ei omanud kindlustust, kuid keda ikkagi on ravitud (näiteks erakorralised patsiendid).
Konkurentsieelis
Erakindlustus võimaldab inimestel säilitada oma tervisekindlustus – vajadusel ajutiselt odavamale paketile üle minnes – ka töötuks jäämise ajal. Praegu kukub taoline inimene süsteemist lihtsalt välja.Ilmselt oleks loogiline, et kindlustusmakseid saab sarnaselt pensionisambale või töötukindlustusele kinni pidada tööandja.
Tõsi, kohustuslik erakindlustus ei too süsteemi maksjaid oluliselt juurde võrreldes praegusega. Aga ta muudab raha kasutamise põhimõtteid, tekitades konkurentsi ja andes võimu patsiendile. Ta tekitab haiglatel vajaduse olla säästlik ilma kvaliteedis kaotamata, kuna kindlustusfirmad on huvitatud võimalikult odavast teenusest ilma kindlustusvõtjaid kaotamata. Ja ta võtab riigilt ära skisofreenilise rolli olla korraga „tasuta“ ravi tagaja ja samal ajal arstiabile ligipääsu piiraja kulude vähendamise nimel. Ta võtab ära peamised korruptsiooni kanalid, milleks praegu on Haigekassa ja sihtasutuste vormis tegutsevad poliitikute kontrollitud haiglad.
Suurim lahendamist vajav probleem on üleminek uuele süsteemile. On loogiline, et erakindlustuse puhul peab sotsiaalmaksu tervisekindlustuse osa ära kaduma. Või vähemalt oluliselt langema, kui otsustatakse, et näiteks rasedusega seotud protseduurid, lapsed või ka kaasasündinud puudega inimesed jäävad solidaarsuspõhimõttel kõigi maksumaksjate kanda.
Samas on teada, et lõviosa tervishoiukulutusi tekib inimestel vanaduses, mistõttu tähendab sotsmaksu kohene järsk kaotamine süsteemile haigutavat tühikut. Pole kahtlust, et adekvaatse kindlustusriskiga makse puhul tähendaks järsk üleminek erasüsteemile praegustele pensionäridele ja pensionieelikutele hüppeliselt kallimat tervisekindlustust.
Järkjärguline üleminek ja paratamatud miinused
Lahendus võiks olla selles, et üleminek erakindlustusele toimub pika üleminekuga järk-järgult. Näiteks otsustatakse, et kõik alla 35-aastased inimesed lähevad üle erakindlustusele, neist vanemad saavad aga valida riikliku ja erakindlustuse vahel. Kes ei usalda erasüsteemi, saab edasi jääda praeguse süsteemi juurde, mis keritakse järgneva paarikümne aasta jooksul vaikselt kokku. Ilma vanema generatsiooni garantiide säilitamiseta pole võimalik süsteemi demokraatia tingimustes reformida ning alternatiiviks on pankrot.
Nende paarikümne aasta jooksul on paratamatu, et riiklik süsteem on omadega miinuses, mis tuleb kuidagi katta, kuid vähemalt ei ole me enam lahenduseta lõhkise küna ees ja tänased keskealised ning noored ei pea kartma, et nende jaoks on ainult kõrge sotsmaks, mille eest pole tulevikus lootustki saada kvaliteetset – ega ka mitte tasuta – arstiabi.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65185986