Reedetud Eesti!

Eestimaad armastavad inimesed vaatasid ja vaatavad siiamaani hirmunult nii vasakpoolsete kui ka vasaktsentris olevate poliitiliste jõudude poole (vasakparteid, sotsialistid, sotsdem'id, Keskerakond...), sest mäletatakse nõukaaegset sotsialismikogemust ja kummardused Moskva poole tuletavad koheselt meelde meie rahvasse pekstud veritsevaid haavu.

Selle sama nostalgilise hirmu varjus tegutsedes on aga meie riigi ja rahva reetnud hoopistükkis teised - valitsuskoalitsiooni moodustanud ja pikka aega ning jäägitult seda juhtinud/juhtivad nn "paremerakonnad" - respublikaanid/Irl ja Reformierakond.

Kuigi vasakpoolsed on rahvale ja riigile üliohtlikud oma soovis kanda edasi ENSV pärandit, liikuda Moskva alluvuse poole, taastada riigis väliselt ja sõnaliselt kaunilt kõlav, ent samas surnult sündinud ja oma eluvõimetust korduvalt tõestanud vasakideoloogiline riigikord .... siiski peab tunnistama, et kuna neid pole võimu juurde lastud (peale Tallinna), siis nad pole suutnud ka neid kurja soove ellu viia.

KUID noa selgalööjad - need nn "parempoolesed", kes eelnimetatute vastu sisuliselt küll õiglast võitlust peavad on samas salamisi reetnud oma varasemalt deklareeritud ideed, ideoloogia, rahva ja eestlaste riigi.
Nad on loobunud isereguleeruva turumajandusliku kapitalismi toetamisest ning huugavad üha hoogsamalt reguleeritud ühiskonna poole. Teel vasakpoolsusse on nad loobunud täielikult rahvusliku ideoloogia toetamisest ning pööranud rahva ükskõikuse rööbastele suhetes Eesti riiki, kodakondsusesse nagu ka kõigesse, mis puudutab rahvuslikkust. Nad on suunanud rahva tagasi sotsialismiaja kõige hullemasse haigusse - ükskõiksesse suhtumisse omandisse ("mõisa köis las lohiseb" mentaliteet). Nad on suutnud muuta kuritegevuse igapäevaelu normaalseks osaks nii, et kurja tegev inimene on rohkem kaitstud kui seaduskuulekas. ... ... ... . Ja kõige hullem - tuginedes vajadusele kaitsta end idast tulevate ohtude vastu on nad aasta-aastalt, samm-sammult ja jupphaaval loovutanud Euroopat valitsevate eurosotsialistide kätte meie iseseisvuse killukesi.

Ja täna oleme seal, et nendel võltsparempoolsetel pole enam häbi tunnistadagi iseseisvuse loovutamist ning meie riigilaeva nina pööramist Euroopa Föderatsiooni sotsialistliku "õnnesdama" poole.
Lubatud papp (ESM) on makstud, lubatud õigustest (suveräniteet) loobutud ning nipet-näpet on antud ka venemaale (tasuta kingitud ida-territooriumid ning näiteks ülikooli varad + ...), et nemad meid ei segaks teel eurosotsialismi.

Küsin - kui eelnimetatu pole mitte iseseisvuse reetmine, siis mis see on?
Mille nimel langesid meie esivanemad Vabadussõjas, mille nimel valati verd Sinimägedel? Miks oli meil vaja Laulvat Revolutsiooni?
Kas selleks, et meil poleks riiki ja oleksime mingisuguse meie rahvast kurnava föderatsiooni perifeerne ääremaa?

Olen siinjuures sunnitud ühinema Igor Gräzin'i seisukohtadega ja karjuma meeleheitlikult ning hüsteeriliselt kuid rõhutatult küsisõnadena seda fraasi - föderatsiooni! Föderatsiooni?

Aga võib-olla on meil viimane aeg peeglisse vaadata ja küsida - kas poleks mitte aeg tõepoolest lõpetada selle mõttetult umbe jooksnud riigi eksistents ja valida uus - rahva poolse tahtega põhistatud ning põhjendatud uus eestlaste riik? Tabula Rasa - alustaks puhtalt lehelt, ilma viha ja vaenuta?

Ja KUI, siis milline oleks õige valik? Skandinaavialik monarhia? Hiinalik konfutsionistlik sotsialism? Venemaalik riigikapitalistlik absolutism? Kreekalik heaoluühiskond e. sotsiaalsete tippgarantiidega riigisotsialism? Või ikkagi teada-tuntud föderatsioon?

Anar Rand
BHR

Allikas: http://bhr.balanss.ee/