MATTI ILVES: MIKS EESTLASED ON NII VÄIKESEARVULINE RAHVAS?

Seda ei ole üldjoontes raske arvata, meid on lihtsalt nii palju mitmesugustes sõdades tapetud, et rahvas ei suutnud kunagi suureks kasvada. Vaatame nüüd lühidalt meie rahva saatust sõdades, alates muistsest vabadusvõitlusest peale.

Eesti aladel elas muistse vabadusvõitluse alguseks ligikaudu 150 000...200 000 inimest (rahvastiku arvandmed enne 1. rahvaloendsut on kõik hinnangulised ja ei pruugi alati täpselt kattuda). Mart Helme kirjutab raamatus "Lembitu": "Hinnanguliselt elas nii Rootsis kui Taanis kummaski 13. sajandi algul vaid 200 000 inimest, mis mõnevõrra kõrgemale arengutasemele vaatamata polnud kaugeltki küllaldane, et täiest võrreldava rahvaarvuga meretagust Eestit kogu jõudu mängu panemata vallutada. Saksamaa rahvaarvuks oli samal ajal aga juba vähemalt 7,3 miljonit."
Ega eestlaste tolleagne relvastus ei olnud sugugi vilets. "Liivimaa vanem riimkroonika" ütleb: "Eestlased ohtrasi kuulsust jahtima tulid omalt maalt siia. Nad kandsid kilpe ja odasid, palju rõngassärke ja mõnd kiivrit oli näha helkimas läbi tolmu."
Nii, et taanlaste ja rootslaste vastu oleksime selgelt suutnud enda vabadust ilma suuremate ohvriteta kaitsta. Sama võib öelda ka idapooleste naabrite, vene suhteliselt väikeste vürstiriikide kohta. Lätlastest olime selgelt tugevamad. Aga meie vastu astus lausa põhjatu rahvaarvuga Saksamaa.
Muide, vale on see, et ristirüütlid saabusid siia kiriku õhutusel ristiusku levitama. Meie alade vallutamisest olid märksa rohkem huvitatud saksa kaupmehed, kes finantseerisid ka vallutuse-ristimise tegevust.
Seppo Zettenberg kirjutab "Eesti ajaloos": "Baltimaade alistamine hakkas omandama sihiteadlikku iseloomu siis, kui sakslased hakkasid tungima ida poole. See Drang nach Osten tulenes ennekõike majanduslikest põhjustest.
Baltimaade koloniseerimise tegelik niiditõmbaja oli rikkusi taotlev saksa kaupmees: "Turgudele pääsemise kindlustamiseks muutusid kaupmehed imperialistideks" (URBAN). Oma edasiliikumise toeks kasutasid nad katoliku kirikut, mille kultuse kaitse all saadi kokku vajalik ristisõjaliikumine, selleski kuulus saksa kaupmehele tähtis roll, rääkimata siis kogu Balti alale ulatuva usulise ja ilmaliku vallutamishanke finantseerimisest."
Samas ei olnud usu pealesundimine ka kooskõlas kirikliku õigusega: "Mõõgamisjon või usu pealesundimine ei olnud kooskõlas kanoonilise õigusega ja paavsti seisukohaga, vaid oli piiskopi ja ristisõdijate kohandus, mis lähtus Liivimaa olukorrast. Pöördest vägivaldsuse poole räägib seegi, et Bertoldist sai Liivimaa esimine märter, sest juba tulekusuvel sai ta lahingus liivlaste vastu surma." (S.Zettenberg, temalt ka järgnevad tsitaadid)

Muistse vabadusvõiluse ligi 20. aasta jooksul vähenes eestlaste rahvaarv enam kui poole võrra ja langes alla saja tuhande. Vaatamata Jüriöö ülestõusule (1343) ja mitmetele väiksematele sõdadale, millest ka eestlased olid kohustatud osa võtma, tõusis meie rahvaarv Liivi sõja ajaks tublisti suuremaks 300 000 inimese piirist ja langes selle pika sõja jooksul (1558–1583) ligikaudu kaks korda. Vahepealsel 100 aastase rahu ajal kasvas rahvastik eriti intevsiivselt ja jõudis jälle sõjaeelsele tasemele.
Põhjasõda andis eestlaste arvule jälle ränga hoobi: "Eesti ala rahvastik vähenes jälle poole võrra - täpselt nagu sada aastat varem ja oli kõige karmima sõjaaja ja katku järel 1712. aastal ehk umbes sama kui 13. sajandi algul. Viiesaja aasta rahvastikukasv oli kaotatud." Põhjasõjast võtsid eestlased ka ise aktiivselt osa: "Kogu Põhasõja jooksul läks Rootsi sõjaväkke ja maamiilitsasse umbes 15 000 eestlast, kellest mõnikümmend tõusis allohvitseriks või ohvitseriks." Aga vapper võitlus ei päästnud inimkaotustest.

Saabunud  rahu ajal kasvas elanikkond jõudsalt ja ületas 1800. aastaks juba 0,5 miljoni piiri. Talupoja peres oli sellal keskmiselt kaehksa(!) liiget.
Aga 18. sajandi lõpus ja 19 saj. algul algasid ka meilt nekrutite võtmised: "Eestimaa kubermang andis aastail 1811-1815 siiski Vene sõjaväkke 5420 nekrutit, ainuüksi 1812. aastl 3600 ehk 17 meest 500 meeshinge kohta. Liivimaa kubermangu Eesti osast võeti 1812. aastal tubli 3100 nekrutit.
Tuhandete nekrutite võtmine oli näha ka Eesti- ja Liivimaa kubermangude rahvastikustatistikas. Pika, 25-aastase teenistuse ja mitme sõja tõttu naasid nekrutistest vaid vähesed - ehk iga viies - üldse kunagi ja igal juhul oli märgatav meeste hulk ära nii abieluturult kui ka soojätkamise ametist."

"Aastal 1897 viidi Vene keisririigis läbi esimene üldine rahvaloendus. Seekord saadi eestlaste asuala rahvaarvuks 986 000, kellest eesti emakeelega oli 880 000 inimest (89,2%), vene emakeelega 47 000 (4,8%), saksa emakeelega 35 000 (3,6%). Aastal 1913 elas praguse Eesti Vabariigi territooriumil ametlikult 954 000 isikut, tegelikult kummatigi üle miljoni."

Raske saatus ei ole meid maha jätnud, 2 maalimasõda, Nõukogude okupatsioon, prerekondade lagundamine moraalitu liberaaldemokraatia kaudu ja surmakultuuri kummardamine Euroopa- ja Nõukogude Liidus on meid viinud sinna, et praegu elab kodumaal vähem eestlasi kui 1897. aasta rahvaloenduse ajal.

Vähegi normaalsema arengu korral võiks eestlasi olla siin maal 6...9 miljonit, nii nagu on elanikke Taanis ja Rootsis.