Repliik: kas Objektiivi lugejaid on võimalik äärmuslusest terveks ravida?
Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab kommentaariks Eesti Päevalehe artiklile, milles nimetatakse äärmusluse tunnuseks vastandumist liberaalsele demokraatiale, et mingi sildi või templiga lajatamine on alati hästi toiminud propagandistlik võte – selle abil tehakse oponendist lubamatuid seisukohti väljendav ebamoraalne autsaider, sotsiaalselt isoleeritud isik.
Eile ilmus Eesti Päevalehes artikkel “Rahvusluse ja äärmusluse vahelised piirid hägustuvad”, milles käsitleti äärmuslust, rahvuslust ja alternatiivmeediat ning peatuti kahel eelmisel aastal “pead tõstnud” (sic!) rahvuslust propageerival portaalil – Uutel Uudistel ja Objektiivil.
Eksperdina jagas Eesti Päevalehe vahendusel selgitusi Eesti paremäärmuslikke blogisid ja sotsiaalmeediat uurinud Tartu ülikooli kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson, kes jäi küll nn paremäärmuslaste määratlemisel pigem ettevaatlikuks: “See, mis on äärmuslik, sõltub sellest, mis on norm. Väga konkreetseid piire ei ole. Küll aga saab nimetada ühiseid tunnuseid: hästi väljaarvav või hästi tugevaid vastandusi esitav identiteediloome, ksenofoobia, tugev vastandumine liberaaldemokraatiale.”
Selles vastuses on täiesti õigesti märgitud, et äärmusluse definitsioon sõltub sellest, mida defineerija poolt normiks peetakse. Veel mõnekümne aasta eest peeti ametlikul tasandil äärmuslikuks ja ühiskonnaohtlikuks nn nõukogudevastast elementi, kes julges kahtluse alla seada nõukogude ühiskonna normid, väärtused ja ideaalid. Tasub meelde tuletada, kuidas 1980. aastate lõpul sildistati ja stigmatiseeriti Eesti ajakirjanduses neid, kes rääkisid Eesti Vabariigi taastamisest (MRP-AEG ja ERSP tegelased – kas need lühendid noortele üldse midagi ütlevad?). Nad olid “Ameerika imperialismi käsilased” või lihtsalt rumalad ja promillised rahvusradikaalid, kes uskusid mustvalgetesse lahendustesse – et tuleb Nõukogude Liidust lahkuda, taastada Eesti Vabariik ning ise majandama ja oma elu korraldama hakata. Kuid ajapikku liikus ühiskondlik arvamus nende “äärmuslaste” taha, sest oma südames tundsid paljud, et see on eesti rahva seisukohalt ainuvõimalik tee.
Eesti Päevalehes ütleb nooremteadur Madisson, et “Radikaalsemad liikumised ning lihtsamaid ja mustvalgeid lahendusi pakkuvad ideoloogiad saavad populaarseks KKK-ajastul ehk kriiside, katastroofide ja konfliktide ajastul.” Ka Nõukogude Liidust lahkulöömine ja iseseisvuse taastamine oli tollal väga radikaalne siht. Lääneriikide liidrid rääkisid toona isalikul toonil vastutustundlikust suhtumisest – et ei tohi Mihhail Gorbatšovi tooli kõigutada, muidu lendab kogu perestroika uppi ja kus on selle kahju ots. Balti riikide rahvaid tembeldati toona “natsionalistideks” nii idas kui läänes.
Mingi sildi või templiga lajatamine on alati hästi toiminud propagandistlik võte. Kui äärmuslust on veel võimalik mingi normi või põhisuuna suhtes määratleda – kuigi kas tõesti on iga liberaaldemokraatiale vastanduv inimene äärmuslane, nagu nooremteadur märgib? –, siis terminite nagu “homofoobia”, “ksenofoobia” või “islamofoobia” kasutamine on valdavalt subjektiivne, emotsionaalne ja ideoloogiliselt motiveeritud, ühesõnaga – meelevaldne. Häbimärgistava templi abil tehakse oponendist lubamatuid seisukohti väljendav ebamoraalne autsaider ehk sotsiaalselt isoleeritud isik.
Eesti Päevaleht muretseb, kas “radikaalset rahvuslust” propageerivate portaalide ja sotsiaalmeedia lehtede jälgijate “usku elutervesse ühiskonda on võimalik taastada”. Ekspert vastab, et taolisi inimesi on kuni 10 000 ja neist ei saa mõelda kui väga ühtsest auditooriumist, kuid “tõsiseid dissidente ja kehtiva korra vastaseid on käputäis.”
Seega ei väsi vasakpoolseid ja sotsiaalselt liberaalseid vaateid pooldavad tegelased lootmast, et ühel heal päeval rahuneb ehk ärev olukord maha ning vahepeal äärmuslusega flirtinud inimesed hakkavad jälle korralikeks kodanikeks.
Allikas: http://objektiiv.ee/repliik-kas-objektiivi-lugejaid-on-voimalik-aarmuslusest-terveks-ravida/
0 kommentaari:
Postita kommentaar