RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 27. detsember 2017

Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 1. osa

Selles lehenumbris avaldame esimese osa Tiit Madissoni, raamatu „Maailma Uus Kord“ (2004) autori, juuditeemalisest kirjutisest. Kuidas sionistid jätkuvalt püüavad läänemaailma oma suva järgi ümber teha, mille tulemusel tekiks kauakavandatud kaasaegne orjaühiskond Maailma Uue Korra nimetuse all.                                     Toimetus.

19. sajandi keskpaigas töötas „kommunismi isaks“ kutsutud juudist filosoof Karl Marx välja senise kapitalistliku maailma lammutamiseks mõeldud teooria, mille põhipostulaadid olid kirja pandud kirjutises „Kommunistliku Partei Manifest“. Nimetatud teooria võtsid omaks igat masti sotsialistlikud revolutsionäärid, nende hulgas sotsiaaldemokraadid, kellest Venemaal eraldusid 1903. aastal nn bolševikud (enamlased). Sellest kambast moodustasid omakorda enamuse juudid. Põhiliselt juudi rahvusest revolutsionäärid võtsid 1917. aastal Petrogradis võimu üle ja korraldasid järgnenud kodusõjas tapatalgud Venemaa kodanlike klasside väljajuurimiseks. Punast terrorit õigustasid kõik bolševike juhid, alates Uljanov-Leninist ja Trotski-Bronšteinist kuni Zinovjev-Afelbaumini, kes kirjutas: „Me peame enda poole võitma Nõukogude Venemaa 90 miljonit sajamiljonilisest elanikkonnast. Ülejäänutele ei ole meil mitte midagi öelda. Nad tuleb hävitada.“

JUUDID VALITSESID PUNA-VENEMAAD

Londoni ajalehe „The Times“ korrespondent Robert Wilton on ramatus „Romanovite viimased päevad “ (inglise k. „Last Days of Romanoffs“) põhjalikult kirjeldanud Puna-Venemaa võimuaparaadi rahvuslikku koosseisu 1918. aasta suvel, kui bolševikejudaistide poolt mõrvati rituaalselt tsaar Nikolai II ja tema perekond. „The Morning Post“ avaldas 1922. aastal kõigi bolševistliku Venemaa 545 valitsusametniku nimed, kellest vähemalt 477 (88,5 protsenti) olid „väljavalitud rahva“ liikmed ja vaid 30 (5,5 protsenti) venelased.

Rahvakomissaride Nõukogu (nii nimetati Puna-Venemaa valitsust) juhtis pooljuut Vladimir Uljanov-Lenin (ema poolt Blank), mis koosnes 1918. aasta suvel 22 liikmest, kellest 19 olid juudid: Lev Trotski (Leiba Bronštein), Grigori Zinovjev (Hirch Afelbaum), Moissei Uritski (Boretski), Anatoli Lunatšarski (Bailich-Mandelštam), Georgi Tšitšerin (Ornadski) jt. Bolševistliku võimu poliitilist politseid Tšekaad juhtis pooljuut Felix Dzeržinski (Rufin), kuid kõik tema lähimad kaasvõitlejad olid 100 protsendilised juudid: Jossif Unschlicht, Viktor Šklovski, Moissei Uritski, Jakov Blumkin, Krenberg, Knaifis, Maria Haikina, Sachs, Delafabr, Zitkin, Gelperstein jne, jne. Mõrvarliku Tšekaa pealiku Dzeržinski teiseks asetäitjaks (esimene oli Jossif Unschlicht) olnud Martin Lacist on peetud lätlaseks, kuid see „lätlane“ kirjutas 1921. aastal avaldatud raamatus „Tšekaa võitlus kontrrevolutsiooni vastu“: „Meie, israelliidid, peame tulevikuühiskonna rajama pidevale hirmule.“ Teada on, et paljud, nt Genfis, paguluses viibivad juutidest revolutsionäärid vahetasid oma liialt juudipärased nimed vene või muude tsaariimpeeriumi rahvaste nimede vastu, et sel moel n-ö sulanduda rahva hulka.

Bolševistliku võimu judaistlikust iseloomust annab ettekujutuse ka seltsimees M. Kohani kirjutis Harkovi ajalehes „Kommunist“, mis oli pealkirjastatud: „Juutide teened töölisklassile“, kus seisis: „Liialdamata võib öelda, et Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sooritasid juudi käed. /-/ Punase viisnurga, mis juba iidsetel aegadel oli tuntud judaistliku sümbolina, on nüüd vene proletariaat üle võtnud ja juudi komissarid juhivad komiteede ja nõukogude organisatsioonide juhtidena vene proletariaadi võidule. /-/ Proletariaat võib end juutide kätes kindlana tunda.” 22. detsembril 1919 langes lahingus Eesti rahvaväega Punaarmee 11. Laskurpolgu semiidist pataljoniülem Šunderov (Zunder), kelle taskust leiti salajane venekeelne ringkiri, mis paljastas judaistide plaanid Venemaal. See bolševikke-judaiste paljastav dokument oli koostatud Iisraeli Maailmaliidu Petrogradi osakonna keskkomitee poolt. Huvipakkuv kirjutis publitseeriti Tartu ajalehes „Postimees“ ja Tallinna „Teatajas“, hiljem ka paljudes valgekaartlikes lehtedes. Kiri pealkirjastati „Postimehes“: „Vene enamlust juhib juutide üleilmaline salaliit“. Igal juhul sai seda veel 2004. aastal Rahvusraamatukogus filmile jäädvustatult lugeda. Ei tea, kuidas on lood praegu, sest

Eesti raamatukogudest „kaovad“ mõned varem avaldatud kirjutised, sest juba praegu käib Brüsseli käsu alusel orwellilik ajaloo ja mälu ümbertegemine! Juutide muutumine Venemaa juhtivaks härrasrahvaks ei jäänud märkamatuks ka Läänes. 1920.–1930. aastail ilmus palju kirjutisi ajakirjanikelt ja lääneriikide saatkonnatöötajailt, kel oli võimalus lähemalt tutvuda „esimese tööliste riigi“ olukorraga. (Kahjuks ei võimalda kirjutise piiratud maht neid tsiteerida, kuid siinkirjutaja raamatus „Maailma Uus Kord“ on see teema väga põhjalikult käsitletud. Kel huvi võib selle teosega tutvuda raamatukogudest laenutatult või „Rahvusliku Teataja“ toimetusega kontakteerudes ja selle „antisemiitlikuks“ sõimatud teose omandada. – T.M.) Kuna möödunud sajandi esimesel poolel ei omanud judaistid nii suurt võimu läänemaailmas, kui praegusel ajal, siis julges isegi mõni poliitik üles näidata „poliitilist ebakorrektsust“. Mõjukas Briti poliitik Winston Churchill kirjutas 1920. aastal ajalehes „The Sunday Herald“: „Nüüd on see suurte Euroopa ja Ameerika linnade põhjakihist koosnev bande haaranud vene rahval juustest ja kõrist, saades hiigelsuure Vene impeeriumi härrasrahvaks.”

TÄNASES LÄÄNES ON BOLŠEVIKEST JUDAISTIDE KURITEGUDEST RÄÄKIMINE MUUTUNUD KURITEOKS

Paraku on raha oma võimu aluseks muutnud judaistid järk-järgult muutunud üha võimukaimaks, seda eriti USA-s, kus nad omavad mitte ainult pangandust (1913.aastal loodud nn Föderaalreservi Pank on tegelikult juudi kommertspankade kartell) vaid ka ajakirjandust (TV ja kõik suuremad päevalehed-ajakirjad). Peale sõda alanud ja aastakümneid kestnud, just sotside harrastatud saksa rahva ajupeedistamine on andnud ka tagajärgi. Hitleri režiimi, mis tõstis tööliste ja maarahva elatustaset, häbenedes on minetatud igasugune väärikus ja rahvuslik uhkus. Sellist kurba olukorda, kus Euroliidu juhtivriigis on karistatav tõe rääkimine, kirjeldas „Postimees“ 15. novembril 2003: „Saksa parlamendisaadik Martin Hohmann visati eile oma partei parlamendifraktsioonist välja, sest mehe väidetavalt antisemiitlik kõne tekitas riigis avaliku skandaali.” Selgituseks niipalju, et poolteist kuud varem oli Hohmann avaldanud Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU, juuditar Angela Merkeli juhitud partei) ühe osakonna veebilehel kõne, milles võrdles juutide tegevust Venemaal 1917. aasta revolutsioonile järgneval ajal holokaustiga Saksamaal. Mis on võrreldamatu, sest sel ajal jõudsid juudibolševikud mõrvata julgelt 20 miljonit venelast, kui hitlerlikes koonduslaagreis hukkus nälja, tüüfuse, üliraskete elutingimuste, raske töö ja hukkamiste tegajärjel ning idarinde taga tegutsevate SS-hukkamiskomandode mahalaskmiste tulemusel revisionistlike uurijate hinnangul 600 tuhat kuni 1 miljon juuti. (Olen holokausti temaatikat üsna ammendavalt puudutanud 2006. aastal ilmunud, kaks trükki üle elanud, teoses: „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale“. – T.M.) 14. oktoobril 2003 hääletas Hohmanni parlamendifraktsioonist väljaviskamise poolt 195 CDU saadikut, vaid 28 julgesid „üldsuse survet“ eirata ja hääletasid vastu. Mis näitab tänapäeva „etableeritud“ poliitikute meelsust ja lääneriikides valitsevat poliitkorrektsust, mis vägistab faktidele tuginevat tõde.

Saksamaal ja Austrias karistatakse revisionistidest ajaloolasi ja uurijaid mitmeaastase vanglakaristusega selle eest, et nad on püüdnud holokausti vale ümber lükata (vt Tiit Madisson „Holokaust“) „Saksa armee erijõudude komandör sai teisipäeval ametist lahti, kui sai avalikuks mehe toetusavaldus juudivihas süüdistatud parlamendiliikmele,“ kirjutas „Postimees“ 7. novembril 2003. Aastaid Bundeswehri erijõude (Kommando Spetzialtkrafte – KSK) kamandanud brigaadikindral Reinhard Guenzelile sai saatuslikuks Martin Hohmanni esinemiste kiitmine, mille peale sotsist kaitseminister Peter Stück teatas kindral Guenzeli vallandamisest. Ilmselt jäi kindrali „mõtteroima“ represseerimisest veel väheks, sest parlamendi sotsist kaitsekomitee liige Rainer Arold nõudis kindrali nn personaalküsimuses juurdlust. Ülalkirjeldatud juhtumid demonstreerivad, kuidas on alla surutud igasugune juudimõrvarite kohta tõe avaldamine Saksamaal, millega käib kaasas jultunud holokausti-vale pealesurumine. Just sotsiaaldemokraatide poolt kümneid aastaid edendatud holokaustimüüdi levitamise tõttu on „poliitiliselt ebakorrektseks“ muudetud juudibolševike kuritegude kirjeldamine Venemaal ja kommunismi kui umbes 100 miljonit ohvrit nõudnud nähtuse hukkamõist Lääne-Euroopa riikides. Sama mentaliteet hakkab tasapisi valitsema ka „läänelikud demokraatlikud väärtused” omaksvõtnud Eestis. Laske marksistidest sotsidel “aega atra seada” ja veendute, et igasugune juutliku kommunismi kriitika muutub karistatavaks ka Eestis! Enamik juudibolševikke elas „suure puhastuse” üle .Israelliitide ülisuur mõju kommunistlikus võimuaparaadis kestis kuni 1936.–1938. aastatel toimunud „suure puhastuseni“, kui NSV Liidu paranoilisevõitu diktaator Jossif Stalin korraldas „vanade bolševike“ hulgas verised tapatalgud. Kuigi juudibolševikest ladvikut Moskvas 1936-37 toimunud protsessidel tublisti harvendati, jäid semiidid endiselt domineerima keskastme parteiaparaadi hulgas.

Juuditerroristi Mordekai Bogrovi poolt 1911. aastal mõrvatud Tsaari-Venemaa siseminister Pjotr Stolõpini puna- sest terrorist elusalt  pääsenud poeg Aleksandr Stolõpin kirjutas oma 1937. aastal ilmunud raamatus „Kontrrevolutsioon“ („Contre-révolution“), et „juudid hoiavad endiselt peamisi võimuhoobasid; sel päeval, kui nad on sunnitud nendest lahti laskma, variseb kogu marksistlik ehitis kokku kui kaardimajake”. Stolõpinil oli õigus, sest veel ka aastaid hiljem kamandasid 7 miljoni sunnitöölisega Gulagi orjalaagreid võimekate timukatena bolševikud-israelliidid: Matvei Berman (Gulagi ülem), laagrite ülemad Jakov Rappoport (Tartu ülikoolis õppinud bolševik), Lazar Kogan, Naftali Frenkel, Sergei Žuk, Semjon Firin, Aaron Soltz, Jakov Moroz, Abramson, Pliner, Biskon, Finkelstein jt. Kuna Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn oli oma tähtteoses „Gulagi arhipelaag“ ära toonud mitmete Gulagi laagriülemate fotod, siis sai N. Liidust küüditatud kirjanik USA-s paguluses elades antisemiidi märgi otsaette, nagu ta on kirjutanud oma järgnenud teoses „Kakssada aastat üheskoos“ (vene k. „Dvesti let v meste”). Seega ei pea paika meedias levitatav propagandistlik „tõde“, nagu oleks Stalin olnud antisemiit ja igati juute kitsendanud, kes hävitas oma endiseid kaasvõitlejaid rahvustunnustel.

Sel moel püütakse juutide osa mõrvarliku N. Liidu moodustamisel ja valitsemisel vähendada või sootuks maha vaikida. Näiteks „raudseks narkomiks“ kutsutud Lazar Kaganovitš, kelle käsul toimus kuni 7 miljonit inimelu nõudnud Golodamor Ida-Ukrainas ning hukati 1940. aastal Hatõnis Smolenskimaal 10 tuhat 1939. aastal LääneUkraina ja Lääne-Valgevene „vabastamisel“ vangilangenud Poola ohvitseri, jäi poliitbüroo liikmeks edasi. Kaganovitš kõrvaldati võimult peasekretär Nikita Hruštšovi vastase vandenõu kavandamise eest alles 1961. aastal, suri Moskvas 1991. aastal „loomulikku surma“, mitte kuklalasu tulemusel.
                               TIIT MADISSON                                 parteitu vaatleja
                                            JÄRGNEB

Avaldatud septembrikuu (2017) „Rahvuslikus Teatajas“ (nr. 62)

1 kommentaari:

Anonüümne 28. detsember 2017 15:26  

Suur vene rahvas kukutas Holstein-Gottorpid, kuna nad olid liiga inimlikud ja võõrad, ja valis endale uue, Vene riigi ideele paremini sobiva, juhtkonna. Seda juhtkonda kaitsti edukalt Teises maailmasõjas.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP