Majandusanalüütik: uusaastasoov poliitikutele - õppige ükskord arvutama, 2+2 ei ole 22!

Riigieelarvet tehakse kolme kokaga, igaühel oma retsept, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu. "Igal sammul kuuleme, et oleme religioonileige rahvas, kuid kummalisel kombel usume seda rohkem imedesse. Ei saa ju olla, et 10-15% inimesi maksab 32 eurot rohkem (uhkusega) ja 85-90% saavad 64 eurot rohkem kätte."

Kõigil juba pühademeeleolus, kingiootuses ja salmistressis. Vanaema Mariel oli alati mõni vemmalvärss käepärast, näiteks selline „ Ma tulen taevast ülevalt, häid ubinaid toon teile sealt, neid toon ma teile matiga ja mädanuid toon kotiga!" Mida siis vanaema ütles, mis matiga, uksematiga või naabri Matiga? Ei-ei matt on vana eesti mõõtühik ehk 1 matt = 6 toopi ja 1 toop = 1,2-1,3 l. Seega häid õunu sai tubli 8 litiri jagu. Tuleb välja et vanaema Marie vemmalvärss, polnud niisama õhu liigutamine, vaid kui riigieelarve mudel: ikka ühel pool kulud, mädand õunad kotiga ja tulud hääd õunad kotiga. Kui kuulan poliitinimesi kuulutamas, et enamus saab tuleval aastal rohkem raha kätte, oleks see justkui nende poliitinimeste isiklik kingitus.

Kingitus? Kuid kui sealjuures annab kõrgepalgaline poliitinimene teada, et tema isiklikult makstaks uhkusega 32 eurot rohkem selle eest, et enamus saab 64 eurot juurde, siis on selline ubinaarvestus mäda. Kui häid ja mädaõunu koos hoida, siis pole see hea mõte. Kokkupanduna on see kõik vaid kompostikõlbulik. See ongi see koht mil arveametnik esitab oma vaga uusaastasoovi poliitinimestele - õppige arvutama. Ei saa olla, et 10-15% inimesi maksab 32 eurot rohkem (uhkusega) ja 85-90% saavad 64 eurot rohkem kätte.

Ega pirukategugi pole midagi muud kui matemaatika (riigipiruka jagamine on juba hoopis teine suhtemäng). Ega riigieelarvet ka muidu kokku ei saa, kui ikka lisades ja ära võttes ja jälle kõike korrates, ülerullides. Nagu hea lehttaigna tegemine, pöörad ja rullid, pöörad ja ... Kuid siin tekib üks probleem - meil on köögis kolm kokka ja igaühel on oma retsept. Sama eelarvega, kogu aeg võetakse midagi ära, samas liidetakse pidevalt komponente.
Kõik need lisandunud ja lisandumisest vähendatud aktsiisid, toetused, dotatsioonid, kas need annavad ikka hea piruka retsepti kokku? Oleks tore, kuid pole kindel.

Religioonileige rahvas, kes usub imedesse
Igal sammul kuuleme, et oleme religioonileige rahvas. Kuid kummalisel kombel, seda enam usume imedesse. Dr Riigi suust nii söögi alla kui söögi peale jutlustatav „64 euro projekt" meenutab koolipõlves loetud Pan Kleksi lugusid teistkümneaastase hädavarese Adam Põikpea õpingutest Pan Kleksi Akadeemias.
Eredalt on meelde jäänud, kuidas Pan Kleks lahendas kooli toitlustusprobleemi, ta muutis võlutrikiga pisikesed karbonaaditükid suurteks ja mahlasteks. Kõik sõid ja olid rahul, kuni maagia kadus. Kadus ka jutumaagiline lihatüki suurus, asendudes argise kõhutühjusega (kaalujälgijate ja ülesöönute märg unistus?).
Kõigis asjades on mõistlik olla mõõdukas, nii pidutsedes, kui raha kulutades ja isegi lubadusi andes. Võib-olla peaks tuntud hüüdlause ümber sõnastama ajakohasemaks. „Liigsed lubadused võivad kahjustada teie tervist?"

Keset siledat maad, ilma mingi hoiatamata majanduspoliitiliste otsuste muutmine toob kaasa paratamatult kahjustusi majanduses. Kuid kahjustusi on vaja ravida. Õigeaegselt. Metoodiliselt. Alkoholipoliitikakahjustused majandusele vajavad ka lisaraha majandusele, millegagi tuleb ju tulude muutumine kuludeks asendada. Kui nüüd keegi arvab, et kõik ongi tasakaalus, lätlased on asunud ostma meie alkoholitootjaid ja meie nende juures nende napsutoodangut, siis on ta ubinavõrrandist küll valesti aru saanud.
See et lätlased ostavad meie alkoholitootjaid ja meie nende kärakat pole mingi rõõm riigikassale. Ja kui küsida valdkonna asjatundjatelt siis „ (...) nendel harvadel juhtudel kui rahandusministeerium küsimusest aru saab, ei saa valitsuskabinet aru vastusest." (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister"). Kuni meil pole arvepidamise põhi selge, pole ka head pirukat loota. Miks? Rahandusmaailmas on niimoodi, et kõik patud nuheldakse tagasi, arve esitatakse ajanihkega niikuinii. Aga arvepidamatuse tulemused kerivad ennast vaikselt ebameeldivuste poole - euroala aastainflatsioon kasvas novembris 1,5 protsendile (EL-is 1,8 %-le). Kuid kes oli inflatsioonikasvu võistluse võitja? Muidugi meie! Kõrgeim hinnatõus mõõdeti Eurostati andmetel taaskord Eestis 4,5 % inflatsiooniga suutis rinda pista vaid Leedu 4,2 %. Vähem kui protsendi võrra tõusid hinnad Küprosel, Iirimaal ja Soomes. Vaesed „luuserid"?

Inflatsiooni külm pigistus
Aga me ei tee märkama seda inflatsioonikasvu külma pigistust, sest seda mahendab kolmanda kvartali majanduskasv 4,2% (aastaprognoos 4,3%). Ka EP president tõdeb, et oleme kriisijärgse aja parimas seisus. „Kui meie klientidel läheb halvasti, läheb ka meil halvasti. Nüüd on tekkinud olukord, kus meie peamistel majanduspartneritel on hakanud paremini minema." Oleme kui paisupaak küttesüsteemis, kui teised hagu alla laotavad, tõuseb temperatuur ja soe vesi jõuab ka meieni. Kui naabrid hagu alla ei pane...? Ei paisu ka midagi, ei kogutoodang, palgad ega rahulolu.

Tõde on selline, et paisupaagi olukorra määrab kütja, kuid keegi pole meil hakanud arutama projekti üle, kuidas saada kütjaks? Küll aga arutame, et näe rõhk majanduskasvus on juba üle 4% ja katla paisupaak on talutavuse äärel, üle selle me pikemat aega enam vastu ei pea. Mida peaks tegema, et me võiksime pöörata prognoosi „üle 4% küündib majanduskasv ka 2018 aastal, kuid aeglustub seejärel välisturgudel kasvuhoo raugemise ja tootmisvõimsuse ammendumise tõttu" tagurpidi?
Me suhtume sellesse kuidagi resigneerunult, nojah järgmine aasta veel, siis ... Raugeb ja ammendub? Risto Vähi kinnisvaraanalüüsi lugedes sain aru, miks näiteks rootslased on katlakütjad ja meie paisupaak. „Rootsi auks peab ütlema, et seal ei istuta näpp suus, vaid püütakse asju ohjata. Tõsi, vahest see ei ole õnnestunud, aga siis püütakse kohe teisiti." Selles ongi vahe, üks ootab, teine teeb. Kriisi, raugemist ja ammendumist ei oodata, vaid neid ennetatakse.

Kreekapärane pirukas
Ilmselt on kõigil veel värskelt meeles nii Lehman Brothersist. alguse saanud finantskriis, kui ka Kreeka võlakriis. Külm jutt käib üle selja, kui neile pagaritele mõelda, nii lähedal oldi millelegi väga koledale. Kas oleme õppinud? Vaevalt.
Kui Kreeka kriisi ajal nii mõnigi arvas, et rahandusministri juhitud läbirääkimised võlausaldajatega „olid vaprad", siis mullu avaldas Kreeka keskpanga juht arvamust, et läbirääkimiste strateegia või õigemini selle puudumine läks Kreekale maksma 86 miljardit eurot.
Kreeka kriis õpetas midagi hoopis isesugust. Õpetas seda, et ka riigi tasemel võib väike statistiline kohendamine muutuda süsteemseks pettuseks. Just seda kohta peaksime eriti tähelepanelikult õppima, et mitte kreeka pirukat küpsetada. Tundub, et mõned kokad juba püüavad seda retsepti korrata.

Nimelt oli Kreeka saanud Euroopa Komisjonist mitu hoiatust, et tema arvepidamises on „puudujääke". Ehk Kreeka majandusandmed olid täiesti ebausaldusväärsed. Kreeka reageeriski, kutsudes asja lahendama IMF-i statistikaosakonna asejuhi, kogemustega statistiku. Ja siis algasid jamad. See, et eelarve puudujääk oli üldtunnustatud reeglite alusel tunduvalt suurem, kui seni deklareeritu, tõi kaasa hulgaliselt piinlikke momente administratsioonile.
Ja siis toimus euroopaliku tsivilisatsiooni hälli vasturünnak kõige ebatsiviliseeritumal moel - statistikaagentuuri juhti ja kaht kõrget ametnikku süüdistati Kreeka rahvuslike huvide õõnestamises, kuna nad „moonutasid" 2009. aasta eelarvedefitsiidi numbreid suuremaks. „Moonutus" tähendas seda, et puudujääk oli ühtsete statistikareeglite järgi suurem, kui EK-le deklareeritu.

Unustame liiga kiiresti
Kuid asjal on veel ka teine külg, Eurostati kontrollitud andmetel poleks Kreeka saanud 2001. aastal eurotsooniga üldsegi liituda, kuna riigi eelarvepuudujääk oli sel ajal liiga suur. Ehk kui Kreeka poleks „kohendanud" oma majandusandmeid ja EK oleks olnud oma kontrollmehhanismidele truu, poleks võlakriisi ja kõike sellega kaasnenud ja järgnevat toimunudki.
Lisaks on ka kolmas külg. Elstati kohandatud ja Eurostati aktsepteeritud suuremad Kreeka eelarvedefitsiidi numbrid on olnud aluseks Kreekale teise abipaketi andmiseks. „Kui need numbrid ei ole õiged, siis kogu alus Kreekale antavast abist on vale," nagu ütles üks anonüümseks jääda soovinud analüütik.

Kuid see pole vaid numbrivaidlus vaid põhimõttevaidlus, sest kui Kreeka riigil oli õigus, siis poleks Kreeka kriisi pidanud olemas olemagi. Kui arveametnikul oli õigus siis ... Miks ja mis läks kogu Euroopale maksma sadu miljardeid eurosid, kas arutusviga või ühine põhimõte?
Küsite, miks nüüd seda vana suppi üles soojendada? Kuid nagu alustasime, me unustame liiga kiiresti, me arvame, et oleme targemad kui Kreeka, Lehmani vennakeste pank või Ken Key Enron, püüame me oma arveraamatut kokku panna mingil omal moel, arvestades eelarvedefitsiiti kuuekordse erinevusega EL standarditega võrreldes. See ei ole nali, arvud saavad meid kätte ka sadade aastate pärast. Intressidega. Näiteks Saksamaal asuv Mittenwalde küla laenas 1562. aastal Berliinile 400 kuldmünti, aastaintressiga 6% Mõni aasta tagasi leiti üles see 450 aasta tagune võlakiri. Võlg väikekülale on kasvanud 11 200 kuldmündini (112 miljoni euroni). Midagi ei unustata, intressid tiksuvad. Kreekapiruka ihalejad peaksid seda meeles pidama.

Universaalsed reeglid
Ajalugu suudab meid üha uuesti üllatada. Isegi sellega, kui täpselt oskasid inimesed juba tuhandeid aastaid tagasi arvutada. Näiteks saime hiljuti seitungist teada, et Babüloonia savitahvli sirgeldused osutusid kõigi aegade täpseimaks trigonomeetriatabeliks.
Muidugi on tahvli otstarve suur mõistatus, miks muistsed kirjatsurad vaevusid arvutama välja hulgaliselt numbrid ja neid niimoodi tahvlile üles märkida. Kuid ilmneb, et arvutustel on isegi tänapäeval võimalikke rakendusi maamõõtmises, arvutigraafikas ja matemaatikas.
Mis on tänapäeval juhtunud, et avaliku teenistuse kokad nii täpselt ei oska arvutada? Mis on meie progressiga juhtunud, kui savitahvliga suudeti rohkem ja paremini, kui miljonitesse kuuluvate arvutiparkide, kõrgkoolitatud ametnike ja jutuosavate poliitinimeste arvutustega? Mingi arusaamisnoot on selles, kui kolm kokka püüavad kolme eri retsepti järgi ühte pirukat teha, kuid see, et Reidi tee hanke maksumuse prognoosiga pandi kolmandiku jagu mööda on ikka täitsa pöörane. Kas seda tehti meelega?
Nüüd võtame ridasid vähemaks, saab ehituse odavamaks. Kuid kas me mäletame veel, milleks meile seda teed siis ülepea vaja oli kui ükskord juba tegime kitsamaks, nüüd veel kitsamaks ja saame ..." põlluvahetee"?

Kuulge, selle tee ainuke ja väärtust omav eesmärk oli sadama transpordivoo teenindamine, selle kesklinnast möödasuunamine. Milleks meile mingi põlluvahetee? Pealegi vajab see uut projekteerimist, uusi lubasid, uusi hankeid ja uut raha. Ütleme, et tunda on kivistunud lähenemist probleemide lahendamisele, mõistlikum oleks olnud linna meediakulud suunata tee-ehitusse ja kõigil oleks rõõmsam meel. Nii et jah, ka üksik kokk võib eksida pirukateol.
Igatahes arvutamis- ja arutamisoskust sooviks poliitinimestele uuel aastal küll. Ja muide, kui 2 ja 2 kokku panna, siis üldjuhul on tulemus neli, mitte 22. Muidugi jään alati üle võimalus, et „Kui seis on šahh ja matt, siis jääb sulle veel üks võimalus: mäng käeseljaga segamini lüüa ja vabandada kohmakuse pärast." (Dugain „Mõjuvõim").

Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/majandusanaluutik-uusaastasoov-poliitikutele-oppige-ukskord-arvutama-22-ei-ole-22?id=80577203