Kas soosante peab armastama nagu demokraatiat ja inimõigusi?

Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja (:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid – neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam kui paljulapseline pere, kirjutab Karol Kallas. 

Täna on arukate inimeste kurvastuseks käes aeg, kus ühiskonnas üritatakse ümber pöörata ühekorraga väga palju jõgesid. Olukord on hirmutavalt tuhatüheksasadakaheksakümmendnelilik ja nii kui Orwelli raamatus, on oluline ühiskonna muutmise abivahend uuskeel. Uuskeele üheks tähtsamaks eesmärgiks on “imelike” ja tavakogemuse kohaselt väärate asjade kamuflaaž. Tõde on vale, kurjus on headus ja nii edasi.
Normaalne inimene peaks saama aru, et ratastoolis inimese kallal füüsilise vägivalla tarvitamine ei ole tore ja vaimse invaliidi solvamine pole kuidagi väärikas. Kui tänavatel sante pekstakse ja vaimselt “õnnistatuid” mõnitatakse, siis on riigil mujal kordades suuremaid muresid kui ainult antisandivägivald.

Tõe valeks ja sõja rahuks kirjutamise juures on vältimatuks abivahendiks uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade väljamõtlemist vaid ka olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmist. Üheks selliseks Hea Uue Ilma ehitamise uuskeelseks nurgakiviks on kuidas nomenklatuuri ja nende järgijate arust on ühe ja sama tähenduse saanud sõnad “liberaalsus” ja “progressiusk”.
Lootusetult on sassis, kes on liberaal ja kes progressiiv. Kui liberaalsuse algses ja õiges mõttes tähendab vabadus vastutust – iga inimese nahk on turul –, siis progressiivide arus võib inimene valetada, varastada ja olla täpselt nii ebamoraalne kui pähe tuleb, peaasi kui usutakse õigeid asju.
Kõik arukad inimesed on liberaalid. Selle sõna õiges, algses mõttes. Arukus tähendab sõna- ja arvamusvabaduse ning avatud, meritokraatliku poliitika ehk päris demokraatia pooldamist. Liberaal on lühidalt inimene, kes elab ise ja laseb teistel elada.
Progressiiv on seevastu Lenini, Mao, Pol-Poti ja Hitleri sarnane tegelane, kes arvab, et inimesed on oma kolmesaja tuhande aastase ajaloo (ametliku ajalooteaduse järele) jooksul kõik valesti teinud ja ehk alles Feuerbach ning Marx hakkasid oiduma, kuidas asju õigesti teha. Lõplikult sai “asi” selgeks muidugi 1968. aastal ja suure marsi läbi institutsioonide kirsiks progressisusutordil on Obama ametiaeg. Progressiivide arus tuleb inimesi õigesti elama sundida ja selle “kirsi” käes siputame ka siin meie oma “koosolemise” seadusega.

Oleks siis, et progressiusulised piirduksid ainult poliitikaga. Aga ei – ette on võetud radikaalne Loodu ja Looduse muutmise projekt. Nii nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus voolasid jõed vales suunas, nii on ka inimeste kaks sugu progressiivide jaoks liiga vähe.
Oleks siis nii, et täiskasvanud inimesed ajavad omakeskis omi asju ja lasevad teistel elada. Suured inimesed, kui neil selleks on raha ja tahtmist, võivad oma naha viia täpselt sellisele turule kuhu soovivad. Aga sihikule on võetud ka lapsed.
Saksamaal võetakse ilmselt lähiajal vastu seadus, mis karistab vanemaid selle eest kui need viivad oma soomuutmise või omasooiharuse pähe võtnud lapse psühholoogi juurde. Nii ka meie maarjamaises vabariigis on suur osa viimase aja progressiusuliste lärmist löödud selle peale kuna SAPTK arvab, et “õrnas” eas noorte seas tuhande soo propaganda tegemine pole mitte kuidagi tore.
Allakirjutanu on puberteedieas üle elanud ühe sekti ja käitunud tavamõistuse kohaselt päris hullumeelselt. Lastel ja noortel ei käi kõik asjad terve aru järele ning neid on märksa kergem mõjutada kui täiskasvanuid. Eestis õnneks pole vastu vanemate tahtmist laste soomuutmise juhtumeid teada, kuid USA statistika väidab, et nooruses soomuutmishormoone söönud inimestest 90+ protsenti kahetsevad seda hiljem kibedalt.

Traditsiooniline pere on olnud ilmselt nii enne kui terve inimtsivilisatsiooni aja ühiskonna tugisammas. Samasooliste abielud, soovahetusoperatsioonid seevastu pole mitte kuidagi lindy. Kui allakirjutanu arust võiks kultuuriklubi ehitada kuhugi küla keskele, siis kõigest hoolimata pole radikaalsed ühiskonna põhialuseid raputavad otsused mitte kunagi õigustatud. Inimloomus on nagu loodusseadus ja selle vastu õudustäratava progressiivse ideoloogia peale takka üles lüüa on äärmine rumalus.
Olgu ka siinkohal taaskord kinnitatud, et keegi ei vihka erineva seksuaalse iharuse pärast kedagi ega taha kedagi ära süüa. Kõik põhjused on lihtsalt arvata, et nii nagu igal hommikul tõuseb päike, on loodus kahesooline. Suured inimesed elagu nii kuis tahavad ja lasku teistel elada – viimase hulka kuulub ka reegel, et võõraid lapsi ei tohi manipuleerida.
Kui algselt räägitakse, et soosandid tahavad ainult erinevusi tutvustada, siis – Saksamaa ja USA California osariigi näitel – jõuab see alati kuidagi selleni, et vanemad ei tohi sekkuda, kui näiteks 12-aastane poiss võtab pähe, et ta tahab tüdrukuks saada. Samas Californias, mida peetakse Ameerika Ühendriikide kõige liberaalsemaks osariigiks, algas ühiskonna mitmekesistamine samuti samasooliste kooselu seadustamisega – sest kes see ikka nii julm on, et teistele õnne keelata …

Ühendkuningriigis on transukuninganna solvamine raskem kuritegu kui kaupluse segipeksmine 
Progressiivid pole kanda maha saanud mitte ainult Saksamaa valitsuses. Tänu leiboristide innukusele on jõutud ka Ühendkuningriigis sinnamaani, et alates 2020. aasta esimesest jaanuarist karistatakse soosantide – ehk siis teiste sõnadega LGBT, transsooliste, omasooiharate jne – pihta suunatuid “vihakuritegusid” rängemate vanglakaristustega kui varavastaseid seaduserikkumisi. Ehk siis mõne kaubamaja segipeksmine elik mõnelt araabia printsilt Maserati ärandamine on väiksem kuritegu kui mõne transukuninganna solvamine.
Ühendkuningriigi seaduseandjad jõudsid sellise otsuseni, kui mingitest uuringutest selgus, et transuvastaste vihakuridegude hulk on hakanud peale 2017. aastat vohama ja selliseid üleastumisi registreeritakse täna 37 protsendi võrra toonasest rohkem.
Uutes kohtumõistmise eeskirjades nähakse ette senisest rangemad karistused transu- ja omasooiharate pelgurluse ning mõistmatuse eest. Näiteks soosantide kogukonna vastase ässitamise eest on ette nähtud kuue kuuline vangistus.
Kuna viimasel ajal on väidetavalt kasvanud teatud vähemusgruppide vastane sallimatus, on kohtunikele antud käsk karistuste võimendamiseks. Soosantide pihta käivate nõndanimetatud “vihakuritegude” eest võib aga uute reeglite järele määrata kuni kuue aasta pikkuse vanglakaristuse.
Selliste soosantide vastastaste “vihakuritegude” karistuste suurendamine näitab Ühendkuningriigi seadusemõistmise jämedat kahepalgelisust. Näiteks vägistamisdžihaadi osalised on paljudel juhtudel pääsenud piltlikult öeldes nähvakaga näppude pihta, samas kui poliitiliselt ebakorrektsete märkuste tegemise eest määratakse täiemõõduline vanglakaristus. Vast tuntuimaks sellise kohtumõistmise variserluse märtriks on viimasel ajal olnud Tommy Robinson.
Või teine selline näide: käesoleva aasta alguses arreteeriti näiteks üks katoliiklasest viie lapse ema, kuna too oli kedagi sotsiaalmeedias valesoostanud.

Ühiskonda pööratakse ümber uuskeelega, millele saab vastu seista uuskeelega

Ühiskondlikku keelepruuki ilmub pea iga päev vähem või rohkem olulisi uuskeelseid termineid. Näiteks kui paljud inimesed teadsid aasta-kaks tagasi sellist sõna nagu “intersektsionalism”?
Või kui paljud seda tänagi teavad?
Nii nagu arstiteaduses aetakse ühte saatanat välja teisega (mis näiteks need antibiootikumid muud on kui puhas mürk), nii tuleb ka ühiskonda ümberehitava ebainimliku uuskeelega sõdida inimliku “uuskeelega”. Väidetavalt “on sõna vaba” ja oma uuskeel on nagu demokraatia ning inimõigused – alati hea. Vähemalt võib progressiivide uuskeele-agarusest nii aru saada.
(:) kivisildnik küsis hiljutises arvamusloos, kas omasooiharad inimesed on nõrgad? See, millist kõikehõlmavat hellust nad – vähemalt neist teatud häälekas osa – omale nõuavad, paraku kinnitab seda.
Katoliiklased on samuti vähemus. Meie prokuratuur on otsustanud, et Varro Vooglaiu mõnitamine rahvusringhäälingus on igati aktsepteeritav tegevus. Mille peale küsiks, kas rahvusringhäälingus tuleks soosante aasiv huumorisaade kõne alla? Härra Pakosta ja “inimõiguslaste” seakisa ei jõuaks keegi ära kuulata kui selline asi mingil põhjusel juhtuma peaks.
Rahvusringhäälingu “vaba sõna” teiseks näiteks olgu tõsiasi, et kui selles “majas” võib töötada üdini sotsiaaldemokraadist inimene, kes veel mõned aastad tagasi kaitses lõvina tintla eest ebamoraalset lätlasemeest, siis käesoleva arvamuse autoriga lõpetati koostöö, kuna ma julgesin kahelda ÜRO ning

Euroopa Liidu mõttekuses ning pean meie “Inimõiguste” Keskuse tegevust inimõiguste pilastamiseks. Teisitimõtlejate eetrist kustutamisele on antud isegi nimi: konservatiivide deplatvormimine. Elik rahvusringhäälingu kaastöö nõuab progressiivset roimstoppi.
Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja (:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid – neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam kui paljulapseline pere.
Ja kõik selliste “vähemuste” veidrused on looritatud peene uuskeelega. Kui (:)kivisildnik küsib, kas omasooiharad on nõrgad – sandid –, siis samamoodi jooksevad meil mardipäeval, 10. novembril, ringi mardisandid. Soosantidelgi on üle ilma palju erinevaid “uhkuse” päevi.
Ilmaasjata ei räägita “vähemuste häälekast terrorist”. Tavaliselt pole häälekate vähemustega ka mingit mõtet vaielda. Uus-uuskeel toimib inimeste meeltes paremini.
Nii ka sõnad, mida seni pole olemas olnud, ei saa olla ka kuidagi “vihased”.
Hea Uue Ilma progressiivsetest veidrustest on keeruline aru saada. Inimest peaks normaalsel juhul määratlema see, mis on kahe kõrva, mitte kahe jala vahel. Midagi on väga katki juhul, kui saavutuseks loetakse, kes kellega ja kuidas magab. Sellised “saavutused” on rumalad.

Allikas: https://objektiiv.ee/kas-soosante-peab-armastama-nagu-demokraatiat-ja-inimoigusi/