pühapäev, 27. oktoober 2013
EL ja põhiseadus
Seos põhiseaduse ja EL-i liikmelisuse
vahel on problemaatiline kõigile uue Euroopaga liituvatele riikidele.
Riigi konstitutsiooniline süsteem
väljendub põhiseaduses, ja põhiseadus seisab oma olemuselt rahvuskogust
kõrgemal. Põhiseaduse põhimõtted on muutumatud. Põhiseadus on kõigi ülejäänud seaduste alus. Parlament ei saa kehtestada seadusi, mis oleksid põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse vaim ja põhimõtted on muutumatud. Üksikuid seadusi võib vajadusel muuta. Norra enda põhiseadus annab juhtnöörid, kuidas seda teha ning kaitseb ise end muutuste eest, mis oleksid rajatud juhuslikule enamusele parlamendi istungil või üldise arvamuse mööduvale mõttevälgatusele. Kaitse on kahekordne. Kõigepealt ei tohi põhiseadust muuta enne, kui parandusettepaneku esitamise järel on korraldatud referendum. Seega on hoolitsetud selle eest, et rahvas ise tegeliku seadusandjana saab võimaluse ning aja muudatust hinnata ja seda avalikult arutada. Teiseks sisaldab põhiseadus garantii, et selle muutmiseks on vaja kahte kolmandikku parlamendi häältest ning korraldataval referendumil sama suurt rahva toetust.
On lubatud muuta vaid üksikuid seadusi. Isegi üksmeelne parlament ei saa muuta põhiseaduse põhimõtteid ega vaimu. Põhiseadus kõrvaldab niisiis enamuse diktatuuri võimaluse ja tagab teatud demokraatlike õiguste muutumatuse ja püsimise. Isegi üksmeelne parlament ei saa tühistada sõna- ja trükivabadust, sest sel juhul tegutsetaks vastuolus põhiseadusega. Norra parlamendil ei ole õigust likvideerida demokraatiat ja kehtestada diktatuuri.
Põhiseaduses on seega osi, mida ei saa muuta parlamendi enamus ega ka rahvahääletus. Kui näiteks demokraatia kukutataks, tähendaks see kogu seadusandluse ja riigi kokkuvarisemist. Taoline olukord võiks tekkida ainult võimuhaaramise või revolutsiooni kaudu - olgu see siis verine või veretu.
Kõige kindlamalt on tagatud kahe Norra põhiseaduse pügala - 1. ja 49. - püsimine. Esimene kõlab nii: „Norra Kuningriik on vaba, iseseisev, jagamatu ja sõltumatu riik.” 49. on suunatud sisepoliitikale ja seadustab rahvavalitsuse. Rahvas on tegelikult ise seaduste andja. Parlamendis on vaid rahva poolt valitud esindajad.
Just need põhipügalad on vastuolus Norra liitumisega EL-iga. Ühinemisega on vastuolus kõige esimene paragrahv, mis väidab, et Norra on iseseisev ja sõltumatu riik. Taoline suveräänsusest loobumine, millest on juttu olnud, ei ole ju seaduslik? Kuidas rahvas sellele vaatab? Kas asi otsustatakse parlamendis või rahvahääletusel?
Põhiseadus annab vastuse neile küsimustele ja see on lihtne. Väikesi muudatusi tohib teha parlamendis kahe kolmandiku poolthäältega, kui rahvas on enne saanud referendumi abil öelda asja kohta oma arvamuse. Põhiseaduse põhimõtteid ja vaimu puudutavaid küsimusi ei tohi aga üldse teha. Niisuguste muudatuste tegemiseks ei ole olemas mingit legaalset vahendit.
THORALF GILBRANT
Alapeatükk raamatu „Euroopa Liit - metsaline või päästja?” (Rakvere 2002) peatükist „EL ja Põhjala poliitiline olukord” . Tõlkija teadmata.
Autor on Norra kirjanik.
Kirjutis ilmus Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 10. numbris (juuli-august 2012) rubriigis „Vaimuvara”.
__________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega
Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.
Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564 Read more...
Ülempreester: demokraatia on suurem pettus kui kommunism
"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)
Moskva patriarhaadi pereküsimuste komisjoni juhi ülempreester Dimitri Smirnovi
hinnangul on demokraatia suurem pettus kui kommunism. „See on inimeste
petmine,“ ütles isa Dimitri. „Kommunism oli samuti pettus, kuid tal olid
teatud religioossed jooned.“
Vaimuliku
sõnul võtsid kommunistid tõelistelt religioonidelt palju üle. Neil oli
oma õpetus, „pühakiri“, rituaalid, märtrid ja prohvetid, messiaanlikud
tõotused. Demokraatias pole aga inimestel kunagi võimu olnud.
„Demokraatia – see on lihtsalt pettus,“ leiab ülempreester Smirnov.
Loe lähemalt siit.
laupäev, 26. oktoober 2013
MATTI ILVES: TÄHELEPANU! IMF JA EUROOPA LIIT ALUSTAVAD "VÕLAMAKSU" ABIL PANGAKONTODE RÖÖVIMIST
Foto: Ülemaailmse kohustusliku makse arhitekt IMF-i juht Christine Lagarde
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Euroopa Liiduga plaanivad kohustuslikku sundmakset, esialgu - 10% kõigilt EL-i kodanike pangahoiustelt. IMF ütleb, et eurooplased saavad valida, kas kohustuslik maks või vara devalveerimine läbi inflatsiooni. See hoiustajate raha sundvõõrandamine viiakse läbi jällegi pankade päästmiseks. Suurpangad on halvasti majandatud, eriti aastatel 2007..2011 ja sisuliselt kasumiahnuses ennast "lõhki laenanud" ning koormatud halbade laenudega riikidele. Nüüd soovitakse, et hoiustajad tuleksid pankadele appi. Seda 10% hoiustest ei paluta, vaid lihtsalt konfiskeeritkse, nii nagu seda tehti prooviks juba Küprosel.
Arvata võib, et seekord ei lähe maksustamise alla hoiused üle 100 000 euro, vaid eranditult kõik hoiused nii avalikus- kui ka erasektoris. Üleilmne finaseliit plaanis sellist hoiuste konfiskeerimist viimasel G-20 tippkohtumisel ja see kavatsetakse ellu viia juba 2014. aastal. Samuti on plaanis rakendada rangeid meetmed, et ükski pangaarve omanik ei saaks sellest sundmaksust kõrvale hoida.
Sundärastamise läbiviinine ei tähenda aga midagi muud, kui ebaõnnestunud finantssüsteemi ajutist päästmist, et see siis veelgi suurema katastroofiga hiljem kokku kukuks.
Sellist makset-konfiskeerimist on juba rakendatud mõnel pool Euroopas Esimese maalilasõja järgsetel aegadel, nii et siin maailmas ei ole midagi uut. Kõik peaksid teadma, millise katastroofiga see maailmale lõppes.
See on veel tugev poliitiline sõnum ja tähendab tegelikult fašistliku korra väjakuulutamist Euroopa Liidus.
Kasutatud allikas:
http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2013/10/17/die-grosse-enteignung-zehn-prozent-schulden-steuer-auf-alle-spar-guthaben/
Read more...
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Euroopa Liiduga plaanivad kohustuslikku sundmakset, esialgu - 10% kõigilt EL-i kodanike pangahoiustelt. IMF ütleb, et eurooplased saavad valida, kas kohustuslik maks või vara devalveerimine läbi inflatsiooni. See hoiustajate raha sundvõõrandamine viiakse läbi jällegi pankade päästmiseks. Suurpangad on halvasti majandatud, eriti aastatel 2007..2011 ja sisuliselt kasumiahnuses ennast "lõhki laenanud" ning koormatud halbade laenudega riikidele. Nüüd soovitakse, et hoiustajad tuleksid pankadele appi. Seda 10% hoiustest ei paluta, vaid lihtsalt konfiskeeritkse, nii nagu seda tehti prooviks juba Küprosel.
Arvata võib, et seekord ei lähe maksustamise alla hoiused üle 100 000 euro, vaid eranditult kõik hoiused nii avalikus- kui ka erasektoris. Üleilmne finaseliit plaanis sellist hoiuste konfiskeerimist viimasel G-20 tippkohtumisel ja see kavatsetakse ellu viia juba 2014. aastal. Samuti on plaanis rakendada rangeid meetmed, et ükski pangaarve omanik ei saaks sellest sundmaksust kõrvale hoida.
Sundärastamise läbiviinine ei tähenda aga midagi muud, kui ebaõnnestunud finantssüsteemi ajutist päästmist, et see siis veelgi suurema katastroofiga hiljem kokku kukuks.
Sellist makset-konfiskeerimist on juba rakendatud mõnel pool Euroopas Esimese maalilasõja järgsetel aegadel, nii et siin maailmas ei ole midagi uut. Kõik peaksid teadma, millise katastroofiga see maailmale lõppes.
See on veel tugev poliitiline sõnum ja tähendab tegelikult fašistliku korra väjakuulutamist Euroopa Liidus.
Kasutatud allikas:
http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2013/10/17/die-grosse-enteignung-zehn-prozent-schulden-steuer-auf-alle-spar-guthaben/
Read more...
Umbkeelne neeger Tallinna linnavolikokku - aitäh sotsid!
Lisaks keskerakondlikele "eikommentaaridele" on nüüd siis tänu sotsidele
Tallinna linnavolikokku saanud ka umbkeelne neeger Abdul. Samal ajal
eestimeelsed inimesed, kes said tuhandeid hääli, jäid välja. Selline on
kord juba meie valimissüsteem, mida keegi muuta ei julge ega taha.
Sotsid on aga targad, nad teavad, et kuna venelased on peamiselt Keskerakonna selja taga, viies nad eestlasi eirates võimule, siis sotsidel tuleb keskenduda uusimmigrantidele, nagu sotsid mujalgi Euroopas teevad. Ka Aafrikast saabub EL-i aina rohkem neegreid ja neid hakatakse peagi liikmesriikide vahel jagama. Nii loodavad sotsid uusimmigrantide sissetoomisele, et siis nende ja venelaste abiga võimule saada, muidugi põlisrahvast eirates.
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/10/umbkeelne-neeger-tallinna.html Read more...
Sotsid on aga targad, nad teavad, et kuna venelased on peamiselt Keskerakonna selja taga, viies nad eestlasi eirates võimule, siis sotsidel tuleb keskenduda uusimmigrantidele, nagu sotsid mujalgi Euroopas teevad. Ka Aafrikast saabub EL-i aina rohkem neegreid ja neid hakatakse peagi liikmesriikide vahel jagama. Nii loodavad sotsid uusimmigrantide sissetoomisele, et siis nende ja venelaste abiga võimule saada, muidugi põlisrahvast eirates.
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/10/umbkeelne-neeger-tallinna.html Read more...
Vabadusvõiteja Mart Niklus kirjutab DELFI-s avaldatud artikli puhul
Link: SIIN
Mis ajast ja mis õigusega peavad Nõukogude kommunistliku okupatsiooni ajal ida poolt Eesti Vabariiki tulnud illegaalsed immigrandid, kolonistid, venekeelsed "muulased", igat masti stalinistid ja estofoobid ning nende ideelised järglased ennast Eestis vähemusrahvuseks?
Kui näiteks 1945. aastal, pärast Norra vabanemist natslikust okupatsioonist sellesse riiki vahepeal ümber asunud sakslased oleksid samuti hakanud ennast kujutlema "vähemusrahvusena", nõudma Norras endale endisaegsete privileegide säilitamist, kahte riigikeelt jms - kas siis näiteks Norra kuningas oleks tohtinud selliseid "Kulturträger´eid" kritiseerida? Või oleks tulnukatele pidanud automaatselt andma Norra kodakondsuse, nad norra ühiskonda "lõimima", tagatipuks Norra Kuningriigi seaduslikust territooriumist osa veel Saksamaalegi kinkima - nagu postsovetliku Eesti valitsevates ringkondades käesoleval ajal kas või nahast välja pugedes tehakse? Read more...
Mis ajast ja mis õigusega peavad Nõukogude kommunistliku okupatsiooni ajal ida poolt Eesti Vabariiki tulnud illegaalsed immigrandid, kolonistid, venekeelsed "muulased", igat masti stalinistid ja estofoobid ning nende ideelised järglased ennast Eestis vähemusrahvuseks?
Kui näiteks 1945. aastal, pärast Norra vabanemist natslikust okupatsioonist sellesse riiki vahepeal ümber asunud sakslased oleksid samuti hakanud ennast kujutlema "vähemusrahvusena", nõudma Norras endale endisaegsete privileegide säilitamist, kahte riigikeelt jms - kas siis näiteks Norra kuningas oleks tohtinud selliseid "Kulturträger´eid" kritiseerida? Või oleks tulnukatele pidanud automaatselt andma Norra kodakondsuse, nad norra ühiskonda "lõimima", tagatipuks Norra Kuningriigi seaduslikust territooriumist osa veel Saksamaalegi kinkima - nagu postsovetliku Eesti valitsevates ringkondades käesoleval ajal kas või nahast välja pugedes tehakse? Read more...
reede, 25. oktoober 2013
HARRI KIVILO: Eesti asja ajamine kakskeelsuse kraavi
Saada sõbrale
Toompeale jõudnud erakonnad on üha rohkem veendunud et vene rahvusest elanike ja hääleõiguslike kodanike rahvustunne nõuab nendega venekeeles suhtlemist, kui soovitakse neilt erakonda toetavat häält saada. Ilmselt arvati juba uue põhiseaduse - kui iseseisvuse ennistamise esmase ülesande - kirjutamisel, et Nõukogude Liidu poolt siia genotsiidi eesmärgil saadetud venelastel on 46 aastal vältel olnud niivõrd mõnus Eestis elada, et nad oma kodumaale tagasi minna ei soovi. Õigusriigina otsustati kõigile siinsetele venelastele anda hääleõigus kohalike omavalitsuste elu korraldamisel, kuigi sellist õigus nii mitmedki riigid pole andnud riigi kutsel sinna sisserännanuile. Riigi elu korraldamine on riigi hääleõiguslike kodanike õigus - ja kohustus.
Ei mäleta kas enne põhiseaduse rahvahääletusele panemist selgitati, et põhiseadus on nii sõnastatud, et Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist määravat paragrahvi võib hiljem vassides teistsuguseks tõlgendada ning et praegu Eestis elavatel venelastel on privileege, mida hiljem Eestisse elama tulijatele ei anta. Kui seda tehti, siis vaevalt märgatavalt. Venelaste igapäevanegi elu kulges edasi peaaegu nii nagu enne 20. augusti 1991 - ainsa muudatusena nad ei võinud enam nõuda eestlastelt vene keele oskamist. Venelaste väga suurel hulgal Eesti elamine muutus äkki riigivõimu, poliitikute ja avaliku meedia meelest ajalooliseks paratamatuseks, mida eestlased on kohustatud õigustatuks pidama.
Võib arvata, et toda ajaloolise paratamatusega leppimist pidasid meie riigimeeste head sõbrad lääneriikides Eestile väga kasulikuks. Kuid eestlased võisid seda ka ise teha. Seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisega kinnitas president Toomas Hendrik Ilves („Elukiri” 02.02.08) et „meil on hästi, isegi väga hästi läinud” ning et „me võime oma Eestit ise kogu aeg kujundada, oma tahtmist mööda, oma käe järgi.” Küllap siis meie ise hakkasimegi Eestit kujundama kampaania „Eesti - ühiselt ehitatud riik” kohaselt. Tajumata, et 1944 aastal 60 000 eesti meest võitlesid meeleheitlikult selleks, et venelased ei saaks Eestisse tulla ning 80 000 eestlast põgenes läände vältimaks venelastega koos elamist.
Teades miks aastal 1944 elanud eestlaste enamus tahtis vältida venelastega koos elamist, oli iseseisvuse taastajail õigus ENSV-s elanud venelaste, kui illegaalsete sisserändajate, Eestis olemise õigusi piirata - nagu mujalgi loata tulnute puhul tehakse. Nii ei tehtud ja riiki asuti valitsema nagu eestlased oleksid juba ammusest ajast tahtnud venelastega koos elada. Senini pole keegi püüdnud tuvastada miks iseseisvuse taastajad nii toimisid - kuigi selle teadmine on ülimalt tähtis Eesti tuleviku kujundamisel. Praegu võib arvata, et Eesti sõbrad läänes olid Eesti ehitamise koos venelastega heaks kiitnud. „Postimehele” antud intervjuus (25.04.08) kinnitas ajakirja „The Economist” Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, Edward Lucas, et „Kogu viimase 15 aasta alus on see, et Eesti pole etnokraatia (ainult eestlaste riik - toim), vaid riik, kus valitseb seadus ja oluline on kodakondsus, mitte etniline kuuluvus.” Kas rahvus saab püsima jääda kui nende riik rahvust oluliseks ei pea?
Selgitasin Edward Lucas’ele, et eestlaste ja venelaste ühine riik on vastuolus eestlaste sajandite pikkuse unistusega olla oma maa peremehed ning et enne Nõukogude Liidu okupatsiooni pidasid kõik eestlased, välja arvatud vähesed kommunistid, Eestit rahvusriigiks ning endid ja oma eellasi kuni esimeste kirjalike ülestähendamisteni etniliselt eestlasteks. Kirjas kuupäevaga 29.04.08 vastas Edward Lucas, et ta on tõepoolest Eesti olukorda üle 20 aasta jälginud ja suhtub sümpaatselt minu arvamustesse, kuid et „tulevikule mõeldes tuleks laiendada kodakondsuse saamise võimalusi ning „uued eestlased” nii kiiresti ja nii põhjalikult kui võimalik integreerida eesti ühiskonda.” Eestlaste tundeid ja tõekspidamisi lausa solvates väitis Lucas oma kirjas täiendavalt, et „eesti rahvus polegi mingi etniline entiteet vaid segu igat sorti juurtega (sh saksa, vene, soome, rootsi, läti) isikuist, keda liidab ühine keel, kultuur ja suhtumine maailma.” Ent ometi peab talle hästi teada olev sõnaraamat „Oxford Dictionary” ühist keelt, kultuuri ja päritolu etnilise kuuluvuse tunnusteks. Neid tunnuseid on eestlased hallidest aegadest alates põlvest põlve edasikandnud - ka siis kui eestlased on pidanud teistest rahvustest isandate orjad olema.
Erakonnad ja riigivõim on toiminud nagu eestlased ja siia genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelased saaksid unustada sajandite pikkuse vallutaja ja vallutatute olukorra ning hakkama vastastikku vennastuma. Okupatsioonieelsel ajal koheldi venelasi vähemusrahvusest sisserändajatena ning neil oli luba omal algatusel ja kulul oma keelt ja kultuuri viljeleda. Mingil määral isegi toetati vähemusrahvuste omakultuuri viljelemist, kuid päris kindlasti ei peetud neid Eesti põlisrahvaks. Mitte ühtegi eestlastele hingelähedast sündmust ei jäetud tähistamata, ka siis kui see võis venelasi solvata. Okupatsiooniaastad ja ka tänasedki venelaste tegemised kinnitavad et ka neil on piisavalt põhjusi oma rahvusliku kuuluvuse üle uhkust tunda ning eesti rahvusse mitte sulanduda. Aastatel 1945 - 1991 ootas suurem osa eestlasi aega, kus Eestis enam venelasi ei oleks. Kõik erakonnad ja avalik meedia peaks tajuma et sajandeid kestnud vallutajate võimu kiuste säilitati oma riigi loomiseks vajalik kindlameelsus. Aastal 1944 elanud ei taha aastal 1918 loodud riiki kaotada.
Okupatsioonieelses Eestis kuulus elanikest vähem kui kümme protsenti vene rahvusse, praegu on see protsent suurem kui 30. Eestlaste ja venelaste keel, kultuur ja valdavad iseloomu omadused ei soodusta märkimisväärselt millegi koostegemist. Augustist 1991 kuni tänaseni on eestlased ja venelased põhiliselt vaid oma rahvuskaaslastega suhelnud ning seega vaid naeruvääristanud riigivõimu arvamust et kampaania „erinevused rikastavad” saab muundada - Rein Taagepera termineid kasutades - eesti kodukeelega eestlased ja vene kodukeelega eestlased vaimselt üksteist rikastavateks eestimaalasteks.
Riigivõimu katsed mõjutada eestlasi kokku sulanduma venelastega ning kõigi erakondade üha keskendunum venekeelne reklaam vene rahvusest Eesti kodanike häälte saamisel lausa innustavad venelasi nõudma vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Riigivõimu keeldumine avalikult tähistada sündmusi ja olukordi, mis seonduvad Vene ülemvõimu vastase eestlaste tegevusega kinnitab et riigivõim peab venelaste tundeid olulisemaks eestlaste omadest. Kuid see võib ajapikku konfliktiks kujuneda. Vene kogukonna rahumeelne elamine Eestis on võimalik kui riigivõim hakkab toimima nii nagu toimiti okupatsioonieelsel ajal - ilma integreerimise kavadeta, ilma vene keele avaliku kasutamiseta, välja arvatud venelaste isetegevus vene kultuuri viljelemisel vähemusrahvuste seaduse kohaselt.
Venelastega suhtlemine muutuks rohkem üksteist mõistvaks kui avalikult räägitakse selgeks kas venelaste massiline Eestis olemine saab või ei saa olla ajalooline paratamatus. Eesti pole teinud midagi, mis oleks kaudseltki õigustanud Roosevelti ja Churchilli lubama Stalinil nõuda Balti riikidelt Nõukogude Liidule sõbralike valitsuste moodustamist. Kui seda lubadust poleks antud, siis oleksid lääneliitlased saanud - kannatada saanute survel - pärast sõja lõppu nõuda Nõukogude Liidult Poolast ja Balti riikidest lahkumist. Selle nõude esitamiseks oli neil kolm olulist põhjust: nad polnud pidanud tõeseks Nõukogude Liidu väidet et Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu, Ameerika Ühendriigid olid Nõukogude Liitu väga suures ulatuses sõja võitmiseks abistanud „lendlease” programmi alusel ning Poola armee paguluses oli väga aktiivselt koos Briti vägedega võidelnud.
Lääneliitlaste väga heatahtlikku suhtumist Balti riikide vabaks saamise püüdlustele okupatsiooniaastatel on meie riigivõim pidanud arvatavasti piisavaks jätmaks neile meeldetuletamata et Stalinile antud lubadus jättis Eesti ligemale pooleks sajandiks Nõukogude Liidu väga vägivaldse ja majanduslikku taandarenemist põhjustava võimu alla. Roosevelti ja Churchilli sobing Staliniga oli Hitleri hävitamiseks täiesti mitte vajalik. See sobing sai olla vaid kuritegelik, sest mitte ainuski rahvusvaheline konventsioon ei õigusta ühel riigil salajas hoitud kokkuleppega lubada teisel riigil allutada oma võimu alla kolmas, oma erapooletust deklareerinud riik. Seega on Stalinile antud lubadus teinud lääneliitlased kaassüüdlaseks eestlaste, lätlaste ja leedulaste vastases, Nõukogude Liidu poolt läbi viidud genotsiidis.
Kuna too ammune lubadus põhines Ameerika Ühendriikide ja Ühendatud Kuningriigi tolleaegsete juhtide ülimal naiivsusel, siis võiksid need kaks riiki oma kaassüüdluse Nõukogude Liidu kuritegudes lunastada Teise maailmasõja tagajärgede kustutamise konverentsi läbiviimisega. Heanaaberlik suhtlemine õhtumaa riikide vahel muutuks tunnustustväärivaks saavutuseks kui Vene Föderatsioon hakkaks selle konverentsi kaaskokkukutsujaks ning tooks koju kõik Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased, kes oma tõekspidamiste, tervise või muu olukorra tõttu on neid senini majutanud riike ülekohtuselt koormanud. Päris kindlasti ei hakka rahvusvaheline ühiskond Teise maailmasõja tagajärgi arutama, hindama ja nende kõrvaldamise menetlusi määrama, kui Eesti, Läti ja Leedu selleks konkreetset soovi ei avalda. Kõik eestlased peaksid selle avalduse tegemist oma riigivõimult nõudma.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5303&lang=est Read more...

Toompeale jõudnud erakonnad on üha rohkem veendunud et vene rahvusest elanike ja hääleõiguslike kodanike rahvustunne nõuab nendega venekeeles suhtlemist, kui soovitakse neilt erakonda toetavat häält saada. Ilmselt arvati juba uue põhiseaduse - kui iseseisvuse ennistamise esmase ülesande - kirjutamisel, et Nõukogude Liidu poolt siia genotsiidi eesmärgil saadetud venelastel on 46 aastal vältel olnud niivõrd mõnus Eestis elada, et nad oma kodumaale tagasi minna ei soovi. Õigusriigina otsustati kõigile siinsetele venelastele anda hääleõigus kohalike omavalitsuste elu korraldamisel, kuigi sellist õigus nii mitmedki riigid pole andnud riigi kutsel sinna sisserännanuile. Riigi elu korraldamine on riigi hääleõiguslike kodanike õigus - ja kohustus.
Ei mäleta kas enne põhiseaduse rahvahääletusele panemist selgitati, et põhiseadus on nii sõnastatud, et Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist määravat paragrahvi võib hiljem vassides teistsuguseks tõlgendada ning et praegu Eestis elavatel venelastel on privileege, mida hiljem Eestisse elama tulijatele ei anta. Kui seda tehti, siis vaevalt märgatavalt. Venelaste igapäevanegi elu kulges edasi peaaegu nii nagu enne 20. augusti 1991 - ainsa muudatusena nad ei võinud enam nõuda eestlastelt vene keele oskamist. Venelaste väga suurel hulgal Eesti elamine muutus äkki riigivõimu, poliitikute ja avaliku meedia meelest ajalooliseks paratamatuseks, mida eestlased on kohustatud õigustatuks pidama.
Võib arvata, et toda ajaloolise paratamatusega leppimist pidasid meie riigimeeste head sõbrad lääneriikides Eestile väga kasulikuks. Kuid eestlased võisid seda ka ise teha. Seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisega kinnitas president Toomas Hendrik Ilves („Elukiri” 02.02.08) et „meil on hästi, isegi väga hästi läinud” ning et „me võime oma Eestit ise kogu aeg kujundada, oma tahtmist mööda, oma käe järgi.” Küllap siis meie ise hakkasimegi Eestit kujundama kampaania „Eesti - ühiselt ehitatud riik” kohaselt. Tajumata, et 1944 aastal 60 000 eesti meest võitlesid meeleheitlikult selleks, et venelased ei saaks Eestisse tulla ning 80 000 eestlast põgenes läände vältimaks venelastega koos elamist.
Teades miks aastal 1944 elanud eestlaste enamus tahtis vältida venelastega koos elamist, oli iseseisvuse taastajail õigus ENSV-s elanud venelaste, kui illegaalsete sisserändajate, Eestis olemise õigusi piirata - nagu mujalgi loata tulnute puhul tehakse. Nii ei tehtud ja riiki asuti valitsema nagu eestlased oleksid juba ammusest ajast tahtnud venelastega koos elada. Senini pole keegi püüdnud tuvastada miks iseseisvuse taastajad nii toimisid - kuigi selle teadmine on ülimalt tähtis Eesti tuleviku kujundamisel. Praegu võib arvata, et Eesti sõbrad läänes olid Eesti ehitamise koos venelastega heaks kiitnud. „Postimehele” antud intervjuus (25.04.08) kinnitas ajakirja „The Economist” Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, Edward Lucas, et „Kogu viimase 15 aasta alus on see, et Eesti pole etnokraatia (ainult eestlaste riik - toim), vaid riik, kus valitseb seadus ja oluline on kodakondsus, mitte etniline kuuluvus.” Kas rahvus saab püsima jääda kui nende riik rahvust oluliseks ei pea?
Selgitasin Edward Lucas’ele, et eestlaste ja venelaste ühine riik on vastuolus eestlaste sajandite pikkuse unistusega olla oma maa peremehed ning et enne Nõukogude Liidu okupatsiooni pidasid kõik eestlased, välja arvatud vähesed kommunistid, Eestit rahvusriigiks ning endid ja oma eellasi kuni esimeste kirjalike ülestähendamisteni etniliselt eestlasteks. Kirjas kuupäevaga 29.04.08 vastas Edward Lucas, et ta on tõepoolest Eesti olukorda üle 20 aasta jälginud ja suhtub sümpaatselt minu arvamustesse, kuid et „tulevikule mõeldes tuleks laiendada kodakondsuse saamise võimalusi ning „uued eestlased” nii kiiresti ja nii põhjalikult kui võimalik integreerida eesti ühiskonda.” Eestlaste tundeid ja tõekspidamisi lausa solvates väitis Lucas oma kirjas täiendavalt, et „eesti rahvus polegi mingi etniline entiteet vaid segu igat sorti juurtega (sh saksa, vene, soome, rootsi, läti) isikuist, keda liidab ühine keel, kultuur ja suhtumine maailma.” Ent ometi peab talle hästi teada olev sõnaraamat „Oxford Dictionary” ühist keelt, kultuuri ja päritolu etnilise kuuluvuse tunnusteks. Neid tunnuseid on eestlased hallidest aegadest alates põlvest põlve edasikandnud - ka siis kui eestlased on pidanud teistest rahvustest isandate orjad olema.
Erakonnad ja riigivõim on toiminud nagu eestlased ja siia genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelased saaksid unustada sajandite pikkuse vallutaja ja vallutatute olukorra ning hakkama vastastikku vennastuma. Okupatsioonieelsel ajal koheldi venelasi vähemusrahvusest sisserändajatena ning neil oli luba omal algatusel ja kulul oma keelt ja kultuuri viljeleda. Mingil määral isegi toetati vähemusrahvuste omakultuuri viljelemist, kuid päris kindlasti ei peetud neid Eesti põlisrahvaks. Mitte ühtegi eestlastele hingelähedast sündmust ei jäetud tähistamata, ka siis kui see võis venelasi solvata. Okupatsiooniaastad ja ka tänasedki venelaste tegemised kinnitavad et ka neil on piisavalt põhjusi oma rahvusliku kuuluvuse üle uhkust tunda ning eesti rahvusse mitte sulanduda. Aastatel 1945 - 1991 ootas suurem osa eestlasi aega, kus Eestis enam venelasi ei oleks. Kõik erakonnad ja avalik meedia peaks tajuma et sajandeid kestnud vallutajate võimu kiuste säilitati oma riigi loomiseks vajalik kindlameelsus. Aastal 1944 elanud ei taha aastal 1918 loodud riiki kaotada.
Okupatsioonieelses Eestis kuulus elanikest vähem kui kümme protsenti vene rahvusse, praegu on see protsent suurem kui 30. Eestlaste ja venelaste keel, kultuur ja valdavad iseloomu omadused ei soodusta märkimisväärselt millegi koostegemist. Augustist 1991 kuni tänaseni on eestlased ja venelased põhiliselt vaid oma rahvuskaaslastega suhelnud ning seega vaid naeruvääristanud riigivõimu arvamust et kampaania „erinevused rikastavad” saab muundada - Rein Taagepera termineid kasutades - eesti kodukeelega eestlased ja vene kodukeelega eestlased vaimselt üksteist rikastavateks eestimaalasteks.
Riigivõimu katsed mõjutada eestlasi kokku sulanduma venelastega ning kõigi erakondade üha keskendunum venekeelne reklaam vene rahvusest Eesti kodanike häälte saamisel lausa innustavad venelasi nõudma vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Riigivõimu keeldumine avalikult tähistada sündmusi ja olukordi, mis seonduvad Vene ülemvõimu vastase eestlaste tegevusega kinnitab et riigivõim peab venelaste tundeid olulisemaks eestlaste omadest. Kuid see võib ajapikku konfliktiks kujuneda. Vene kogukonna rahumeelne elamine Eestis on võimalik kui riigivõim hakkab toimima nii nagu toimiti okupatsioonieelsel ajal - ilma integreerimise kavadeta, ilma vene keele avaliku kasutamiseta, välja arvatud venelaste isetegevus vene kultuuri viljelemisel vähemusrahvuste seaduse kohaselt.
Venelastega suhtlemine muutuks rohkem üksteist mõistvaks kui avalikult räägitakse selgeks kas venelaste massiline Eestis olemine saab või ei saa olla ajalooline paratamatus. Eesti pole teinud midagi, mis oleks kaudseltki õigustanud Roosevelti ja Churchilli lubama Stalinil nõuda Balti riikidelt Nõukogude Liidule sõbralike valitsuste moodustamist. Kui seda lubadust poleks antud, siis oleksid lääneliitlased saanud - kannatada saanute survel - pärast sõja lõppu nõuda Nõukogude Liidult Poolast ja Balti riikidest lahkumist. Selle nõude esitamiseks oli neil kolm olulist põhjust: nad polnud pidanud tõeseks Nõukogude Liidu väidet et Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu, Ameerika Ühendriigid olid Nõukogude Liitu väga suures ulatuses sõja võitmiseks abistanud „lendlease” programmi alusel ning Poola armee paguluses oli väga aktiivselt koos Briti vägedega võidelnud.
Lääneliitlaste väga heatahtlikku suhtumist Balti riikide vabaks saamise püüdlustele okupatsiooniaastatel on meie riigivõim pidanud arvatavasti piisavaks jätmaks neile meeldetuletamata et Stalinile antud lubadus jättis Eesti ligemale pooleks sajandiks Nõukogude Liidu väga vägivaldse ja majanduslikku taandarenemist põhjustava võimu alla. Roosevelti ja Churchilli sobing Staliniga oli Hitleri hävitamiseks täiesti mitte vajalik. See sobing sai olla vaid kuritegelik, sest mitte ainuski rahvusvaheline konventsioon ei õigusta ühel riigil salajas hoitud kokkuleppega lubada teisel riigil allutada oma võimu alla kolmas, oma erapooletust deklareerinud riik. Seega on Stalinile antud lubadus teinud lääneliitlased kaassüüdlaseks eestlaste, lätlaste ja leedulaste vastases, Nõukogude Liidu poolt läbi viidud genotsiidis.
Kuna too ammune lubadus põhines Ameerika Ühendriikide ja Ühendatud Kuningriigi tolleaegsete juhtide ülimal naiivsusel, siis võiksid need kaks riiki oma kaassüüdluse Nõukogude Liidu kuritegudes lunastada Teise maailmasõja tagajärgede kustutamise konverentsi läbiviimisega. Heanaaberlik suhtlemine õhtumaa riikide vahel muutuks tunnustustväärivaks saavutuseks kui Vene Föderatsioon hakkaks selle konverentsi kaaskokkukutsujaks ning tooks koju kõik Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased, kes oma tõekspidamiste, tervise või muu olukorra tõttu on neid senini majutanud riike ülekohtuselt koormanud. Päris kindlasti ei hakka rahvusvaheline ühiskond Teise maailmasõja tagajärgi arutama, hindama ja nende kõrvaldamise menetlusi määrama, kui Eesti, Läti ja Leedu selleks konkreetset soovi ei avalda. Kõik eestlased peaksid selle avalduse tegemist oma riigivõimult nõudma.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5303&lang=est Read more...
Jüri Lina raadiosaates:"Hallo, Kosmos!"
Saate link: SIIN
___________
Soovitan kuulata eriti saate esimest osa, kus räägitakse vabamüürlastest ja tänapäeva elukorraldasest üldse.
M.I.
Read more...
Kaitskem üheskoos perekonda
Austraalia naine "abiellus" Prantsusmaal sillaga - jah, 14. sajandil ehitatud ja nime "Saatanasild" kandva ehitisega, ja sai selleks ka kohaliku linnapea õnnistuse. Abielu piirid avarduvad - näib, et ka kõige absurdsemad asjad hakkavad nihkuma mõiste "normaalne" raamidesse.
https://www.facebook.com/kaitskemperekonda
Allikas: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2356774/Australian-woman-Jodi-Rose-marries-bridge-France--gets-mayors-blessing.html
Read more...
https://www.facebook.com/kaitskemperekonda
Allikas: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2356774/Australian-woman-Jodi-Rose-marries-bridge-France--gets-mayors-blessing.html
Read more...
neljapäev, 24. oktoober 2013
EESTI MEEL: Allkirja andmise hetkest lindpriiks
Head inimesed! Kuhu läheb mõtlev eestlane, kes hoolib oma
esivanematest, lastest ja nende tulevikust, kui ta aastakümneid igal
sammul näeb, kuidas rahvale mesimagusalt valetavad riigijuhid tallavad
porri põhiseadust ning on võtnud suuna eestluse väljajuurimisele? Vähegi
mõtlev eestlane leiab varem või hiljem teeraja pühasse hiide või
kangelaste kalmistule. Lohutust saama, tõotusi andma, tulevikku ehitama.
Küsin murelikult: miks need teed ja rajad on ammuilma (umb)rohtunud?
Rumalus on tänase eestlase NOKIA…
Kuigi patrioodid teavad, et senised riigikogud alates 1992. aastast on valitud põhiseadusvastase valimisseaduse järgi ning on seega olnud ebaseaduslikud, nagu on olnud ebaseaduslikud ka nende poolt valitud, määratud ja nimetatud ametnikud ja ametkonnad, kaasa arvatud välisminister, olen sunnitud seda EV põhiseaduse vastasust kaitsvat toorest jõudu tunnistama de facto. Põhiseaduse §122 sätestab:
Tahtes natukenegi omakandimehe Julius Kuperjanovi eeskuju järgida kuulutan Eesti–Vene maismaapiiri lepingule allakirjutaja lindpriiks allkirja andmise hetkest alates koos kõikide sellele järgneda võivate saatuslike tagajärgedega. Leian, et see on minu poolt parim, mida saan teha end põhiseaduse vastase valimisseaduse abil võimule valida lasknud riigikogu ning selle õigusliku ringkaitse rahvavaenuliku tegevuse vastu.
Heiki Kortspärn
parteitu pensionärist patrioot
Julius Kuperjanovi haual 11.10.2013 – tema 119. sünnipäeval.
Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/2013/10/allkirja-andmise-hetkest-lindpriiks.html Read more...
Kuigi patrioodid teavad, et senised riigikogud alates 1992. aastast on valitud põhiseadusvastase valimisseaduse järgi ning on seega olnud ebaseaduslikud, nagu on olnud ebaseaduslikud ka nende poolt valitud, määratud ja nimetatud ametnikud ja ametkonnad, kaasa arvatud välisminister, olen sunnitud seda EV põhiseaduse vastasust kaitsvat toorest jõudu tunnistama de facto. Põhiseaduse §122 sätestab:
Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.Tartu rahulepingus pole aga maismaapiir määratud ei osaliselt, tingimuslikult, mitmetähenduslikult ega ajas muutuvalt. Järelikult saab Tartu rahulepingus määratletud piirijoont muuta ainult põhiseaduse §122 muutmise järel ehk – kavandatav piirileping on vastuolus põhiseadusega. Veepiir ehk merepiir Venemaaga Soome lahel on võimalik, sest see piiriosa jäi Tartu rahulepingu piirimääratlusest välja ega ole nii ka vastuolus põhiseaduse §122-ga. Lähenev piirilepingu allakirjutamine teeb tõsist muret ehk üksikutele eestlasele. Nemad teavad ja näevad saatuslikke ohte, mis lepinguga kaasnevad. Sadakond patriooti ei suuda aga ära hoida lepingu allakirjutamist. Mis sest, et see leping on EV põhiseaduse vastane. Võim ja vägi koos neid teeniva ajakirjandusega (nagu näiteks varemgi juulilepete sõlmimisel või Eesti Euroopa Liitu astumisel) asuvad kindlasti põhiseaduse rikkujate poolele. Sadakonda põhiseadust järgivat patriooti on lihtne represseerida ja nii eeldatavalt ka toimitakse. Alalhoidlikud eestlased vaatavad pealt, raputavad pead ning mõtlevad: lollikesed, mida nad sellega nüüd saavutasid? Olen veendunud: kõnekoosolekute, pikettide, palvekirjade ja allkirjade kogumise aeg on ammu läbi! Kõige tähtsam on Eesti–Vene piirilepingu sõlmimise ärahoidmine. Kas soovitab keegi õiguse saamiseks kohtu poole pöörduda? Kohtu poole, kes aastakümneid on Eestimaa mahamüümist ja poliitikute põhiseadusvastast käitumist mahitanud ning on ise samuti ebaseaduslik?! Kust leida sada (või rohkem) tuhat eestlast eestluse kaitsele? Seaduskuulekamate patriootide julgustamiseks tuletan meelde, et põhiseaduse §54 näeb ette õiguse igal Eesti kodanikul osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Põhiseaduse teadlik rikkumine on põhiseadusliku korra vägivaldne muutmine! Või laseme riigireeturitel endid juhtida mõiste 'vägivaldne' üle arutlemise sohu?
Tahtes natukenegi omakandimehe Julius Kuperjanovi eeskuju järgida kuulutan Eesti–Vene maismaapiiri lepingule allakirjutaja lindpriiks allkirja andmise hetkest alates koos kõikide sellele järgneda võivate saatuslike tagajärgedega. Leian, et see on minu poolt parim, mida saan teha end põhiseaduse vastase valimisseaduse abil võimule valida lasknud riigikogu ning selle õigusliku ringkaitse rahvavaenuliku tegevuse vastu.
Heiki Kortspärn
parteitu pensionärist patrioot
Julius Kuperjanovi haual 11.10.2013 – tema 119. sünnipäeval.
Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/2013/10/allkirja-andmise-hetkest-lindpriiks.html Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)


















