RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 25. oktoober 2013

HARRI KIVILO: Eesti asja ajamine kakskeelsuse kraavi

Saada sõbrale
Toompeale jõudnud erakonnad on üha rohkem veendunud et vene rahvusest elanike ja hääleõiguslike kodanike rahvustunne nõuab nendega venekeeles suhtlemist, kui soovitakse neilt erakonda toetavat häält saada. Ilmselt arvati juba uue põhiseaduse - kui iseseisvuse ennistamise esmase ülesande - kirjutamisel, et Nõukogude Liidu poolt siia genotsiidi eesmärgil saadetud venelastel on 46 aastal vältel olnud niivõrd mõnus Eestis elada, et nad oma kodumaale tagasi minna ei soovi. Õigusriigina otsustati kõigile siinsetele venelastele anda hääleõigus kohalike omavalitsuste elu korraldamisel, kuigi sellist õigus nii mitmedki riigid pole andnud riigi kutsel sinna sisserännanuile. Riigi elu korraldamine on riigi hääleõiguslike kodanike õigus - ja kohustus.
Ei mäleta kas enne põhiseaduse rahvahääletusele panemist selgitati, et põhiseadus on nii sõnastatud, et Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist määravat paragrahvi võib hiljem vassides teistsuguseks tõlgendada ning et praegu Eestis elavatel venelastel on privileege, mida hiljem Eestisse elama tulijatele ei anta. Kui seda tehti, siis vaevalt märgatavalt. Venelaste igapäevanegi elu kulges edasi peaaegu nii nagu enne 20. augusti 1991 - ainsa muudatusena nad ei võinud enam nõuda eestlastelt vene keele oskamist. Venelaste väga suurel hulgal Eesti elamine muutus äkki riigivõimu, poliitikute ja avaliku meedia meelest ajalooliseks paratamatuseks, mida eestlased on kohustatud õigustatuks pidama.
Võib arvata, et toda ajaloolise paratamatusega leppimist pidasid meie riigimeeste head sõbrad lääneriikides Eestile väga kasulikuks. Kuid eestlased võisid seda ka ise teha. Seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisega kinnitas president Toomas Hendrik Ilves („Elukiri” 02.02.08) et „meil on hästi, isegi väga hästi läinud” ning et „me võime oma Eestit ise kogu aeg kujundada, oma tahtmist mööda, oma käe järgi.” Küllap siis meie ise hakkasimegi Eestit kujundama kampaania „Eesti - ühiselt ehitatud riik” kohaselt. Tajumata, et 1944 aastal 60 000 eesti meest võitlesid meeleheitlikult selleks, et venelased ei saaks Eestisse tulla ning 80 000 eestlast põgenes läände vältimaks venelastega koos elamist.
Teades miks aastal 1944 elanud eestlaste enamus tahtis vältida venelastega koos elamist, oli iseseisvuse taastajail õigus ENSV-s elanud venelaste, kui illegaalsete sisserändajate, Eestis olemise õigusi piirata - nagu mujalgi loata tulnute puhul tehakse. Nii ei tehtud ja riiki asuti valitsema nagu eestlased oleksid juba ammusest ajast tahtnud venelastega koos elada. Senini pole keegi püüdnud tuvastada miks iseseisvuse taastajad nii toimisid - kuigi selle teadmine on ülimalt tähtis Eesti tuleviku kujundamisel. Praegu võib arvata, et Eesti sõbrad läänes olid Eesti ehitamise koos venelastega heaks kiitnud. „Postimehele” antud intervjuus (25.04.08) kinnitas ajakirja „The Economist” Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, Edward Lucas, et „Kogu viimase 15 aasta alus on see, et Eesti pole etnokraatia (ainult eestlaste riik - toim), vaid riik, kus valitseb seadus ja oluline on kodakondsus, mitte etniline kuuluvus.” Kas rahvus saab püsima jääda kui nende riik rahvust oluliseks ei pea?
Selgitasin Edward Lucas’ele, et eestlaste ja venelaste ühine riik on vastuolus eestlaste sajandite pikkuse unistusega olla oma maa peremehed ning et enne Nõukogude Liidu okupatsiooni pidasid kõik eestlased, välja arvatud vähesed kommunistid, Eestit rahvusriigiks ning endid ja oma eellasi kuni esimeste kirjalike ülestähendamisteni etniliselt eestlasteks. Kirjas kuupäevaga 29.04.08 vastas Edward Lucas, et ta on tõepoolest Eesti olukorda üle 20 aasta jälginud ja suhtub sümpaatselt minu arvamustesse, kuid et „tulevikule mõeldes tuleks laiendada kodakondsuse saamise võimalusi ning „uued eestlased” nii kiiresti ja nii põhjalikult kui võimalik integreerida eesti ühiskonda.” Eestlaste tundeid ja tõekspidamisi lausa solvates väitis Lucas oma kirjas täiendavalt, et „eesti rahvus polegi mingi etniline entiteet vaid segu igat sorti juurtega (sh saksa, vene, soome, rootsi, läti) isikuist, keda liidab ühine keel, kultuur ja suhtumine maailma.” Ent ometi peab talle hästi teada olev sõnaraamat „Oxford Dictionary” ühist keelt, kultuuri ja päritolu etnilise kuuluvuse tunnusteks. Neid tunnuseid on eestlased hallidest aegadest alates põlvest põlve edasikandnud - ka siis kui eestlased on pidanud teistest rahvustest isandate orjad olema.
Erakonnad ja riigivõim on toiminud nagu eestlased ja siia genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelased saaksid unustada sajandite pikkuse vallutaja ja vallutatute olukorra ning hakkama vastastikku vennastuma. Okupatsioonieelsel ajal koheldi venelasi vähemusrahvusest sisserändajatena ning neil oli luba omal algatusel ja kulul oma keelt ja kultuuri viljeleda. Mingil määral isegi toetati vähemusrahvuste omakultuuri viljelemist, kuid päris kindlasti ei peetud neid Eesti põlisrahvaks. Mitte ühtegi eestlastele hingelähedast sündmust ei jäetud tähistamata, ka siis kui see võis venelasi solvata. Okupatsiooniaastad ja ka tänasedki venelaste tegemised kinnitavad et ka neil on piisavalt põhjusi oma rahvusliku kuuluvuse üle uhkust tunda ning eesti rahvusse mitte sulanduda. Aastatel 1945 - 1991 ootas suurem osa eestlasi aega, kus Eestis enam venelasi ei oleks. Kõik erakonnad ja avalik meedia peaks tajuma et sajandeid kestnud vallutajate võimu kiuste säilitati oma riigi loomiseks vajalik kindlameelsus. Aastal 1944 elanud ei taha aastal 1918 loodud riiki kaotada.
Okupatsioonieelses Eestis kuulus elanikest vähem kui kümme protsenti vene rahvusse, praegu on see protsent suurem kui 30. Eestlaste ja venelaste keel, kultuur ja valdavad iseloomu omadused ei soodusta märkimisväärselt millegi koostegemist. Augustist 1991 kuni tänaseni on eestlased ja venelased põhiliselt vaid oma rahvuskaaslastega suhelnud ning seega vaid naeruvääristanud riigivõimu arvamust et kampaania „erinevused rikastavad” saab muundada - Rein Taagepera termineid kasutades - eesti kodukeelega eestlased ja vene kodukeelega eestlased vaimselt üksteist rikastavateks eestimaalasteks.
Riigivõimu katsed mõjutada eestlasi kokku sulanduma venelastega ning kõigi erakondade üha keskendunum venekeelne reklaam vene rahvusest Eesti kodanike häälte saamisel lausa innustavad venelasi nõudma vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Riigivõimu keeldumine avalikult tähistada sündmusi ja olukordi, mis seonduvad Vene ülemvõimu vastase eestlaste tegevusega kinnitab et riigivõim peab venelaste tundeid olulisemaks eestlaste omadest. Kuid see võib ajapikku konfliktiks kujuneda. Vene kogukonna rahumeelne elamine Eestis on võimalik kui riigivõim hakkab toimima nii nagu toimiti okupatsioonieelsel ajal - ilma integreerimise kavadeta, ilma vene keele avaliku kasutamiseta, välja arvatud venelaste isetegevus vene kultuuri viljelemisel vähemusrahvuste seaduse kohaselt.
Venelastega suhtlemine muutuks rohkem üksteist mõistvaks kui avalikult räägitakse selgeks kas venelaste massiline Eestis olemine saab või ei saa olla ajalooline paratamatus. Eesti pole teinud midagi, mis oleks kaudseltki õigustanud Roosevelti ja Churchilli lubama Stalinil nõuda Balti riikidelt Nõukogude Liidule sõbralike valitsuste moodustamist. Kui seda lubadust poleks antud, siis oleksid lääneliitlased saanud - kannatada saanute survel - pärast sõja lõppu nõuda Nõukogude Liidult Poolast ja Balti riikidest lahkumist. Selle nõude esitamiseks oli neil kolm olulist põhjust: nad polnud pidanud tõeseks Nõukogude Liidu väidet et Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu, Ameerika Ühendriigid olid Nõukogude Liitu väga suures ulatuses sõja võitmiseks abistanud „lendlease” programmi alusel ning Poola armee paguluses oli väga aktiivselt koos Briti vägedega võidelnud.
Lääneliitlaste väga heatahtlikku suhtumist Balti riikide vabaks saamise püüdlustele okupatsiooniaastatel on meie riigivõim pidanud arvatavasti piisavaks jätmaks neile meeldetuletamata et Stalinile antud lubadus jättis Eesti ligemale pooleks sajandiks Nõukogude Liidu väga vägivaldse ja majanduslikku taandarenemist põhjustava võimu alla. Roosevelti ja Churchilli sobing Staliniga oli Hitleri hävitamiseks täiesti mitte vajalik. See sobing sai olla vaid kuritegelik, sest mitte ainuski rahvusvaheline konventsioon ei õigusta ühel riigil salajas hoitud kokkuleppega lubada teisel riigil allutada oma võimu alla kolmas, oma erapooletust deklareerinud riik. Seega on Stalinile antud lubadus teinud lääneliitlased kaassüüdlaseks eestlaste, lätlaste ja leedulaste vastases, Nõukogude Liidu poolt läbi viidud genotsiidis.

Kuna too ammune lubadus põhines Ameerika Ühendriikide ja Ühendatud Kuningriigi tolleaegsete juhtide ülimal naiivsusel, siis võiksid need kaks riiki oma kaassüüdluse Nõukogude Liidu kuritegudes lunastada Teise maailmasõja tagajärgede kustutamise konverentsi läbiviimisega. Heanaaberlik suhtlemine õhtumaa riikide vahel muutuks tunnustustväärivaks saavutuseks kui Vene Föderatsioon hakkaks selle konverentsi kaaskokkukutsujaks ning tooks koju kõik Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased, kes oma tõekspidamiste, tervise või muu olukorra tõttu on neid senini majutanud riike ülekohtuselt koormanud. Päris kindlasti ei hakka rahvusvaheline ühiskond Teise maailmasõja tagajärgi arutama, hindama ja nende kõrvaldamise menetlusi määrama, kui Eesti, Läti ja Leedu selleks konkreetset soovi ei avalda. Kõik eestlased peaksid selle avalduse tegemist oma riigivõimult nõudma.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5303&lang=est

1 kommentaari:

Anonüümne 25. oktoober 2013 16:41  

Muidu tark mees Harri Kivilo sonib siin ikka Stalini , Roosevelti, Churchilli vana värki. Mõtetu loba!
Täna on USA eesmärk nagu Eurolandil likvideerida KÕIK rahvusriigid Euroopas ja minna üle ingliskeelsele paljurassilisele tumeda nahaga multikultile!
No kas saab kord aru! Oleme XXI sajandis - EI mingeid rahvusriike!
Vene küsimus pole aktuaalne.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP