Kes on andnud Eesti Vabariigile mandaadi teha koolides
ideoloogilist ajupesu ning lammutada revolutsioonilisel viisil meie
rahvast sajandeid kandnud väärtussüsteemi, küsib Objektiivi toimetus
seekordses juhtkirjas.
Esimene rahvahääletus Eesti Vabariigis toimus usuõpetuse teemal. Oli
aasta 1923. Vasakpoolsed ja progressiivsed poliitikud ei pidanud
seesugust tagurlikku ainet vajalikuks. Ligi 72 protsenti rahvahääletusel
osalenutest aga toetas usuõpetust. Kui palju on viimastel aastakümnetel
piike murtud religiooniõpetuse pärast Eesti koolis! Kuigi
religiooniõpetus on midagi muud kui ühe usutunnistuse keskne usuõpetus,
kardetakse ikkagi, et kristlik väärtussüsteem võib hakata õpilasi
mõjutama ning lastest kasvavad “silmaklappidega usujüngrid”.
Riik, mis ei taha toita oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast. Sama kehtib ühiskonna aluseks oleva väärtussüsteemi kohta.
Kõnekäänd ütleb, et riik, mis ei taha toita oma sõjaväge, hakkab
toitma võõrast. Sama kehtib ühiskonna aluseks oleva väärtussüsteemi
kohta. Kui see kõrvale heita, siis mis tuleb asemele? Tänast lääne
kultuuri valitseb relativismi diktatuur, mis eitab objektiivset tõde
ning jutlustab subjektivismi. Eesmärgiks on seatud “tabude” ja
“stereotüüpide” murdmine, mõõdupuuks on, “kuidas mulle meeldib” ja
“kuidas mina tahan”. Niisugune mõtteviis vaatab vastu meediast,
haridussüsteemist, riiklikust poliitikast. Riik juurutab sihiteadlikult
individualistlikku, enesekeskset hoiakut.
Näiteks mõttekoda Praxis korraldab Eesti Vabariigi tellimusel
koolijuhtidele koolitusi “sooteadlikkuse teemal”. Mis on selle mõte, kas
ühiskonnas kehtivate soonormidega on midagi korrast ära? Püüdes
kummutada lapsevanemate kartusi,
selgitab
Praxise koolitaja Helen Biin: “Sooteadlikkuse eesmärk ei ole panna
tüdrukuid teistmoodi käituma või öelda hoopis poisile, et homme tule
täpilise kleidiga kooli. Eesmärk on mõtiskleda selle üle, soodustada
seda, mis lastel tulevikus vaja võiks minna või mis veelgi tähtsam, mida
nad ise teha tahaksid.” Koolitaja sõnul aitab sooteadlikkus noorel
inimesel kaugemale jõuda, sest ta saab ise otsuseid teha ning ei pea
käima “ette tallatud soostereotüüpset rada”.
Teise iseloomuliku näitena võib tuua haridus- ja teadusministeeriumi esindaja Irene Käosaare
seisukoha
seoses sellega, et ühes Tallinna põhikoolis anti 8. klassi õpilastele
lugeda skandaalse literaadi Kaur Kenderi roppustest tulvil teost “Check
Out”. Hukkamõistu avaldamise asemel teatas Käosaar, et ta “soodustaks
õpetajate loomingulisust ja vabadust”. Iseloomulik on ka see, et ükski
kirjandusõpetaja, kellega uudise vahendanud ERR vestles, ei mõistnud
hukka oma kolleegi, kes andis lastele Kenderi rõvedusi lugeda – ühe
pedagoogi sõnul teavad õpilased “elust” rohkem kui vanemad ja õpetajad.
Tabavalt on asja tuuma kokku võtnud üks kommentaar sotsiaalmeediast:
“Kõige tähelepanuväärsem seisukohavõtt ERR-i artiklis on mu meelest see:
“Õpilastele võib lugeda anda kõike, mis õpetaja enda eetilise ja
esteetilise mõõduga klapib.” Siin väljendub täiuslikult relativismi
diktatuur ja subjektivismi terror, mille eesmärgiks on enesekesksete,
aga samal ajal hõlpsalt manipuleeritavate “inimeselaadsete toodete”
produtseerimine.”
Kui “tabude ja stereotüüpide murdmisel” soodustatakse õpetajate
“loomingulisust”, siis traditsioonilisi või lihtsalt tervemõistuslikke
väärtusi esindavate pedagoogide puhul see ei kehti. Meenutagem, et 2016.
aasta suvel vallandati Järva-Jaani gümnaasiumi ajaloo- ja
ühiskonnaõpetuse õpetaja Priit Dieves, kes kutsus Õhtulehes ilmunud
artiklis noori naisi üles varakult karjäärile keskendumise asemel lapsi
saama. Haridusministeeriumi esindaja
leidis toona, et Dievese seisukoht on vastuolus õpetaja ametieetika ja üldhariduskoolide alusväärtustega. Õpetaja jäi töökohast ilma.
Eesti Vabariik on
muutunud teatud jõudude ideoloogiliseks, revolutsiooniliseks projektiks,
mille abil soovitakse ühiskonda radikaalselt ümber kujundada.
Kui nende näidete kõrvale panna riigivõimu püüdlus suruda ühiskonnale
peale homoseksuaalse eluviisi tunnustamist, katsed tegeleda
sooideoloogia levitamisega, soovimatus propageerida pereväärtusi jne,
siis on selge, et eesti rahva püsimise tagamiseks loodud Eesti Vabariik
on muutunud teatud jõudude ideoloogiliseks, revolutsiooniliseks
projektiks, mille abil soovitakse ühiskonda radikaalselt ümber
kujundada. See omakorda süvendab üha kasvavat kuristikku avaliku võimu
ja rahva vahel.
Nõukogude Liidus pidi revolutsiooni võidule viima proletariaadi
diktatuur. Vasakliberaalse nägemuse kohaselt on selleks relativismi
diktatuur ja subjektivismi terror. Kuid kummalgi juhul ei ole dikteerija
rollis üldsegi need, kelle huvides öeldakse end tegutsevat – olgu siis
töörahvas kui klass või liberaalseid vabadusi nautiv üksikindiviid –,
vaid piltlikult öeldes grupp seltsimehi, kes viib terve ühiskonna kallal
ellu oma nägemust.
Kuna ametlikult elame me demokraatlikus riigis, kus riigivõimu
kõrgeim kandja on rahvas, siis saame veel küsida, kes on andnud Eesti
Vabariigile mandaadi teha koolides ideoloogilist ajupesu ning lammutada
revolutsioonilisel viisil meie rahvast sajandeid kandnud
väärtussüsteemi. Ja arutada, milliseid samme tuleks astuda, et võtta oma
riik tagasi.
Allikas:
http://objektiiv.ee/juhtkiri-relativismi-diktatuur-ja-subjektivismi-terror/
Read more...