Henn Põlluaas uuest parteist: Eestisse luuakse uut rahvusriiklust ohustavat jõudu

EKRE aseesimees Henn Põlluaas leiab, et erakonna loomist kavandava algatusgrupi Eesti 200 väited on hägused ning viitavad sellele, et sisuliselt tahetakse hakata viljelema pragmaatilist, rahvusriigivaenuliku ja multikultuurset poliitikat.

“Sisulist vajadust uue erakonna järele ei ole, sest maailmavaateliselt on kogu Eesti poliitiline spekter vasakult paremale üsna hästi esindatud,” ütles Põlluaas.

“Eesti 200 algatusgrupi esimesed sõnumid on pehmelt öeldes hägused. Näiteks nende väide, et maailmavaade polevatki oluline, piisavat ainult ideedest. See paneb Eesti 200 samale ideoloogilisele joonele Vabaerakonnaga, keda õieti polegi võimalik defineerida ja kellele on omane selge maailmavaate puudumine. Kui algatusgrupp väidab, et nad tulevad üheaegselt nii liberaalsesse kui konservatiivsesse nišši, siis see on sama nagu olla korraga rahvusriikluse poolt ja vastu, massiimmigratsiooni poolt ja vastu, sooneutraalsuse ja homoabielude poolt ja vastu. Sellist kahele toolile istumist tehakse ilmselt taktikalistel kaalutlustel, et enne valimisi kütta üles võimalikult paljude inimeste huvi.”

Teisalt on Põlluaasa sõnul märke, et sisuliselt hakkab see erakond viljelema pragmaatilist, rahvusriigivaenuliku ja multikultuurset poliitikat. “Näiteks üks nende kõneisikuid Kristina Kallas, kes on hariduse saanud Sorose loodud Kesk-Euroopa globalistlikus ajupesuülikoolis, soovitab Eestile kakskeelsust ja rohkem pagulasi. Valimistel võtab selline partei tõenäoliselt hääli Reformierakonnalt ja sotsidelt ning kindlasti killustab liberaalset sektorit,” ütles Põlluaas.

“Meie kui rahvuskonservatiivide jaoks on uue liberaalse erakonna teke märk sellest, et Eestisse ollakse tekitamas täiendavat jõudu, mille eesmärk on lahustada Eesti riik ja rahvas globalistlikus multikultikatlas. See suurendab vajadust konservatiivse maailmavaate toetajate konsolideerumiseks. EKRE-le tuli tööd juurde.”

Eesti 200 pikemajalise elujõu suhtes on Põlluaas siiski skeptiline. “Algatusgrupil puudub ilmselt ettekujutus, mida tähendab töövõimelise erakonna kokkupanemine. Erakond ei ole ühekordne projekt, vaid aastast-aastasse tegutsev ühtne ja maailmavaateline üksus.”

Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/henn-polluaas-uuest-parteist-loomisest-eestisse-luuakse-uut-rahvusriiklust-ohustavat-joudu/

Read more...

Siin on mõned kaadrid täna toimunud piketist Briti saatkonna ees

Objektiiv Eile kell 18:50 Siin on mõned kaadrid täna toimunud piketist Briti saatkonna ees, mis oli jätkuks kolmapäeval politsei poolt ebaseaduslikult laiali aetud meeleavaldusele. Politsei oli ka tänasel piketil silma peal hoidmas, ent ei sekkunud sellesse. Avalik koosolek möödus rahumeelselt ja soliidselt, nagu plaanitud. Aitäh kõigile, kes aitasid juhtida Briti valitsuse tähelepanu tõsiasjale, et lapsed ei kuulu riigile ning et vanemlike õiguste omistamine ja laste surmamine nende vanemate protestist üle sõites ei ole vastuvõetav.
____________
 Martin Wolfgang Vaher: Minule läks tänase meeleavalduse ajal kõige enam hinge, kui üks mööduv nooremapoolne briti mees korraga minu poole pöördus ning ütles, et toetab kahe väikese poja isana meie protesti täielikult ning leiab, et me ajame õiget asja. Tänasin teda viisakalt lahke toetuse eest, surusime kätt ning jätsime seejärel hüvasti, kuna ilmselt oli tal vaja oma väikene poeg tagasi koju ema juurde kärutada.

Allikas: Facebook

Read more...

MATTI ILVES: NÄLGIVAD LAPSED JA KALLIS TOIT

Esiteks meie kallist toidust. Põhilise panuse annab sinna aga jälle Euroopa Liit oma värdpoliitikatega. Nimelt hoitakse meie põllumeeste toetused isegi kordades väiksemad, kui on Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kus paljud põllukultuuride kasvatamiseks on niigi soodsamad tingimused. Põllumajandusest meie aga loobuda ei saa, sest see on iga riigi jaoks lausa strateegiline tootmisharu. Niigi on olukord selline, et Eesti ei suuda enda rahvast toita.

Peale selle röövib meie osariik vaese rahva taskust veel toiduainte pealt 20 % käibemaksu. Riigijuhid poleks nagu kuulnudki, et on riike, kus toiduainetel puudub üldse käibemaks, või on see  madalam kui teistel toodetel.
Paljud toiduained on meil kallimad kui ülikallis Soomes ja rääkimata juba toidu poolest odavamatest Saksamaast või Hispaaniast.
Vaadake tabelist:

Suurendamiseks klikkige tabelil

Nüüd veidi rahva vaesusest ja lastest. Meie rahvas on vaieldamatult vaene, hoolimata sellest, et president Kaljulaid hiljuti kilkas, et nii hästi pole meie rahvas veel elanud kui praegu, kuigi see on puhas vale. Aga ega omas mullis elavad valitsejad ei saagi rahva muredest aru.

Meil on avaldatud andmed, et 63 tuht last elab vaesuse piiril (vaesuses)! Selline olukord, kus lapsed nälgivad, on Eesti suur häbiplekk mis tuleks koheselt kõrvaldada. Kui vaesed lapsed on juba kooliealised, siis saavad nad vähemalt kord süüja sooja toitu koolisöökates.

Eurostati teatel elas 2016. aastal Eesti elanikest 24,4 protsenti ehk 320 000 inimest vaesuspiiril või sotsiaalse tõrjutuse ohus. "Vaesuspiiril" ja "sotiaalse tõrjutuse ohus" on selged uuskeelsed värdväljendid, normaalses inimkeeles tuleb neid väljendeid võtta lihtsalt vaesuses ja sotsiaalselt tõrjutuna. Nii vaeseid ja tõrjutuid meil justkui  ei ole, see probleem on jälle edukalt lahendatud vaid sõnakasutusega, ilma, et midagi ette võtma peaks!
Näiteks Soome vaesuspiir on 1210 eurot kuus kätte, see on ligikaudu samapalju kui on meie keskmine palk! Sven Kivisildnik räägib Eestist tihi kui "miljoni vaese maast" ja temal on vaieldamatult õigus.

Read more...

Eestis kehtib sõjaseisukord ja toimub massievakuatsioon

 Foto: Andres Putting

Ilmselt pole kellegi jaoks uudis, et meie siseriiklikul tasandid kehtib sõjaseisukord. Seda kinnitavad nii evakueeritavate inimeste mahud kui reaalset hukkunute arv. Hukkunute arvu saab kergesti määratleda nii alkoholismiohvrite kui ka sündimata jäänud laste arvu järgi, mille reaalsed kaod on oluliselt suuremad kui isamaasõja ja küüditatute arv kokku.

Sellise okupatsiooni läbiviimiseks kasutatakse mitmeid sotsiaalse, informatiivse kui finantsilise sõja metoodikaid. Siinkohal juhitakse meie riiki kui ettevõtet, kus poliittoodang peab vastama teatava eliidi tahtele. Välisinvestorist tuleb kujundada jumal, kes peaks lahendama kõik meie ühiskondlikud probleemid. See vabastab poliitilise tasandi igasugusest vastutusest ja tagab süüdimatuse.

Paraku pole kapitaliokupatsioonis midagi uut. Kapitalikord on lihtne, ühed trükivad raha ja teised on nõus seda kasutama. Siin võib igaüks ise otsustada kes riisub sellises olukorras koore. Väliskapitali sissevoolu soosimine on läbi ajaloo kaasa toonud rahvuskapitali väljaveo suurenemise, seda nii läbi eraisikute kui pankade. Reeglina on see kaasa toonud väikeriikide laostumise läbi rahvuskapitali väljaveo ja seda on praktiseerinud nii mõisamajandus selle sajandi alguses kui nõukogude kord meie lähiminevikust ja rahvamajanduselt asemele rahamajandusele valik tänapäeval.

Selliseid näiteid võib tuua nii mitmelt mandrilt. Mehhikos värvati indiaanlasi USA autotööstuse tarvis. Valitsus maksis kinni indiaanlaste koolituse ja tulemusena jätsid pajud maha enda kodukohad. Pidu kestis hetkeni kui avanesid Aasija turud ja selgus, et sealsetel turgudel on veelgi odavam autosid toota. Seejärel toimus USA tööstuse lahkumine regioonist ja Mehhiko valitsus kannab siiamaani kulutusi õpetades indiaanlasi uuesti põldu pidama ja kala püüdma.
Teise näite võib tuua läänemalt, kus välismaistele investoritele müüdi nii jahu ja jõusöödatehas kui leivatööstus. Tänaseks on jõusöödatehas viidud vanarauda ja leivatehas suletud. Ilmselt oli jõusöödatehase puhul vaja vaid klientide nimekirja kellele välismaist jõusööta müüa ei enamat ja seega ostutuski siine tööstus üleliigseks ja muutus vanarauaks.
Tuues näite aga ehitusbuumi aegsest Eestist siis ehitusmulli lõhkemiselt vabanes riigieelarve mahuga võrreldav rahamass, mis leidis kiire tee Rootsi pankadesse. Ilmselt on naiivne loota, et see leidis tagasitee eesti ettevõtjani. Sellega hoiti madalad välisriikide pankade intressimäärasid et sealsed ettevõtted saaksid veelgi agaramalt siinseid ettevõtteid ära osta. Kohaliku banaanivabariigi valitsus häälestati aga välisinvestorite pidulikuks vastuvõtuks.

Meie veendumus, et välisinvestori kaasamine toob, kaasa sotsiaalmajandusliku olukorra paranemise on pikemas perspektiivis müüt, sest toob kaasa vaid olukorra kus inimene konkureerib enda tööjõuga võimalikult madalate palkade nimel töö tegemise eest. Tema poolt loodud tooted konkureerivad vastupidiselt võimalikult kasumi maksimeerimise nimel, nagu äripõhimõte seda nõuab. Sellest saadava vaheltkasu maksimeerimine ja riigist väljaviimine ongi välisinvestori peamine ülesanne. See on peamisi põhjusi mis toob kaasa ääremaastumise leviku doonorriikides, ajude väljavoolu, töökohtade kadumise ja muu regionaalse arengupeetuse probleemid. Teisalt milline mõtlev investor tooks enda kõrgtehnoloogia arendamiseks mõnda välisriiki kui sisemaised võimalused selle realiseerimist võimaldaksid. Seega on siia tuleva tüüpinvestori Sposatolik ja Angotilik ajutüüp juba ette määratud.

Eesti investeeringunäidete puhul pole siinsele turule mõtete tuua ka kõrgtehnoloogilist toodet, sest kõrgtehnoloogilist toodet suudavad tarbida rikkamad turud ja sellise tooteloomise protsessi haldamine vajab ajusid. Kui need ajud ka olemas on räägivad nad välisinvestori jaoks vales keeles ja kultuuris, seega on ettevõtluskultuuril baseeruva lahendi leidmine kõrgtehnoloogilise toote loomiseks raskendatud. Targa töölise olemasolu vaeses riigis on välisinvestorile nuhtluseks. Ta võib varastada sinu idee ja hakata ise ettevõtjaks ning kindlasti on tal ka teatavad eelised, sest ta tunneb kohalikke olusid paremini. Ettevõtluse käimavedamiseks vajaliku raha saaks aga lähemalasuvast pangast. Selle arengu saab aga kergesti elimineerida läbi intressimäärade kasvu, ajude väljavoolu ning iseolemisvõimet (ühistegevusvõimet) tagavate teadmiste mitteandmise. Lahkunud sõjapõgenikke saab aga edukalt rakendada enda välismaiste emafirmade ja ühiskonna arenduses. Piiri taha on iga mõtlev aju teretulnud, sest on võimeline täiendama sealselt allakäivat geneetilist baasi ja olema maksumaksja.

Selleks, et muuta rahvamajandusliku ettevõtlust toimivaks ja katta arenguid siseriikliku investeerimisvõimega, vajame vastavaid ühistegevuslikke oskusi ja teadmisi. Nende teadmiste ja võimaluste puudumine ühiskonnas viitab sellele, et rahvamajandusel baseeruva riigi loomine ei kuulu võimu arenguprioriteetide hulka. Vaja on luua korporatiivne massiühiskond, kellel pole ei rahvust, sugu ega kodumaad. Kokkuvõttena kujuneb ka selle riigi poliitikast pesupulbri reklaam.

Einar Eiland

Allikas:  http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestis-kehtib-sojaseisukord-ja-toimub-massievakuatsioon?id=64416384

Read more...

Ajaloolane Jaak Valge: rahvusena rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära

Jaak Valge

on ajaloolane, kes tahaks keskenduda ajalooraamatute kirjutamisele. Ometi võitleb ta tänasel päeval ka selle eest, et Eestis hakkaks rohkem maksma kodanike hääl ning et eesti rahvas kestma jääks. 
Meil on kaks teineteisele vastukäiva sõnumiga rahvatarkust. Esiteks, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Ja teiseks, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kummast me lähtuma peaksime?
 Mõlemast, aga erinevatel juhtudel. Kui ebameeldivad asjad on lahendatud, pole neid enam mõtet teisele meelde tuletada. See on eelkõige suhtlemiskultuuri küsimus.
Aga minevikuta ehk mälukaotuses elamine on traagiline, seda nii üksikisikule kui rahvale. XX sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on esitanud lihtsa, aga tabava mõttekäigu – selleks, et teada, milleks oleme võimelised, peame teadma, mida oleme teinud. Me elame isikutena siin maailmas küll ajutiselt, ent oma eellaste, järglaste ning laiemalt oma rahvuse kaudu tuleme me minevikust ja siirdume tulevikku. Identiteeti omades, teades, kes me oleme olnud, ei ole me ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning enamgi veel – oskame näha oma kohta ka olevikus.

Rääkides vana asja meeldetuletamisest… Hiljuti oli Riigikogus arutlusel vabadussõjalaste rehabiliteerimise eelnõu, mille enamik saadikuid maha hääletas. Olete ajaloolasena vabadussõjalasi uurinud. Miks on vabadussõjalaste teema oluline?
 Tegemist on meie oma Eesti riigivõimu raske eksimusega mitte ainult vabadussõjalaste, vaid kogu ühiskonna vastu. Ajaloolaste, sealhulgas ka minu uurimistöö tulemusena on selgunud, et need süüdistused, mis vabadussõjalaste vastu esitati ja millega 1934. aasta riigipööret põhjendati, ei pea paika. Kui me tunnistame, et demokraatia hävitamine ja vabadussõjalaste allasurumine oli ebaõige, siis võiksime seda ka mingis vormis väljendada. See oleks väärtusotsus, märk väärikale riigile omasest vastutust võtvast käitumisest; ning sõnum tulevikku, et Eesti on õigusriik, kus taunitakse seaduste rikkumisi, ükspuha kelle poolt seda tehakse või on tehtud.

Vabadussõjalaste ühe liidri Artur Sirgu surma asjaoludes pole endiselt täit selgust, aga millist versiooni peate tõenäoliseks?
Paradoksaalselt ühtegi tõepärast versiooni ei olegi. Väheusutav on suitsiid, kasvõi sellepärast, et niimoodi seda tavaliselt ei tehta. Ka asjaolu, et Artur Sirgu mälestusi ei olnud enam tema asjade hulgas ning see, et Luksemburgi arhiivist on kadunud tema hukkumist käsitlenud toimik, ei toeta suitsiidiversiooni. Teisalt pole aga ka poliitiline mõrv usutav. Selle tõestuseks seni esitatud väited ei pea paika, pole veenvad ega kontrollitavad.

2014. aastal ilmus teie sulest raamat „Punased I“, mis on monograafia Eesti kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest. Mis on vasakpoolses ideoloogias nii ihaldusväärset, et pealtnäha arukad ja paljulugenud inimesed selle lummusesse langevad?
Oma ajas, mis oli majanduslikest ja sotsiaalsetest vastuoludest pungil, on marksismi tärkamine ja populaarsus mõistetav. Vaesus ja ebavõrdsus ühelt poolt, tööliskonna kasv ja toonase poliitilise eliidi paindumatus teisalt lõid selleks viljaka pinnase. Midagi sellist pidigi neis 19. sajandi oludes sündima.
Marksism pakkus lihtsaid ja süsteemseid vastuseid küsimustele, miks ühiskond on selline nagu ta on ning kuidas seda muuta. Lisaks veel ka kaunist tulevikku. Mihhail Rõklin märgib tabavalt, et vahe religiooni ja kommunismi vahel seisneb selles, et sündmused, millesse usuvad kristlased ja muhameedlased, toimusid pühades paikades kaugetel aegadel, aga kommunismi sündmused alles peavad hakkama juhtuma. Selles oli ja on nii marksismi tugevus kui ka ohtlikkus. See muudab marksismi ligitõmbavaks nii neile ühiskonnagruppidele, kes on rõhutud või peavad ennast rõhututeks, kui ka eluvõõrastele, kuid idealistlikele intellektuaalidele. Marksism ja marksismist tõukunud või temast tugevasti mõjutatud poliitilised voolud – tänapäeval eelkõige vasakliberalism – on ühiskonnas kahtlemata vajalikud, sest kajastavad teatavat mõtteviisi. Muidu neid poliitilisi voole ja neid toetavaid inimesi ju ei oleks.
Ohtlik on aga see, kui marksismi või marksismist mõjutatud mõttevoole ja klišeesid hakatakse uskuma usufundamentalisti kombel, seades need kõrgemale rahva demokraatlikust valikust. Meie päevil tähendab see enda pidamist valgustatud vähemuseks ning sobivate vaadete pealesurumist poliitilise korrektsuse, kohtuliku aktivismi ja sõnavabaduse piiramise kaudu.

Kohati näib, et vasakpoolsus on Eestis tegemas läbi taassündi. Paljud Eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste tudengid on käinud õppimas Lääne ülikoolides, kus marksistlik mõtteviis on jätkuvalt au sees. Ajakirjanduses ja poliitikas tegutsevad inimesed, kes usuvad siiralt, et maailm muutub paremaks, kui kaob rahvuslus ning erinevused sugude, rasside ja rahvuste vahel. Kuidas teile ajaloolase ja õppejõuna tundub, kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda?
Ma ei samastaks vasakpoolsust alati marksismiga. Vana kooli vasakpoolsus tähendab eelkõige suunda majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse poole. Tänapäeva maailm on aga majanduslikult ebavõrdsem, kui see kunagi varem on olnud. Kui soovime sidusamat ühiskonda – ja rahvuslased ju soovivad sidusat ühiskonda – peame ise ka selle peale mõtlema ning olema ühtlasi vasakpoolsed vana kooli mõttes.
Tänapäeval seostatakse vasakpoolsust tõesti tihti multikultuursuse ja marksistliku rõhumiskontseptsiooniga, ning asjakohaselt. Aga arvan, et vasak-paremskaala ei kirjelda tänapäeva poliitilist põhivastuolu enam kuigi täpselt. Kui tuua näide Eestist, siis kas Keskerakonna ja Reformierakonna seisukohtade vahel on nii väga suur vahe, ehkki üks määratleb end pigem vasak-, teine parempoolsena? Üks on lihtsalt orienteerunud vene keelt kõnelevale rahvale, teine on juuksejuurteni Brüsseli-meelne, aga multikultuursed ja rahvuslusevastased on mõlemad, ning mõlemad kuuluvad ka europarlamendi liberaalsesse ALDE fraktsiooni. EKRE ja Reformierakonna seisukohad on hoopis erinevamad, ehkki mõlemaid peetakse parempoolseteks.
Minu arvates seisneb tänapäeva maailma poliitika põhivastasseis globalistliku ja rahvuslik-konservatiivse ideoloogia vahel. Eesti parlamendierakondadest esindab viimast puhtalt ainult EKRE, aga ka mujal erakondades on rahvuslikult mõtlevaid inimesi, ning nagu aru saan, nende hulk kasvab.
Arvan, et Eesti ühiskonnas on marksismile lähedast rahvuslusevastast mõtteviisi alates 20. sajandist alati eksisteerinud, ehk isegi suhteliselt ühesugusel määral. Esimese iseseisvuse ajal oli marksistide poolehoid ühiskonnas keskeltläbi 30% ringis või rohkemgi, Nõukogude ajal oli päris palju eestlastest internatsionaliste, kes rääkisid meelsasti vene keelt ja arvasid tõsimeeli, et rahvused kaovad.
Tänapäevase marksismi või marksismi juurtega vasakliberalismi vaadete kohaselt pole rõhutud grupiks mitte enam proletariaat, vaid erinevad vähemused. Vasakliberalism soosib multikultuursust, immigratsiooni ja seksuaalvähemusi ning on loomulikult jätkuvalt rahvuslusevastane. Sedalaadi hoiak on viimastel kümnenditel domineerinud Eesti võimuringkondades. Ka kogu maailmakontekst on vasakliberaalne – seda ideoloogiat levitab meie peavoolumeedia, suured maailma meediakorporatsioonid, ning loomulikult tuleb seda suurtes kogustes Brüsselist. Ühiskonna arvamuses ei pruugi see aga minu arusaamise järgi üldse domineerida .

Kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda? Jah ja ei. Eesti eest tuleb loomulikult seista nii hästi kui võimalik, aga samade probleemide ees on seisnud ka varasemad põlvkonnad ning oleme ikka hakkama saanud. Kui sõnavabadus jääb kehtima ja valimised endiselt toimuvad, siis kaob ka praegune ideoloogiline tasakaalustamatus.
Ei pea paika väide, et Euroopa noored on vasakliberaalsed. Prantsusmaal oli 18-24-aastaste noorte poolehoid Marine Le Pen’ile suurem kui teistes vanuserühmades keskmiselt. Saksamaal oli vaid roheliste keskmine valija noorem kui AfD valija, Itaalias hääletas euroskeptilise M5S poolt 35,3% 18-34-aastastest, ent 65-aastastest ja vanematest 27,1%. Kuid teisalt ei saa ka öelda, et noored oleksid teiste vanusegruppidega võrreldes globalismivastasemad. Pigem võiks öelda, et globalismivastasus levib Euroopas kõigis vanusegruppides.

Mis nõu annaksite noorele inimesele, kes võib uskuda, et kuna vasakpoolsus on ülikoolides standard, siis on tegemist automaatselt teadusliku kinnituse saanud tõega?
Vasakliberaalsed hoiakud on ülikoolides tõesti levinud – miks, see on pikema arutluse teema – ja mõjutavad eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteadusi ning nende erialade üliõpilasi. Nõu on lihtne – tuleb säilitada terve mõistus ja kriitikameel.
Nõukogude ajal sisendati peaaegu poole sajandi vältel ülikoolides tudengitele marksismi-leninismi tõdesid, sajad tuhanded tudengid korrutasid neid dogmasid kuulekalt seminarides ning vastasid arvestustel ja eksamitel. Kirjutati kokku mägede kaupa töid, kus tsiteeriti Marxi, Engelsit ja Leninit. Vaba mõtlemise võimaluse taastamise järel jäi sellest kõigest alles ainult tühi tolm, kui sedagi.
Praegu muidugi nii sisutühje dogmasid ei õpetata. Ülikooliõpetuse suurem probleem on minu arvates õppetaseme katastroofiline langus ning sellega seotud liikumine ingliskeelse kõrghariduse poole, mis, tõsi, teeb vasakliberaalse ideoloogia propageerimise kergemaks. Sest kui kvaliteet langeb, hakkab domineerima ajupesu.

Mõni aasta tagasi tekitas furoori Eesti ajaloo II köide, kus moodsate, kuid marksistlike juurtega teooriate najal jõutakse järelduseni, et eestlastel nagu polegi ajaloos mingit rolli, nad on vaid passiivsed kõrvaltvaatajad. Ühelt poolt vajab rahvusriiklus oma müüte, teisalt püüab kriitiline teadus neid dekonstrueerida. Kuidas leida siin kuldne kesktee? On see üldse võimalik?
Tegelikult ei tähenda teaduslike meetodite järjekindel kasutamine eestlaste ajaloost välja tõrjumist. Küsimus on lähenemises – see on kas eestlastekeskne või mitte. Mõlemad lähenemised on vajalikud, kuid rahvuskeskne lähenemine ei ole põrmugi ebateaduslikum kui globalistlik lähenemine.

Olete ajakirja Saint-Petersburg Historical Journal. Studies on Russian and World History kolleegiumi liige. Kuuldavasti käib Venemaal ajalookirjutus Kremli näpunäidete järgi. Kui vabad on Venemaa ajaloolased tõde välja selgitama ja tulemusi avaldama?
Ma ei ole väga hästi kursis, aga niipalju kui vene kolleegide jutust aru olen saanud, ei ohjata Kremlist ajalookirjutust otseselt. Lihtsalt režiimitruudel ajaloolastel on kergem karjääri teha ja oma uurimustele rahastust saada. Põhimõtteliselt sama olukord nagu meil, aga Venemaal on see jõhkram.

Kirjutasite doktoritöö teemal „Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924“. Kui püüda ajaloost õppida, siis millises suunas peaks praegu Eesti majandus liikuma?
Mu doktoritöö sõnumiks tänasele Eestile oli ja on, et Eesti on võimeline iseseisva majandusena edukalt toime tulema.

Olete koos geograaf Kalev Sepaga andnud välja raamatu „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“. Globalismiusku inimesed armastavad korrutada mantrat, et maailm liigub omasoodu ja Eestil pole teha muud, kui oludega kohaneda. Ajalugu nagu ei suunakski enam inimesed, vaid mingi müstiline loodusjõud. Kuidas teile paistab, kas eestlased jäävad püsima ja mida selleks tegema peab?
Me oleme maailma osa ja seetõttu laiema ajaloo mõjutajad. Põhjendused stiilis, et „on ju 21. sajand“ või „olgem eurooplased“, seda mingi nähtuse või protsessi ainsa põhjendusena, näitab argumentide puudust ja alaväärsuskompleksi. Seejuures on tegemist klassikalise marksistide argumendiga. Näiteks kinnitas sotsiaaldemokraat Karl Ast 1919. aastal Asutavas Kogus, et eraomandi kaitsmine tähendavat seda, et ollakse jäänud „oma seadusandluses 20. aastasaja tendentsist kaugele“. Eraomand pole kusagile kadunud, marksistid aga ei mõistnud marksistid 20. sajandi tendentse, ning pole põhjust arvata, et nad ka praegu mõistavad.
Meie endi puhul tuleb otsused teha ikka meil endil, tõsi küll, arvestades võimaluste raame. Kui tahaksime järgida ainult nii-öelda keskmist, peavoolu, siis poleks meist ka maailmale midagi kasu. Rahvusena rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära.
Kui tegutseme rahulikult ja külmavereliselt, jääme ka püsima. Praegu on meid kõige enam ohustavaks protsessiks migratsioon – eestlaste väljaränne ning Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest toimuv mitte-eestlaste sisseränne, ja seda tingimustes, kus me pole siinse välispäritolu rahvastiku lõimimisega hakkama saanud. Ega saa niipea.

Teete teadust ka Tallinna Ülikooli demograafiakeskuses. Sel puhul ei saa jätta esitamata miljoni dollari küsimust: kuidas tõsta sündimust Eestis ja Euroopas?
Paljude süsteemsete otseste ja kaudsete meetmetega, mille hulgas pole vähetähtis ka rahvusliku identiteeditunde kaitsmine ebapädeva ja agressiivse multikultuursuse propaganda eest.

Osalesite eksperdina siseministeeriumi juures tegutsevas komisjonis, mille ülesanne oli analüüsida võõrtööjõu mõju Eesti ühiskonnale. Kuidas seal läks?
Komisjonis, kus domineerisid ametnikud, kes olid ilmselgelt saanud oma juhtnöörid poliitikutelt, ja mõnede ettevõtjate organisatsioonide esindajad, olin kogu aeg opositsioonis ja avaldasin eriarvamusi. Valitsuses muudeti eelnõu mõistlikumaks, oletan, et IRL-i nõudel, ning eelnõu läks ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Kas seda veel muudeti või muudetakse, ma ei tea.
Kooskõlastamisele läinud eelnõuga lõdvendati aga veelgi praegu kehtivaid nn ajutise tööjõu sissetoomise võimalusi. Eelnõu seletuskirjas pakutakse, et 2018. aastal võib selle lõdvendamise tagajärjel Eestis töötada 10 000 nn ajutist töötajat, aga ma arvan, et see number võib olla ka suurem. Igal juhul on see väga halb plaan, mis surub meie palku alla ning selle kaudu meie töötajaid välismaale. Kui me nüüdse majandusbuumi ajal välistööjõudu ei kasutaks, annaks see tõuke majanduslikule innovatsioonile ja me võiksime osa oma tööjõust välismaalt tagasi saada. Pole kuigi tark neid võimalusi kasutamata jätta. Riik peaks kehtestama välistööjõule vähemalt 1,5 kordse Eesti keskmise palga maksmise nõude. Sel juhul toodaks tõesti sisse töötajaid, keda on siin vaja ja kes loovad ka uusi töökohti, selle asemel, et tuua sisse neid, kes hoiavad meie keskmisi palku madalal ja suruvad meie oma Eesti tööjõudu välja.

Kuidas te ajaloolasena tõlgendate sündmusi nagu Trumpi valimine, Brexit, rahvuslike jõudude esiletõus Saksamaal, Itaalias, Austrias, Poolas, Ungaris?
Tegemist on kogu läänemaailma vastuhakuga globalistlikule ideoloogiale ja poliitikale. Ilmselgelt see süveneb. Sõnastaksin põhiprobleemi nii: kui praegune globalistlik poliitiline ja majanduseliit suudab tunnustada rahvuslik-konservatiivseid jõude poliitilise spektri loomuliku osana, mida ta ju on, siis kulgeb edasine poliitiline protsess demokraatlikus voolusängis. Kui seda aga ei tehta, kui globalistlikult meelestatud poliitikud rahvuslikele jõududele poliitilises spektris üldse kohta ei näe, ei suurt, ega väikest, siis kaob ka demokraatia.

Olete üks väheseid teadlasi, kes peale oma põhitöö räägib kaasa ka poliitikas. Olete teinud viimastel aastatel mitmeid aktsioone rahvaalgatuse ja otsedemokraatia seadustamiseks. Miks mõned erakonnad kardavad rahvaalgatust ja otsedemokraatiat? Ja kuidas seda hirmu murda?
Löön kaasa olude sunnil. Kui Eesti areng läheks soodsamat rada pidi, keskenduksin ainult ajalooraamatute kirjutamisele.
Neile poliitikutele, kes tunnustavad demokraatiat põhimõtteliselt, tuleb selgitada, et otsedemokraatia tugevdab kodanikuühiskonda ning mitte ei ohusta, vaid täiustab esindusdemokraatiat. Targalt seatud referendumikünnised välistavad rahvahääletuste juhuslikud või protestiotsused.
Osa poliitikuid ei ole aga üldse võimelised aktsepteerima enamuse arvamust. Sellest ei jää kaugele mõtteviis, et ka esinduskogude valimised on üleliigsed. Nad kardavad demokraatiat, sest demokraatia puhul määrab riigi arengutee ühiskond, mitte nemad tagatubades. Nad kardavad asjakohaselt ning seda ei olegi võimalik murda.

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/ajaloolane-jaak-valge-rahvusena-rikastame-maailma-ainult-siis-kui-arendame-oma-eripara/

Read more...

Nädalakommentaar: politseiametnik valetas

Portaali Objektiiv videoproduktsioon

Read more...

2018.05.01 - Otse kümnesse

Link: http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/arutelu/otse-kumnesse/17095-2018-05-01-otse-kumnesse

Read more...

"Radikaliseerumisest" Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus

Ametivend Mart Salumäe analüüsib analüüsib kultuuriajakirjas "Kirik ja Teoloogia" põhjusi, miks otsustas EELK kirikukogu toetada abielu määratlemist ühe mehe ja ühe naise liiduna. Üheks põhjuseks peab ta põlvkondade järjepidevuse katkemisest johtuvat radikaliseerumist. Usuvõõras perekonnas üles kasvanud "uuskristlaste" mustvalget usuindu pole leevendamas vanemate põlvkondade tasakaalukus ning ka "oluline osa vaimulikkonnast on pärit kirikuga sideme katkestanud vanemate järgsest põlvkonnast".

Ehkki kirikukogu otsus ega selle seletuskiri ei nimeta sõnagagi homoseksuaalseid liite, on selle sisuline vastandumine homopaaride "abielule" ilmselt mõistetav nii otsuse pooldajatele kui vastastele. Järjekordselt sai (Mart Salumäed tsiteerides) "kivisse raiutud seisukoht, et homoseksuaalsus on nii suur patt, et kirik ei saa aktsepteerida nende inimeste kooselu". Intervjuus "Aktuaalsele kaamerale" märgib ta: "Minul on seda väga valus vaadata, et see kirik, milles mina olen sündinud, üles kasvanud ja terve oma ametiaja teeninud, on minetamas hoolivust ja kaasinimese märkamise võimet, mis tal oli nendel aegadel, kui kirik ise oli surve all."

Kirikukogu otsus oli oma sõnastuselt napp. Mõnevõrra avab selle tausta lühike seletuskiri, mille mahust pea poole moodustab viimastel aastatel suhteliselt vähe viitamist leidnud dokument aastast 2005, "Kiriku sotsiaalne sõnum". On lausa prohvetlik, et juba tosin aastat tagasi pandi sellesse sõnad: "Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina."

Dokument omakorda põhineb 1998. aastal avaldatud seisukohavõtul "Kiriku missioon ühiskonnas". Perekonna kohta on selles muuhulgas öeldud: "Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi."

Nagu näha, pole Mart Salumäe viidatud "radikaliseerumine" EELK-s mitte viimaste aastate hullumeelsus, vaid lausa paari aastakümne pikkune ja arvatavasti süvenev trend. Kindlasti pole see kõigile meeltmööda. Teisalt on palju n–ö tavalisi kirikuinimesi, kes ootavad kirikult ka abielu küsimuses kindlat hoiakut ja selget õpetust, isegi kui need kiiresti muutuvas maailmas tunduvad üha radikaalsemad. Kakskümmend aastat tagasi võibolla triviaalsena tundunud seisukohavõtust saab praegusel ajal rahvusringhäälingu peamises uudistesaates päeva tähtsaim uudis. Sõnum on niivõrd üllatav, et rabab isegi elupõlist ja teenekat vaimulikku, pastori perekonnas üles kasvanud Mart Salumäed.

Aga küllap on midagi tõesti muutunud, sest viimati nimetatud dokument "Kiriku missioon ühiskonnas", mille järgi perekond on "mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi", kannab ka Mart Salumäe enda kui kaasautori allkirja.

Jääb vaid küsida, kes on tegelikult muutunud? Kas kirik, kelle sõnum on olnud sama mitte ainult 20, vaid 2000 aastat? Või siiski kirikuväline maailm ja mingi hulk kirikuliikmeid ja vaimulikke, kelle arusaam hoolivusest ja kaasinimese märkamise võimest on oluliselt – ja üha radikaalsemalt – muutumas. See on oluline põhjus, miks kirik ei saa – lausa ei tohi – olla vait ja suunata oma sõnumit vaid oma liikmetele, nagu soovisid mitmed kirikukogu otsuse oponendid. Ning kui üks kirikutegelane väitis kirikukogu otsuse olevat pelgalt poliitiline, mitte teoloogiline, siis tegelikult on asi just vastupidi. Nagu ütleb otsuse seletuskiri: "Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks."

Kirjutas Illimar Toomet 

Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/658-radikaliseerumisest-eesti-evangeelses-luterlikus-kirikus

Read more...

UUS PAGULASTOETAJATE LIIKUMINE “EESTI 200”: Kas Eestis on nüüd oma islamistide partei?

Palun väga teile uus liikumine! #Eesti200: Täna avaldatud liikumise “Eesti 200” üks eeskõneleja on MTÜ Pagulasabi juht Kristina Kallas. Kui ma lugesin Delfi artiklit (kus käis liikumise kiitmine taevani), siis arvasin kohe, et Kui Delfi positiivselt promob, siis on asi kahtlane.
...ja nii oligi.

Juba õhtul saime teada, et uue erakonna algataja on MTÜ Pagulasabi juht Kristina Kallas. Tulevastel valimistel soovib ka see “poliitjõud” osa võtta.
Loodame südamest, et see poliitiline liikumine ei pääseks riigikokku – vastasel juhul algab Eestis katastroof, ning suur migrantide pealetung! Sellele tuleb tõsiselt vastu seista!
Kogu Eesti peavoolumeedia on selle liikumise heaks kiitnud ja nagu sellest veel vähe – andis oma heakskiidu ka peaminister Jüri Ratas.
Ei saa tõsiselt võtta liikumist, mille eesotsas on isik, kes soovitab pagulastele avada Euroopa piirid! (Postimehe artikkel)
Kas tegemist on uue pagulastoetajate liikumisega?

Allikas: http://reimosillamaa.rahvuslane.ee/uus-pagulastoetajate-liikumine-eesti-200-kas-eestis-on-nuud-oma-islamistide-partei/

Read more...

Fookuses: Alfie Evans mõrvati tema vanemate tahte vastaselt briti tervihoiu- ja kohtusüsteemi poolt

Portaali Objektiiv videoproduktsioon
___________
Kaitskem üheskoos perekonda
Kolmapäeva pärastlõunal toimus Tallinnas Suurbritannia saatkonna ees pikett avaldamaks protesti väikeselt poisilt Alfie Evansilt elu võtmise vastu Briti võimude poolt. Politsei aga lõpetas aga ebaseaduslikult meeleavalduse ja käskis protestijatel lahkuda.

Read more...