Orbán: Salvini on mu kangelane, Salvini: Orbán on mu eeskuju

Viktor Orbán (vasakul) ja Matteo Salvini eile Milanos. Kavas on kohtuda sageli. Foto: Scanpix

Ungari peaminister Viktor Orbán kohtus eile Milanos Itaalia siseministri Matteo Salviniga, tõotas teda toetada ning nimetas itaallast “oma kangelaseks”.

Ungarlane kõneles Salvinist kui “oma saatusekaaslasest,” keda ta “väga imetleb,” vahendab Breitbart.
“Salvini edust sõltub Euroopa Liidu julgeolek ning me julgustame teda mitte tagasi tõmbuma,” ütles Orbán, viidates Salvini vankumatule vastupanule illegaalsele immigratsioonile.
Ühtlasi lubas Orbán “meie kõikvõimalikku abi” Itaalia piiride kaitsmisel.
“Me seisame täna Euroopa ajaloo jaoks pöördelises punktis: täna algab kohtumiste teekond, neid tuleb veel palju,” ütles pärast kohtumist Salvini.

Salvini sõnutsi on kohtumiste eesmärgiks “teistmoodi Euroopa,” mis “asetab kesksele kohale õiguse tööle, tervisele ja turvalisusele.”

Juba enne kohtumist oli Salvini kiitnud Ungari muljetavaldavat majandusreformi ja efektiivset immigratsioonipoliitikat Orbáni juhtimise all, tuues selle eeskujuks nii Itaaliale kui kogu Euroopale.
“Ungaris on töötus alla 5 protsendi, ühtlane maks ettevõtetele on 9 protsenti ja eraisikutele 15 protsenti, immigratsioon on kontrolli all ja majandus on kasvanud 4 protsendi [tempoga],” loetles Salvini.

Samal ajal kirjutab ERR.ee, et “Lääne- ja Ida-Euroopa migratsioonivastaste vahel ei pruugi maailmavaatelistest sarnasustest hoolimata suur üksmeel kaua püsida.”
Rahvusringhääling juhib tähelepanu tõsiasjale, et “kui näiteks Ungari ja teiste Visegrádi riikide seisukoht on täielik keeldumine Euroopasse saabunud migrantide vastuvõtmisest või jagamisest ELi tasandil, siis Rooma on viimasel ajal üha rohkem nõudnud, et teised liikmesriigid peavad osa Itaalia koormast enda kanda võtma.”

Orbán väitis end Milano kohtumisel küll Itaalia poliitikast aru saavat, kuid nimetas arutuks Rooma nõudmist, et teised riigid neilt rohkem varjupaigataotlejaid vastu võtaksid.
ERR.ee toob ühtlasi esile, et vahetult enne Salvini kohtumist Orbániga nõudsid Itaalia teise valitsuspartei ehk Viie Tähe Liikumise liidrid, et Ungarit karistataks varjupaigataotlejate jagamisest keeldumise eest eurotoetustest ilma jätmisega.

Allikas: http://objektiiv.ee/orban-salvini-mu-kangelane-salvini-orban-mu-eeskuju/

Read more...

Iga Eesti kodanik on Eesti Energia omanik

Read more...

Sinimägede tähendusest

EESTI LEEGION 76.
Sinimäed, 1944.

Sinimägede tähenduse kohta tahan tänasel [eile], Eesti Leegioni asutamise aastapäeval tsiteerida kahte meest, 1944. aasta vastupanuliikumise juhtide väljendatud mõtteid.

Esimene neist on Jüri Uluots, viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes okupeeritud kodumaa pinnal ning samal ajal ka tunnustatud autoriteet rahvusvahelise õiguse alal. 17. augustil 1944 peetud kõnes ta ütles:
”Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik”.

J. Uluotsa kinnitatud valitsuse haridusminister Arnold Susi, 16 aastat Venemaa vangilaagrites ja sundasumisel veetnud ning invaliidina kodumaale jõudnud rahvuslane, kirjutas: „Meie, laagrivangid, ei ole kangelased. Meestest olid seda Sinimägede ja Pitka mehed. Vangidest ei sõltunud keegi, me ei saanud vastutada millegi eest peale iseenda. Me kas elasime või surime, see olenes kellestki teisest. Tõelised sangarid on aga meie naised, emad, kes jäid lastega üksi, kui mehed vangistati. Üksi nad toitsid ja koolitasid neid, töötades sageli nii päeval kui ööl, mitmel kohal, sest lapsed pidid saama toidetud ja kaetud. Ja siis veel emad, kes väikeste lastega Siberisse viidi, kus vastutuse koorem oli veel rängem. Nemad on kangelased, vabas Eestis tuleb kõigepealt neile püstitada ausammas, suur ema kuju!”

Allikas: Valter Austa, Facebook

Read more...

MATTI ILVES: EESTLASTE JA EESTLUSE AVALIK HÄVITAMINE

Eesti osariigis toimub eestlaste ja eestluse avalik hävitamine! Imelik on ainult, et keegi enam selle peale ei protesteeri. Seda ilmselt seepärast, et üksikisikute protestiavaldused lämmatatakse väga kiiresti ja põhiline vahend on töökohast ilmajäämine.

Sotsid on otsekoheselt välja ütelnud põhiseaduse vastaselt, et etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia. Ka kõik ülejäänud erakonnad on seda meelt, rääkigu nad mida tahavad ja on vaikselt omaks võtnud kunagise IRL-i plaani "Isamaa 2,0", millega tahetakse teha eestlased vähemusrahvuseks oma kodumaal.

Suurim sisseränne ei ähvarda meid praegu veel Euroopa Liidust pealesunnitud nn. pagulastega, vaid peamiselt endistest NSV Liidust tuleva sisserändega Ukrainast, Valgevenest ja ka Venemaalt. Sisseränne on kasvanud juba nii suureks, kui oli peaaegu Nõukogude Liidu ajal.

Seda sisserännet oleks valitsusel täisesti võimalik kontrollida, aga seda ei taheta teha. Vastupidi, kasutatakse kõiki võimalusi, et taolinne ränne suureneks.

Kuna üksikisikute potest surutakse lihtsalt maha, siis on jäänud ainuke võimalus, kutsuda kokku massimeeleavaldus kümnete tuhandete osavõtjatega. Ainult sellne meeleavaldus avaldaks mõju meie brüsslelimeelsetele globalistidest valisusele.

Eestis on vaid kaks organisatsiooni, kes seda võiksid teha ja keda ka rahvas kuulaks. Need on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja veel SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.
Kui nad koos asja ette võtaksid, siis võib sellistest protestimeeleavaldustest asja saada. Minu arvates tuleks ka siinkohal teotleda kiriklike organisatsioonide toetust.

Ootame ja vaatame, olen kindel, et sellised meeleavaldused juba lähitulevikus ka organiseeritakse.

Read more...

Tiit Madisson Hirvepargi miitingul: hoian traditsioone ja toetan rahvuslust, mida veab EKRE

Uued Uudised

Read more...

Malle Pärn: Mis on tarkus?

Mis on tarkus, missugune inimene on tark, ja kes on rumal?
Sotsiaaldemokraat nimetab rumalaks rahvuskonservatiivi, rahvuskonservatiiv aga sotsiaaldemokraati. Kummal on õigus?
Arukas kõrvaltvaataja oskab poliitiku tarkust või rumalust objektiivselt hinnata, ta teeb selle järgi ka valiku, kumba ta neist kahest toetab. Teatud määral väljendavad seda hinnangut erakondade toetusprotsendid.

Kas me võime öelda, et inimene on targem kui loom? Tegelikult suudavad ju loomad oma elu korraldada tunduvalt paremini. Enamasti ei tee nad rumalusi, ja igatahes ei räägi nad rumalusi.

Selle vastu ei ole kaitsud aga ka kõige targem või arukam inimene. Me veendume selles, kui loeme möödunud aegade suurmeeste kirjutisi, samuti ka oma igapäevases elus, kus ikka nii mõnigi muidu tark inimene aeg-ajalt tuleb välja mingi ilmselge lollusega.

Seega, polegi olemas inimest, kes oleks täiuslikult tark. Kes mõistaks õigesti kõike, millega ta kokku puutub, teeks alati õigeid otsuseid ja valikuid, oskaks kõigile kõiges anda kasulikku nõu.

Tarkus on, niisiis, ka suhteline mõiste.

Pealegi see, mis ühele tundub tark, võib teise meelest rumal olla. Ja vastupidi. See, mis ühel hetkel targana tundub, võib juba järgmisel hetkel tunduda rumalana.

Ja rumal inimene vist küll naljalt ei tunnista, et ta rumal on… Tema meelest on rumal see, kes teda targaks ei taha kuulutada.

Ent kirjutatud on, et tark ehitab, ja rumal kisub maha…

Tark on see, kes teeb seda, mida ta oskab teha, kes räägib seda, mida ta teab, millesse usub, mida näeb. Kui ta ei tea, siis ta ütleb, et ta ei tea, ja jätab selle teistele otsustada, nendele, kes teavad.

See, kes ütleb, et ta ei näe, ei mõista, aga ometi otsustab, on ju ilmselgelt rumal.
Sotsiaaldemokraat nimetab rumalaks rahvuskonservatiivi, rahvuskonservatiiv aga sotsiaaldemokraati. Kummal on õigus?
Arukas kõrvaltvaataja oskab poliitiku tarkust või rumalust objektiivselt hinnata, ta teeb selle järgi ka valiku, kumba ta neist kahest toetab. Teatud määral väljendavad seda hinnangut erakondade toetusprotsendid.

Kas me võime öelda, et inimene on targem kui loom? Tegelikult suudavad ju loomad oma elu korraldada tunduvalt paremini. Enamasti ei tee nad rumalusi, ja igatahes ei räägi nad rumalusi.

Selle vastu ei ole kaitsud aga ka kõige targem või arukam inimene. Me veendume selles, kui loeme möödunud aegade suurmeeste kirjutisi, samuti ka oma igapäevases elus, kus ikka nii mõnigi muidu tark inimene aeg-ajalt tuleb välja mingi ilmselge lollusega.

Seega, polegi olemas inimest, kes oleks täiuslikult tark. Kes mõistaks õigesti kõike, millega ta kokku puutub, teeks alati õigeid otsuseid ja valikuid, oskaks kõigile kõiges anda kasulikku nõu.

Tarkus on, niisiis, ka suhteline mõiste.

Pealegi see, mis ühele tundub tark, võib teise meelest rumal olla. Ja vastupidi. See, mis ühel hetkel targana tundub, võib juba järgmisel hetkel tunduda rumalana.

Ja rumal inimene vist küll naljalt ei tunnista, et ta rumal on… Tema meelest on rumal see, kes teda targaks ei taha kuulutada.

Ent kirjutatud on, et tark ehitab, ja rumal kisub maha…

Tark on see, kes teeb seda, mida ta oskab teha, kes räägib seda, mida ta teab, millesse usub, mida näeb. Kui ta ei tea, siis ta ütleb, et ta ei tea, ja jätab selle teistele otsustada, nendele, kes teavad.

See, kes ütleb, et ta ei näe, ei mõista, aga ometi otsustab, on ju ilmselgelt rumal.

Allikas: Facebook

Read more...

Ruuben Kaalep: ärkamisaeg ei tule tagasi, vaid ärkamisaeg läheb edasi

Ruuben Kaalepi sütitav kõne leidis sooja vastuvõtu.

Hiljutisel Hirvepargi miitingul esines Sinise Äratuse esimees Ruuben Kaalep emotsionaalse ja sütitava kõnega, mis tõi korduvalt kaasa siira aplausi. Uued Uudised vahendavad Ruubeni väljaöeldud mõtteid.

“Mis on kõige radikaalsem mõte, mis on siin Hirvepargis kunagi kõlanud? Las ma küsin: mis on kõige julgemad sõnad, mis on siin vabadusse pääsenud? Kas samad tunded, mis 31 aastat tagasi siinsamas paisu tagant vallandusid, impeeriume raputasid, meie rahvusele tuld pimeduses ja teed enesemääramise poole näitasid, kas needsamad tunded ootavad veel täna oma aega, et uuesti Eestit ja Euroopa rahvaid äratada?

Kuidas kõlab tänasel päeval vaba mõtte eriline lend, mida igatseb eestlane sügaval hingepõhjas, kui ta on vaba kammitsatest: pealesurutud valikust ida ja lääne vahel, majanduslikust kitsikusest või igavast edukusekultusest, meile võõra liberaaldemokraatia ja inimõiguste moraali taustast?

Me pole siin täna ja ei olnud siin 31 aastat tagasi kui üksikisikud, me oleme sisemise rahvusliku ärkamise kaudu viimas oma teadvust kvalitatiivselt teisele tasandile, kus me oleme rahvus. Ja ka rahvus igatseb vabadust, ja ka rahvus igatseb oma saatust ise kujundada, ja kui me tõelises vabaduses säilitame oma rahvusliku eneseteadvuse, siis igatseb rahvus ka enese teostamist, jälje jätmist ajalukku. Läbi eneseteostuse saab meie ajalugu ja saatus selliseks, kus meie mineviku ja oleviku ja tuleviku sündmused võtavad sellise kuju ainult ja üksnes selle pärast, et me oleme eestlased.
Sellepärast las ma jagan teiega oma radikaalseid mõtteid, mis pole põrmugi erinevad kõige radikaalsematest mõtetest 31 aastat tagasi, sest ärkamisaeg ei tule tagasi, vaid ärkamisaeg läheb edasi.

Esimene radikaalne mõte on rahvaste vabadus ja enesemääramine. Tõeline vabadus ja enesemääramine ei tunnista ideoloogiaid. Globalismi tunnuseks on ühele totalitaarsele ideoloogiale allutatud rahvaste vanglate loomine. Nõukogude impeerium tunnistas sõnades rahvaste enesemääramist, aga kõik rahvad pidid olema kommunistlikud. Nõukogude impeerium varises olematusse. Lääne liberalism tunnistab sõnades rahvaste enesemääramist, aga kõik rahvad peavad olema liberaaldemokraatlikud ja tunnistama inimõiguste ülimuslikkust oma kultuuri ees.
Tõeline enesemääramine tähendab midagi muud. Me ei lähe Aafrikasse tsivilisatsiooni viima, sest tsivilisatsioon ei kuulu Aafrikasse, see on kultuuriline vägivald aafriklaste vastu. Ja samamoodi ei tule keegi Aafrikat Eestisse tooma. Sest Eesti on Eesti. Meil on aeg lammutada see Lääne globalistlik süsteem samamoodi, nagu me aitasime lammutada Nõukogude Liitu.

Ja selles on endiselt meie lähimad liitlased Baltimaad ning teised Läänemere ja Musta mere vahel asuvad riigid ja rahvad: Poola, Ungari, Ukraina, Rumeenia, Horvaatia ja nii edasi. Täna viis aastat tagasi said Lätis Bauska linnas kokku Eesti, Läti ja Leedu rahvuslaste juhid, kes kirjutasid alla Bauska deklaratsioonile. Seal kuulutati muuhulgas: „Me kinnitame oma rahvaste suveräänsuse ülimuslikkust rahvusüleste institutsioonide ees ja me seisame vastu igale katsele lülitada meie iseseisvaid rahvusriike Euroopa Ühendriikide koosseisu.

Me jälgime hoiatava näitena Lääne-Euroopa riikide immigratsioonipoliitikat. Meie demograafiline olukord ei luba mingisugust uut massilist sisserännet meie riikidesse. Me peame põhilisteks väärtusteks perekonda ja isamaad, vaatamata terendavatele kultuurilise marksismi, postmodernistliku multikulturalismi ning hävitava liberalismi ideedele. Meie väärikus ega armastus oma kodumaade vastu ei luba meil astuda kõledat maailmakodanike teed.“

Meie liitlased Lätis ja Leedus on jäänud nendele sõnadele kindlaks. Aga sama oluline on olnud rahvuslike jõudude tõus kõikjal Euroopas. Ungari ja Poola eeskujul on need Euroopa riigid, kes kannatasid kommunismi all, tagasi lükkamas ka Lääne versiooni samast globalismist. Ja tänu sellele me teame, et oma rahvuslikku enesemääramist uuesti teoks tehes ei jää Eesti üksi. Me oleme koos oma tõeliste liitlastega Euroopa rahvusriikide eest.

Siit tulebki teine radikaalne mõte: Eesti iseseisvus ja sõltumatus. Justkui harjumuspärane ja enesestmõistetav, kuid samas nii harva tõeliselt teoks saanud ideaal, ja palju aastaid hoopis salajane unistus, tuha all ootav tuli, mälestus esivanematest ja lootus järeltulijate peale. Mis on Eesti riigi päris, sügavam tähendus? Mitte see, mida kujutavad ette mandunud poliitikud, kes labastavad mitte ainult Delfi uudistekvaliteeti, vaid ka riigi enese kõla ja ilu. Nemad ei ole Eesti riik, sest nende eneseteadlikkus ei küüni kõrgemale bürokraatia masinavärgist ja Brüsselist laenatud ajastuvaimust, mis neil ümberpööratud liivakellana käest libiseb ja sellega koos ka nende võimalus Eesti ajalugu kujundada.

Aga Eesti riik eksisteerib hoopis igas Eesti kodanikus, kelle läbi saab teoks eesti rahvuse vaimne iseseisvus. Selles iseseisvuses annab endast märku Eesti riigi olemus. Eesti riik – see on EKRE programm, ja mitte Jüri Ratase pastakatõmbed printerisoojal paberil. Eesti riik on midagi enamat ja see on püha, sest Eesti riik on eestlaste riik.

Ja see on kolmas radikaalne mõte. Kui eelmine rahvuslik ärkamine poleks alanud 31 aastat tagasi, vaid näiteks kümme aastat hiljem, oleksime me eestlased oma kodumaal juba olnud vähemuses. Meie elukeskkond oleks üle võetud võõrliigi, vabandust, võõrrahvuse poolt. Liigid ja rahvused surevad välja samadel põhjustel, ja globaliseeruv-urbaniseeruv maailm jääb järjest vaesemaks. Me jääme ellu, kui meil on kodu. Meie kodu on Eesti. Ja loomulikult ei ole Eesti koduks ainult eestlastele: siin elab koos meiega euroopa naarits, lendorav, pruunkaru, suitsupääsuke, kukeseen. Me oleme koos nendega üles kasvanud, meie rahvuse häll on see meri ja põlismetsad ja puisniidud ja järved ja rabad.

Aga meie rabasse pole teretulnud neegrid ja slaavid. Me lihtsalt paneme piirid kinni. Ja muidugi tulevad hingetud, silmitud ja tundetud vasakpoolsed, kes pole eales oma kodutalu kaevu veepeeglis näinud linnulaulu lõhna, ja ütlevad: see on vihakõne, see on rassism. Ja ma ausalt ei viitsi hakata neile seletama, et ma pole rassist, sest mulle väga meeldivad austraalia aborigeenide müüdid unenägude aegadest. Ma küsin hoopis, mis on rassismis halba, kui see teeb meid õnnelikuks? Uskuge mind, see moment, kui me saame Eesti piirid kinni panna ja immigrantidele ust näidata, see on üks kõige imelisemaid momente meie, minu ja sinu elus.

Ja kui nad tulevad Brüsselist lennukiga, siis me näitame neile ust ja kui nad ujuvad üle Piusa jõe, siis me näitame neile ust ja kui nad tulevad Rootsist laevaga, siis me näitame ust ja me ei väsi neile ust näitamast, sest me saame omaenda maa tagasi ja me oleme selle üle uhked ja me oleme õnnelikud.

Neljas radikaalne mõte oleme meie ise. Eesti ajalugu lainetab nagu mere tujud, mis ometi teevad ta kauniks ja kütkestavaks. Põlvest põlve tuleb läbi teha rahvuslik ärkamine, mille laineharjal sünnivad imed ja etnilise rahvusriigi vabadus saab teoks. Olles taas Hirvepargis, me mäletame, kuid meie pilk on suunatud tulevikku. Rahvuslik ärkamine toimub sügaval kollektiivse teadvuse tasandil, nähtav poliitika on üksnes selle väljund. Uus rahvuslik ärkamine ei kuulu ühelegi erakonnale, küll aga saab erakond kuuluda uuele rahvuslikule ärkamisele. Uus rahvuslik ärkamine toimub meis endas ja levib globalistide õuduseks nagu viirus: me levitame seda oma pereliikmetele ja sõpradele ja naabritele ja töökaaslastele.

Enne rahvuslikku ärkamist igatseme me sünnipäevaks näiteks uut autot või köögikombaini. Aga kui rahvuslik ärkamine on toimunud, igatseme me ka Petserit tagasi ja et Mart Helme saaks peaministriks. Ja eesti rahvuse ühise tahte suunatud ürgse väe kaudu me selle vältimatult ka saavutame.

Just see on meie sügavam eesmärk täna siin Hirvepargis. Võib ju küsida, miks teha sõnu, kui saab teha tegusid. Esiteks, ka sõnadega saab teha tegusid, sest kõigil eestikeelsetel sõnadel on juba muistsete soomeugri arbujate poolt ära testitud vägi. Sõnad teevad nähtamatut tööd ja sõnadega saan ma tuua teid lähemale sellele rahvuslikule eneseteadvusele, mille äratamine on meie siht ja saatus. Mu sõnad võivad homme jõuda Delfi esilehele ja selle kaudu vihastada kümneid, kuid äratada sadu.

Teiseks, ükskõik mida need mandunud bürokraadid meid ei taha mõtlema panna, aga poliitika ei ole ega tohigi olla ratsionaalne ega masinlik. Poliitikasse on vaja tagasi tuua tunded ja emotsioon, ja see ongi EKRE sügavam roll Eesti ajaloos. Oma järeltulijatele tuleviku ehitamine ei saa olla matemaatika, see on kunst.

Sellepärast nad meid kardavadki. Me valdame kunsti, mida nemad ei tea, me kõneleme eestluse kollektiivse teadvusega rahvustunde keeles. Ja see äratab meie esivanemate väe, et luua võimas saatus meie järglastele. EKRE on juba tuleviku ajalooõpikutes sees. Järgmine peatus märtsis 2019.

Eesti eest!”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ruuben-kaalep-arkamisaeg-ei-tule-tagasi-vaid-arkamisaeg-laheb-edasi/

Read more...

Lätis harjutavad liitlased rahvarahutuste mahasurumist

Ja palun. Meie NATO liitlased Läti linnades on sõjaharjutus ja õppused "Namejs 2018", mille käigus toimuvad ka rahva rahutuste mahasurumiseks eriharjutused. Osalevad ka Eesti Kaitsejõud.

Allikas: Yüri Petroff, Facebook
__________
Rahvarahutuste mahasurumist on harjutatud ka meil ja seda küllalt ammu, SIIN.
M.I.

Read more...

Henn Põlluaas: Kommunismiohvrite Memoriaali avamise ürituse lõpetamine kohe pärast võimueliidi pärgadepanekut oli kui näkku sülitamine

EKRE poolt asetasid pärja Kommunismiohvrite Memoriaali jalamile Urmas Espenberg ja Henn Põlluaas.

EKRE Riigikogu saadik Henn Põlluaas, kes koos fraktsiooni nõuniku Urmas Espenbergiga  Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel sinna rahvuskonservatiivide nimel mälestuspärja asetas, kirjutab sotsiaalmeedias nördimapanevast kogemusest, mille põhjustasid korraldajad ja ennast “eliidiks” pidavad võimulolijad.

“Ma ei tahtnud eile ühele tõrvatilgale osutada, et mitte rikkuda ära paljude inimeste rõõmu, kes seda ei pruukinud märgatagi. Seetõttu kirjutan sellest täna.

Osalesime nimelt eile Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel, mida on juba kakskümmend viis aastat pikisilmi oodatud. Memoriaal on vägev, tseremoonia oli ilus, kuid midagi läks üritusel kas meelega või kogemata vägagi nihu.

Mingil arusaamatul põhjusel olid korraldajad otsustanud näkku sülitada kõigile neile, kes soovisid lisaks presidendile, justiitsministrile ja paarile muule tähtsale tegelasele asetada samuti pärja kommunismiohvrite mälestuseks. Ma ei saa seda pehmemalt kui näkkusülitamiseks nimetada, sest toimunu oli tõesti äärmiselt inetu.

Olen läbi aastate käinud paljudel erinevatel mälestusüritustel. Kõikidel neil, küll Vabaduse platsil või mujal, asetavad pärjad kõigepealt tähtsamad tegelased ja see on igati OK. Seejärel palutakse aga kõiki teisi soovijaid pärgi panema ja alles selle järel kuulutatakse üritus lõppenuks. Eile aga, niipea kui võimulolijad olid oma kõnede lõpus pärjad kenasti ja pidulikult ära pannud, kuulutati mäletusüritus valjul häälel ametlikult lõppenuks. Ja seejärel lubati, et kõik need, kes tahavad, võivad siis nüüd kah oma pärjad ära panna.

Algas suur sebimine, tähtsad tegelased läksid kõik minema, rahvas tõusis pinkidelt. Sigin ja sagin oli suur, sest seinaesine, kuhu pärgi pandi, oli paksult täis seal olevaid raudmesilasi imetlevaid inimesi. Kõik pärjapanijad, keda oli üpris palju – erinevad veterandide ja represseeritute organisatsioonid jne seisid jahmunud nägudega ega ei saanud arugi, mis toimub.
Mõned üritasid pärgadega rahvamassist läbi trügida, teised ootasid, millal lahedamaks läheb ja ruumi tekib. Ka meie ootasime tükk aega, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt pärg asetada. Ei mingit tseremooniat ega pidulikkust, ei mingit väärikust, ei mingit ilu, mis oleks pidanud asja juurde kuuluma.

Ma ei ole mitte kunagi mitte midagi sellist näinud. See oli ülim lugupidamatuse väljendamine kõikide nende inimeste ja organisatsioonide suhtes, kes soovisid samuti oma astust ja leina avaldada ning kommunismiohvreid mälestada.

Kas tõesti ei oleks Kaljulaid, Reinsalu ja Terras võinud veel kümme minutit oodata, et ka kõik teised mälestusüritusel osalejad oleks saanud kenasti ja pidulikult oma pärjad asetada? Ja alles seejärel tseremoonia lõppenuks kuulutada. Kas ainult nemad on tähtsad ja kõik ülejäänud tühine pööbel, kellega ei olegi tarvis arvestada? Kas see ei olnudki siis kogu rahva asi, mitte vaid nende võimalus TV kaamerate ees särada?

Tuleb välja, et vaid võimulolijate lein (oli see siis tõeline või teeseldud) on oluline, kõikide ülejäänute oma ei maksa nende silmis aga mitte punast krossigi. Selline arrogantne ja hoolimatu käitumine on mitte ainult häbi, vaid ka põlastust väärt.

Huvitav, et sellised asjad juhtuvad tihtipeale just üritustel, kus osaleb ka president. Näiteks aastavahetusel ei lauldud traditsiooni rikkudes Eesti hümni, taasiseseisvumispäeval esinesid Kadriorus vene räpparid ja hümni loeti kui lihtlabast luuletust, ilma viisita. Eks sääraseid asju on veelgi. Ja nüüd siis see.  Kas selles võib näha mingit mustrit, mis presidendi meelsust ja hoiakuid avaldab?

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/henn-polluaas-kommunismiohvrite-memoriaali-avamise-urituse-lopetamine-kohe-parast-voimueliidi-pargadepanekut-oli-kui-nakku-sulitamine/

Read more...

Huvitavat pühapäevaks: 20 teravat ja humoorikat Eesti vanasõna

Vanarahva ütlused on teravad ja täpsed

 Eestlane on läbi aegade vähese jutuga rahvas olnud, kelle lühikestest vanasõnades peitub võimas jõud ning elutarkus. Loe vanarahva ütlusi ja vaata, kas oled öelduga nõus.


1. Kuu on poissmeeste päike.

 

2. Enda silmas palki ei näe, teise silmas pindu küll.

3. Ennem saab hundist hobune kui karust koduloom.

4. Kuri keel on teravam kui nuga.

5. Kui armastus on ees, siis meel on metsas.

6. Laisa tööpäev on ikka homme.

7. Naist kiida hommikul, ilma õhtul.

8. Suu ees sula sõber, selja taga kõrilõikaja.

9. Suur tükk ajab suu lõhki.

10. Tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha.

11. Tark mõtleb esiti, rumal kahetseb pärast.

12. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal.

13. Tervis on parem kui rikkus.

14. Tõe põhi on kindel, vale vall variseb maha.

15. Tublidus ei tule tööta, osavus ei hooleta.

16. Tühi jutt toob tüli majja.

17. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise.

18. Vana sõber nagu kuld, mis ei roosteta.

19. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

20. Silmad on hinge peegel.

Koostas: Rain Siemer

 

Allikas: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/20-teravat-ja-humoorikat-eesti-vanasona?id=74929305

Read more...