HENN PÕLLUAAS: Kaitseliidu kaitsevõimest kaitseliitlase silmade läbi

Ettekanne EKRE julgeolekukonverentsil Tallinnas, 19.05.14 „Kas Venemaa tungib Eestile kallale?“

Olukorras, kus Venemaa on purustanud enamiku Euroopa julgeoleku senistest alustõdedest, otsustanud vilistada kõikidele rahvusvahelistele kokkulepetele ja konventsioonidele ning on relvade abil asunud ellu viima oma imperialistlikke geopoliitilisi ambitsioone, on Kaitseliidu, kui Eesti ühe kaitsevõime alustala, tähtsus, roll ja väljakutsed oluliselt kasvanud.

Olgu öeldud, et meie liitlased ja NATO ei mõistnud alguses ei Kaitseliidu otstarvet, vajadust ega võimekust. Siin ei saa välistada ka Venemaa propaganda mõju, kes on järjekindlalt püüdnud luua meist pildi kui väikesest natsiriigist ja Kaitseliidust kui terroristide kasvulavast. Täna ei ole meie liitlastele vaja enam tõestada, et vabatahtlikel põhinev riigikaitse on võimalik, põhjendatud ja ka efektiivne. Seda enam, et Eesti on lääne viimane vahipost idas, mis on ainus suund, kust ähvardab sõjaline oht.

Kuna Kaitseliidu temaatika on väga lai ja mahukas, siis peatun vaid mõnel küsimusel, mis on meie julgeoleku ja kaitsevõime seisukohalt olulised ja puudutavad otseselt Kaitseliidu tegevust.

Kõigepealt teema, millest on räägitud palju, kuid mida ei ole avalikkuses seostatud kaitsevõime problemaatikaga. Selleks on tööpuudusest ja väikestest palkadest tingitud inimeste massiline väljaränne Eestist ja maakohtade tühjenemine.

Kas see on siis probleem? Valitsus väidab, et välja on rännanud u. 30 000 inimest. Kuid need on ainult ametlikult registreerunud inimesed. Soome andmetel on seal ca 60 000 eestlast ja sotsiaalmaksu maksjaid on Eestis täna ligi 100 000 vähem, kui oli enne majanduskriisi 2008 aastal. Just see on tegelik väljarännanute arv.

Miks ma räägin väljarändest ja maapiirkondade tühjenemisest. Sest tegemist on otseselt Eesti riigi julgeoleku küsimusega. EURE-se küsitluse järgi on Eestist valmis lahkuma tervelt 42% elanikest. See teeb u. 415 000 inimest. Kui nii läheks, siis poleks meil enam riiki ega rahvast ja riigikaitsest ei oleks enam mõtet rääkidagi.

Kaitseväe uue arengukava järgi peaks kaitseväe reserv üha suurenema ja jõudma järgmise kümnendi jooksul 90 000 inimeseni. Kasvama peab ka Kaitseliidu liikmete arv. See on riigikaitse seisukohast positiivne.

Kuid väljaränne puudutab, täpselt nagu kõiki elanikkonna kihte, ka meie reservväelasi ja kaitseliitlasi. Mul puudub statistika, kui palju neid juba on välismaale tööle ja elama läinud, kuid fakt on, et see arv on suur. Võitlejate puudus annab juba tõsiselt tunda Kaitseliidu igapäevaste ürituste, õppuste ja reservõppekogunemiste korraldamisel. Samuti Kaitseväes.

Tänaseni ei ole Eestis veel ühtegi üldist mobilisatsiooniõppust korraldatud. Kui palju mehi vajadusel kokku saaksime? Olukord on tõsine ja eriti nendes piirkondades, kus väljaränne on olnud suurem.  

Kaitseliidul on territoriaalkaitse funktsioonid ja nüüd, kiirustatult ja läbi mõtlematult vastu võetud uue riigikaitse arengukava järgi, ka kaitseringkondade korraldamise ja juhtimise ülesanne. Nii kindral Ants Laaneots kui kolonelleitnant Leo Kunnas on osutanud kava puudustele ja leidnud, et Kaitseliit ei pruugi sellega hakkama saada.

Uued ülesanded eeldavad täiendavaid rahalisi vahendeid, kuid ülesandega ei ole kaasa antud piisavalt ressursse ega vahendeid. 2014. aasta eelarves Kaitseliidu rahastamist vajalikul määral ei suurendatud.

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on öelnud, et kaitseringkondade rolli ülevõtmine olemasolevate vahenditega on keeruline ja aeganõudev. Puudus on planeerimisoskuse ja -kogemusega inimestest. Vähese kogemusega vabatahtlikud reservohvitserid ei suuda täna veel maakaitseringkonna planeerimise nõudeid täita.

Kuna seniste kaitseringkondade inimesi, taristut ja eelarvet Kaitseliidule üle ei antud, siis tähendab see kogu süsteemi ülesehitamist nullist alates. See, koos vastava kaadri väljaõpetamisega, võtab aega aastaid. Arvestades Venemaa agressiivsust ja Eesti geopoliitilist positsiooni, siis sellist aega meil ei ole.

Selge ei ole ka alluvusvahekord Kaitseliidu loodavate maakaitseringkondade ja Kaitseväe brigaadide vahel ning ka see võib tekitada segadust ja probleeme.

Probleemide vältimiseks oleks kas mõistlik loobuda antud kavast, mille üle on kahtlust avaldatud ka teistest vaatenurkadest, või siis lükata kaitseringkondade likvideerimine edasi ajani, mil Kaitseliit on võimeline võtma vastutust üle ilma senises juhtimissüsteemis lünka tekitamata. Sellest, kuidas talitada, on kirjutanud näiteks kapten Rene Toomse.

On selge, et riik peab hakkama Kaitseliitu oluliselt rohkem panustama. Kui soovime, et Kaitseliit täidaks talle pandud ülesanded, siis tuleb tagada selle varustatus, väljaõppinud kaader ja piisav rahastatus. Ma ei hakka sellel eraldi peatuma, kuid täna, eriti kui arvestada viimasel ajal Kaitseliiduga liitunute arvu, on ka üksikvõitleja tabelvarustusega probleeme.

Samuti üha enam võimust võttev bürokraatia, mis hakkab varsti toimivust halvama. Tuleb arvestada, et Kaitseliidus tegutsevad vabatahtlikud ja kui tendents jätkub, siis on neil lihtsam mõni üritus ära jätta, kui uputada end selle korraldamiseks paberilasu alla.

Üle tuleb vaadata ka nii Kaitseliidu kui Kaitseväe palgad, mis on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. On üks vana põhimõte, mille kohaselt riik, kes ei toida enda sõdureid, toidab varsti võõraid. See on tõesti nii. Eesti maapiirkondade tühjenemise taustal tuleb tõdeda, et kõik, mida me saame osta raha eest on väga odav. Kõige kallim on inimene. Ja neid kipub meil nappima.

Loomulikult teeb Kaitseliit endast oleneva, kuid kui kõik muud probleemid kõrvale jätta, siis kuidas tagada ülesannete ja eesmärkide täitmine, kui selleks lihtsalt ei ole enam inimesi?

Kes kaitsevad tühjenenud piirkondi? Kas immigrandid?

See on tõsine julgeolekuprobleem millele tuleb väga suurt rõhku panna. Paraku ei istuv president, valitsus aga Toompea erakonnad siin probleemi ei näe ja kinnitavad justkui ühest suust, et las inimesed lahkuvad, see on nende vaba valik. Sellest, et riigi kohustus on luua oma inimestele enda kodumaal tingimused, kus neil puuduks vajadus seda vaba valikut kasutada, aga vaikitakse.

Väljarände peatamiseks peab riik kiireimas korras panustama rahvusliku majanduse arendamisse, et inimestel oleks piisavalt häid ja tasuvaid töökohti. Täna makstakse selle asemel kinni meist rikkamate riikide võlgu ja lastakse väliskapitalil siin teenitud kasumid, kümned miljardid eurod, maksustamata välja viia.

Eesti kulutab täna riigikaitseks 280 eurot inimese kohta aastas. Kreeka võlgade kinnimaksmisekski anname rohkem. Kriisi ajal tehtud kärped lõid meie kaitsealastesse investeeringutesse tohutu augu, mida ei ole suudetud ära lappida. Mina ei pea sugugi paljuks meie kaitseeelarve suurendamist näiteks 3%-ni eelarvest. Venemaa sõjalised kulutused on võrdluseks 4,4%.  

Kuid veelkord tagasi välispäritolu elanikkonna juurde. Me ei ole 20 aastaga suutnud integreerida Nõukogude okupatsiooni ajal sisse rännanud inimesi ja nende seas on tänaseni arvestatav viies kolonn, keda Venemaa juba on enda huvides ära kasutanud (meenutagem Pronksöid) ja keda ta kahtlemata kasutab ära ka tulevikus. Kõnekas on fakt, et 84% siinsetest venelastest tervitab Putini samme Krimmi okupeerimisel ja vägivaldset sekkumist Ukraina siseasjadesse. Meie ja lääne meediat ei usuta. Tõde on see, mida räägib Putin.

Kahtlen, kas nad kõik sooviksid Eesti taasokupeerimist, kuid Eesti interventsioon algab tõenäoliselt just provokatsioonide ja siserahutuste korraldamisega, et saada Kremlile ettekäänet oma nn. kaasmaalaste abistamiseks. Küsimus on ainult millal ja kus.

Selleks pole Kremlil palju inimesi vajagi. Oluline on ettekäände fabritseerimine. Ühe Narvas elava kultuuritegelase sõnul, kelle loengut ma hiljuti kuulasin, olevat venelasi Eesti vastu mässama provotseerida „kuratlikult lihtne“.

Milline on Kaitseliidu roll selliste rahutuste mahasurumisel? Pronksiööl kasutati kaitseliitlasi, kuid seda tehti varjatult, abipolitseinike vormis. Palju on arutatud, et sellisel asjal ei ole mõtet ning Kaitseliit peaks saama tegutseda oma vormis. Seda enam, et Kaitseliitu kardetakse nii siinsete kremlimeelsete kui ka Venemaa poolt, kes ei suuda mõista, kuidas on võimalik rahvast usaldada ja talle relvi kätte anda.

Valmis on karistusseadustiku eelnõu, mis pidi jõustuma sellel suvel ja mille järgi oleks Kaitseliidule antud volitus tegutseda riigivastaste massimeeleavalduste ja korratuste ohjeldamisel ning korra loomisel. See oleks normaalne, sest Kaitseliit, kuigi ta on Kaitsejõudude osa, on siiski vabatahtlik kaitseorganisatsioon ja tema kasutamine rahutuste mahasurumisel ei ole samastatav armee kasutamisega tsiviilelanike vastu. Äärmuslikel juhtudel võimaldanuks seadus kasutada ka Kaitseväge. Teame, et paljudes Euroopa riikides on armee kasutamine sisekorra tagamisel seadustatud ja normaalne.

Paraku leiab täna võimul olev valitsus, et Kaitseliidule ja Kaitseväele ei tohi sellist õigust anda ja seadus tehakse ümber. Jätkuvalt peaks mehed välja minema abipolitseinikuks maskeerunult. Arvestades Ukraina sündmusi ja Venemaa kava taastada impeerium, leian, et see on vastutustundetu ja lühinägelik otsus. Hirm, et Kaitseliidu kasutamine annaks Vene propagandaveskile trumpe juurde on alusetu. Vene propaganda mõtleb enda propaganda ja ettekäänete jaoks vajaliku ise välja, nemad ei vaja selleks ei põhjust ega tegelikke fakte.

Kaitseliidu kasutamise kasuks räägib tugevalt ka asjaolu, et Siseministeeriumi haldusalas on koosseise (politsei, päästeamet, piirivalve) viimase seitsme aasta jooksul kärbitud 15%, ehk u. 2000 inimese võrra. Meie sisejulgeoleku tagamise võimekus on sellega oluliselt langenud, samas on oht varasemast suurem. Tegelikult peaksime rääkima ka siseturvalisusele riigieelarvest kahe protsendi eraldamisest. Praegu on see 1,6.

Nüüd veidi meie lõunanaabritest. Kellelegi ei ole ilmselt uudiseks meie julgeolekuprobleemid lõunapiiril, mis tulenevad konkreetselt Läti ja Leedu üleminekust palgaarmeedele ja nende pea olematust kaitsevõimest. Kui Venemaa otsustab meid rünnata lõunast, siis läbimarss Lätist meenutab pigem lõbusõitu.

Baltikum on täna ainus koht Euroopas, kus konventsionaalsete jõudude tasakaal Venemaa ja NATO vahel puudub. Meil pole tanke, lennukeid, koptereid, õhutõrjesüsteeme, rannakaitset jne vastukaaluks Venemaa poolt meie piiride taha koondatud märkimisväärselt suurtele jõududele. Eesti, kes on oma lõunanaabritest vaieldamatult peajagu üle, ei suuda üksi kõike korraga hankida, eriti olukorras, kus lõunanaabrid suhtuvad vastutustundetult enda ja regiooni julgeolekusse. Balti regiooni, kui NATO nõrgema lüli, ründamine annaks Venemaale võimaluse kombata NATO solidaarsust ja reaalse pildi, kas artikkel viis toimib.

Ukraina kriisi ajal siia toodud NATO hävitajad, laevastiku- ja muud üksused, samuti teised planeeritud sammud mõnevõrra küll tasakaalustavad olukorda, kuid tegelikust tasakaalust rääkida ei saa. NATO sõjalise abi saabumine võtab paratamatult aega, seni peame ise hakkama saama.

Siinkohal tuleks meenutada, et hoolimata sellest, et Läti kaitsevägi oma mõne tuhande palgasõduriga ei ole kahjuks arvestatav ja väljaõpetatud reservi peale palgaarmeele üleminekut 2006. aastal ei lisandu, on Lätil olemas meie Kaitseliiduga sarnane vabatahtlik kaitseorganisatsioon Zemessardze. Sinna kuulub enam kui 15 000 sõjalist väljaõpet saavat võitlejat. See on täiesti arvestatav jõud.

Eelmise kümnendi lõpus tavaliste kaitseliitlaste isiklikest kontaktidest alguse saanud kavatsus korraldada Eestis ühiseid koolitusi leidis meie julgeolekustruktuuride vahelesegamise tõttu kahjuks kiire lõpu. Miks, seda ma selgitada ei oska. Võib-olla saab siit tõmmata niite Simmi, Dresseni või kellegi teiseni. Seda tasuks võib-olla uurida.

2010 allkirjastasid Eesti ja Läti kaitseliitude ülemad koostööprotokolli. Tegemist oli esimese korraga peale taasiseseisvumist, kus Eesti ja Läti vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid taolise leppe sõlmisid, kuid see kajastas ühistegevust vaid järgmise aasta lõikes.

Ma ei ole väga täpselt kursis, millise aktiivsusega koostöö on jätkunud. Ühistest spordivõistlustest ja paraadidest, mis toimuvad regulaarselt, ma ei räägi. Lätlased on osalenud igatahes Kevadtormil ja tänavu käis seda väisamas ka Zemessardze ülem. Nende lennukid osalesid 2013 Kaitseliidu Lääne maleva suurõppusel Orkaan. Koostööd tehakse ka Eesti-Läti piirilähedaste Kaitseliidu ja Zemessardze üksuste vahel. Eesti kaitseliitlased on osalenud Lätis toimunud õppustel. See on väga positiivne.

Me peamegi panustama Zemessardzega igakülgse ja mõlemale poolele kasuliku koostöö arendamisse. Läti kaitseliit koosneb samuti kui Eestis kõrgelt motiveeritud ja patriootlikest inimestest, kes ei ole nõus vastupanu osutamata oma riiki käest ära andma. Ühiste koolituste, õppuste ja manöövrite korraldamine ning koostöö planeerimise valdkonnas on otseselt meie riikliku julgeoleku huvides. Mida tugevama ja parema väljaõppega Läti vabatahtlikud on, seda raskem on venelastel läbi Läti Eestisse marssida. See säästab paljude eesti sõdurite ja kaitseliitlaste elu.

Lõpetuseks jutustan ühe tuttava kaitseliitlase suust kuuldud tõestisündinud loo, mis pärineb eelmise aasta lõpust, kui ta osales Poolas toimunud NATO manöövritel, kus harjutati Balti riikide kaitsmist. Muuseas, NATOs peeti eestlasi tollal veel vene ohu suhtes paranoilisteks.

Minu tuttav oli parasjagu ühe sõjaväelinnaku suitsunurgas, kui sinna tulid kaks vene ja üks valgevene ohvitser, kes olid manöövritel vaatlejateks. Meie mees seisis Eesti lipp varrukal seina poole ja nii ei osanud ohvitserid kahtlustadagi, et ta vene keelt võiks osata. Ohvitserid olid arutanud isekeskis Poola kaitseväe tugevuse ja nende Leopard tankide headuse üle ning jõudnud siis jutuga Balti riikideni. Üksmeelselt tõdeti, et Leedust pole peale palgaarmeele üleminekut enam vastast ja et Lätist ei tasu üldsegi rääkida. Siis vangutati päid, et aga eestlased, need on ju täiesti püstihullud – selliste põrgusigidikega läheb meil vägagi raskeks.

Ma arvan, et nad ei kujuta ettegi kui raskeks. 

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2014/05/kaitseliidu-kaitsevoimest.html 
_________________
Henn Põlluaas on EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel nr. 144
 

Read more...

8 küsimust kandidaadile: Anti Poolamets

Postimees küsib Euroopa Parlamenti kandideerijatelt kaheksa küsimust Euroopa Liidu tuleviku ja prioriteetide kohta. Konservatiivse Rahvaerakonna üheksas number Anti Poolamets leiab, et kaugele arenenud föderalismiga Euroopa Liidule tuleks anda tagasikäik. «Võimu Brüsselisse tsentraliseerimine ning käsumajandus pole asjad, mida innovatiivne, konkurentsivõimelisust taotlev ühiskond ja majandus vajab.»

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistate? Vaata: http://www.postimees.ee/2717816/raagi-kaasa-millist-tulevikuteed-euroopale-eelistad-sina
 Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
     Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.
Tulevikuteeks sobib see, mida föderalistid tahavad minevikuks muuta ehk õige suund on võimu järk-järguline tagastamine liikmesriikidele ja tagasipöördumine vabade rahvusriikide juurde.
Praegune Euroopa Ühendriikide ehitamine  liikmesriikide valijate tahte vastaselt võib ka senise Euroopa Liidu lammutada. Rahva tahte vastane tegevus tuli selgelt välja, kui ignoreeriti Prantsusmaal ja Hollandis 2005 aastal toimunud referendumi tulemusi, mis lükkas tagasi Euroopa Põhiseaduse. Ometi jätkati rahvahääletustest mööda hiilides tsentraliseerimist, nüüd juba Lissaboni lepingu sildi all. Eestis ei andnud 2003 aasta referendum õigust Lissaboni leppe  abil täiendava võimu ülekandmiseks Brüsselile. Tsentraliseerimiskirg Euroopa Liidus meenutab Nõukogude Liitu. Kaubandusliku koostöö vundamendile tuginemise asemel on võimu tsentraliseerimise tuhinas loodud euroraha, mis on pankrotti või selle servale viinud juba Kreeka, Iirimaa, Hispaania, Portugali ja Küprose. Euroopa  Stabiilsusmehhanism, mis sunnib ka Eesti rahvast kinni maksma suurpankade afääre ja Kreeka korruptsiooni, viib samuti Euroopa Liidu lõhenemiseni. Euroopa tuleviku huvides on Brüsselisse koondatud võimu tagastamine liikmesriikidele, võimude lahususe põhimõtte rikkumise lõpetamine, millega rahvusparlamentidelt on kaaperdatud suur osa seadusandlikku võimu. Peamine koostöömudel peaks olema liikmesriikide vabatahtlik koostöö. Põhjamaade  ja Eesti vahel jätkub seda tahet ka Brüsseli käskude ja keeldudeta.
2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainullt NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.
Meie julgeoleku tagajana on siiani toiminud NATO koostöömudel. NATO õhuturbemissioon on selle kinnituseks, et asjades, mille väiksemad liikmesriigid hätta jäävad, tuleb NATO appi. Esmane iseseisev kaitsevõime on siiski eelduseks, et meid üldse abistada tahetakse. Kahjuks jääb õhuruumi kaitsest piiririikide heidutusvõime jaoks väheks ning tuleks astuda täiendavaid samme meie võtmelünkade – näiteks õhutõrje tugevdamiseks. Usaldust selle vastu, et meile Venemaa surve korral küllaldaselt abi pakutakse, kahandavad oluliselt Prantsusmaa tehingud Venemaa kui agressorriigi relvastamisel. Vabatahtlik ühistegevus Euroopa Liidu sõjalise koostöö raames Põhjala lahingugrupis, kuhu peale Eesti kuulub ka Rootsi ja Soome,  on Eestile oluline. See aitab luua raamistiku koostööks nende naabritega, kes NATO-sse ei kuulu.
3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?
Ei peaks ega tohiks. Õigus makse määrata peab jääma liikmesmaadele. Kui Euroopa Liit saab täiel määral ka maksude määramise endale, ei ole mõtet teda enam eufemistlikult ühisruumiks nimetada, vaid Euroopa Ühendriikideks.
4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?
Ühist eelarvet tuleks vähendada, mitte kasvatada. Brüsseli keskvõim asub liikmesriikidest kaugel ning kulutab rumalalt. Liikmesriikides osatakse raha palju paremini lugeda ning kulutada tunduvalt targemini kui keskvõimu poolt. Euroopas on ka palju konkurentsi moonutavat, põhjendamatut doteerimist, mis on võrreldav raiskamisega. Isegi praegu, kui Euroopa ühine eelarve on võrreldes USA föderaaleelarvega väike, raisatakse raha suurel määral. Kreeka korruptiivsetesse projektidesse uppuv raha on üldteada. Ennekõike tuleb takistada eelarvedistsipliini tundvate riikide ja rahvaste raha tuulde laskmist kõrge korruptiivsusega majandustes. Eesti rahvas ei pea maksma võõraid võlgu! Peame keelduma uutest „abipakettidest“ ning distantseeruma ESM-i kaudu loodud hiiglaslikest  garantiidest, mis ohustavad Eesti majanduslikku julgeolekut.
5. Millistes valdkondades näete Euroopa rolli suurendamise vajadust ning millistes võiks see väiksem olla?
Ainuke teema, millest võiks kasu olla täiendava, vabatahtliku koostegevusena  on  kaitsevaldkond, aga siingi eelistaksin koostööd naaberriikidega ilma Brüsseli vahenduseta. Kõne alla tuleb Põhjala lahingugrupi edendamine, kus saame Rootsi ja Soomega koos tegutseda. Vabatahtlikult, keskvõimule iseseisvuse loovutamata, saaksid asjast huvitatud riigid omavahelisi lepinguid sõlmides ja Brüsseli bürokraate ukse taha jättes ühistegevuse sihte saavutada palju mõistlikumalt. Jääksid ära ESM-i sugused rumala tsentraliseerimise monumendid. Milleks meile Euroopa Liidu rolli suurendamine absurdsete kavade abil Lõuna-Euroopasse saabuvate Aasia ja Aafrika immigrantide jagamiseks üle Euroopa?
Peamine suund peaks olema kaugele arenenud föderalismiga Euroopa Liidule tagasikäigu andmine enamuses valdkondades, sest võimu Brüsselisse tsentraliseerimine ning käsumajandus pole asjad, mida innovatiivne, konkurentsivõimelisust taotlev ühiskond ja majandus vajab. Tänane ideoloogia - „kogu võim Euroopa nimetutele bürokraatidele“ laastab liiduvabariikide majandust ning lammutab nende põhiseaduslikku korda. Ja seda ka ebaseaduslike meetoditega. Täna tuleb juba 80 % seadusandlusest  Euroopa Nõukogu jt institutsioonide kaudu, kus valitsuste esindajad hulgi seadusandlikke akte vastu võtavad. See on võimude lahususe, kui Eesti põhiseaduse aluspõhimõtte pea peale keeranud.

6. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa käituma Krimmi kriisi kontekstis?
Palju arutatakse Euroopa ühisväärtuste üle. Ent Euroopa Liidu väärtusruum on osutunud hapraks – Ukrainalt territooriumi okupeerimine pole kaasa toonud midagi tõeliselt kaalukat.
Tundub, et kirge ilmutavad paljud Euroopa poliitikud üksnes homoabielusid kaela määrides, mitte rahvusvahelise õiguse sada aastat vanu põhimõtteid kaitstes. Selle kinnituseks on Prantsusmaa lubamatu tegevus agressorriigi relvastamisel võimsate kopterikandjatega ning Saksamaa ja teiste riikide senised projektid Venemaale sõjalise kõrgtehnoloogia tarnimisel. Olukord oleks pidanud olema selge juba 2008 aastal toimunud Georgia vastase agressiooni taustal, ent nemad jätkasid agressori  julgustamist sellega, et mingeid reaalseid sanktsioone ei järgnenud ning vaid stimuleerisid vene gaasi- ja naftaäri. See viis agressorriigi järgmiste sammudeni. Tuleks teha vastupidi ning pingutada kiirema  toorainesõltuvuse vähendamise nimel Venemaast ning survestada Prantsuse valitsust peatama relvatehing. Miks NATO või EL-i liikmed oma sõjalise koostöö edendamiseks neid välja ei osta? See olukord kinnitab Euroopa Liidu riikide sõjalist suutmatust ning põhimõtete ohverdamist majandushuvidele. Peale on jäänud põhimõte „raha ei haise“. Ajaloolise paralleelina, kas Prantsusmaa kiidaks täna heaks lohutava argumendi, et  Saksa okupatsiooni ajal jäi ju osa Prantsusmaast lõplikult vallutamata ja Vichy valitsuse kontrolli alla ning äri pidi edasi käima? Kas Suurbritannia müüs peale seda Saksamaale uusi ristlejaid?
Kui Euroopa Liidu liikmesriigid reaalseid sanktsioone soovivad, siis ei peatataks üheks aastaks Venemaa hääleõigust Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, vaid visataks ta sealt välja määramata ajaks nii nagu Nõukogude Liit Rahvasteliidust Soome ründamise pärast. Venemaad mõjutavad ka majandussanktsioonid tugevalt, kui neid reaalselt rakendada.
7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.
Me oleme sellega jõudnud tagasi 80ndate lõpu olukorda, kus nõukogude standardid, GOST-id, rumalad käsud, mis ei arvestanud kohalikke olusid ja vajadusi, siinset elu ruineerisid. Suur osa kümnetest tuhandetest euroregulatsioonidest, direktiividest ja käskudest on täiuseni arendatud karikatuurse bürokraatia töö viljad. Meenutagem vaid banaanikõveruse reguleerimist. Me võiksime tuhanded reeglid päevapealt tühistada ning majandus ainult võidaks. Pealegi, iga riik tuleb vajalike reeglite kehtestamisega ise väga hästi toime. Kui tahetakse oma kaupu eksportida, siis ollakse võimelised sihtriigis kehtivatele strandarditele vastavaid kaupu tootma ilma keskvõimu käsutamiseta. Norra tuleb sellega väga hästi toime.

8. Millises valdkonnas näeksite end tegutsemas Brüsselis- mis komisjonis, mis valdkondades?
Põhiseaduskomisjonis, sest seal tegeletakse Euroopa tuleviku kujundamisega. Seal on teatud võimalusi protesteerida  föderalismi süvendamise vastu ning teavitada varakult Eesti rahvast, millised on plaanid Euroopa Ühendriikide ülesehitamisel. Samuti rahanduskomisjonis, mille kaudu saab avalikustada mõningaid Euroopa Liidu raiskamisprojekte. Ja avalikustada seda, kuidas madala korruptiivsusega  Põhja-Euroopa  riigid peavad kinni maksma Lõuna-Euroopa ülikõrget korruptsiooni  abipakettide kaudu.

Allikas: http://poliitika.postimees.ee/2803842/8-kusimust-kandidaadile-anti-poolamets

Read more...

MATTI ILVES: EUROOPA LIIDU VASTASTE PARTEIDE ÜLITUGEV TÕUS

Euroopa Liidu vastaste ja euroskeptiliste parteide oodatav ülitugev tulemine suurde poliitikasse Euroopa Parlamendi valimistel on viinud europoliitikud lausa šoki seisundisse. Sest seda ei osanud ELi impeeriumi ülesehitavad "suured poliitikud" üldse oodata. Euroskeptilisi jõude koheldi seni vaid kui tülikaid marginaale, kelle olemasoluga tuleb lihtsalt leppida, nüüd aga olukord muutub kardinaalselt.

Toredad uudised tulid nädal tagasi, Prantsusmaal võidab eurovalimised Marine Le Pen´i Rahvarinne ja Suurbritannias Nigel Farage ning Iseseisvuspartei (UKIP). Need on kaks E Liidu tähtsat riiki, sest nende sõna maksab juba väga palju.
Marine Le Pen ütles hiljuti ühes artiklis, et kui ta valitakse Prantusmaa presidendiks, siis küsib Euroopa Liidult tagasi neli tähtsat suveräänsuse elementi: majandus-, rahandus-, seadusandliku- ja territoriaalse suveräänsuse. Kui E Liit sellega ei nõustu, siis ta algatab referendumi Euroopa Liidust lahkumiseks! Umbes samal teel veelgi radikaalsemal moel on ka UIKP.

Nüüd veel E Liidu vedurist Saksamaast. Saksa uudised kahjuks sugugi nii roosilised pole, uus euroskeptiline partei Saksamaa Alternatiiv (AfD) peaks saama E Parlamendi valimistel 7.%-di valijate hääled (Bundestagi valimistel jäid napilt alla künnise, künnis on 5%). Aga siiski on AfD kokkuleppinud koostöös europarlamendis juba Briti UKIP-ga, seega nad on kindlad, et esinduse saavad. Hea seegi.

Euroskeptilisus tõuseb ka teistes osariikides: Soomes, Hollandis, Tšehhis, Ungaris ja isegi Itaalias. Kahjuks küll mitte Eestis, aga eks eurovalimised näitavad kas EKRE esindaja Martin Helme valitakse europarlamenti, see paistab siin olema kaalukeeleks.
Seniste ennustuste järgi võtavad euroskeptilised või E Liidu vastased "äärmuslased" ja "marginaalid-populistid" juba 1/3 Euroopa parlamendi kohtadest. Kas neid on nüüd veel võimalik äärmuslasteks nimetada, kui need saadikud esindavad kolmandiku Euroopa Liidu rahvaste huve?

Lõpetuseks ütlen, et Euroopa Liit vaagub nüüd ilmselt oma viimast viisaastakut ja järgmine Euroopa Parlament võtab vastu otsuse see impeeiumilaadne moodustis laiali saata, ning alustada Euroopa rahvusriikide koostööd hoopis uutel alustel.

Read more...

Kutsumus (Eestikeelsed Subtiitrid Valikus)

Read more...

MEIE KIRIK: Kas Euroopas kiusatakse kristlasi taga?

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

 Lääneriikides, sealhulgas Eestis elavad kristlased on meediast kuulnud ja lugenud usu­kaaslaste kannatuste kohta Aafrikas ja Lähis-Idas, kus religioosselt motiveeritud vägi­vald, venima jäänud relva­konfliktid, poliitilised eri­meelsused jms on toonud kaasa kristlaste ning nende püha­kodade, koolide ja teiste asutuste vastu suunatud rünnakuid ja muid kristlaste õiguste rikkumisi.

Võidakse mõelda, et Euroopas, ristiusu südamaal, ei esine sallimatust kristlaste vastu ega kristlikke põhimõtteid järgivate inimeste diskrimineerimist. Euroopa kristlaste olukorda jälgiva organisatsiooni Observatory on Intolerance and Discrimination Against Christians in Europe 2013. aasta raport räägib paraku teist keelt.

Nimetatud raporti saatesõnas tõdetakse, et Euroopas ei ole küsimus niivõrd kristlaste taga­kiusamises (persecution) – mõiste seostub vangistamise, piinamise, hukkamise, vara konfiskeerimise ja muu selletaolisega –, vaid pigem on probleeme sallimatuse ja diskrimineerimisega.

Ülalmainitud organisatsiooni asutaja ja juht, Viinis tegutsev advokaat Gudrun Kugler on seisukohal, et kaalul on kristlaste õigused. 2013. aasta raporti saatesõnas lükkab Kugler tagasi arvamuse, et Euroopas on kristlaste diskrimineerimine võimatu, kuna kristlus on siin enamuse religioon ja enamust ei saa diskrimineerida. Ta meenutab, et Lõuna-Aafrika musta­nahalised polnud apartheidi­režiimi ajal sugugi vähemuses. Ja veel: Itaalia poliitik ja katoliiklane Rocco Buttiglione ei saanud Euroopa Komisjoni liikmeks just nimelt tänu oma kristlikele vaadetele, kuigi kristlus on öeldavasti enamuse religioon.

Kugler iseloomustab vaimset õhustikku Euroopas järgmiselt: „On üldine umbusk mistahes religioosse suhtes, arvamus, et usk tuleb avalikust sfäärist eemal hoida… Esineb radikaalset sekularismi, sest on levinud arusaam, et „ristiusk domineeris ülekohtuselt sajandeid ja nüüd tuleb talle koht kätte näidata““ (siin ja edaspidi minu rõhutus – V.V.).

Mis puutub neutraalsusse (avalikus sfääris), millest tänapäeval nii palju räägitakse, siis tõdeb Kugler: „Täielik neutraalsus pole võimalik, sest ka tühi valge sein on manifestatsioon, eriti kui sealt võeti ennist krutsifiks maha.“

Järgnevalt on esitatud põgus ülevaade kristlaste vastu suunatud sallimatuse avaldumisest Euroopas, mis on jagatud raporti eeskujul kolme blokki.

Vihkamisega seotud intsidendid

Raport on registreerinud 133 vandalismi­akti kristlike paikade vastu 11 riigis. (Ainuüksi Prantsusmaal registreeriti 2012. aastal 543 vandalismi­akti kristlike paikade vastu.) Tegemist on valdavalt sisse­murdmiste, rüüstamiste ja süütamistega. Näiteks põles 2013. aasta juulis Hannoveris maha luterlik kirik, politsei hinnangul oli tegemist tahtliku süütamisega.

Teise kuritegude gruppi kuuluvad rünnakud vaimulike ja ilmik­kristlaste vastu. Sageli on nende taga kristlusele vastanduva maailma­vaate esindajad, nt abordi­pooldajad või homo­aktivistid, kelle eesmärgiks on hirmutada ja häirida kristlike põhimõtete kaitsjaid.

Eraldi tuleks mainida rahvus­vahelist äärmus­feministide võrgustikku Femen, mille esindajad korraldasid terve rea huligaanseid ründeid kristlastele. Paljastatud rindadega Femeni aktivistid ründasid Brüsseli peapiiskop André-Joseph Léonardi ning häirisid jõhkralt kirikulisi Kölni toomkirikus ning Pariisi ja Barcelona kirikutes. (Võib vaid ette kujutada, kuidas reageeriks meedia, kui üle Euroopa hakkaksid vaenulikult meelestatud kristlastest aktivistid tungima sünagoogidesse või homoklubidesse, karjudes anti­semiitlikke ja homode­vastaseid lauseid ning käitudes iseäranis jultunult ja provokatiivselt.)

Vast kõige enam (usklike) tähelepanu pälvinud Femeni aktsioon oli kristlaste teadlik ja tahtlik solvamine esimese jõulupüha piiskoplikul missal Kölni toomkirikus, kus Femeni nooruke, 20-aastane liige Josephine Witt kargas altarile ja paljastas oma ülakeha, millele oli kirjutatud sõnum: „I am God“ („Mina olen Jumal“) (vt Meie Kiriku uudist siit).

Seadused ja poliitika

Raportis mägitakse, et kuigi keegi ei sea kahtluse alla usuvabaduse põhimõtet, tuleb konkreetsetes olukordades esile püüdlus piirata kristlaste õigust elada oma usupõhimõtete kohaselt. Raportis vaadeldakse paljude näidete varal kristlaste vastu rakendatud nn vihakõne­seadusi, süüdistusi diskrimineerimises, usklike vanemlike õiguste piiramist jne. Raporti järgi kehtis 2012. aastal 14 Euroopa riigis kokku 41 õiguslikku piirangut, mis mõjutasid otseselt kristlaste õigusi ja vabadusi.

Üks probleemidering on seotud südame­tunnistuse vabaduse piiramisega näiteks meditsiini­töötajate ja perekonna­seisu­ametnike puhul (kel ei lubata keelduda osalemisest abortide tegemises või homo­seksuaalsete paaride registreerimises). Kurioosne näide on Taani parlamendi otsus kohustada luterlikku riigi­kirikut laulatama oma püha­kodades ka samasoolisi paare.

Teine valdkond puudutab sõnavabadust. Paradoksaalselt sunnitakse vihkamise õhutamise keeldu ette­käändeks tuues vaikima inimesi, kes ei nõustu homo­suhete heaks­kiitmisega. Näiteks Prantsus­maal kehtib alates 2004. aastast nii range „vihakõne­seadus“, et kristlased ei saa avalikult homo­suhteid patuks nimetada. Rootsis esitati süüdistus neljale aktivistile, kes püüdsid tõstatada seksuaal­kasvatuse teema kooli­hariduses ja jagasid „homo­seksuaalsuse agenda“ vastu suunatud lendlehti.

Rünnakud kultuurivallas ja meedias

Sallimatus kristlaste vastu tuleb jõuliselt esile ka kunstis, meedias ja sotsiaalmeedias. Raport kajastab 15 juhtumit kuuest riigist. Tegemist on nii kristlike vaimulike kui kristlike uskumuste halvustamise ja pilkamisega ning kristlaste usuliste tunnete riivamisega.

Ettepanekud ja soovitused

Raportis on esitatud terve rida ettepanekuid ja soovitusi, mis on suunatud kõigile hea tahtega inimestele, samuti riikide valitsustele, ajakirjanikele ja Euroopa Liidule. Mainin neist näiteks üleskutset kunstnikele ja ajakirjanikele mõista usklike tundeid ja pidada meeles, et kristlusele oponeerimine või selle naeruvääristamine ei ole sugugi vapruse ilming, nagu varem, sest ristiusk ei ole enam määrav jõud ühiskonnas: „Pigem näitab vaprust ja innovaatilisust kristlike põhimõtete kaitsmine, kuna need on tänapäeval sageli vastuolus masside veendumustega.“

Kas Eesti kristlastel on põhjust muretseda?

Raportis ei jää silma ühtegi juhtumit Eestis. Kas Eestis ei esinegi sallimatust kristlaste vastu? Anonüümsed netikommentaarid, mis halvustavad nii ristiusku kui ka usklikke, räägivad teist keelt. Samuti tuleb aeg-ajalt ette vandalismi­akte. Kiriku­huligaanide patrooni tiitliga võiks austada lausa president Toomas Hendrik Ilvest, kes asus kaitsma naaberriigi pealinna kirikus „punkpalvuse“ korraldanud rõvetsejaid.

Miks meie „inimõiguste kaitsjad“ ja asjaomased ametiisikud vähemalt ei tõstata kristlaste­vastase verbaalse sallimatuse probleemi, mis pea iga päev mõne usu­teemalise artikli kommentaariumis esile tuleb? Tõsi, kristlased on solvangute ja mõnitamisega harjunud ega nõua „vihakõne­seaduse“ vastu­võtmist (erinevalt mõnest teisest vähemus­grupist), kuid rikastavate erinevuste ja tolerantse ühiskonna eest­võitlejad võiksid vähemalt probleemi märgata. Võib-olla on õigus poliitik Martin Helmel, kes kirjutas ajalehes Postimees (13.09.2012):

„Sest võrdõiguslikkus ei ole tegelikult üldse mitte võitlus võrdse kohtlemise eest. See on katse kujundada ühiskond radikaalselt ümber väikese kliki utopistide poolt ainult neile meele­pärasel moel. Seda tehakse, jaotades ühiskond utopisti äraspidisel eelistusel põhinevateks erigruppideks, mida hakatakse sama äraspidisel loogikal hierarhiasse asetama ning siis üksteisega vastandama. Teatud grupid kuulutatakse rõhututeks – naised, homod, immigrandid, invaliidid jne –, teatud teised grupid jällegi rõhujateks. [---] Kõik need grupid on ka omavahel tähtsuse järje­korras: homod on tähtsamad kui naised, naised on tähtsamad kui invaliidid ja kui meil kunagi peaks tekkima piisavalt palju moslemeid, siis need on tähtsamad kui kõik ülejäänud“ (vt siit).

Tegelikult tuleks selgesti välja öelda, et kristlaste vastu suunatud sallimatuse taga on sageli just nn inim­õiguste ja üksik­indiviidi suuremate vabaduste eest võitlevad rühmitused ja ring­konnad, kes on vastutavad kuri­tegudele õhutava sallimatu õhk­konna loomise eest. Arvestades, et just kristlastes nähakse tagurlikuks peetava Venemaa president Vladimir Putini liitlasi ja mõtte­kaaslasi, kes pidurdavad küünte ja hammastega progressi ja õitsengut Euroopa Liitu kuuluvas Eestis, võib oletada, et lähi­tulevikus hakkab kasvama kristlaste diskrimineerimise ja marginaliseerimise ning nende usu- ja väljendus­vabaduse piiramisega seotud juhtumite arv.

Kui mõni kristlane või kristlik ühendus soovib teada anda oma õiguste rikkumisest või kogetud sallimatusest, siis võib seda teha sellel e-posti aadressil:

observatory@IntoleranceAgainstChristians.eu

Käesolevas artiklis tutvustatud 2013. aasta raporti võib PDF-formaadis alla laadida siit.

Vaata lisaks:

Läänes taga kiusatud kirik? (13.05.2014)

Gudrun Kulger: Kristlaste diskrimineerimine Euroopas on tõusuteel (04.02.2011) 

Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=3990&Itemid=1

Read more...

Haapsalu volikogu esimees kutsub loobuma Swedbanki teenustest

Tarmo Õuemaa, portaal Läänlane

Jaanus Karilaid

Foto: Ilmar Saabas

“Kutsun inimesi üles loobuma Swedbanki teenustest, kuna hoolimata hiigelkasumist sulgevad nad pangakontoreid suutmata tagada inimestele olenemata sissetulekutest juurdepääsu pangateenustele,” teatas Haapsalu linnavolikogu esimees, keskerakondlane Jaanus Karilaid.

„Haapsalu ettevõtjad on Swedbanki käitumise juba hukka mõistnud,” lausus Karilaid viidates panga otsusele lõpetada Haapsalu kontoris sularahatehingud. „Seetõttu kutsun üles kõiki inimesi lõpetama oma leping Swedbankiga ja kasutada edaspidi mõne teise panga teenuseid.”
Volikogu esimehe sõnul on Swedbank on ülikasumeid teeniv ettevõte, aga seda hämmastavam oli Eesti Panga soovitus maksta läänlaste maksuraha Haapsalu filiaali hoidmiseks Swedbankile juurde.
Karilaiu sõnul on sularaha tehingute lõpetamine Haapsalus iseenesest panganduse probleemide jäämäe tipp.
„Eurokampaania sõnumid on kandidaatidel siiani olnud teisejärgulised. Mitte omasooiharuse legaliseerimine ega Venemaale vastandumine pole Eesti ühiskonna konnasilmad, vaid kommertspankade võim, mis oma pädevuselt ületab meie ametkonna ja poliitilise tasandi,“ rääkis Karilaid portaalile Läänlane.
Ta tõi peale Swedbanki kärpepoliitika näiteks ka äsjase Nordea panga võidu riigikohtus maksu ja tolliameti üle.
„Pangad riisuvad meie ühiskonda ja on riik riigis,“ lausus Karilaid. „Poliitikud on muutunud pangandusringkondadele järele lohisejateks. Seaduste tõlgendus on finantsiliselt tugevama poole kaldu. See peab muutuma.”
Allikas: Läänlane

Allikas: http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/haapsalu-volikogu-esimees-kutsub-loobuma-swedbanki-teenustest.d?id=68717927

Read more...

Keda valida Euroopa Parlamendi valimistel?

Read more...

Ivar Soone | Väikesed valed, suured valed ja statistika: kes saab Eestis keskmist palka?

Dr. Ivar Soone (Ph.D.), majandusteaduste doktor, koolitaja ja konsultant

(ARNO SAAR)

Valitsus kiidab takka Eesti keskmise palga kasvu, mille alusel me pidavat olema EL-i riikide seas suisa esirinnas, ja ka keskmist palka ennast, mis asetab meid Euroopas Eurostati alusel kohati 19. kohale. Hirmuga räägitakse palgasurvest ja palgarallist ning Eesti Pank teatas 8. aprillil taas, et palku tuleks langetada. Paraku on aga kurb tõsiasi see, et ligi 2/3 eestimaalastest võivad keskmisest palgast ainult unistada. Miks on see nii ja miks ei näita eestimaalaste niigi madal keskmine palk Eestis mitte kui midagi?

Pärast mu eelmist artiklit (vt „Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad" 16.02.2014 ÕL) on tihti küsitud, kuidas on võimalik, et Eesti elanike elatustase on madal, palgad nigelad, aga Stockmann on rahvast pungil? Tegelikult on asi väga lihtne – see ühiskonna „fassaad", mida näeme Stockmannis, ei peegelda paraku „hoone" (st riigi) tegeliku sisu, ehk teisisõnu: need 10 000 inimest, keda päeva jooksul võib Stockmannis kohata, ei esinda kindlasti Eesti sotsiaalset läbilõiget. Tõepoolest – raha inimestel on, aga vaid teatud inimestel.

Kui me oletame, et isegi vaid 10% tallinlastest on piisavalt rikkad, et endale igapäevast Stockmannis ostlemist lubada, moodustab see ostjate segment ainuüksi juba ligi 40 000 inimest, ning on piisav selleks, et kesklinnas nähtav olla. Kuid ülejäänud üle 1,2 miljoni eestimaalase rahakott sellest paraku ei parane.

Sama lugu on ka palga- ja töötasukeskmistega – need on oma olemuselt enamasti näilised ega peegelda tegelikku reaalsust. Esiteks on keskmisi mitut liiki (levinumad on aritmeetiline keskmine ja mediaan), teiseks aga kasutavad poliitikud enamasti neist väheminformatiivsemat ja kõrgemas suunas enimkallutatut – aritmeetilist keskmist. 

Vastavalt Kaubamaja aastaaruandele maksti Kaubamaja juhatuse esimehele Raul Puusepale tasusid summas 133 000 eurot (tõus võrreldes 2012. aastaga 2,3 korda) ehk ligi 11,1 tuhat eurot kuus (sisaldab sotsiaalmaksu), Kaubamaja keskmine palgakulu töötaja kohta (selles keskmises sisalduvad juba ka Puusepa tasud) aga oli ligi 720 eurot kuus, mis on netopalgana pisut üle 576 euro. Ehk teisisõnu teenis Puusepp kuus 11,4 korda rohkem kui keskmine Kaubamaja töötaja, mis tähendab seda, et samade hüvede saamiseks, mis tulid Puusepale kätte 1 kuuga, kulub Kaubamaja keskmisel töötajal ligi aasta. Õigluse huvides tuleb öelda, et Kaubamajas on ka kõvasti alla keskmise teenivaid töötajaid, kelle palgavahe Puusepaga on suisa mitmekümnekordne – keskmine kujunebki ju üle ja alla keskmise olevate väärtuste alusel. Selliselt peavad mõned Kaubamaja töötajad Puusepa tasemel teenimiseks töötama lausa mitmeid aastaid.

Lõputu ringmäng keskmise palgaga

Et mitte avada Kaubamaja kõiki telgitaguseid, arvutame selle näite põhjal palgad ühes sarnases, kuid veelgi suurema palgavahega hüpoteetilises ettevõttes. Pangem talle sarnasuse huvides nimeks Kaubajama. Sealne keskmine töötaja teenib brutotasu kuus 500 eurot. Lihtsuse mõttes arvestame, et kõik töötajad peale juhtkonna saavadki samasuurt palka. Ettevõtte juht, hr Plekksepp, teenib brutopalgana 100 000 eurot kuus, teised juhatuse liikmed hr Soss-sepp ja pr Kingsepp teenivad samapalju. Ettevõttel on kokku 300 töötajat, sh juhatus.

  Suurendamiseks kliki tabelitel!

Nüüd arvutame keskmised. Kuna 297 tavatöötaja peale tuleb 3 kõrgepalgalist ülemust, on ettevõtte keskmiseks brutopalgaks 1 495 eurot (vt tabel 1 artikli alguses olevast galeriist), mis ei kajasta selles ettevõttes mitte kellegi sissetulekuid, olles ligi 3 korda kõrgem tavatöötajate palkadest ja jäädes omakorda ligi 67-kordselt alla juhtkonna palkadele. Nii ka Eestis tervikuna. Need keskmised, mis peegelduvad statistikas, ei kajasta tegelikult mitte kellegi tegelikku heaolu.

Aritmeetilisel keskmisel on veel üks võlu, mille pärast armastavad neid nii firmajuhid, ametnikud kui ka poliitikud: nimelt on see näitajana väga ebapüsiv ja kipub valdava osa elanikkonna tegelikust jõukusest märksa kiiremini tõusma. Näite lihtsuse huvides jääme meie Kaubajama palkade juurde. Oletame, et Kaubajama on alles asutamisel ja kolm juhatuse liiget juurdlevad pingsalt olulise eksistentsiaalse küsimuse üle (nagu kunagi ka meie riigikogu): milline küll peaks olema nende endi palk. Üks neist tuleb mõttele siduda juhatuse palgad (nagu olid riigikogu omadki) firma keskmise palgaga (nagu Eesti keskmise palgaga). Kõik kolm otsustavad üksmeelselt, et nende palgad saavad olema firma iga-aastase keskmise palga 200-kordsed.

Alguses on kõik lihtne: kuna lihttöötajate palgad on paigas (500 eurot), on algne keskmine palk 500 eurot ja juhatuse liikmed saavad rahulikult 100 000-eurost palka nautida. Teise tegevusaasta alguses teevad nad ümberarvutuse ning avastavad rõõmuga, et firma keskmine palk on tõusnud 1 495 euroni kuus ja seda tegelikult just tänu nende kolme kõrgele palgatasemele. Tehakse järeldus, et juhatus on teinud tublit tööd ning tõstnud firma keskmist palka algsest peaaegu kolmekordseks (nagu ka Eestis: keskmine palk muudkui tõuseb), mistõttu tuleks juhatuse liikmeid samuti premeerida palgatõusuga (nagu riigikogu liikmeidki). Rahuliku südamega arvutavad juhatuse liikmed oma palga ümber ning saavad igaüks endale maksta juba 299 000 eurot kuus. Teise aasta keskmiseks palgaks kogu firmas saab seega olema 3 485 eurot kuus, mis on juba ligi 7 korda tavatöötajate palgast kõrgem ja eemaldub reaalsusest üha enam. Kolmandal aastal tõuseb juhatuse palk 697 000 euroni kuus ja keskmine 7 465 euroni, jne. Kuid lihttööliste heaolu sellest sugugi ei parane, pigem vastupidi – proportsionaalsed erinevused hoopis suurenevad. Nii ka Eestis. Näite matemaatiline arvutus on toodud tabelis 2.

Miks mitte mediaanpalk?

Sama kehtis varem ka riigikogu ja tavainimeste palkade puhul: kui riigikogu liikmete palk tõusis, tõstis see pisut ka Eesti keskmist palka ning riigikogul oli võimalus tõsta oma palkasid veelgi. Loomulikult omas 101-pealine inimgrupp Toompeal väiksemat mõju kogu riigi keskmisele palgale kui Kaubajama juhatuse liikmed toodud näites selle firma keskmisele palgale, kuid mingisugune mõju siiski oli, eriti arvestades, et riigikogu liikmed polnud Eestis ainsad, kelle palgad olid keskmisega seotud. Kuid igal juhul oli tegemist teatud mõttes suletud ringiga, nn palga-igiliikuriga, mis ei saa juba matemaatiliselt mitte kunagi peatuda. Isegi teoreetiliselt mitte.

Kui parlamendiliikmete palgad oleksid olnud seotud mediaanpalgaga, st palganumbriga, mis jagab palgasaajad kahte gruppi (üle mediaanpalga ja alla mediaanpalga saajateks), siis riigikogu palgad oleksid ka nüüd märksa tagasihoidlikumad. Sama ka Kaubajama puhul: kuidas juhtkond ka ei vingerdaks, mediaanpalk jääks 500 euro juurde ning juhatuse palgad ei saaks igal aastal mitmekordistuda.

Õigluse huvides tuleb öelda, et 2014. aastal enam presidendi, riigikogu liikmete, ministrite ja teiste kõrgemate riigiametnike palgad keskmisega seotud ei ole, vaid nüüdsest kehtestab kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus neile kõrgeimaks palgamääraks 5 200 eurot, mida indekseeritakse (ehk üldjuhul suurendatakse) iga kalendriaasta 1. aprilliks kõrgeima palgamäära indeksiga. Tuleb küll nentida, et meie kõrgemad riigiteenijad saavad nii keskmise kui mediaaniga võrreldes märksa kõrgemat tasu kui tsiviliseeritud riikides kombeks, ning kuuluvad palgatasemete järgi kahtlemata Eesti 10% rikkaimate inimeste hulka.

Kuus erinevat statistilist keskmist palka

Kindlasti tuleb sissetulekukeskmistest rääkides ära märkida ka üks paradoksaalne asjaolu: kolme statistikat põhiliselt avaldava riikliku asutuse peale (Statistikaamet, Maksu- ja Tolliamet ning Eesti Pank, kellest viimane opereerib sissetulekuvaldkonnas küll Statistikaameti andmetega) tuleb kokku vähemalt kuus erinevat keskmist, mida eestimaalastele vastavalt vajadusele eksponeeritakse. Need on keskmine brutopalk, keskmine netopalk, keskmine brutokuutöötasu, keskmine brutoväljamakse, mediaanbrutoväljamakse ja brutokuutöötasu mediaan, mis teineteisega üldjuhul ei kattu, v.a. kaks erandit. Just need on aga sissetulekunumbrid, mis teineteisega mitte mingi loogika alusel kattuma ei peaks: nimelt Maksu- ja Tolliameti (EMTA) brutoväljamakse ja Statistikaameti (ESA) keskmine netopalk, mis erinevad juba definitsiooni järgi vähemalt tulumaksu võrra.

Kõik need erinevad keskmised on toodud tabelis 3 ja sealt on selgelt näha, et rahvale uhkelt eksponeeritav keskmine brutopalk on neist kõigist kõige kõrgem, ületades EMTA mediaanpalka sõltuvalt perioodist 70–80%. Sisuliselt on EMTA andmete alusel arvutatud mediaanväljamakse (mis jagab palgasaajad pooleks) püsivalt alla ESA avaldatava brutotöötasu III detsiili (alumise 30%) ja EMTA keskmise brutoväljamakse suurus ESA avaldatava IV detsiili (alumise 40%) lähedal (vt joonis 1).

Et saada mingigi ülevaade riigi elanike reaalsetest palkadest või töötasudest, tuleb vaadata mitte sissetulekute aritmeetilisi keskmisi, vaid mediaani ja detsiile ehk kümnendikke, mis annavad 10% elanike kaupa kätte need vahemikud, kuhu vastav 10% elanikkonnast kuulub. Neid avaldab vaid ESA ja sedagi tükati.

Selliselt teenisid esimesse ehk kõige alumisse detsiili (10%) kuuluvad töötajad 2010. aastal kuni 320 eurot nominaalbrutokuutöötasu (vt joonis 1 ja tabel 3), teise detsiili kuulujad üle 320 euro, kuid alla 414 euro kuus, kolmandasse detsiili kuulujad vastavalt üle 414 euro ja alla 505 euro kuus jne. Pooled Eesti elanikest teenisid alla 688 euro ja pooled üle selle summa – seda näitab viies detsiil ehk mediaan.

Auklikud andmebaasid

Enne aga, kui vaadata tabelis ja joonisel toodud töötasutrende, tuleb täpsuse huvides ära märkida veel kolm olulist nüanssi. Esiteks on ESA andmebaasid suhteliselt auklikud: keskmine brutokuutöötasu on saadaval ainult aastate 2005–2008 ja 2010 kohta, mille jaoks on olemas ka detsiilid. Teiste aastate kohta on olemas ainult keskmine neto- ja brutopalk ilma keskmise töötasu ja detsiilideta, seetõttu arvutame välja arvestusliku brutotöötasu ja ekstrapoleerime tulemused aastatele 2010–2014, 2009 ja 2011–2012 ning 2013. aasta arvestuslikule kohandatud keskmisele (2013. aasta reaalne statistiline koond avaldatakse alles 2014. aasta keskel).

Oluline on veel rõhutada, et mida kaugemale reaalsetest statistilistest andmetest tulemuste väljaarvutamine toimub, seda ligikaudsemaks muutuvad tõenäoliselt arvutustulemused – nii on 2000. aasta andmed tõenäoliselt ebatäpsemad kui 2001. aasta omad, mis on omakorda ligikaudsemad kui 2002. aasta omad jne, kuna reaalsed ESA andmed on saadaval kõige varem 2005. aasta kohta. Loomulikult ei ole ebatäpsus nii suur, nagu Rahandusministeeriumi 7. aprillil 2014 avaldatud majanduskasvu prognoosi kohandus 3,6%-lt 2%-ni ehk 44,4% allapoole prognoosi algsest väärtusest, kuid mingi arvestuslik viga võib neis arvutustes sees olla. Samuti ei ole olemas EMTA andmeid 2000–2001 aastate kohta, mis tuleb kaudsel meetodil välja arvutada.

Teiseks, ei ESA ega ka EMTA ei avalda reaalpalku, vaid ainult nominaalpalku, st numbrilist summat, mis töötaja kuus välja teenib, jättes vaatluse alt täielikult välja selle väljateenitud summa ostujõu kahanemise. Paraku ei avalda ESA ka inflatsiooni, mis teeb esmapilgul ostujõu arvutamise keeruliseks. Kuid siiski mitte: õnneks avaldab ESA tarbijahinnaindeksit, mida on võimalik kasutada tarbijahindade inflatsiooni aseindeksina, mida ka mujal maailmas sageli tehakse.

Oluline on märkida, et vastavalt ESA andmetele on tarbijahinnaindeks (THI) Eestis tõusnud aastatel 2000–2013 kokku 75,55%, mis tähendab, et 1 000 euro ostujõud 1. jaanuaril 2000 oli sama suur kui 1 755 euro ostujõud 31. detsembril 2013. Seejuures on hindade kallinemise struktuuri vaadates enim kaotanud just väiksema sissetulekuga inimesed (ehk ligi 2/3 eestimaalastest), sest kallinenud on märkimisväärselt ka elementaarkategooriad, mida tarbitakse igal juhul. Enim on jaanuarist 2001 kuni jaanuarini 2014 kallinenud eluase (163%). Enam kui kahekordistunud on ka tervishoiu hinnad (104% hinnatõusu). Haridus, mis peaks Eesti riigis nüüd tasuta olema, on kallinenud 50%, sisaldades küll ka lasteasutuste statistikat. Ainsana on langenud sideteenuste hinnad ja sedagi mitte riigiisade või ärimeeste headuse, vaid sidetehnoloogia arengu tõttu. Tarbijahindade muutuse täielikumad andmed on toodud tabelis 4.

Milline on reaalne keskmine palk?

Kuid tagasi töötasude juurde. Kuna lisaks ESA andmetele on meil olemas ka EMTA andmestik, arvutame ESA brutokuutasu detsiilisuhete põhjal välja hüpoteetilised EMTA brutoväljamaksete detsiilid, mida EMTA avalikult ei publitseeri. Tuleb märkida, et antud juhul on tegemist puhtillustratiivsete andmetega olukorrale, milles kehtiks ESA detsiilisuhted EMTA avaldatava mediaanbrutoväljamakse korral. Seejuures ei tohi end lasta häirida alla miinimumpalga ulatuvast esimesest detsiilist (2013. aastal oli see 269 eurot 320 vastu), kuna EMTA arvestab oma statistikas väljamakseid ka osalise tööajaga töötajatele. Olles nüüd arvutanud välja kõik puuduolevad andmed, kohandame need nominaalsetest reaalseteks, st võtame arvesse ka palga ostujõu languse THI alusel, ning saame seega järgmise joonised 2 ja 3 ning tabelid 5 ja 6.

Reaalsed töötasu- ega väljamakseandmed ei näe enam sugugi nii roosilised välja: reaaltöötasu mediaan ESA andmete alusel oli 2013. aastal vaid 465 eurot, keskmine brutoreaalpalk 536 eurot, keskmine reaalbrutoväljamakse EMTA järgi oli aga hoopiski 416 eurot ning reaalbrutoväljamakse mediaan 330 eurot. Seega Eesti majandusele ohtlikust ja majanduskasvu pärssivast palgarallist on rääkida ennatlik, kui mitte kuritahtlik. Reaalse tulutaseme põhjal ei ole ei Eesti keskmine brutopalk, keskmine kuutöötasu, ükski töötasudetsiilidest, keskmine reaalbrutoväljamakse mediaan ega ükski reaalbrutoväljamaksete detsiilidest, v.a. ülemine, saavutanud isegi veel 2008. aasta kriisieelset taset, vaid on endiselt alla selle aja väärtuste. Ometigi tundus 2008. aasta alguses palkadega nagu kõik korras olevat.

Kuna EMTA detsiilid on modelleeritud ESA andmete põhjal, vaatame edasi vaid ESA andmestikku. Nii ESA reaal- kui nominaalbrutokuutöötasu andmetest (tabelid 3 ja 5) on selgelt näha, et ühiskond jätkab tõenäoliselt tugevalt kihistununa ka lähitulevikus: kui alumised 5 detsiili (50% töötajatest) on aastatel 2000–2013 nominaalbrutokuutöötasus võitnud kõigi detsiilide peale kokku 2 036 eurot, siis ülemine töötasupool (VI–IX detsiilid ehk 40% töötajatest, kuna veel 10% teenib üle IX detsiili ja ei ole maksimumiga piiratud) on võitnud juurde kokku 3 662 eurot, mis on juba puhtalt mehaaniliselt ümberarvutatuna ligi 2,25 korda ühe detsiili kohta korda enam, kui vähemteenivate detsiilide töötajad juurde said. Ehk teisisõnu: Eesti majandusstruktuuri puhul kehtib majanduse headel aegadel sama reegel „kus on, sinna antakse", mis ka pensionitõusu ja varasema parlamendiliikmete palkade tõusu puhul: kui paljudele poliitikutele tundus iga pensionäridele juurdeantav euro lausa priiskamisena, siis 300 eurot parlamendiliikme palgatõusu oli nagu tühiasi ja iseenesest mõistetav boonus samasuguse hea töö eest, nagu Kaubajama juhatus meie näites tegi. Seejuures võivad mõlema – nii poliitiku, kui pensionäri – sissetulekud tõusta isegi protsentuaalselt samapalju, kuid absoluutväärtuses on vahed tulenevalt algsummade erinevusest kolossaalsed – on ju 10% 350 eurost (mis oli tugevalt üle 2013. aasta Eesti keskmise vanaduspensioni) vaid 35 eurot ja 10% 3 500 eurost (täissajani ümardatud riigikogulase palk) ikkagi 350 eurot, ehk rohkem kui pensionäri kuusissetulek.

Rikkad rikkamaks, vaesed...

Siinkohal on oluline märkida, et poest ostetakse toitu ikka reaalse raha eest, mitte palgatõusu protsentide alusel, seega 350 ja 3 500 euro ostujõu vahe jääb endiselt 10-kordseks ja see säilib ka sama suure proportsionaalse tõusu puhul: kui 3 500-eurost töötasu tõstetakse 10% ehk 350 eurot, on selle eest võimalik osta ligi 350 kilo jogurtit samas, kui 350-eurose (nt osalise tööajaga) tasu või pensioni suurendamisel 10% ehk 35 euro võrra saab sama jogurtit vaid 35 kg. Millegipärast aga eeldavad seadusandjad, et riigikogulaste isu on 10 korda tavakodaniku omast suurem ning see kasvab veelgi süües, andes tulemuseks ka ülikõrge ametipensioni.

Tavapensionärid on alates 2009. aastast jäänud hoopis vaesemaks: omades sissetulekut isegi alla kõige vaesema töötajate I detsiili, on nende reaalne ostujõud langenud viimase viie aasta jooksul langenud tervelt 7,6% (vanaduspensioni saajatel eraldi ligi 6%, vt tabel 5).

Seega vaatamata asjaolule, et I detsiili reaalbrutokuutöötasu on aastatel 2000–2013 tõusnud 1,88 korda ja IX detsiili omad 1,74 korda (üsna sarnased tõusud 14 aasta peale), on absoluutväärtuses nii reaal- kui nominaalbrutokuutöötasuna enim – üle 4 korra rohkem – juurde võitnud just rikkamad elanikkonna kihid: nominaalina 1 109 eurot 259 euro asemel (vahe 850 eurot ehk 850 liitrit jogurtit või 850 pätsi paremat leiba rikaste kasuks) ja reaalse ostujõuna 408 eurot 101 vastu.

Kihistumine on masendav

Oluline on veel märkida, et nii tabelid 3 ja 5 kui joonised 1 ja 2 kajastavad vaid palga- ja töötasuna teenitud tulusid ega anna täielikku pilti ühiskonna reaalsest kihistumisest. Tegelikult on madalamate ja kõrgemate sissetulekudetsiilide vahe lausa kümnetes kordades suurem, sest nendele sissetulekuandmetele lisanduvad veel ka omanikutulud dividendide näol, investeeringutelt saadavad kasumid jmt tulud, mida saavad enamasti vaid kõrgematesse detsiilidesse kuuluvad isikud. See on teine ja kõige olulisem põhjus jätkuvaks kihistumiseks, mida palga- ja sissetulekustatistika kahjuks kinni ei püüa ega lähitulevikus hakkagi arvutama. Kõrgematesse detsiilidesse kuuluvate isikute kohta saame lugeda näiteks Äripäeva rikaste topist jmt allikatest.

Kolmas põhjus kihistumise püsimiseks palkade ja töötasude alusel paistab välja majanduslanguse aegadest: Eesti majandusstruktuuri puhul kaotavad majanduslanguses proportsionaalselt enam just vaesemad elanikkonnakihid. Kui aastatel 2008–2009 langes IX detsiili brutokuutöötasu 4,8%, siis I detsiilis oli langus juba 6,4%, II detsiilis 6,7% ja III detsiilis 6,4%. Ja seda ühe aasta jooksul. Ehk kehtib majandustõusule vastupidine, kuid siiski lõhenemisele töötav reegel: „kus pole, sealt võetakse". Teisisõnu: juhid ja tippametnikud ei kipu oma heaolu sugugi nii usinalt kärpima, kui langetatakse lihttööliste palka.

Soomlastest neli korda vaesemad

Kuid küsimus ei ole mitte ainult palga- või töötasunumbrites, vaid pigem selles, mida nende eest endale lubada saab (vt taas eelmine artikkel 16.02.2014 ÕLs). Arvestades seda, et Eestis on kõigile sissetulekudetsiilidele võrdne tulumaks ja ka kõrged tarbimismaksud, rääkimata muljetavaldavatest hindadest esmatarbekaupadele ja -teenustele, on eelpool toodud dünaamika selgeks sammuks ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemise poole, sest näiteks vee kuupmeeter, liiter bensiini, elektri kilovatt-tund jm esmavajalikud kulutused maksavad samas paigas ühepalju nii I kui ka IX detsiili tarbijale, kuid ometigi võtab sama kallis toode või teenus vähem teeniva inimese rahakotist suurema osa, kui rohkem teeniva omast. Proportsionaalselt suuremate kulutuste tõttu esmatarbekaupadele ja -teenustele, mida ei anna vältida (nt eluase, toit, energia jm), jääb vaesemate elanikkonnakihtide säästmisvõime napiks samas, kui rikkamate säästud ja investeeringud üha kosuvad ning hakkavad kihistumist mõjutama juba struktuurselt ja pikaajaliselt. Sellist ebavõrdsust on raske, kui mitte võimatu vähendada.

Äripäev avaldas 21. veebruaril numbeo.com koostatud elukalliduse võrdluse Tallinna ja Helsingi vahel, mille järgi selleks, et elada samade elustandardite järgi, tuleb Helsingis teenida 3 800 eurot ja Tallinnas „ainult" 2 190,76 eurot. Mida küll ÄP ei maininud, on asjaolu, et Soomes oli juba 2012. aasta keskmiseks brutopalgaks erasektoris 3 428 eurot kuus (valitsussektoris 3 000 euro ringis) ning ka brutopalga mediaan ulatus üle 3 000 euro. Eestis oli samal ajal brutopalgaks vaid 887 eurot ehk peaaegu 4 korda vähem. Seega võib nentida, et eestimaalased on soomlastest ikkagi 4 korda vaesemad. Milline see proportsioon ka ei oleks, igal juhul mängib ostujõud lisaks palgale ja selle dünaamikale olulist rolli (isegi kaalutuna THI-ga, kuna THI annab hindade perioodilise muutumise, mitte absoluutkalliduse), sest elustandard ja elatustase sõltub just sellest, mida inimene endale oma teenitud raha eest lubada saab, mitte aga sellest, millistes numbrites sissetulekuid või nende muutusi väljendatakse.

Seega ei näita palga, väljamaksete ja töötasu keskmised riigi elanike tegelikku jõukust ja elatustaset just väga adekvaatselt ning nii, nagu ei ole olemas keskmist eestlast, ei saa enamik eestimaalasi ka keskmist palka. Keskmine palk on selles osas sarnane haigla keskmise temperatuuriga: võttes kokku laibakuuri ja kogu haigla kehade soojuse, saab selle ikka kusagil normi ringis olevaks. See aga annab omakorda põhjuse rahuloluks, sest statistiliselt on kõik korrektne. Ehk tasubki JOKK-termini kõrvale võtta kasutusele ka termini SOKK, mis seda fenomeni väljendab.

Kahtlaselt roosiline pilt

Miks aga varustab statistikaamet meid selliste kasutute ja lisaks veel ka aegunud andmetega? Kogub ju ESA-st enam-vähem korralikke andmeid töötasudetsiilide kohta vaid korra nelja aasta jooksul ja sedagi veel aasta takkajärgi – nii hakatakse 2014. aasta andmeid koguma alles 2015. aastal ning seni tuleb meil opereerida 2010. aasta aegunud statistikaga. Kui firmad langetaksid oma äriotsuseid viie aasta taguste andmete põhjal, oleks enamik neist ammu pankrotis. Kuid riiki juhitakse nii vaatamata sellele, et andmeid saab koguda palju operatiivsemalt. Nagu me nägime, ei ole tegelikult neid andmeid koguda vajagi – palgaandmed on reaalajas olemas maksuametis ning selle asemel, et arvutada viie aasta taguseid detsiilandmeid, saaks sealt välja võtta kogu palgastatistika eelmise kuu kohta tuhandikprotsendi ja isegi iga üksiku palga täpsusega ning jääks ära kõiksugused hämamised metodoloogia, veapiiride, tõenäosuste jmt ümber.

Kuid tegelikult etendab statistikaamet ka teatud suitsukatte rolli – mida ähmasem on inimeste ettekujutus asjade tegelikust seisust ja mida roosilisemat pilti inimestele näidatakse, seda vähem küsitakse ka ebamugavaid küsimusi. Kindlasti ei ole see ESA tublide reatöötajate ettekavatsetud kuritahtlik käitumine, sest nemad koguvad andmeid heas usus ja teevad oma tööd korralikult, saades selle eest võibolla isegi keskmist palka. Kuid nende tegevus on paika pandud ülalt. Pigem on küsimus riigi üldises läbipaistvuses – kui Soomes, Rootsis ja Norras avaldatakse kõigi kodanike maksu- ja sissetulekuinfot vabalt kõigile, siis Eestis on see kiivalt kaitstud saladus. Sest kogu info avalikustamisel näeksid inimesed, millised vahed tegelikult erinevate ühiskonnakihtide rikkuses on, ja riigi läbipaistvuse tulemusena tuleks võibolla nii mõnelgi isikul vastata piinlikule küsimusele, kust laekus tema pangaarvele 10 miljonit dollarit või millistest allikatest annetas ta mingile erakonnale suuri summasid.

Asjadest tegeliku pildi saamiseks Eestis tuleb seetõttu vaadata hoopis nende asjade fassaadi taha. Muidu jäävadki rahva lõputut rikkust ja õnne õhkavatest tabelitest vastu peegelduma vaid väikesed valed, suured valed ja Eesti statistika.

Twitter: ivarsoone

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/576064/ivar-soone-vaikesed-valed-suured-valed-ja-statistika-kes-saab-eestis-keskmist-palka
________________
Suurendamiseks kliki tabelitel

Read more...