HENN PÕLLUAAS: Kaitseliidu kaitsevõimest kaitseliitlase silmade läbi

Ettekanne EKRE julgeolekukonverentsil Tallinnas, 19.05.14 „Kas Venemaa tungib Eestile kallale?“

Olukorras, kus Venemaa on purustanud enamiku Euroopa julgeoleku senistest alustõdedest, otsustanud vilistada kõikidele rahvusvahelistele kokkulepetele ja konventsioonidele ning on relvade abil asunud ellu viima oma imperialistlikke geopoliitilisi ambitsioone, on Kaitseliidu, kui Eesti ühe kaitsevõime alustala, tähtsus, roll ja väljakutsed oluliselt kasvanud.

Olgu öeldud, et meie liitlased ja NATO ei mõistnud alguses ei Kaitseliidu otstarvet, vajadust ega võimekust. Siin ei saa välistada ka Venemaa propaganda mõju, kes on järjekindlalt püüdnud luua meist pildi kui väikesest natsiriigist ja Kaitseliidust kui terroristide kasvulavast. Täna ei ole meie liitlastele vaja enam tõestada, et vabatahtlikel põhinev riigikaitse on võimalik, põhjendatud ja ka efektiivne. Seda enam, et Eesti on lääne viimane vahipost idas, mis on ainus suund, kust ähvardab sõjaline oht.

Kuna Kaitseliidu temaatika on väga lai ja mahukas, siis peatun vaid mõnel küsimusel, mis on meie julgeoleku ja kaitsevõime seisukohalt olulised ja puudutavad otseselt Kaitseliidu tegevust.

Kõigepealt teema, millest on räägitud palju, kuid mida ei ole avalikkuses seostatud kaitsevõime problemaatikaga. Selleks on tööpuudusest ja väikestest palkadest tingitud inimeste massiline väljaränne Eestist ja maakohtade tühjenemine.

Kas see on siis probleem? Valitsus väidab, et välja on rännanud u. 30 000 inimest. Kuid need on ainult ametlikult registreerunud inimesed. Soome andmetel on seal ca 60 000 eestlast ja sotsiaalmaksu maksjaid on Eestis täna ligi 100 000 vähem, kui oli enne majanduskriisi 2008 aastal. Just see on tegelik väljarännanute arv.

Miks ma räägin väljarändest ja maapiirkondade tühjenemisest. Sest tegemist on otseselt Eesti riigi julgeoleku küsimusega. EURE-se küsitluse järgi on Eestist valmis lahkuma tervelt 42% elanikest. See teeb u. 415 000 inimest. Kui nii läheks, siis poleks meil enam riiki ega rahvast ja riigikaitsest ei oleks enam mõtet rääkidagi.

Kaitseväe uue arengukava järgi peaks kaitseväe reserv üha suurenema ja jõudma järgmise kümnendi jooksul 90 000 inimeseni. Kasvama peab ka Kaitseliidu liikmete arv. See on riigikaitse seisukohast positiivne.

Kuid väljaränne puudutab, täpselt nagu kõiki elanikkonna kihte, ka meie reservväelasi ja kaitseliitlasi. Mul puudub statistika, kui palju neid juba on välismaale tööle ja elama läinud, kuid fakt on, et see arv on suur. Võitlejate puudus annab juba tõsiselt tunda Kaitseliidu igapäevaste ürituste, õppuste ja reservõppekogunemiste korraldamisel. Samuti Kaitseväes.

Tänaseni ei ole Eestis veel ühtegi üldist mobilisatsiooniõppust korraldatud. Kui palju mehi vajadusel kokku saaksime? Olukord on tõsine ja eriti nendes piirkondades, kus väljaränne on olnud suurem.  

Kaitseliidul on territoriaalkaitse funktsioonid ja nüüd, kiirustatult ja läbi mõtlematult vastu võetud uue riigikaitse arengukava järgi, ka kaitseringkondade korraldamise ja juhtimise ülesanne. Nii kindral Ants Laaneots kui kolonelleitnant Leo Kunnas on osutanud kava puudustele ja leidnud, et Kaitseliit ei pruugi sellega hakkama saada.

Uued ülesanded eeldavad täiendavaid rahalisi vahendeid, kuid ülesandega ei ole kaasa antud piisavalt ressursse ega vahendeid. 2014. aasta eelarves Kaitseliidu rahastamist vajalikul määral ei suurendatud.

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on öelnud, et kaitseringkondade rolli ülevõtmine olemasolevate vahenditega on keeruline ja aeganõudev. Puudus on planeerimisoskuse ja -kogemusega inimestest. Vähese kogemusega vabatahtlikud reservohvitserid ei suuda täna veel maakaitseringkonna planeerimise nõudeid täita.

Kuna seniste kaitseringkondade inimesi, taristut ja eelarvet Kaitseliidule üle ei antud, siis tähendab see kogu süsteemi ülesehitamist nullist alates. See, koos vastava kaadri väljaõpetamisega, võtab aega aastaid. Arvestades Venemaa agressiivsust ja Eesti geopoliitilist positsiooni, siis sellist aega meil ei ole.

Selge ei ole ka alluvusvahekord Kaitseliidu loodavate maakaitseringkondade ja Kaitseväe brigaadide vahel ning ka see võib tekitada segadust ja probleeme.

Probleemide vältimiseks oleks kas mõistlik loobuda antud kavast, mille üle on kahtlust avaldatud ka teistest vaatenurkadest, või siis lükata kaitseringkondade likvideerimine edasi ajani, mil Kaitseliit on võimeline võtma vastutust üle ilma senises juhtimissüsteemis lünka tekitamata. Sellest, kuidas talitada, on kirjutanud näiteks kapten Rene Toomse.

On selge, et riik peab hakkama Kaitseliitu oluliselt rohkem panustama. Kui soovime, et Kaitseliit täidaks talle pandud ülesanded, siis tuleb tagada selle varustatus, väljaõppinud kaader ja piisav rahastatus. Ma ei hakka sellel eraldi peatuma, kuid täna, eriti kui arvestada viimasel ajal Kaitseliiduga liitunute arvu, on ka üksikvõitleja tabelvarustusega probleeme.

Samuti üha enam võimust võttev bürokraatia, mis hakkab varsti toimivust halvama. Tuleb arvestada, et Kaitseliidus tegutsevad vabatahtlikud ja kui tendents jätkub, siis on neil lihtsam mõni üritus ära jätta, kui uputada end selle korraldamiseks paberilasu alla.

Üle tuleb vaadata ka nii Kaitseliidu kui Kaitseväe palgad, mis on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. On üks vana põhimõte, mille kohaselt riik, kes ei toida enda sõdureid, toidab varsti võõraid. See on tõesti nii. Eesti maapiirkondade tühjenemise taustal tuleb tõdeda, et kõik, mida me saame osta raha eest on väga odav. Kõige kallim on inimene. Ja neid kipub meil nappima.

Loomulikult teeb Kaitseliit endast oleneva, kuid kui kõik muud probleemid kõrvale jätta, siis kuidas tagada ülesannete ja eesmärkide täitmine, kui selleks lihtsalt ei ole enam inimesi?

Kes kaitsevad tühjenenud piirkondi? Kas immigrandid?

See on tõsine julgeolekuprobleem millele tuleb väga suurt rõhku panna. Paraku ei istuv president, valitsus aga Toompea erakonnad siin probleemi ei näe ja kinnitavad justkui ühest suust, et las inimesed lahkuvad, see on nende vaba valik. Sellest, et riigi kohustus on luua oma inimestele enda kodumaal tingimused, kus neil puuduks vajadus seda vaba valikut kasutada, aga vaikitakse.

Väljarände peatamiseks peab riik kiireimas korras panustama rahvusliku majanduse arendamisse, et inimestel oleks piisavalt häid ja tasuvaid töökohti. Täna makstakse selle asemel kinni meist rikkamate riikide võlgu ja lastakse väliskapitalil siin teenitud kasumid, kümned miljardid eurod, maksustamata välja viia.

Eesti kulutab täna riigikaitseks 280 eurot inimese kohta aastas. Kreeka võlgade kinnimaksmisekski anname rohkem. Kriisi ajal tehtud kärped lõid meie kaitsealastesse investeeringutesse tohutu augu, mida ei ole suudetud ära lappida. Mina ei pea sugugi paljuks meie kaitseeelarve suurendamist näiteks 3%-ni eelarvest. Venemaa sõjalised kulutused on võrdluseks 4,4%.  

Kuid veelkord tagasi välispäritolu elanikkonna juurde. Me ei ole 20 aastaga suutnud integreerida Nõukogude okupatsiooni ajal sisse rännanud inimesi ja nende seas on tänaseni arvestatav viies kolonn, keda Venemaa juba on enda huvides ära kasutanud (meenutagem Pronksöid) ja keda ta kahtlemata kasutab ära ka tulevikus. Kõnekas on fakt, et 84% siinsetest venelastest tervitab Putini samme Krimmi okupeerimisel ja vägivaldset sekkumist Ukraina siseasjadesse. Meie ja lääne meediat ei usuta. Tõde on see, mida räägib Putin.

Kahtlen, kas nad kõik sooviksid Eesti taasokupeerimist, kuid Eesti interventsioon algab tõenäoliselt just provokatsioonide ja siserahutuste korraldamisega, et saada Kremlile ettekäänet oma nn. kaasmaalaste abistamiseks. Küsimus on ainult millal ja kus.

Selleks pole Kremlil palju inimesi vajagi. Oluline on ettekäände fabritseerimine. Ühe Narvas elava kultuuritegelase sõnul, kelle loengut ma hiljuti kuulasin, olevat venelasi Eesti vastu mässama provotseerida „kuratlikult lihtne“.

Milline on Kaitseliidu roll selliste rahutuste mahasurumisel? Pronksiööl kasutati kaitseliitlasi, kuid seda tehti varjatult, abipolitseinike vormis. Palju on arutatud, et sellisel asjal ei ole mõtet ning Kaitseliit peaks saama tegutseda oma vormis. Seda enam, et Kaitseliitu kardetakse nii siinsete kremlimeelsete kui ka Venemaa poolt, kes ei suuda mõista, kuidas on võimalik rahvast usaldada ja talle relvi kätte anda.

Valmis on karistusseadustiku eelnõu, mis pidi jõustuma sellel suvel ja mille järgi oleks Kaitseliidule antud volitus tegutseda riigivastaste massimeeleavalduste ja korratuste ohjeldamisel ning korra loomisel. See oleks normaalne, sest Kaitseliit, kuigi ta on Kaitsejõudude osa, on siiski vabatahtlik kaitseorganisatsioon ja tema kasutamine rahutuste mahasurumisel ei ole samastatav armee kasutamisega tsiviilelanike vastu. Äärmuslikel juhtudel võimaldanuks seadus kasutada ka Kaitseväge. Teame, et paljudes Euroopa riikides on armee kasutamine sisekorra tagamisel seadustatud ja normaalne.

Paraku leiab täna võimul olev valitsus, et Kaitseliidule ja Kaitseväele ei tohi sellist õigust anda ja seadus tehakse ümber. Jätkuvalt peaks mehed välja minema abipolitseinikuks maskeerunult. Arvestades Ukraina sündmusi ja Venemaa kava taastada impeerium, leian, et see on vastutustundetu ja lühinägelik otsus. Hirm, et Kaitseliidu kasutamine annaks Vene propagandaveskile trumpe juurde on alusetu. Vene propaganda mõtleb enda propaganda ja ettekäänete jaoks vajaliku ise välja, nemad ei vaja selleks ei põhjust ega tegelikke fakte.

Kaitseliidu kasutamise kasuks räägib tugevalt ka asjaolu, et Siseministeeriumi haldusalas on koosseise (politsei, päästeamet, piirivalve) viimase seitsme aasta jooksul kärbitud 15%, ehk u. 2000 inimese võrra. Meie sisejulgeoleku tagamise võimekus on sellega oluliselt langenud, samas on oht varasemast suurem. Tegelikult peaksime rääkima ka siseturvalisusele riigieelarvest kahe protsendi eraldamisest. Praegu on see 1,6.

Nüüd veidi meie lõunanaabritest. Kellelegi ei ole ilmselt uudiseks meie julgeolekuprobleemid lõunapiiril, mis tulenevad konkreetselt Läti ja Leedu üleminekust palgaarmeedele ja nende pea olematust kaitsevõimest. Kui Venemaa otsustab meid rünnata lõunast, siis läbimarss Lätist meenutab pigem lõbusõitu.

Baltikum on täna ainus koht Euroopas, kus konventsionaalsete jõudude tasakaal Venemaa ja NATO vahel puudub. Meil pole tanke, lennukeid, koptereid, õhutõrjesüsteeme, rannakaitset jne vastukaaluks Venemaa poolt meie piiride taha koondatud märkimisväärselt suurtele jõududele. Eesti, kes on oma lõunanaabritest vaieldamatult peajagu üle, ei suuda üksi kõike korraga hankida, eriti olukorras, kus lõunanaabrid suhtuvad vastutustundetult enda ja regiooni julgeolekusse. Balti regiooni, kui NATO nõrgema lüli, ründamine annaks Venemaale võimaluse kombata NATO solidaarsust ja reaalse pildi, kas artikkel viis toimib.

Ukraina kriisi ajal siia toodud NATO hävitajad, laevastiku- ja muud üksused, samuti teised planeeritud sammud mõnevõrra küll tasakaalustavad olukorda, kuid tegelikust tasakaalust rääkida ei saa. NATO sõjalise abi saabumine võtab paratamatult aega, seni peame ise hakkama saama.

Siinkohal tuleks meenutada, et hoolimata sellest, et Läti kaitsevägi oma mõne tuhande palgasõduriga ei ole kahjuks arvestatav ja väljaõpetatud reservi peale palgaarmeele üleminekut 2006. aastal ei lisandu, on Lätil olemas meie Kaitseliiduga sarnane vabatahtlik kaitseorganisatsioon Zemessardze. Sinna kuulub enam kui 15 000 sõjalist väljaõpet saavat võitlejat. See on täiesti arvestatav jõud.

Eelmise kümnendi lõpus tavaliste kaitseliitlaste isiklikest kontaktidest alguse saanud kavatsus korraldada Eestis ühiseid koolitusi leidis meie julgeolekustruktuuride vahelesegamise tõttu kahjuks kiire lõpu. Miks, seda ma selgitada ei oska. Võib-olla saab siit tõmmata niite Simmi, Dresseni või kellegi teiseni. Seda tasuks võib-olla uurida.

2010 allkirjastasid Eesti ja Läti kaitseliitude ülemad koostööprotokolli. Tegemist oli esimese korraga peale taasiseseisvumist, kus Eesti ja Läti vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid taolise leppe sõlmisid, kuid see kajastas ühistegevust vaid järgmise aasta lõikes.

Ma ei ole väga täpselt kursis, millise aktiivsusega koostöö on jätkunud. Ühistest spordivõistlustest ja paraadidest, mis toimuvad regulaarselt, ma ei räägi. Lätlased on osalenud igatahes Kevadtormil ja tänavu käis seda väisamas ka Zemessardze ülem. Nende lennukid osalesid 2013 Kaitseliidu Lääne maleva suurõppusel Orkaan. Koostööd tehakse ka Eesti-Läti piirilähedaste Kaitseliidu ja Zemessardze üksuste vahel. Eesti kaitseliitlased on osalenud Lätis toimunud õppustel. See on väga positiivne.

Me peamegi panustama Zemessardzega igakülgse ja mõlemale poolele kasuliku koostöö arendamisse. Läti kaitseliit koosneb samuti kui Eestis kõrgelt motiveeritud ja patriootlikest inimestest, kes ei ole nõus vastupanu osutamata oma riiki käest ära andma. Ühiste koolituste, õppuste ja manöövrite korraldamine ning koostöö planeerimise valdkonnas on otseselt meie riikliku julgeoleku huvides. Mida tugevama ja parema väljaõppega Läti vabatahtlikud on, seda raskem on venelastel läbi Läti Eestisse marssida. See säästab paljude eesti sõdurite ja kaitseliitlaste elu.

Lõpetuseks jutustan ühe tuttava kaitseliitlase suust kuuldud tõestisündinud loo, mis pärineb eelmise aasta lõpust, kui ta osales Poolas toimunud NATO manöövritel, kus harjutati Balti riikide kaitsmist. Muuseas, NATOs peeti eestlasi tollal veel vene ohu suhtes paranoilisteks.

Minu tuttav oli parasjagu ühe sõjaväelinnaku suitsunurgas, kui sinna tulid kaks vene ja üks valgevene ohvitser, kes olid manöövritel vaatlejateks. Meie mees seisis Eesti lipp varrukal seina poole ja nii ei osanud ohvitserid kahtlustadagi, et ta vene keelt võiks osata. Ohvitserid olid arutanud isekeskis Poola kaitseväe tugevuse ja nende Leopard tankide headuse üle ning jõudnud siis jutuga Balti riikideni. Üksmeelselt tõdeti, et Leedust pole peale palgaarmeele üleminekut enam vastast ja et Lätist ei tasu üldsegi rääkida. Siis vangutati päid, et aga eestlased, need on ju täiesti püstihullud – selliste põrgusigidikega läheb meil vägagi raskeks.

Ma arvan, et nad ei kujuta ettegi kui raskeks. 

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2014/05/kaitseliidu-kaitsevoimest.html 
_________________
Henn Põlluaas on EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel nr. 144