Ivar Soone | Väikesed valed, suured valed ja statistika: kes saab Eestis keskmist palka?

Dr. Ivar Soone (Ph.D.), majandusteaduste doktor, koolitaja ja konsultant

(ARNO SAAR)

Valitsus kiidab takka Eesti keskmise palga kasvu, mille alusel me pidavat olema EL-i riikide seas suisa esirinnas, ja ka keskmist palka ennast, mis asetab meid Euroopas Eurostati alusel kohati 19. kohale. Hirmuga räägitakse palgasurvest ja palgarallist ning Eesti Pank teatas 8. aprillil taas, et palku tuleks langetada. Paraku on aga kurb tõsiasi see, et ligi 2/3 eestimaalastest võivad keskmisest palgast ainult unistada. Miks on see nii ja miks ei näita eestimaalaste niigi madal keskmine palk Eestis mitte kui midagi?

Pärast mu eelmist artiklit (vt „Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad" 16.02.2014 ÕL) on tihti küsitud, kuidas on võimalik, et Eesti elanike elatustase on madal, palgad nigelad, aga Stockmann on rahvast pungil? Tegelikult on asi väga lihtne – see ühiskonna „fassaad", mida näeme Stockmannis, ei peegelda paraku „hoone" (st riigi) tegeliku sisu, ehk teisisõnu: need 10 000 inimest, keda päeva jooksul võib Stockmannis kohata, ei esinda kindlasti Eesti sotsiaalset läbilõiget. Tõepoolest – raha inimestel on, aga vaid teatud inimestel.

Kui me oletame, et isegi vaid 10% tallinlastest on piisavalt rikkad, et endale igapäevast Stockmannis ostlemist lubada, moodustab see ostjate segment ainuüksi juba ligi 40 000 inimest, ning on piisav selleks, et kesklinnas nähtav olla. Kuid ülejäänud üle 1,2 miljoni eestimaalase rahakott sellest paraku ei parane.

Sama lugu on ka palga- ja töötasukeskmistega – need on oma olemuselt enamasti näilised ega peegelda tegelikku reaalsust. Esiteks on keskmisi mitut liiki (levinumad on aritmeetiline keskmine ja mediaan), teiseks aga kasutavad poliitikud enamasti neist väheminformatiivsemat ja kõrgemas suunas enimkallutatut – aritmeetilist keskmist. 

Vastavalt Kaubamaja aastaaruandele maksti Kaubamaja juhatuse esimehele Raul Puusepale tasusid summas 133 000 eurot (tõus võrreldes 2012. aastaga 2,3 korda) ehk ligi 11,1 tuhat eurot kuus (sisaldab sotsiaalmaksu), Kaubamaja keskmine palgakulu töötaja kohta (selles keskmises sisalduvad juba ka Puusepa tasud) aga oli ligi 720 eurot kuus, mis on netopalgana pisut üle 576 euro. Ehk teisisõnu teenis Puusepp kuus 11,4 korda rohkem kui keskmine Kaubamaja töötaja, mis tähendab seda, et samade hüvede saamiseks, mis tulid Puusepale kätte 1 kuuga, kulub Kaubamaja keskmisel töötajal ligi aasta. Õigluse huvides tuleb öelda, et Kaubamajas on ka kõvasti alla keskmise teenivaid töötajaid, kelle palgavahe Puusepaga on suisa mitmekümnekordne – keskmine kujunebki ju üle ja alla keskmise olevate väärtuste alusel. Selliselt peavad mõned Kaubamaja töötajad Puusepa tasemel teenimiseks töötama lausa mitmeid aastaid.

Lõputu ringmäng keskmise palgaga

Et mitte avada Kaubamaja kõiki telgitaguseid, arvutame selle näite põhjal palgad ühes sarnases, kuid veelgi suurema palgavahega hüpoteetilises ettevõttes. Pangem talle sarnasuse huvides nimeks Kaubajama. Sealne keskmine töötaja teenib brutotasu kuus 500 eurot. Lihtsuse mõttes arvestame, et kõik töötajad peale juhtkonna saavadki samasuurt palka. Ettevõtte juht, hr Plekksepp, teenib brutopalgana 100 000 eurot kuus, teised juhatuse liikmed hr Soss-sepp ja pr Kingsepp teenivad samapalju. Ettevõttel on kokku 300 töötajat, sh juhatus.

  Suurendamiseks kliki tabelitel!

Nüüd arvutame keskmised. Kuna 297 tavatöötaja peale tuleb 3 kõrgepalgalist ülemust, on ettevõtte keskmiseks brutopalgaks 1 495 eurot (vt tabel 1 artikli alguses olevast galeriist), mis ei kajasta selles ettevõttes mitte kellegi sissetulekuid, olles ligi 3 korda kõrgem tavatöötajate palkadest ja jäädes omakorda ligi 67-kordselt alla juhtkonna palkadele. Nii ka Eestis tervikuna. Need keskmised, mis peegelduvad statistikas, ei kajasta tegelikult mitte kellegi tegelikku heaolu.

Aritmeetilisel keskmisel on veel üks võlu, mille pärast armastavad neid nii firmajuhid, ametnikud kui ka poliitikud: nimelt on see näitajana väga ebapüsiv ja kipub valdava osa elanikkonna tegelikust jõukusest märksa kiiremini tõusma. Näite lihtsuse huvides jääme meie Kaubajama palkade juurde. Oletame, et Kaubajama on alles asutamisel ja kolm juhatuse liiget juurdlevad pingsalt olulise eksistentsiaalse küsimuse üle (nagu kunagi ka meie riigikogu): milline küll peaks olema nende endi palk. Üks neist tuleb mõttele siduda juhatuse palgad (nagu olid riigikogu omadki) firma keskmise palgaga (nagu Eesti keskmise palgaga). Kõik kolm otsustavad üksmeelselt, et nende palgad saavad olema firma iga-aastase keskmise palga 200-kordsed.

Alguses on kõik lihtne: kuna lihttöötajate palgad on paigas (500 eurot), on algne keskmine palk 500 eurot ja juhatuse liikmed saavad rahulikult 100 000-eurost palka nautida. Teise tegevusaasta alguses teevad nad ümberarvutuse ning avastavad rõõmuga, et firma keskmine palk on tõusnud 1 495 euroni kuus ja seda tegelikult just tänu nende kolme kõrgele palgatasemele. Tehakse järeldus, et juhatus on teinud tublit tööd ning tõstnud firma keskmist palka algsest peaaegu kolmekordseks (nagu ka Eestis: keskmine palk muudkui tõuseb), mistõttu tuleks juhatuse liikmeid samuti premeerida palgatõusuga (nagu riigikogu liikmeidki). Rahuliku südamega arvutavad juhatuse liikmed oma palga ümber ning saavad igaüks endale maksta juba 299 000 eurot kuus. Teise aasta keskmiseks palgaks kogu firmas saab seega olema 3 485 eurot kuus, mis on juba ligi 7 korda tavatöötajate palgast kõrgem ja eemaldub reaalsusest üha enam. Kolmandal aastal tõuseb juhatuse palk 697 000 euroni kuus ja keskmine 7 465 euroni, jne. Kuid lihttööliste heaolu sellest sugugi ei parane, pigem vastupidi – proportsionaalsed erinevused hoopis suurenevad. Nii ka Eestis. Näite matemaatiline arvutus on toodud tabelis 2.

Miks mitte mediaanpalk?

Sama kehtis varem ka riigikogu ja tavainimeste palkade puhul: kui riigikogu liikmete palk tõusis, tõstis see pisut ka Eesti keskmist palka ning riigikogul oli võimalus tõsta oma palkasid veelgi. Loomulikult omas 101-pealine inimgrupp Toompeal väiksemat mõju kogu riigi keskmisele palgale kui Kaubajama juhatuse liikmed toodud näites selle firma keskmisele palgale, kuid mingisugune mõju siiski oli, eriti arvestades, et riigikogu liikmed polnud Eestis ainsad, kelle palgad olid keskmisega seotud. Kuid igal juhul oli tegemist teatud mõttes suletud ringiga, nn palga-igiliikuriga, mis ei saa juba matemaatiliselt mitte kunagi peatuda. Isegi teoreetiliselt mitte.

Kui parlamendiliikmete palgad oleksid olnud seotud mediaanpalgaga, st palganumbriga, mis jagab palgasaajad kahte gruppi (üle mediaanpalga ja alla mediaanpalga saajateks), siis riigikogu palgad oleksid ka nüüd märksa tagasihoidlikumad. Sama ka Kaubajama puhul: kuidas juhtkond ka ei vingerdaks, mediaanpalk jääks 500 euro juurde ning juhatuse palgad ei saaks igal aastal mitmekordistuda.

Õigluse huvides tuleb öelda, et 2014. aastal enam presidendi, riigikogu liikmete, ministrite ja teiste kõrgemate riigiametnike palgad keskmisega seotud ei ole, vaid nüüdsest kehtestab kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus neile kõrgeimaks palgamääraks 5 200 eurot, mida indekseeritakse (ehk üldjuhul suurendatakse) iga kalendriaasta 1. aprilliks kõrgeima palgamäära indeksiga. Tuleb küll nentida, et meie kõrgemad riigiteenijad saavad nii keskmise kui mediaaniga võrreldes märksa kõrgemat tasu kui tsiviliseeritud riikides kombeks, ning kuuluvad palgatasemete järgi kahtlemata Eesti 10% rikkaimate inimeste hulka.

Kuus erinevat statistilist keskmist palka

Kindlasti tuleb sissetulekukeskmistest rääkides ära märkida ka üks paradoksaalne asjaolu: kolme statistikat põhiliselt avaldava riikliku asutuse peale (Statistikaamet, Maksu- ja Tolliamet ning Eesti Pank, kellest viimane opereerib sissetulekuvaldkonnas küll Statistikaameti andmetega) tuleb kokku vähemalt kuus erinevat keskmist, mida eestimaalastele vastavalt vajadusele eksponeeritakse. Need on keskmine brutopalk, keskmine netopalk, keskmine brutokuutöötasu, keskmine brutoväljamakse, mediaanbrutoväljamakse ja brutokuutöötasu mediaan, mis teineteisega üldjuhul ei kattu, v.a. kaks erandit. Just need on aga sissetulekunumbrid, mis teineteisega mitte mingi loogika alusel kattuma ei peaks: nimelt Maksu- ja Tolliameti (EMTA) brutoväljamakse ja Statistikaameti (ESA) keskmine netopalk, mis erinevad juba definitsiooni järgi vähemalt tulumaksu võrra.

Kõik need erinevad keskmised on toodud tabelis 3 ja sealt on selgelt näha, et rahvale uhkelt eksponeeritav keskmine brutopalk on neist kõigist kõige kõrgem, ületades EMTA mediaanpalka sõltuvalt perioodist 70–80%. Sisuliselt on EMTA andmete alusel arvutatud mediaanväljamakse (mis jagab palgasaajad pooleks) püsivalt alla ESA avaldatava brutotöötasu III detsiili (alumise 30%) ja EMTA keskmise brutoväljamakse suurus ESA avaldatava IV detsiili (alumise 40%) lähedal (vt joonis 1).

Et saada mingigi ülevaade riigi elanike reaalsetest palkadest või töötasudest, tuleb vaadata mitte sissetulekute aritmeetilisi keskmisi, vaid mediaani ja detsiile ehk kümnendikke, mis annavad 10% elanike kaupa kätte need vahemikud, kuhu vastav 10% elanikkonnast kuulub. Neid avaldab vaid ESA ja sedagi tükati.

Selliselt teenisid esimesse ehk kõige alumisse detsiili (10%) kuuluvad töötajad 2010. aastal kuni 320 eurot nominaalbrutokuutöötasu (vt joonis 1 ja tabel 3), teise detsiili kuulujad üle 320 euro, kuid alla 414 euro kuus, kolmandasse detsiili kuulujad vastavalt üle 414 euro ja alla 505 euro kuus jne. Pooled Eesti elanikest teenisid alla 688 euro ja pooled üle selle summa – seda näitab viies detsiil ehk mediaan.

Auklikud andmebaasid

Enne aga, kui vaadata tabelis ja joonisel toodud töötasutrende, tuleb täpsuse huvides ära märkida veel kolm olulist nüanssi. Esiteks on ESA andmebaasid suhteliselt auklikud: keskmine brutokuutöötasu on saadaval ainult aastate 2005–2008 ja 2010 kohta, mille jaoks on olemas ka detsiilid. Teiste aastate kohta on olemas ainult keskmine neto- ja brutopalk ilma keskmise töötasu ja detsiilideta, seetõttu arvutame välja arvestusliku brutotöötasu ja ekstrapoleerime tulemused aastatele 2010–2014, 2009 ja 2011–2012 ning 2013. aasta arvestuslikule kohandatud keskmisele (2013. aasta reaalne statistiline koond avaldatakse alles 2014. aasta keskel).

Oluline on veel rõhutada, et mida kaugemale reaalsetest statistilistest andmetest tulemuste väljaarvutamine toimub, seda ligikaudsemaks muutuvad tõenäoliselt arvutustulemused – nii on 2000. aasta andmed tõenäoliselt ebatäpsemad kui 2001. aasta omad, mis on omakorda ligikaudsemad kui 2002. aasta omad jne, kuna reaalsed ESA andmed on saadaval kõige varem 2005. aasta kohta. Loomulikult ei ole ebatäpsus nii suur, nagu Rahandusministeeriumi 7. aprillil 2014 avaldatud majanduskasvu prognoosi kohandus 3,6%-lt 2%-ni ehk 44,4% allapoole prognoosi algsest väärtusest, kuid mingi arvestuslik viga võib neis arvutustes sees olla. Samuti ei ole olemas EMTA andmeid 2000–2001 aastate kohta, mis tuleb kaudsel meetodil välja arvutada.

Teiseks, ei ESA ega ka EMTA ei avalda reaalpalku, vaid ainult nominaalpalku, st numbrilist summat, mis töötaja kuus välja teenib, jättes vaatluse alt täielikult välja selle väljateenitud summa ostujõu kahanemise. Paraku ei avalda ESA ka inflatsiooni, mis teeb esmapilgul ostujõu arvutamise keeruliseks. Kuid siiski mitte: õnneks avaldab ESA tarbijahinnaindeksit, mida on võimalik kasutada tarbijahindade inflatsiooni aseindeksina, mida ka mujal maailmas sageli tehakse.

Oluline on märkida, et vastavalt ESA andmetele on tarbijahinnaindeks (THI) Eestis tõusnud aastatel 2000–2013 kokku 75,55%, mis tähendab, et 1 000 euro ostujõud 1. jaanuaril 2000 oli sama suur kui 1 755 euro ostujõud 31. detsembril 2013. Seejuures on hindade kallinemise struktuuri vaadates enim kaotanud just väiksema sissetulekuga inimesed (ehk ligi 2/3 eestimaalastest), sest kallinenud on märkimisväärselt ka elementaarkategooriad, mida tarbitakse igal juhul. Enim on jaanuarist 2001 kuni jaanuarini 2014 kallinenud eluase (163%). Enam kui kahekordistunud on ka tervishoiu hinnad (104% hinnatõusu). Haridus, mis peaks Eesti riigis nüüd tasuta olema, on kallinenud 50%, sisaldades küll ka lasteasutuste statistikat. Ainsana on langenud sideteenuste hinnad ja sedagi mitte riigiisade või ärimeeste headuse, vaid sidetehnoloogia arengu tõttu. Tarbijahindade muutuse täielikumad andmed on toodud tabelis 4.

Milline on reaalne keskmine palk?

Kuid tagasi töötasude juurde. Kuna lisaks ESA andmetele on meil olemas ka EMTA andmestik, arvutame ESA brutokuutasu detsiilisuhete põhjal välja hüpoteetilised EMTA brutoväljamaksete detsiilid, mida EMTA avalikult ei publitseeri. Tuleb märkida, et antud juhul on tegemist puhtillustratiivsete andmetega olukorrale, milles kehtiks ESA detsiilisuhted EMTA avaldatava mediaanbrutoväljamakse korral. Seejuures ei tohi end lasta häirida alla miinimumpalga ulatuvast esimesest detsiilist (2013. aastal oli see 269 eurot 320 vastu), kuna EMTA arvestab oma statistikas väljamakseid ka osalise tööajaga töötajatele. Olles nüüd arvutanud välja kõik puuduolevad andmed, kohandame need nominaalsetest reaalseteks, st võtame arvesse ka palga ostujõu languse THI alusel, ning saame seega järgmise joonised 2 ja 3 ning tabelid 5 ja 6.

Reaalsed töötasu- ega väljamakseandmed ei näe enam sugugi nii roosilised välja: reaaltöötasu mediaan ESA andmete alusel oli 2013. aastal vaid 465 eurot, keskmine brutoreaalpalk 536 eurot, keskmine reaalbrutoväljamakse EMTA järgi oli aga hoopiski 416 eurot ning reaalbrutoväljamakse mediaan 330 eurot. Seega Eesti majandusele ohtlikust ja majanduskasvu pärssivast palgarallist on rääkida ennatlik, kui mitte kuritahtlik. Reaalse tulutaseme põhjal ei ole ei Eesti keskmine brutopalk, keskmine kuutöötasu, ükski töötasudetsiilidest, keskmine reaalbrutoväljamakse mediaan ega ükski reaalbrutoväljamaksete detsiilidest, v.a. ülemine, saavutanud isegi veel 2008. aasta kriisieelset taset, vaid on endiselt alla selle aja väärtuste. Ometigi tundus 2008. aasta alguses palkadega nagu kõik korras olevat.

Kuna EMTA detsiilid on modelleeritud ESA andmete põhjal, vaatame edasi vaid ESA andmestikku. Nii ESA reaal- kui nominaalbrutokuutöötasu andmetest (tabelid 3 ja 5) on selgelt näha, et ühiskond jätkab tõenäoliselt tugevalt kihistununa ka lähitulevikus: kui alumised 5 detsiili (50% töötajatest) on aastatel 2000–2013 nominaalbrutokuutöötasus võitnud kõigi detsiilide peale kokku 2 036 eurot, siis ülemine töötasupool (VI–IX detsiilid ehk 40% töötajatest, kuna veel 10% teenib üle IX detsiili ja ei ole maksimumiga piiratud) on võitnud juurde kokku 3 662 eurot, mis on juba puhtalt mehaaniliselt ümberarvutatuna ligi 2,25 korda ühe detsiili kohta korda enam, kui vähemteenivate detsiilide töötajad juurde said. Ehk teisisõnu: Eesti majandusstruktuuri puhul kehtib majanduse headel aegadel sama reegel „kus on, sinna antakse", mis ka pensionitõusu ja varasema parlamendiliikmete palkade tõusu puhul: kui paljudele poliitikutele tundus iga pensionäridele juurdeantav euro lausa priiskamisena, siis 300 eurot parlamendiliikme palgatõusu oli nagu tühiasi ja iseenesest mõistetav boonus samasuguse hea töö eest, nagu Kaubajama juhatus meie näites tegi. Seejuures võivad mõlema – nii poliitiku, kui pensionäri – sissetulekud tõusta isegi protsentuaalselt samapalju, kuid absoluutväärtuses on vahed tulenevalt algsummade erinevusest kolossaalsed – on ju 10% 350 eurost (mis oli tugevalt üle 2013. aasta Eesti keskmise vanaduspensioni) vaid 35 eurot ja 10% 3 500 eurost (täissajani ümardatud riigikogulase palk) ikkagi 350 eurot, ehk rohkem kui pensionäri kuusissetulek.

Rikkad rikkamaks, vaesed...

Siinkohal on oluline märkida, et poest ostetakse toitu ikka reaalse raha eest, mitte palgatõusu protsentide alusel, seega 350 ja 3 500 euro ostujõu vahe jääb endiselt 10-kordseks ja see säilib ka sama suure proportsionaalse tõusu puhul: kui 3 500-eurost töötasu tõstetakse 10% ehk 350 eurot, on selle eest võimalik osta ligi 350 kilo jogurtit samas, kui 350-eurose (nt osalise tööajaga) tasu või pensioni suurendamisel 10% ehk 35 euro võrra saab sama jogurtit vaid 35 kg. Millegipärast aga eeldavad seadusandjad, et riigikogulaste isu on 10 korda tavakodaniku omast suurem ning see kasvab veelgi süües, andes tulemuseks ka ülikõrge ametipensioni.

Tavapensionärid on alates 2009. aastast jäänud hoopis vaesemaks: omades sissetulekut isegi alla kõige vaesema töötajate I detsiili, on nende reaalne ostujõud langenud viimase viie aasta jooksul langenud tervelt 7,6% (vanaduspensioni saajatel eraldi ligi 6%, vt tabel 5).

Seega vaatamata asjaolule, et I detsiili reaalbrutokuutöötasu on aastatel 2000–2013 tõusnud 1,88 korda ja IX detsiili omad 1,74 korda (üsna sarnased tõusud 14 aasta peale), on absoluutväärtuses nii reaal- kui nominaalbrutokuutöötasuna enim – üle 4 korra rohkem – juurde võitnud just rikkamad elanikkonna kihid: nominaalina 1 109 eurot 259 euro asemel (vahe 850 eurot ehk 850 liitrit jogurtit või 850 pätsi paremat leiba rikaste kasuks) ja reaalse ostujõuna 408 eurot 101 vastu.

Kihistumine on masendav

Oluline on veel märkida, et nii tabelid 3 ja 5 kui joonised 1 ja 2 kajastavad vaid palga- ja töötasuna teenitud tulusid ega anna täielikku pilti ühiskonna reaalsest kihistumisest. Tegelikult on madalamate ja kõrgemate sissetulekudetsiilide vahe lausa kümnetes kordades suurem, sest nendele sissetulekuandmetele lisanduvad veel ka omanikutulud dividendide näol, investeeringutelt saadavad kasumid jmt tulud, mida saavad enamasti vaid kõrgematesse detsiilidesse kuuluvad isikud. See on teine ja kõige olulisem põhjus jätkuvaks kihistumiseks, mida palga- ja sissetulekustatistika kahjuks kinni ei püüa ega lähitulevikus hakkagi arvutama. Kõrgematesse detsiilidesse kuuluvate isikute kohta saame lugeda näiteks Äripäeva rikaste topist jmt allikatest.

Kolmas põhjus kihistumise püsimiseks palkade ja töötasude alusel paistab välja majanduslanguse aegadest: Eesti majandusstruktuuri puhul kaotavad majanduslanguses proportsionaalselt enam just vaesemad elanikkonnakihid. Kui aastatel 2008–2009 langes IX detsiili brutokuutöötasu 4,8%, siis I detsiilis oli langus juba 6,4%, II detsiilis 6,7% ja III detsiilis 6,4%. Ja seda ühe aasta jooksul. Ehk kehtib majandustõusule vastupidine, kuid siiski lõhenemisele töötav reegel: „kus pole, sealt võetakse". Teisisõnu: juhid ja tippametnikud ei kipu oma heaolu sugugi nii usinalt kärpima, kui langetatakse lihttööliste palka.

Soomlastest neli korda vaesemad

Kuid küsimus ei ole mitte ainult palga- või töötasunumbrites, vaid pigem selles, mida nende eest endale lubada saab (vt taas eelmine artikkel 16.02.2014 ÕLs). Arvestades seda, et Eestis on kõigile sissetulekudetsiilidele võrdne tulumaks ja ka kõrged tarbimismaksud, rääkimata muljetavaldavatest hindadest esmatarbekaupadele ja -teenustele, on eelpool toodud dünaamika selgeks sammuks ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemise poole, sest näiteks vee kuupmeeter, liiter bensiini, elektri kilovatt-tund jm esmavajalikud kulutused maksavad samas paigas ühepalju nii I kui ka IX detsiili tarbijale, kuid ometigi võtab sama kallis toode või teenus vähem teeniva inimese rahakotist suurema osa, kui rohkem teeniva omast. Proportsionaalselt suuremate kulutuste tõttu esmatarbekaupadele ja -teenustele, mida ei anna vältida (nt eluase, toit, energia jm), jääb vaesemate elanikkonnakihtide säästmisvõime napiks samas, kui rikkamate säästud ja investeeringud üha kosuvad ning hakkavad kihistumist mõjutama juba struktuurselt ja pikaajaliselt. Sellist ebavõrdsust on raske, kui mitte võimatu vähendada.

Äripäev avaldas 21. veebruaril numbeo.com koostatud elukalliduse võrdluse Tallinna ja Helsingi vahel, mille järgi selleks, et elada samade elustandardite järgi, tuleb Helsingis teenida 3 800 eurot ja Tallinnas „ainult" 2 190,76 eurot. Mida küll ÄP ei maininud, on asjaolu, et Soomes oli juba 2012. aasta keskmiseks brutopalgaks erasektoris 3 428 eurot kuus (valitsussektoris 3 000 euro ringis) ning ka brutopalga mediaan ulatus üle 3 000 euro. Eestis oli samal ajal brutopalgaks vaid 887 eurot ehk peaaegu 4 korda vähem. Seega võib nentida, et eestimaalased on soomlastest ikkagi 4 korda vaesemad. Milline see proportsioon ka ei oleks, igal juhul mängib ostujõud lisaks palgale ja selle dünaamikale olulist rolli (isegi kaalutuna THI-ga, kuna THI annab hindade perioodilise muutumise, mitte absoluutkalliduse), sest elustandard ja elatustase sõltub just sellest, mida inimene endale oma teenitud raha eest lubada saab, mitte aga sellest, millistes numbrites sissetulekuid või nende muutusi väljendatakse.

Seega ei näita palga, väljamaksete ja töötasu keskmised riigi elanike tegelikku jõukust ja elatustaset just väga adekvaatselt ning nii, nagu ei ole olemas keskmist eestlast, ei saa enamik eestimaalasi ka keskmist palka. Keskmine palk on selles osas sarnane haigla keskmise temperatuuriga: võttes kokku laibakuuri ja kogu haigla kehade soojuse, saab selle ikka kusagil normi ringis olevaks. See aga annab omakorda põhjuse rahuloluks, sest statistiliselt on kõik korrektne. Ehk tasubki JOKK-termini kõrvale võtta kasutusele ka termini SOKK, mis seda fenomeni väljendab.

Kahtlaselt roosiline pilt

Miks aga varustab statistikaamet meid selliste kasutute ja lisaks veel ka aegunud andmetega? Kogub ju ESA-st enam-vähem korralikke andmeid töötasudetsiilide kohta vaid korra nelja aasta jooksul ja sedagi veel aasta takkajärgi – nii hakatakse 2014. aasta andmeid koguma alles 2015. aastal ning seni tuleb meil opereerida 2010. aasta aegunud statistikaga. Kui firmad langetaksid oma äriotsuseid viie aasta taguste andmete põhjal, oleks enamik neist ammu pankrotis. Kuid riiki juhitakse nii vaatamata sellele, et andmeid saab koguda palju operatiivsemalt. Nagu me nägime, ei ole tegelikult neid andmeid koguda vajagi – palgaandmed on reaalajas olemas maksuametis ning selle asemel, et arvutada viie aasta taguseid detsiilandmeid, saaks sealt välja võtta kogu palgastatistika eelmise kuu kohta tuhandikprotsendi ja isegi iga üksiku palga täpsusega ning jääks ära kõiksugused hämamised metodoloogia, veapiiride, tõenäosuste jmt ümber.

Kuid tegelikult etendab statistikaamet ka teatud suitsukatte rolli – mida ähmasem on inimeste ettekujutus asjade tegelikust seisust ja mida roosilisemat pilti inimestele näidatakse, seda vähem küsitakse ka ebamugavaid küsimusi. Kindlasti ei ole see ESA tublide reatöötajate ettekavatsetud kuritahtlik käitumine, sest nemad koguvad andmeid heas usus ja teevad oma tööd korralikult, saades selle eest võibolla isegi keskmist palka. Kuid nende tegevus on paika pandud ülalt. Pigem on küsimus riigi üldises läbipaistvuses – kui Soomes, Rootsis ja Norras avaldatakse kõigi kodanike maksu- ja sissetulekuinfot vabalt kõigile, siis Eestis on see kiivalt kaitstud saladus. Sest kogu info avalikustamisel näeksid inimesed, millised vahed tegelikult erinevate ühiskonnakihtide rikkuses on, ja riigi läbipaistvuse tulemusena tuleks võibolla nii mõnelgi isikul vastata piinlikule küsimusele, kust laekus tema pangaarvele 10 miljonit dollarit või millistest allikatest annetas ta mingile erakonnale suuri summasid.

Asjadest tegeliku pildi saamiseks Eestis tuleb seetõttu vaadata hoopis nende asjade fassaadi taha. Muidu jäävadki rahva lõputut rikkust ja õnne õhkavatest tabelitest vastu peegelduma vaid väikesed valed, suured valed ja Eesti statistika.

Twitter: ivarsoone

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/576064/ivar-soone-vaikesed-valed-suured-valed-ja-statistika-kes-saab-eestis-keskmist-palka
________________
Suurendamiseks kliki tabelitel