RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Johan Bäckman: Eesti? Sellist riiki ei eksisteeri!

Puhapaev, 08 marts 2009 23:00
[Tõlgitud lätivenelaste informatsioonisaidilt "ves.lv"]

Johan Bäckman sai laiemalt tuntuks möödunud sügisel, kui ta avaldas Tallinnas oma raamatu pronksiöö sündmustest. Selles raamatus jõudis ta järeldusele, et Eestil ei ole tulevikku. Eeltoodu kutsus omakorda esile tormilise reaktsiooni Eestis. Peagi kavatseb selle raamatu autor sõita Riiga, et osaleda seal 16. märtsil  toimuvatel "Leegionäride päeva" vastastel protestiüritustel.

Minu vestluskaaslane on 38 aastane, ta on ühiskonna- ja poliit-teaduste doktor, Helsinki, Turu, Joensuu ülikoolide õppejõud. Räägib hästi vene keelt, kuivõrd töötas 10 aastat Peterburis. Seni on tema raamat "Pronkssõdur – Eesti monumenditüli taust ja sisu" välja antud vaid soomekeelsena, kuid selle raamatu automaattõlge vene keelde on teostatav interneti abil.

Johan, kust pärineb ühe soome noormehe huvi nõukogude sõdurite ausammaste vastu?

Need sündmused kutsusid maailma meediaväljaannetes üles tugeva resonantsi, sealhulgas ka Soome omades. Loomulikult ma tahtsin asja sisust aru saada seda enam, et Eesti pole minu jaoks võõras paik, olen Tallinnas elanud kaks aastat.Tahtsin seega aru saada, millega ikkagi tegu oli - kas tavalise huligaansusega, vene mässuga või millegi enamaga? kestis ju kõik see mitte ühe öö, tervelt kolm ööd! Minu arvates oli tegemist viimase aja kõige suurema ähvardusega Balti regiooni stabiilsusele üldse.

Ja kokkuvõttes hakkasite kahtlema Eesti iseseisvuse perspektiivides?

Mitte nii. Ma ei loe Eestit üldsegi riigiks. Ja ta ei saa ka kaotada iseseisvust, sest seda tal ju polegi. See ei ole riik vaid hoopis teistlaadi struktuur, mida ma kutsun apartheidi režiimiks. Eesti - see on platsdarm laiemale üldsusele teadvustamata sõjalisteks eesmärkideks.
Mis annab mulle aluse selliselt mõelda? Seal kunstlikult loodud süsteem inimeste jagamiseks kodanikeks ja võõrasteks - mittekodanikeks. Pluss see, et ühiskond jaguneb veel ühe tunnuse abil: nendeks, kes toetavad ametlikku poliitikat ja nendeks, kes seda ei tee. Ja iga eestlane on elab seal pidevas ohus vallandatud saada või muude probleemidega kokku puutuda, kui teda kahtlustatakse režiimile ebalojaalsuses. Seal töötab väga efektiivselt salapolitsei - KAPO. See on repressiivaparaat, kes võib võtta kõne ebasoovitava isiku töökohta, koju, survestada selle isiku sugulasi. Selles riigis on olukord erakordselt pingeline.

Aga kuidas valgus neid sündmusi Soome ajakirjandus?

Põhiliselt avaldati Eesti valitsuse ametlikke seisukohti. Eestis ju sõnavabadust kui sellist ei eksisteeri. Meie korrespondendid, kes julgevad seal toimuvat liiga kriitiliselt lahti mõtestada, satuvad koheselt tõsiste probleemide küüsi ning kaotavad võimaluse Eestis töötada - kuni selleni, et neilt võetakse ära elamisluba. Selliseid juhtumeid on mitmeid olnud.

Miks ikkagi Soome võimud sulgevad selle ees silmad?

Mitte ainult soomlased - rootslased, sakslased samuti ei teadnud kuidas reageerida riigi tegevuse peale, kes oma kodus peab end üleval sedavõrd rumalalt. See ei ole ju meie riigi territoorium, me ei saa neid õpetada, kuidas peab elama. Kuigi soome peaminister siiski kommenteeris situatsiooni, meie võimud pidasid end üleval küllaltki targalt ning meil on ka praegu venemaaga väga head suhted.
Kõike eelnevat silmas pidades tulin ma järeldusele, et "pronksiöö" pani aluse Euroopa Liidu kokkukukkumisele, sest peale selliseid rumalaid provokatsioone ühe Euroliidu liikme poolt ei ole võimalik jätkata ühtse poliitikaga Venemaa suhtes. Ja mõned riigid nagu Eesti, Läti ja Poola, muudkui mõtlevad välja üha uusi selliseid provokatsioone!

Ja ikkagi. Te ju tõite oma raamatu Tallinnasse, kuidas suhtus sellesse Eesti?

Kuulutas mulle sõja. Pressis ilmus kriitika,  avaldati rõvedaid karikatuure minust,ilmusid protestikirjad, ähvardused. Pluss see, et ilmus välja seaduse projekt, millega nad tahavad sisse viia kriminaalvastutuse selliste kommentaaride eest nagu ma avaldasin. Loomulikult lubati blokeerida mu sissesõit maale, kuigi nädal tagasi tegin ma seda ilma mingite takistusteta ja plaanin peagi uuesti sinna minna. Nüüd muidugi ei tea, kas ikka õnnestub - mõne päeva eest saatis KAPO ülem kirja meie ülikooli kantslerile, milles teatas, et doktor Bäckman on osutunud soovimatuks külaliseks Eestis, sest levitab väärinformatsiooni Eesti ajaloo ja ühiskonna kohta.
See on väga imelik, et eriteenistuse juht kirjutab selliseid kirju ülikoolile. Ma olen ju sõltumatu teadlane, kes avaldab vaid oma arvamust. Mille poolest see saab olla ohtlik ühele riigile?

Nüüd plaanite te minna Lätti?

Ma juba olen mõned korrad teie juures käinud ning kohtasin seal palju häid inimesi. Me lõime ka Soomes oma antifašistliku komitee ning nüüd plaanime koos mõttekaaslastega võtta osa 15. märtsil algavast antifašistlikust konverentsist nagu loomulikult ka 16. märtsil toimuvatest fašistliku marsi vastastest protestiaktsioonidest. Olen arvamusel, et see [soome punafašist peab silmas Läti vabadusvõitlejate ja veteranide traditsioonilist rongkäiku e. "Leegionäride marssi" - BHR] on natsismi avalik propaganda Euroliidu tänavatel, mis on täiesti lubamatu.

Teises Maailmasõjas sõdis Soome Hitleri poolel. Kas teie antifašistid ei tunne end pigem valgete varestena? Kuidas suhtub soome ühiskond täna ajaloo sellesse lehekülge?

Me ei tunne end absoluutselt dissidentidena, meie antifašistlikke vaateid jagavad paljud soomlased. Hitleriga liidus olemisest käivad meie ühiskonnas tormilised diskussioonid, eksisteerivad erinevad interpretatsioonid. Ühed arvavad, et Soome oli tõepoolest Hitleriga liidus. Teised on seisukohal, et Soome pidas hoopis oma sõda NSVL-ga. Kolmandad on veendumusel, et Soome aitas Hitlerit vaid üksikjuhtumitel. Kõik need on vaid arutelud. Aga 1946. aastal peeti meil kohtuprotsess sõjakurjategijate üle, milles mõisteti süüdi Soome kaheksa juhti - president ning ministrid. Mõisteti süüdi selle eest, et loodi kuritegelik liit natsliku Saksamaaga, mille eesmärgiks oli ebaseaduslik kallaletung Nõukogude Liidu rahvastele. Kuid nende peamisteks kuritegudeks olid Leningradi blokaad Soome poolsest osast, Ida-Karjala okupeerimine ning seal represseerimisteks ja inimeste massiliseks hävitamiseks mõeldud koonduslaagrite rajamine, samuti selliste laagrite rajamine Soome sõjavangidele. Meil oli sellisedi laagreid sadu.

Kas Soomes on tänapäeval russofoobiat?

On ja palju. See on soome meediaväljaannete üldine suundumus. Meil on käimas venevastaste jõudude erikampaania, mille eesmärgiks on NATO'sse astumise agiteerimine. Kuid enamus soomlasi - neid on stabiilselt ligi 60% - on jätkuvalt neutraliteedipoliitika pooldajad ja astuvad Soome NATO'sse astumise vastu. Russofoobia probleem, see pole soome rahva probleem, seda evib poliitiline eliit. Võimas russofoobia laine tormas üle Soome kohe peale NSVL-i kokkukukkumist. Siis kõlasid revanšistlikud üleskutsed, sooviti rehabiliteerida sõjakurjategijaid ning saada tagasi Soomele vene territooriumeid. Kuid kõik see oli edutu. Hiljuti sõnas peaminister, et NATO'sse astumist ei hakata vaatama kindlasti vähemalt kuni aastani 2019.
Minu hinnangul elab Soomes ligi 70 000 venekeelset ning on loogiline, et vene keel saab peagi ametliku keele staatuse. Meie riigi keelepoliitika on tolerantne. Meil on kaks riigikeelt: soome- ja rootsi- ning ametlikeks keelteks on saami- ja lapi keel.
Venelaste olukord on meil küllaltki hea. Loomulikult - russofoobsed kampaaniad segavad elamist, kuid seda mitte ainult venelastel vaid ka soomlastel.

Meil ka tavatsetakse tihti rõhutada, et russofoobia, see on võimude probleem. Kuid võimud valitakse ju tavaliste lätlaste poolt?

Lätis ei vali võime tavalised lätlased ning tavalised eestlased ei vali võime Eestis. Enamus elanikkonnast on poliitiliselt passiivsed. Fašistlik režiim Eestis - see ei ole terve rahva valik. See on seotud sellega, et valimiskampaaniad ja meediaväljaanded on korrumpeerunud. See tähendab, et mõned parteid-inimesed-ideed ei pääse ajalehtedesse ning teleri ekraanile. Sellepärast ei tahagi kõik inimesed hääletada. Eriti sellistes maades kui Eesti ja Läti. Ma küll ei tea veel täpselt Lätis valitsevat olukorda, kuid kahtlemata on ka Lätis apartheidi režiim - selles pole mingit kahtlust.

On hämmastav, et oleme üle elanud sellise kohutava sõja nagu II maailmasõda aga Euroopa pole teinud sellest vajalikke järeldusi. Paljudes maades, isegi Saksamaal on seadusega lubatud neonatslikud kogunemised.

Teatud raamides, need kes toetavad natsismi ideed, peavad omama õigust oma poliitiliste vaadete avaldamiseks. Kui keelata miitingud, siis leiavad neonatsistid võimaluse minna põranda alla ja see on hoopis ohtlikum, sest praegu on nad avaliku kontrolli all. Teine asi on hoopis raskem. Kus nimelt lõpeb sõnavabadus ja algab kuritegelik vaadete avaldamine ning nende populariseerimine.

Kõik see on demokraatia ja sõnavabaduse probleem, kuid on täiesti lubamatu, kui natsismi propaganda ja selle ülistamine on muutunud riigi ametlikuks ideoloogiaks nagu see on juhtunud Eestis ja Lätis.
Leegionäride päev kui avalikud neonatsistid sammuvad mööda linnatänavaid sümbolite all, mis on väga sarnased fašistlikule haakristile, see on juba eronormide rikkumine. Pole välistatud ka, et siseriikliku seadusandluse rikkumine. Hoolimata miitinguvabadusest on näiteks Saksamaal keelatud avalikult näidata natside sümboolikat, haakristi või kasutada hitlerlikku tervitust. Austrias on keelatud isegi pronatslik ajaloo interpreteerimine. Sellise praktika sisseviimine oleks kasulik ka teie riikides. Aga selle asemel lõõmab Eestis antisemitism suure leegiga.
Ma ei tea aga võimalik, et see on seotud sellise nähtusega nagu ateism. Rahvusvaheliste küsitluste tulemused näitasid, et Eesti on tänapäeval maailma üks kõige ateistlikumaid maid, seal on kõige väiksem suhtarv usklikke. Seal aga kus pole Jumalat, seal võtab koha sisse fašism ...

Autor: Jelena Sljusareva
Tõlkis P. Puustusmaa

Allikas: http://bhr.balanss.ee/ 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP