Raha on ja ei ole

Peaminister Ansipi sõnul pole riigil õpetajate palgatõusuks raha ja suuremat töötasu on pedagoogidel loota vaid juhul, kui nende arv langeb. Ka päästetöötajate, politseinike, töötukassa ega haigekassa rahastamiseks pole raha. Raha on aga parlamendiliikmete miinimumpalga suuruseks palgatõusuks, propaganda sihtasutuse loomiseks, Kreeka võla kinnimaksmiseks, Afganistani missiooniks, pidevalt uute juudimonumentide ehitamiseks, Aafrika riikide demokraatia edendamiseks, multikulti propageerimiseks jne, jne.
Samal ajal reaalses elus kolis aastaga ainuüksi Soome ligi 5000 eestlast ning maapiirkonnad seisavad silmitisi totaalse hävinguga.
Tulemusena on paljud piirkonnad sattunud surnud ringi, kus töökohtade kadumise tõttu on elanikudasunud kolima linnadesse. Neis valdades maksumaksjate arv väheneb, mistõttu ollakse sunnitud tegema kärpeid, mis aga veelgi rohkem inimesi linnadesse või välismaale suunab, sest mitmete teenuste, nagu näiteks arstiabi kättesaadaavus, langeb.
Riik karjub suurema sekkumise järele
Senise kleptokraatide võimu motoks on olnud, et ei mingit sekkumist. Samal ajal kogeb tavainimene pidevalt, kuidas semukapitalism temalt viimast välja pigistab. See on koht, kus just oma rahva huvide kaitsmise eesmärgil loodud riigi kohus on tulla kohtunikuna valvele. Maapiirkonnad ja seeläbi ka meie rahvas saab ellu jääda vaid juhul, kui riik siin probleemide lahenduseks otsustavamalt sekkub. Alustades kasvõi sellest, et riigi osalusega või toetusega ettevõtteid suunatakse rohkem väikelinnadesse, nendele tehtaks näiteks riigimaa kasutamisega soodustusi ning Eesti Pank alustaks madala intressiga tulusid hoiustama ja senisest suurema mahulist toetuste suunamist neile alustavatele ettevõtetele, mis suurematest keskustest väljas tegutsemist alustada tahavad.
Peaminister räägib õpetajate palgatõusust keeldudes, et too ei saa raisata maksumaksjate raha aga samal ajal raisatakse seda sadade miljonite kaupa riikidele nagu Kreeka. Ammu aeg lõpetada võõrpankurite subsideerimine ja välishuvide eest seismine, aga seda ei saa, sest tavainimeste jaoks ei olevat seda vaja.
Muutus eeldab muutunud hoiakut võrreldes senise mammona uskumise asemel, mida valitsev jõuk järjekindlalt ette söödab ja muutust parlamendis üleüldiselt. Siin tuleb rahval peeglisse vaadata ja mõelda.
Ja, kui lõpetuseks veel see nädal ülitähtsaks tehtud juutidest kirjutada, kelle ütlemise peale peaministrid ritta võtavad ja kelle(juutidest ja nende Toora kohaselt “väljavalitud” rahva) “kannatustest” kuuleb igapäevaselt, siis küsiks, et kes on see oma juut, kellest ajakirjandus aeg-ajalt kirjutab? Teised rahvad ju maailmasõjas ei kannatanud. Aga millised need Eesti juudid on, ei saa aru. Kas mingid setude sugulased? Valgustage meid, ajakirjanikud.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/