Mali konflikt – järjekordne sõda ressursside kontrollimise nimel

Järjekordse avantüüri taust, kuhu Eesti tiriti, on selline, et pole ime, kui lääneriigid ja nende siinsed käepikendused eelistavad sellest vaikida.

Eesti on oma julgeoleku tagamisel panustanud eelkõige NATO-liikmelisusele. Paraku on tegelikkuses NATO põhikirja viiendale punktile (käsitleb rünnakut NATO liikmesriigi vastu rünnakuna organisatsiooni kõigi liikmesriikide vastu koos sellest tulenevate tagajärgedega) lisandunud „soovitus, millest pole võimalik keelduda“: osaleda NATO liikmesriikide algatatud sõjalistes operatsioonides. Sealjuures soovitatakse Eestil riigi otsese kaitsevõime tugevdamise asemel keskenduda senisest veelgi enam välisoperatsioonidel osalemise võimekuse väljaarendamisele.

Iraagile ja Afganistanile nüüdseks lisandunud Malis seisneb senine Eesti osalus küll vaid kahes instruktoris Mali relvajõudude väljaõpetamiseks, samas pole välistatud, et konflikti pikenemisel eeldatakse Eestilt ka ulatuslikumat abi. Samuti on Prantsusmaa Euroopa Liidu struktuuride kaudu avaldanud soovi eraldada Malile humanitaarabi, suutmata seejuures ise tagada abi jõudmist tegelike abivajajateni.

Tegelikkuses on aga prantslaste juhtimisel Malis algatatud operatsiooni „Serval“ läbiviimise põhjused tunduvalt maisemad kui ses piirkonnas inimõiguste järgimise tagamine ja muud operatsiooni deklareeritud eesmärgid.

Tuareegide asuala suurus – pea pool Euroopa Liitu

Nagu teistegi maailmas asetleidvate konfliktide puhul, tuleb siingi konflikti tagamaade mõistmiseks käsitleda teemat laiemalt nii ajas kui ruumis, alustades Mali põhjaosas Azawadi riigi välja kuulutanud peamise etnilise rühma, tuareegide ajaloost.

Tuareegid kuuluvad Põhja-Aafrika põlisrahvaste, berberite hulka. Enne 7. sajandi lõpus toimunud araablaste sissetungi ja sellele järgnenud ulatuslikku assimilatsiooni, mis kestab tänaseni (piirkonna „araablastes“ on rohkem berberi kui araabia verd), asustasid berberid kogu Niiluse orust (Egiptus) läände jääva Põhja-Aafrika (Sahara kõrbe alad koos Vahemere rannikuga).

Berberi keeled säilisid eelkõige raskemate looduslike tingimustega Sahara kõrbe sisealadel (s.h. tuareegid) ning mäestikes (s.h. kabiilid jt. Alžeeria põhjaosas, šilhad ja rifid Marokos). Sahara kõrbe lõunanaabruses olevas poolkuivas Saheli piirkonnas elavad tuareegid osaliselt segamini lõunapoolset päritolu mustanahaliste hõimudega.

Tuareegide asuala, ligikaudu kaks miljonit km² ehk peaaegu pool EL-i üldpindalast (!), on looduslikest tingimustest tulenevalt valdavalt väga hõreda asustusega. Vaatamata territooriumi kompaktsusele, jaguneb see tänapäeval mitme riigi vahel (põhjusi vt. allpool).

Tuareegide arvukuse kohta ei ole täpseid andmeid nii rahvaloenduste puudumise kui asjaomaste riikide soovimatuse tõttu tuareege subjektina tunnustada. Hinnangud ulatuvad alates 1,5 miljonist kuni 5,5 miljonini (s.h. tuareegi päritolu, kuid tänaseks araabia, hausa vm. keelele üleläinud hõimud; omakeelset haridust ei ole tuareegidel võimalik saada üheski riigis).

Andrus Mölderi andmetel (tuareegidest põhjalikumalt huvitatutel soovitan kuulata tema selleteemalist raadiosaadet sarjast „Riigita rahvad“, mis on internetis kättesaadav) elab Nigeris kuni 1,7, Malis 1,6, Alžeerias 1,1, Burkina Fasos 0,6 ja Liibüas 0,5 miljonit tuareegi (või tuareegi päritolu inimest); seejuures ulatub tuareegide osakaal riigi koguelanikkonnas vaid maksimaalselt 13 %-ni (Malis ja Nigeris); väikesearvulisi tuareegide rühmi leidub veel mitmes piirkonna riigis.

Mali tuareegidest on praeguseks küll arvatavalt umbes 200 000 riigist põgenenud (peamiselt Burkina Fasosse ja Mauritaaniasse). Tõenäoliselt veelgi suurem on riigisiseste põgenike arv. Seoses Azawadi taasliitmisega Mali külge on ennustatud põgenike arvu kasvu kuni miljonini.

Sitke vastupanu põhjustas asuala tükeldamise

Karjakasvatajate ja kaupmeestena elatist hankivad rändleva või poolrändleva eluviisiga tuareegid olid oma põllumajanduslikest lõunanaabritest tunduvalt sõjakamad, alistades endale naaberrahvaid; levinud oli ka orjandus (tõsi küll, Ameerikaga võrreldes tunduvalt leebemas vormis).

Seepärast, nagu ka karmide looduslike tingimuste tõttu, koloniseerisid eurooplased tuareegide alad ühena viimastest: pärast ulatuslikku ja ränkade tagajärgedega vastupanu sõlmisid tänapäeva Mali territooriumil elavad tuareegid prantslastega alistumislepingu 1905. ja Nigeri tuareegid 1917. aastal; Alžeeria tuareegide tugev vastupanu prantslastele jätkus veel tunduvalt hiljemgi.

Nii tuareegi piirkondade hilise ning järk-järgulise alistamise, tuareegide jätkuva vastupanu kartuse kui ka geograafiliste tingimuste (tegemist oli nö. ääremaadega, kus enamasti puudusid suuremad keskused) tõttu ei moodustatud tuareegide alal ühtset haldusüksust, vaid allutatud maad liideti ükshaaval juba olemasolevate kolooniatega. Kujunenud koloniaalpiirid said hiljem, kolooniate iseseisvudes, riigipiirideks.

1960. aastal lubas Prantsuse president Charles de Gaulle väidetavalt tuareegidele küll omariiklust, kuid sisulisi samme sel suunal ei astutud, vaatamata sellele, et Prantsusmaale kuulus pea kogu tuareegide asuala (v.a. Itaaliale kuulunud ja tolleks ajaks juba iseseisvunud Liibüale kuuluvad tuareegide alad).

Tuareegide ja „peremeesriikide” tüli põhjused

Kuigi tuareegide ja iseseisvunud riikide keskvõimude vahelised suhted pole reeglina olnud kusagil ülearu head (ühe erandina võib esile tuua Muammar Kaddafi režiimi Liibüas, mis muuhulgas andis Mali ja Nigeri tuareegi põgenikele varjupaika), on hilisemad konfliktid teravamad olnud just Saheli aladel, eriti Malis ja Nigeris. S.t. seal, kus tuareegide ja teiste rahvuste keele- ja identiteedierinevustele lisanduvad märksa olulisemad eluviisierinevused (põllumajandus contra karjakasvatus), konkureerimine loodusressursside pärast, rassilised erinevused ja ajaloolised põhjused (varasem naaberrahvaste allutamine tuareegide võimule ja levinud orjandus).

Lisaks veel Mali ja Nigeri riikide endi ebastabiilsus, soovimatus vähimalgi määral arvestada vähemusrahvuste huvidega, korruptsioon ja sõjaväelised riigipöörded. Nii toimus vastiseseisvunud Malis esimene suurem tuareegide ülestõus juba aastail 1962-64. Keskvõim surus selle (oma uue liitlase – Nõukogude Liidu – kaasabil) veriselt maha; järgnesid ulatuslikud repressioonid.

1980. aastate keskel põhjustasid kõrbestumine ja põud Mali ja Nigeri tuareegide aladel ulatusliku näljahäda, kus keskvõimud ei suutnud või ei soovinud aidata. Pingete kasvule aitasid veelgi kaasa ressursside jaotamisel naaberrahvastega tuareegide kahjuks tehtud otsused Malis ning tuareegide huvisid ja keskkonnamõjusid eirav Prantsuse uraanikaevanduse „Areva” tegevus Nigeris.

Pinged kulmineerusid 1990. aastal tuareegide rünnakuga Nigeri politseijaoskonnale, millele Nigeri armee vastas ulatusliku tsiviilelanikkonna-vastase rünnakuga, piinates ja tappes sadu inimesi, ning provotseerides sellega tuareegide üleüldise ülestõusu. Samal aastal, paralleelselt riigis alanud kodusõjaga, algas tuareegide ülestõus ka Malis.

Mõlemas riigis suruti ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.

Kurja juur – hoolimatu uraanikaevandamine

Järgminegi tuareegide ülestõus, aastatel 2007-2009, toimus paralleelselt Nigeris ja Malis. Nigeris peetakse ülestõusu peamiseks ajendiks uraanikaevandamist, mille käigus keskkonnanõuetele tähelepanu ei pööratud – reostati põhjavesi, radioaktiivsed jäätmed ladustati otse maapinnale, põhjustades radioaktiivse tolmu leviku. Tööliste (kellest suur osa on tuareegid; muid töövõimalusi peale traditsioonilise karjakasvatuse piirkonnas sisuliselt pole) tervisekaitset eirati täielikult. Inimeste, s.h. laste haigestumine kiiritushaigustesse oli (ja on) massiline.

Uraanikaevanduste laienemisele ettejäävad tuareegid lihtsalt küüditati, kasutades vastuhaku korral Nigeri sõjaväe abi. Mingit kompensatsiooni kaevandustegevuse põhjustatud kahjude eest tuareegidele ei makstud, igasugusest dialoogist nendega sisuliselt keelduti.

Selles olukorras sõlmis Nigeri valitsus uue kaevanduslepingu Hiina riikliku ettevõttega SinoU, mille realiseerimisel oleksid tuareegid kaotanud veel hulga karjamaid. Vastukaaluks loodi 2007. aastal Nigeri tuareegide eestvedamisel sõjaline organisatsioon MNJ (prantsuse k. Mouvement des Nigériens pour la justice, Nigerlaste Liikumine Õigluse eest), kaasates ka teisi piirkonna hõime. Lisaks kokkupõrgetele armeega rünnati ka uraanikaevandusi.

Samal ajal algasid ka armee ja tuareegi mässuliste kokkupõrked Malis (arvatavalt Nigeri tuareegide toetusel). Mõlemas riigis jõuti pikaleveninud kokkupõrgete järel vaherahuni 2009. aastal; tuareegide ning Nigeri ja Mali keskvõimu vaheliste läbirääkimiste üheks vahendajaks oli Kaddafi. Kuigi ülestõus ei toonud kaasa tuareegide olukorra olulist paranemist kummaski riigis, suudeti vähemalt peatada hiinlaste uraanikaevandamise alustamine (sel perioodil).

 Nii Nigeris kui Malis suruti tuareegide ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.

Nii Nigeris kui Malis suruti tuareegide ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.

Make Money at : http://bit.ly/copy_win

Vaherahust hoolimata pinged tuareegide ja Mali keskvõimu vahel säilisid ning 2011. aasta oktoobris (mõne hinnangu kohaselt aga juba aasta varem) loodi tuareegide eestvedamisel poliitilis-sõjaline organisatsioon MNLA (prantsuse k. Mouvement National pour la Libération de l'Azawad, Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks). Jaanuaris 2012 alustas MNLA võitlust Mali regulaararmee vastu. Armee sõjaline ebaedu valmistas ette pinnase sõjaväeliseks riigipöördeks Malis 21. märtsil, millele tuareegid vastasid üldpealetungiga. 30. märtsist 1. aprillini 2012 kaotas armee Saheli piirkonna tähtsamad keskused (Kidal, Gao, Timbuktu), ning 6. aprillil kuulutas MNLA välja iseseisva Azawadi riigi.

MNLA endi väitel ühendab organisatsioon kõiki piirkonna etnilisi gruppe (lisaks tuareegidele araabiakeelsed beduiinid ja mustanahalised songhaid ning fulanid). Arvestades tuareegide ning naaberrahvaste varasemaid pingelisi suhteid, on songhaide ja fulanite tegeliku kaasatuse ulatus küll küsitav. Samas puuduvad ka teated mustanahaliste vastu läbiviidud repressioonidest või nende põgenemisest MNLA võimu all olnud piirkondadest.

Üksmeele kadu viis omariikluse kaoni

Paraku järgnes sõjalisele edule üksmeele puudumine tuareegide endi seas. Märtsis 2012 kerkis sekulaarse MNLA kõrvale alternatiivne, islamistlik tuareegide rühmitus Ansar Dine. Mali vägede väljatõrjumiseks tehtud koostöö asendus juuni lõpuks omavaheliste lahingutega. Lisaks tungisid piirkonda väljastpoolt Al Qaeda Islamistliku Maghribi (AQIM; peamiselt Alžeeria taustaga) ning 2011. a. AQIM-ist eraldunud MUJAO (prantsuse k. Mouvement pour l'unicité et le djihad en Afrique de l'Ouest, Liikumine Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi eest) võitlejad.

MNLA ja omavahel jõud ühendanud islamistide vastasseisus oli MNLA enamasti sunnitud taanduma. MNLA-l ei õnnestunud leida ka rahvusvahelist poliitilist toetust (septembris käis MNLA juhitud Azawadi delegatsioon visiidil ka Tallinnas). Mali territoriaalset terviklikkust toetades üritati neile hoopiski külge kleepida islamistide silti, hoolimata nende ja islamistide vahelistest relvakokkupõrgetest.

2012. aasta lõpuks olid piirkonna suuremad keskused enamasti langenud mitmesuguste islamistlike rühmituste kätte, luues sellega soodsa pinnase prantslaste algatatavale „vabastusretkele“ eelnenud propagandasõjaks.

Käesoleva aasta 11. jaanuaril alustasid Prantsuse (lahingutegevusse kaasatud 4000 sõdurit), Mali ja teiste Aafrika riikide (2900 sõdurit, sh. 2000 Tšaadist) operatsiooni „Serval“ Azawadi tagasivallutamiseks. Operatsiooni toetavates tegevustes osalesid ka Suurbritannia, Saksamaa, Belgia, Holland, Rootsi, Taani, Hispaania, Araabia Ühendemiraadid, USA ja Kanada.

Jaanuari lõpuks suudeti oma kontrolli alla võtta kõik tähtsamad keskused, ent kontrolli kogu territooriumi üle pole omandatud siiani, ja mõlema poole initsieeritud kokkupõrked jätkuvad.

Suhted MNLA ja islamistide vahel olid selleks ajaks nii halvad, et MNLA deklareeris 14. jaanuaril valmidust osaleda sõjas Prantsuse-Mali poolel eeldusel, et Mali armee ei tungi praeguseks MNLA kontrolli alla jäänud territooriumile kuni territooriumi staatuse määratlemiseks algatatavate läbirääkimiste lõpuni (läbikukkununa omariikluse kindlustamisel, ollakse praeguseks valmis nõustuma ka autonoomiaga Mali koosseisus). Kuid pakkumist ei võetud kuulda ja Mali väed alustasid lahingutegevust ka MNLA vastu.

„Vabastajate” põhihuvi – kaevandused

Koos Mali vägede edasiliikumisega kaasnesid koheselt ka teated tsiviilelanikkonna vastu suunatud ulatuslikust vägivallast. Ennustatud on, et „korra taastamise“ käigus võib Malist põgeneda miljon tuareegi ja beduiini. Teadaolevalt ei ole senini püütud alustada läbirääkimisi konflikti osapoolte vahel kokkuleppe saavutamiseks. Tõmmates paralleele tuareegide kui „häiriva teguriga” Nigeri uraaniväljadel, võib seevastu väita, et piirkonna tühjenemine tsiviilelanikkonnast teeb mõnedele huvigruppidele olukorra koguni lihtsamaks.

Prantsuse vägede tegevus piirkonnas ei ole piirdunud ainult islamistide kätte langenud alade tagasivallutamisega. Juba 23. jaanuaril 2013 saatis Prantsusmaa eriüksused Nigerisse Areva uraanikaevandustesse, ennetamaks võimalikku konflikti kandumist sinna. Nigeri uraan katab 30% Prantsusmaa uraanivajadusest (80% Prantsusmaa elektrist toodetakse tuumajaamades).

Lisaks prantslastele on huvi Nigeris uraani kaevandamise vastu ka Hiinal, Jaapanil, Hispaanial ja Kanadal. Kuna Prantsusmaa on oma senist monopoolset olukorda Nigeri uraanivarude osas kaotamas, on pakutud, et järgmiseks soovib Prantsusmaa alustada kaevandamist Mali tuareegide aladel, kus uraanivarud jätkuvad.

Samuti võtsid Prantsuse väed Malis oma kontrolli alla kullakaevandused (mis ei olnudki Azawadi territooriumil ega lahingutegevuse piirkonnas). Kullakaevandustes tegutsevad reeglina ühisettevõtted, kus Mali riigile kuulub 18-20% aktsiatest ning Prantsuse või muudele, sageli  rahvusvahelistele korporatsioonidele (Lõuna-Aafrika Vabariigis registreeritud AngloGold Ashanti, Briti Kanalisaartel registreeritud Randgold Resources Ltd. jt.) ca 80%. Väidetavalt ei pöörata kaevandamisel jällegi tähelepanu töötingimustele ega keskkonnanõuetele (muuhulgas töötab Mali kullakaevandustes arvatavalt 20 000 lapstöölist).

Prantsuse tuumaenergeetika suurkorporatsioon Areva eraldas tuareegidele näljahäda leevendamiseks 2005. aastal 250 000 eurot -  mis moodustas Areva aastasest kasumist (428 miljonit eurot) 0,06%... Arvestades Areva enda tegevuse keskkonnamõju, jäägu hinnang firma heldusele siinkohal andmata, küll aga oleks paslik mõelda, kuhu liigub Mali kuld, kui Eestilt tullakse humanitaarabi küsima...

Azawadi rikkalikud maavarad rikastavad hoopis välisfirmasid

Sarnaselt uraanile ja kullale on Azawadis ka mitmeid muid maavarasid, mis territooriumi eraldatuse ja karmi kliima tõttu on valdavalt seni kasutusele võtmata –arvatavalt leidub seal naftat, maagaasi, boksiiti, fosfaate ja võimalik, et territooriumi põhjalikuma läbiuurimise käigus tuleb välja veel palju muudki. Või siis ei ole juba teadaolevaid andmeid laiemalt avalikustatud.

Mõningaid järeldusi saab teha küll juba teadaoleva põhjal. Kui võrrelda ainult Mali ja Nigeri uraani- ja kullavarude ekspluateerimise juures asjasthuvitatud riikide ringi Mali tagasivallutamise operatsiooni toetavate riikide nimekirjaga, leiame päris mitmeid kokkulangevusi...

Seejuures tekib näiteks Kanalisaartel korporatsiooni registreerimise põhjusena esmalt mõte maksude optimeerimisest ehk siis eeldatavalt ei lähe põhiosa kasumist mitte Mali riigieelarvesse ega isegi mitte Suurbritannia omasse, vaid jääb korporatsiooni enda käsutusse. Majandushuve kaitsma minnakse seevastu maksumaksja raha eest...

Suuriikidel esikohal majandushuvid, Eestil „osalusrõõm”

Meenutame siinkohal, et ka Iraagi operatsioonis olid peamistel osapooltel, USA-l ja Suurbritannial selged majandushuvid seoses Iraagi naftaga, Eestile jäi osalemise „rõõm“. Teadaolevalt pole Eestil oma majandushuve ka selles regioonis... Küll aga pole Prantsusmaa kohkunud tagasi oma majandushuvide kaitsmisest ennegi  – „Mistrali” laevamüügitehingu sõlmis Prantsusmaa Venemaaga sõltumata teiste NATO liikmesriikide vastuseisust ja hoolimata sellest, et Venemaa oli just ignoreerinud Prantsusmaa enda vahendusel Gruusiaga sõlmitud vaherahu tingimusi...

Samamoodi on suurriikidel oma huvid esikohal ka sõjaliste kulutuste osas – hiljaaegu teatas USA Euroopa raketikilbi loomise rahastamisest loobumisest, suunates planeeritud ressursid hoopis Alaska raketikilbi loomiseks (mida ohustavat Põhja-Korea).

Eesti kaitseväe juhataja Riho Terrase hiljutise intervjuu kohaselt on Eesti valmis sõdima mistahes maailma punktis, kaasa arvatud kõrbes – piisab ainult Riigikogu vastavast otsusest. Kuna Mali konfliktile poliitilist lahendust leida pole püütud (mis eeldaks tuareegide mõõdukama tiiva ehk MNLA-ga dialoogi piirkonna tuleviku suhtes), võib kergesti juhtuda, et konflikt Malis kujuneb pikaajaliseks ja varsti oodatakse lisaks instruktoritele ka meie „rahuvalvajaid“...

PAUL MADALIK

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 16. numbris (märts-aprill 2013) ja 17. numbris (aprill-mai 2013) ilmunud kirjutis.

_______________

 Kuidas lehte hankida?

„Rahvusliku Teataja” omandamisest huvitatuil – ka tellijail! – tasub ühendust võtta e-aadressil tellimine[ät]rahvuslasteklubi.org või lehe piirkondlike levijuhtidega.

Levijuhid:

Põhja-Eestis:

Johanna Ranne
E-post: johanna.ranne.armane[ät]gmail.com
Mobiil: 59037103

Lõuna-Eestis:

Osvald Sasko
Mobiil: 55542270

Lääne- ja Kesk-Eestis

Jaan Hatto
E-post: stuvsta[ät]hot.ee
Mobiil: 51903374

Levijuhtidelt saab ka varasemaid lehenumbreid. Üksiknumbri hind on üks euro.

„Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011. aasta juuli lõpust.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja” peatoimetaja