VARRO VOOGLAID: Jaak Valge kirjutab harvanähtava aususega Eesti “demokraatiast”

Ajaloolane Jaak Valge, kelle peatselt ilmuvat raamatut “Punased” olen pikisilmi oodanud, kirjutab tänases Eesti Ekspressis harvanähtava aususega Eesti demokraatiast või täpsemalt selle illusioonist. Artikkel pealkirjaga “Andres ja Pearu Eesti poliitikas” väärib kindlasti lugemist tervikuna, aga toon siin kohal välja mõned kõige kõnekamad lõigud. Esiteks annab Valge tabava hinnangu kehtestatud poliitilisele kultuurile ja kirjeldab parteipoliitiku malli:

Poliitik on muutunud Andreseks, aga sisutühjaks, kastreeritud Andreseks, kelle tugevaks küljeks pole see, et ta talutööd rühmab ja korraldab. Hea poliitik on nüüd see Andres, kes Krõõda heleda häälega õhtuti taluperele piiblit loeb. Mida ilmekamalt, seda parem. Kas tal on seejuures ka mingi realistlik visioon, kuidas Mäe talust eeskujulik koht teha, ja organiseerimisvõime ning karisma, pole tähtis. Peaasi, et ta on kehtiva poliitilise religiooni omaks võtnud ja seda innukalt propageerib. Muidugi on edasiliikumiseks vaja veel ka õigete inimeste, mitte ühiskonna (sic!) toetust. Nii on poliitika ühiskonnast eraldunud ja muutunud asjaks iseeneses, vaatemänguks, “igapäevaseks õudseks maskiballiks”, nagu Kaupo Meiel iseloomustab. Poliitikuid hinnatakse selles maskiballis nende endi loodud, ja mitte nende reeglite järgi, mis ühiskonnas kehtivad. [...]

Edasi vaatleb Valge, kuidas poliitilistes ringkondades kasutatakse üha enam “euroopalikkuse” malakat kõigi nende tümitamiseks, kes ei pea õigeks meie rahvuslik-kultuurilistest alusväärtustest ideoloogiliste tõmbetuultega kaasajooksmiseks lahti öelda:

Pearuliku “äärmusluse” defineerimine ja reeglid, kuidas poliitikud käituma peavad, on väljast sisse toodud. Poliitikute argumentatsioonis kordub aga tüütuseni alandav “euroopalikkuse” argument. Kui keegi pole “euroopalik”, on ta mängust väljas. Nagu me ise ei kuulukski Euroopasse, nagu meil ei olekski Euroopa väärtuste kujundamisel sõnaõigust. Tõsi, see ei sega samu tegelasi teises kontekstis sama tühjalt korrutamast, et Euroopa jõud on mitmekesisuses. Imelik on ka väide, et on olemas just teatavad, kindlad “euroopalikud” väärtused, mille üle rahvas referendumil otsustada ei tohi. Kes need väärtused siis kehtestanud on? Kas nad on tulnud kusagilt mujalt, mitte ühiskonnast endast? Ning kui on tulnud ühiskonnast endast, siis miks ei või ühiskond neid ümber otsustada? Muidugi pole “euroopalikku” igaveseks kanoniseeritud väärtuste kogumit tegelikult olemas. Küll aga võimaldab “euroopalikkuse” puudumisega ähvardamine meile peale suruda Euroopa Liidu ja USA poliitladviku ideesid, millel tegeliku Euroopa rahvaste rikka kultuuriga pistmist pole. Pealegi, kui seame teiste Euroopa riikide poliitspektri endile eeskujuks, siis selgub, et Eesti on tõenäoliselt kõige vähem euroopalik: just meil esindavad viimasel kümnendil võimul olnud kartelliparteid kõige igavamat, üksteisele äravahetamiseni sarnast, ning lisaksin veel – ummikusse jooksnud – vasakliberaalset suunda. Teiste Euroopa riikide parlamentides on ka pearulikke erakondi.

Kõige olulisem ja meie poliitilist süsteemi tabavalt iseloomustav osa artiklist, mis langeb nii mõneski aspektis kokku minupoolse iseloomustusega Eesti nö demokraatiale, ütleb aga järgmist:

“Peeter Helme nimetab välismaiste ideede ülimuslikuks seadmist rahva seisukohtade ees tabavalt enesekoloniseerimiseks. See on seotud demokraatia mõiste teisenemisega. Demokraatia ei tähenda enam rahva või ühiskonna enamuse valikut, vaid valgustatud poliitladviku otsuseid, kes juhmi ja mahajäänud rahva enamikku nende tahte vastaselt progressi suunas juhib. Üks Eesti poliitkorrektsuse hääletoru kirjutab järjekindlalt, et enamuse arvestamine on bolševism, millegipärast unustades, et Nõukogude kommunism sai teoks ja võis toimida just tänu vähemuse diktatuurile enamuse üle. Teine arvamusliider teatas, et rahvahääletus on demokraatia tuumanupp. Ootuspäraselt tuli seepeale presidendi kantselei avaldus presidendi solidaarsusest selle arvamuslooga. [...] Kompensatsiooniks ja hämamiseks räägib poliitladvik “kaasamisest”. Ühiskonna teavitamine on muidugi vajalik. Kuid meie poliitilises kultuuris näib “kaasamine” tähendavat avaliku arvamusega manipuleerimist seni, kuni vajalik toetus mingile küsimusele on saavutatud või probleem vähemalt väga segaseks aetud. Selleks on poliitladvikul võimu- ja finantsvõimalused olemas, kartellivälisel opositsioonil aga mitte. Sellisel kombel on “kaasamine” surrogaat­demokraatia üks instrument.”

Artikkel lõppeb isikliku üleskutsega neile endistele kommunistidele (nagu Andrus Ansip, Jaak Allik, Marju Lauristin, Valdo Randpere, Rait Maruste jt), kes tavatsevad neist erinevate vaadetega inimesi hurjutada kui sovetliku mentaliteedi kandjaid:

“Lugupeetud endised komparteilased. Paljud teist on targad ja silmapaistvad isikud. Mul ei ole ­vähimatki ambitsiooni teile ette kirjutada, kuidas mingist asjast rääkida ja kuidas mitte. Mul on lihtsalt väike isiklik palve. Palun, kui võimalik, ärge enam väitke ning ärge andke ka kaudselt mõista, et Eesti ühiskond on mahajäänud ja sovetlik. Mina tunnen ennast Eesti ühiskonna liikmena. Samuti minu tutvuskond. Me oleme alati tahtnud ja tahame siia kuuluda. Nõukogude propagandat me põlastasime ja sovetirežiimi teenritest üritasime hoida võimalikult kaugele. Küll aga olite just teie kommunistliku partei liikmetena need, kes sovetlust kultiveerisid, ning kui te just silmakirjalikud ei olnud, siis olite ise sovetlikud. Julgen arvata, et kummalgi juhtumil pole teil moraalset õigust mind ja minutaolisi nüüd sovetluses süüdistada. Tänan teid ette, kui te seda enam ei tee.”

Eelneva taustaks on väga põnev heita pilk ka sellele, mida on Valge kirjutanud oma peagi ilmuvas raamatus Eesti Vabariigi algusaegadel meie ühiskonnas tooni andnud marksistlike vaadete ja kommunistlike sümpaatiatega intellektuaalide kohta – paralleelid meie aja “progressiividega” on tähelepanuväärsed:

“See ei olnud vabaduse puudumine, mis Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi Eesti Vabariigiga partisanisõtta ajasid, ehkki vabaduse puudumise ja neile võõra ideoloogia diktaadi üle kurtsid nad juba alates Eesti Vabariigi esimestest aastatest ning kümnendi teisel poolel see tunne neis aina süvenes. See aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel – rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov – ei olnud nende unistuste Eesti. Andreseni, Semperi ja Vares-Barbaruse unistuste riik oleks pidanud olema lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline, eesmärgilt marksistlik ja olekult liberaalne, vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ja kindlasti rohkem kultuuri ja loomeinimesi hindav. Sellist riiki ei olnud tollal olemas. Nõnda olid nad kõik kolm justkui oma ajast ees – lisaks ka individaliseerunud rohkem kui tolleaja keskmine eestlane. Istutatuna ühiskonda – ning mis veel hullem – keeleruumi, mida nad ise polnud valinud.”

Aitäh, hr Valge, selle aususe ja mehise otsekohesuse eest, mida meie üha “poliitkorrektsemas” (st tõde ideoloogilise soovmõtlemisega läbipõimivas või koguni asendavas) ning õpitud-teeseldud pseudo-feminiinse õrnuse ja hingelisusega argpükslust, printsiibitust, konformismi ja mugavust varjavas (Priit Pulleritsu sõnad) avalikus arutelus saab kahetsusväärselt harva kohata.

Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/2014/11/19/jaak-valge-kirjutab-harvanahtava-aususega-eesti-demokraatiast/