Heledanahaliste aborigeenide „rassismist“

TÕNIS SIIM,      14. October 2015

Nüüdses Eestis käib massiivne info- ja psühholoogiline sõda oma väikesearvulise põlisrahva vastu. Rahvusnihilistlike ideoloogiate (rahvusi pole füüsiliselt olemas; eestlasi pole reaalselt olemas; rahvus võrdub üksnes kodakondsusega; jne) kehtestamine on saanud postsovetlikus Eestis mitteametlikuks rahvuspoliitikaks. Eesti rahvas on kistud modernsesse info- ja psühholoogilisse kodusõtta – ühelt poolt võõrvõimude ja nende kohalike käsilaste ning teiselt poolt aborigeenide (vanemas keelepruugis: pärismaalaste. – Toim.) assimileerimise ja nende asualade ümberrahvastamise vastaste vahel.


Võõrvõimude (USA–EU oligarhide-plutokraatide ja nende kohalike käsilaste ning rahatotalitaristliku USA–EU ühiskatla) kategooriliseks imperatiiviks on jätkuvalt igiammune arusaam, mille järgi hea või koguni parim aborigeen on hästi assimileeritud/surnud aborigeen.
Igas sõjas on omad sõjapidamise tarkused ja reeglid, mille eiramine lõppeb hävitava kaotusega. Nii ka info- ja propagandasõjas. Kuigi aborigeenide assimileerimise ja ümberrahvastamise vastastel puudub meediasõjas raskerelvastus ja puuduvad ka kõrge kvalifikatsiooniga kindralid, sest Eesti nn eliit ja intellektuaalid on eesti rahva valdavalt reetnud, tuleks ka olemasolevaid ürgseid vahendeid – „viklasid“ ja „hangusid“ – kasutada võimalikult targalt. Ei tohiks teha elementaarseid vigu.
Näiteks ei tohiks mitte mingil juhul aktsepteerida euro-okupantide kohalike käsilaste poolt sisse toodud nn Orwelli keelt, kus põhiväärtusi väljendavatele mõistetele on antud nende vastandtähendus: aborigeene, kes võitlevad neorassismi (heledanahaliste põlisrahvaste assimileerimise) vastu, sildistab okupatsioonivõim rassistideks ja võõravihkajateks (ENSV ajal vastavalt „kodanlikeks natsionalistideks“ ja „nõukogudevastaseks elemendiks“, kes võitlesid rahvusliku püsimajäämise eest).

Näide:
10. juuli 2015 massiimmigratsiooni-vastase meeleavalduse kajastamisel ETV AK-s, ühes kõige suurema mõjujõuga meediaväljaandes, alustas reporter Anna Gavronski saatelõiku selliselt, et sissejuhatavalt nimetas üle Eesti Toompeale meeleavaldusele sõitnud aborigeene mitte eestlasteks, vaid „kirjuks seltskonnaks“, kes on olemuselt rassistid ja võõravihkajad. Sellisel sildistamisel kasutas reporter osavat spinni – võttes aluseks esikõneleja Mart Helme avasõnad, kes lausus siiralt, et aborigeenide õiguse eest oma olemasolule ja assimileerimise vastu võitlejaid sildistatakse massimeedia poolt rassistideks ja võõravihkajateks, aga tegelikult nad pole rassistid ja võõravihkajad. Kuid reporteri skandeerivatooniline tekst "Nad ise väidavad, et nad pole rassistid ja võõravihkajad..." jäljendas konteksti ohtlike kriminaalkurjategijate või Nürnbergi sõjaroimarite protsessilt, kus süüdistatavad nagu ühest suust väidavad, et nad pole kurjategijad, kuid mida keegi loomulikult ei usu seda. Nii ei saa ka uskuda seda, mida protestimeeleavaldusel räägitakse!
Mart Helme eksis selles infosõjas sama elementaarselt, nagu paljud eesti sõdurpoisid idarindel, kes ööpimeduses valvepostil olles läitsid paberossi, millist hetke vene täpsuslaskurid (Siberi sooblikütid) tundide viisi vastaskaevikuis ootasid. Kui ta oleks oma kõnet alustanud otsekohese ja positiivse tekstiga, et „me võitleme Läänemere unikaalsete põlisrahvaste assimileerimise ja nende asualade ümberrahvastamise vastu ning nn pagulaste – Euraasia ja Aafrika ülerahvastatud (demograafiliste plahvatuste tagajärjel!) piirkondade sõja-, majandus- ja ökopõgenike abistamise eest, kuid seda nende kodumandritel ja päritoluregioonides, mitte aga unikaalsete Läänemere regiooni põlisrahvaste assimileerimise hinnaga“, poleks vastaspoole infosõdur saanud Mart Helme sõnumit nii kergesti diskrediteerida-surmata!
Seetõttu on pikemad kontseptuaalsed loosungid stendidel hädavajalikud. "Lumelabidatel" peavad olema arukad, geniaalselt lihtsad tekstid ja pildid, mis kontseptsiooni ei diskrediteeri ega moonuta. Okupatsioonivõime teeni(nda)vad massimeedia-kaamerad fokuseerivad tavaliselt kõige labasemaid ja primitiivsemaid tekste, mis võib tõmmata vee peale kogu ürituse-meeleavalduse sõnumile.

TÕNIS SIIM, sõltumatu mõtleja

Allikas: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=25597