RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 28. oktoober 2015

TEABEÜHISKONNA UUS SÕJAKUNST



Frans P. B. Osinga. Teadus, strateegia ja sõda. John Boydi strateegiateooria. Riigikaitse Raamatukogu, 2013.

Hollandi sõjaväelane F. Osinga kirjeldab ameeriklase J. Boydi sõjakunsti põhinippe (vaatlust, otsustamist ja tegutsemist). Teos on mõeldud 20. sajandi teadusuuringute kasutamise tutvustusena sõjalise kavandamise alustena. Termodünaamika, evolutsiooni, relatiivsuse, kvantmehaanika ja määramatuse oletuste alusel tekkis süsteemipõhine maailmavaade.

J. Boydi teabeühiskonnale kohandatud sõjakavalus toetub otseselt teaduse, kaoseteooria, kohanemise- ja juhtimisõpetuse alustöödele. Enne teda saadi aru, et sõjas keerleb kõik mõtlemise ümber aga tema oli esimene kes ühendas teaduse õpetused sõjaajalooga. Teabeühiskond rajaneb suhtlemisel ja tehnoloogilise teabeühiskonna sõjategevus sarnaneb pigem küber- ehk võrgusõjaga, kui massiarmeede kurnamissõjale. Peale Vietnami kaotust sõnastab  Boyd uue mõttemustri alused.

Tööstusrevolutsiooni ajal kasutati tehnikat kaikana, millega põhjustati mõlemas sõdivas pooles õudustäratavaid inimkadusid. Ameerika kodusõjast (1899-1865) ja Napoleoni hilisematest lahingutest kuni I maailmasõjani ei suutnud taktika ning juhtimisvaimsus järgneda tehnika arengule. Teoses kirjeldataksegi kuidas K. Popperi ja T. Khuni teadusteooriate ning hommikumaa sõjakunstide (Sun Zi, Aleksander Suur, Tšingis-Khan + kommunistid) alusel kujundatakse uus mudel väiksematest iseseisvatest üksustest, mis toimivad välksõja ja partisani sõja põhimõttel. Üksustel on teada eesmärk aga vabadus see ellu viia, vastavat pidevalt muutuvatele oludele. Lahingus tekkiv sidusus on seotud vaimse üleolekuga, mitte materiaalsega. Juhid jätavad alluvatele vabaduse kasutada kujutlus- ja algatusvõimet, mis on kooskõlastatud kõrgemal astmel paikneva juhtide tahtega. Ülemus ütleb mida on vaja teha, alluval on vabadus, kuidas seda teha. Selles süsteemis on alluval õigus põhiülesanne kahtluse alla seada kui see pole kooskõlas olemasoleva tegelikkusega. See nõuab inimestelt usaldusel ja kogemusel põhineva sideme tekkimist. Edutatakse neid kes näitavad algatusvõimet, võtavad riske ning pakuvad välja uusi eesmärgi saavutamise viise.

Kui II maailmasõjas peeti tankilahinguid, siis nüüd ei rünnata tanke vaid nende varustus ja sidesüsteeme. Luuakse segadus, kaos ja paanika, milles vaenlase vaimne-kehaline vastupanuvõime lakkab. Võit saabub kui vastane ei suuda sündmustega kohaneda, ei suudeta kavatsusi läbi näha. See ongi väejuhtide eesmärk, mille saavutamiseks tuleb ootamatult ohustada mitut nõrka objekti. Kusjuures vastast ei kujutata srateegiliste üksustena vaid orgaanilise tervikuna. Boydi sõjakunsti eesmärgiks on kiiresti kulgeva ja ebakindla olu loomine, milles vaenlane ei suuda vaimselt toime tulla, ei suuda kohaneda. Ellu jääb uuendusvalmiv, loomingulisem ja algatusvõimelisem süsteem, ehk avatud ühiskond.

Teaduslik teadmine on pidevalt muutuv ebakindel sündmustejada ja teadmised toimivad relvadena. Sündmustele ja nähtustele tähenduse osutamine pole ainult üksikisiku valduses. Tõde selgub vestluses, suhtlemises. Külma sõja järgses lahingus on peale tehnoloogia, relvade ja sõdurite arvul oluline veel keel, õpetused, uskumused, kogemused, kultuur, sümbolid, andmevood, organisatsiooni õppimine, muutustega kohanemisvõime jms. Teave ja selle edastamine on kui relv, kui jõu mitmekordistaja. Nüüd on teabest saanud ainus ja kõige olulisem sõjaline asi.

Kaasaja lahingus toimuvad vaatlemise ja tegutsemise toimingud samaaegselt. Kuna lendur ja tankist on pidevalt ühenduses staabiga siis on muutunud juhtimise olemus. Kui tööstusrevolutsiooni sõjapidamine rajanes kohutaval valearusaamal, nagu tuleks ühe riigi poliitika teisele peale suruda vähima võimaliku kuluga, siis nüüd on inimmassid muutunud lahingus tähtsusetuks. Enam pole vaja vastase sõjavägesid lahinguväljal sõna otseses mõttes hävitada.

Nagu Iraagi sõjas näidati, piisab tagalaühenduste ja juhtimissüsteemide halvamisest, et juhtimiseta jäänud lahinguüksused kaotavad vastupanutahte ja kogu raudvara muutub kokkuvarisevas kaoses kasutuks. Omavahel ei võitle enam massiarmeed vaid juhtide ajud. Eesmärk pole relvaüksuste purustamine vaid juhtide tegutsemisvõimetuks muutmine. Ajusõja pidamiseks vaimsel tasandil tuleb osata kasutada juhtimisteooriaid. Sõja võitmiseks loodi mõistuse mõistmise täpisteadus. Avastati tagasiside, iseregulatsioon ja iseorganiseerumine.

Teoses kirjeldatakse teadusuuringute saavutuste kasutamist juhtimisõpetuses. Juhtimiseks tuleb mõista aju toimimist, inimkäitumist ja süsteemide toimise põhimõtteid. Ameerika sõjavägi rajati tagasiside ja loovuse alusele. Boydi süsteem arvestab pidevalt muutuva olukorraga. Kui uusdarvinistid pidasid tähtsaks vahendite üha kasulikumat kasutamist, siis uue mõttemustri järgi kõrgemal arenguastmel olev liik suudab paremini töödelda suuremat hulka teavet, lühema aja jooksul. Ellu ei jää mitte tugevam vaid kohanemise määrab suhtlemisvõime. Uuendustele avatud ühiskond või süsteem on eluvõimelisem.

Teoses kinnitatakse nende arusaama kes peavad Iraagi sõda pettuseks. See polnud sõda nagu varasemad vaid meedialavastus, vastase kaosesse paiskamise toimingud, mille aluseid teoses kirjeldataksegi. Pole enam massiarmee rasketehnika kurnamissõda vaid tippspetsialistide kasutavad täpsusanduritega pikamaa-täppistõrjevahendite üheaegne rünnak.

Õpetuse tasandil tähendab uus mõttemuster väiksemate üksuste suuremat võimsust. Kurnamissõda on asendunud täpsusõjaga. Laevadelt ja lennukitelt antava tulelöögi eest on raske varjupaika leida. Rinde asemel on ”operatsioonid”, mis võivad toimuda kusiganes.
Kõige olulisem on teadmine mis, millal, kus ja kuidas toimub. USA relvajõudude 21. sajandi alus on hajutatus, kohanemisvõime ja iseseisvus.

Leho Lamus

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP