RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 16. oktoober 2016

Juhtkiri: kas Vao põlengu taga on mõni eriteenistus või eritellimus?

Vao küla pagulaskeskus 2014. aastal Foto: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Vao pagulaskeskuse otsaseina salapärase põlengu kohta on endiselt õhus rohkem küsimusi kui vastuseid ning menetluse mannetu sumbumine näib usalduse pälvimiseks kaugelt liialt mannetu, leiab Objektiivi toimetus.

Jõhker kuritegu (Taavi Rõivas), argpükslik ja alatu kuritegu (Urmas Reinsalu), räige metslus (Jevgeni Ossinovski), potentsiaalne massimõrv (Urmas Paet), vihakuritegu või provokatsioon (Andres Ammas), meie oma kristallöö (Ahto Lobjakas), gaasikambrite ja krematooriumiahjude suitsu hõng (Urmas Sutrop) – nii reageerisid mitmed Eesti poliitikud ja “arvamusliidrid” kärmesti uudisele, et 2015. aasta 3. septembri öösel pandi Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas Vao külas põlema varjupaigataotlejate majutuskeskuse välissein.
“Ootan igalt parlamendierakonnalt avalikku ja ametlikku seisukohta, millest saab rahvas aru, kellele loeb õigusriik, inimelu ja põhiseadus,” nõudis president Toomas Hendrik Ilves.
“Vao pagulaskeskuse süütamine on vihakuritegu ja selle teo toimepanijad peavad vastutama. Kaasvastutust kannavad paraku kõik need, kes oma avalikes esinemistes ja sotsiaalmeedia-postitustes õhutavad põhjendamatuid hirme ja kütavad üles vihkamist teistsuguse nahavärvi ja kultuuritaustaga inimeste suhtes. Vihakõne kogub Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele, kes mistahes põhjusel Eestisse saabuvad,” vahutas sotsist poliitik Sven Mikser.

Ühiskondlik õhustik oli pingest laetud. Näpuga näidati rassistide ja marurahvuslaste suunas. Marju Lauristini sõnul oli Vaos toimunu vihaõhkkonna tulemus. Vabaduse väljakul peeti maha kontsert “Sõbralik Eesti”, kus kuulutati sallimatu eesti rahva kollektiivset süüd silmas pidades, et meie kõigi näpud lõhnavad petrooleumi järele.
Ehk kokkuvõtlikult: nii poliitilisele ladvikule kui sellele innukalt pugevale vasakliberaalsele Twitteri avangardile oli otsekohe selge, mis Vaos toimus, ning et see, mis seal aset leidis, oli ilmtingimata vihakuritegu.

Nüüd siis teatati aga, et Vao keskuse otsaseina põlengu uurimine on lõpetatud, kuna õiguskaitseorganitel ei ole väidetavalt õnnestunud selgusele jõuda, mis tegelikult Vaos aset leidis, kes pagulaskeskuse seina põlema pani ning missugustel motiividel. Aktiivne menetlus lõpetati juba juulis, kuid sel nädalal lõpetati ka mõni kuu kauem kestnud jälitusmenetlus. Osundame:
“Hoolimata sellest, et maja ümber oli mitu videokaamerat, ei jäänud süütajad ühelegi salvestisele. Asja menetlenud Rakvere politseijaoskonna menetlusteenistuse vanema Key Paju sõnul oli tänu tänava- ja trepikodade valgustusele videotelt näha, kes ja millisel hetkel kuskil viibis, kuid süütajate liikumist pole võimalik niimoodi selgeks teha, sest kaamerate vaateväljas esinesid ka mõned pimedad nurgad. Praeguseks on need kohad lisakaameratega kõrvaldatud. Just nende pimedate nurkade abil kurjategijad majani jõudsidki ja selle süütasid.”
On oletatud, et süütajaks võis olla hoopis mõni varjupaigataotleja. Kuid eravestlustes on kõlama jäänud hoopis hirmuäratavam mõte, et Vao põlengu võis korraldada ka mõni eriteenistus. Isolatsiooniga kaetud kiviseina süütamine ei kujutanud endast hoonele ega selles asunud inimestele erilist ohtu. Vihast pimestatud äärmuslasest kurjategija oleks pigem süütepudeli aknast sisse visanud. Seega ei näi võimatuna, et tegemist oli pigem teadliku ja läbimõeldud provokatsiooniga. Seda enam, et süütaja(d) näivad olevat teadnud täpselt, kus asuvad turvakaamerate pimedad nurgad, mida välise vaatluse pinnalt ei ole võimalik tuvastada.
Aga kui nii, siis kelle huvides ja mis eesmärgil?

2015. aasta augusti lõpus – s.t vaid pisut aega enne Vaos juhtunut – toimus riigikaitse nõukogu istung, kus president Ilves väljendas seisukohta, et võõravihale ja sallimatusele vastu astumine on teema, mida peab tõsiselt võtma. “Minu eesmärk ja soov on nii valitsusele kui Riigikogule südamele panna, et ei saa ega tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas avalikus ruumis levivad rassistlikud ja ksenofoobsed meeleolud,” rõhutas Ilves.
Pärast intsidenti Vaos esitati taas kord nõudmine karmistada vaenuõhutamist keelavaid norme karistusseadustikus (nn vihakõneseadus). Seda nõudis veel samal päeval Eesti Inimõiguste Keskus. Sellest, et karistusseadustik vajab täiendamist, kirjutas ebatavalise emotsionaalsusega kõrge riigiametnik – siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort. Poliitikutest on vihakõne karistamise rauda pidevalt tagunud sotside ridadesse kuuluv endine kõrge politseiametnik ja justiitsminister Andres Anvelt.

Nn vihakõneseadus annaks võimudele suurepärase instrumendi kutsuda ühiskonnas esile hirmuõhkkond – keegi ei teaks, missugune mõtteavaldus võib osutuda “vihakõneks”. Selle tulemusena vaibuks avalik kriitika võimude aetava poliitika või “kehtiva korra” aadressil. Mõned näidisprotsessid suud pruukinud “ullikestega” aitaksid sellele kaasa.
Tõsi, vihakõneseadusest ei ole seni asja saanud. 2015. aasta sügisel pärast Vao intsidenti oli selleks sobiv moment, n-ö avalik tellimus, mida õhutasid mõned poliitikud ja sallivusaktivistid ja millest signaliseerisid ka jõuametkondade esindajad. Sallimatusega võitlemise sildi all oleks võinud oma poliitilise agenda kehtestamisel astuda suure sammu edasi. Ilmselt lasti see momentum mööda, sest peagi muutus üldine kontekst Euroopas – peale tulid terrorirünnakud Pariisis ja Brüsselis, aastavahetusel leidis aset naiste massiahistamine Kölnis ja mujal.
Nii saamegi praegu tõdeda vaid seda, et Vao pagulaskeskuse otsaseina salapärase põlengu kohta on endiselt õhus rohkem küsimusi kui vastuseid ning menetluse mannetu sumbumine näib usalduse pälvimiseks kaugelt liialt mannetu.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-kas-vao-polengu-taga-moni-eriteenistus-voi-eritellimus/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP