RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 17. oktoober 2016

Varro Vooglaid: Millisele õiguslikule alusele toetub USA ja Ühendkuningriigi vägede sõjaline tegevus Süürias?

President Obama ja USA hävitaja F-16. Foto: Janek Skarzynski, AP/Scanpix

Poliitikud ja meedia eiravad nn poliitilise korrektsuse huvides süstemaatiliselt tõsiseid rahvusvahelise õigusega seotud probleeme ning aitavad seeläbi kasvada hoiakutel, mis võivad hiljem Eestile kurvalt kätte maksta, nendib Varro Vooglaid.

Panin eile Postimehe veebiväljaandest silmi üle libistades tähele uudist, millega anti lugejatele teada, et Iraagis ja Süürias tegutsevate Briti õhujõudude pilootidele anti luba tulistada enesekaitseks alla Vene sõjalennukeid. Minu tähelepanu pälvis nimetatud lugu aga sootuks muul põhjusel kui see, millest uudises kirjutati.

Nimelt iga kord, kui loen uudiseid selle kohta, mida ja kuidas USA ja Ühendkuningriigi relvajõud Süürias teevad, tekib mul rahvusvahelist õigust õppinud ja õpetanud inimesena üks lihtne küsimus: millisele rahvusvahelisest õigusest tulenevale alusele toetudes USA ja Ühendkuningriigi väed üleüldse Süürias viibivad?
Minule teadaolevalt ei ole seda küsimust tõstatanud mitte ükski Postimehe, Delfi, Eesti Päevalehe ega ERR-i välisuudiste toimetuses töötav ajakirjanik. Samas on raske uskuda, et mitte ühelgi ajakirjanikul pole see küsimus peast läbi käinud. Pigem on tõenäoline, et kõnealust küsimust peetakse n-ö poliitiliselt ebakorrektseks, mistõttu pühitakse see vaiba alla, kuna selle ausameelne käsitlemine ei panustaks liitlassuhete edendamisse ning võiks sellisena tuua kaasa leivaisade ja kolleegide halvakspanu.

Ent ometi on tegu väga olulise küsimusega, mitte üksi teoreetiliselt, vaid ka pragmaatilisest vaatenurgast. Asi on selles, et kui peame rahvusvahelistes suhetes rahvusvahelise õiguse järgimist oluliseks – mida Eesti sugune väikeriik peaks kahtlemata tegema –, siis tuleb meil endale aru anda, et rahvusvahelist õigust ei ole võimalik kaitsta, kui pigistame selle rikkumise suhtes meie liitlaste poolt järjepidevalt silmad kinni ja teeme näo, nagu oleks kõik hästi.
Rahvusvahelist õigust ei ole võimalik kaitsta, kui pigistame selle rikkumise suhtes meie liitlaste poolt järjepidevalt silmad kinni ja teeme näo, nagu oleks kõik hästi.
Ka need, kes näevad Venemaas Balti riike ähvardavat ohtu, peaksid mõistma, et kui Venemaa tahab järgmine kord mõnda teise riiki oma väed sisse viia, saab ta seda teha viidates mh kõnealusele pretsedendile. Ei ole raske ennustada, et tulevikus hakkab Venemaa kasutama umbes sellist võrdsele kohtlemisele apelleerivat argumenti: kui USA ja Ühendkuningriik võisid rahvusvahelise üldsuse vaikival nõusolekul tuua oma relvajõud ilma kohaliku riigi nõusolekuta ning ÜRO julgeolekunõukogu mandaadita Süüriasse (et aidata kukutada kohalikku valitsust), siis võime meiegi samal moel toimida, ilma et rahvusvahelisel üldsusel oleks moraalset õigust selles osas etteheiteid teha. Sellisel juhul saab rahvusvahelisel üldsusel olema väga näotu apelleerida rahvusvahelisele õigusele ja nõuda selle austamist, sest rahvusvaheline õigus kas kehtib kõigile või ei kehti kellelegi. Põhimõttele, et “mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale”, ei maksa rahvusvaheliste suhete toimiva alusena lootma jääda.

Niisiis on asjaolu, et rahvusvahelise õiguse rikkumise suhtes teatud riikide poolt pigistatakse järjepidevalt silmad kinni, tõesti kurjakuulutav. Ilmselt saadakse sellest aru hiljemalt siis, kui samalaadsed rahvusvahelise õiguse rikkumised hakkavad valusalt meie endi pihta käima.
Mis puutub aga vastusesse küsimusele sellest, millisele rahvusvahelisõiguslikule alusele USA ja Ühendkuningriigi vägede relvastatud tegevus Süürias toetub, siis kokkuvõtlikult seisneb vastus tõdemuses, et tõsiseltvõetavat rahvusvahelisõiguslikku alust sel polegi, olgugi, et asjaosalised ise püüavad muidugi väita vastupidist.

Mõnikord viidatakse USA ja Ühendkuningriigi sõjalise sekkumise õigustuseks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2249 (2015), millega kutsuti maailmaorganisatsiooni liikmesriike seisma vastu ISIS-e tegevusele Süürias ja Iraagis. Samas on ühemõtteliselt vale käsitleda seda relvastatud jõu kasutamise volitusena, sest nimetatud resolutsioonis ei ole kõige vähematki viidet ÜRO põhikirja 7. peatükile, mille alusel Julgeolekunõukogu relvastatud jõu kasutamist autoriseerib.
Samuti on selge, et ei USA ega Ühendkuningriik ei teosta Süürias enesekaitset ÜRO põhikirja artikli 51 tähenduses (eriti Süüria valitsuse vastu suunatud tegevuse osas), mis omakorda tähendab, et nende relvastatud sekkumiseks Süürias puudub tõsiseltvõetav rahvusvahelis-õiguslik alus. Venemaal on seevastu sõjalise jõu kasutamiseks Süürias rahvusvahelis-õiguslik alus olemas, pidades silmas, et Vene väed viibivad seal kohaliku valitsuse palvel, kutsel ja heakskiidul.*

Sellest, et valitsuse kukutamise poole püüdlevate mässuliste relvastatud tegevuse materiaalne toetamine, mida väidetavalt praktiseerivad Süürias nii USA, Ühendkuningriik, Türgi kui ka Saudi Araabia, on samuti rahvusvahelise õigusega vastuolus, nagu on Rahvusvaheline Kohus selgesõnaliselt deklareerinud nt kohtuasjas Nicaragua vs Ameerika Ühendriigid 1986. aastal langetatud otsuses, ei hakka siinkohal rääkimagi, kuigi, pidades silmas poliitikute ja meedia vaikimist, peaks ka sellest lähemalt kirjutama.

Kokkuvõttes ma ei eelda, et minu tähelepanekud sel teemal võiks tingida mingi sisulise arutelu. Senine kogemus kinnitab, et parim, mida meie poliitilisel pseudoeliidil, õiguskaitseorganitel ja nendega ühte jalga käivatel ajakirjanikel on niisuguse tundliku küsimusepüstituse peale öelda, on küsija tembeldamine Venemaa mõjuagendiks või vähemasti Venemaale kasulikuks idioodiks.
Selline on juba kord Eesti “avaliku arutelu” pale, millest vaatab vastu rohkelt püüdlikku propagandat, ent väga vähe valmisolekut ausast tõetaotlusest lähtuvaks mõttevahetuseks. Nagu mitmetes teistes olulistes küsimustes, on siingi manipulatiivne püüdlus näidata asju nii, nagu neid peetakse kasulikuks näha, varjutanud taotluse käsitleda asju nõnda, nagu need tegelikult on. Paraku ei pruugi aga see, mida tõe arvelt kasulikuks arvatakse, pikemas perspektiivis kasulikuks osutuda.

* See hinnang puudutab üksnes Venemaa vägede viibimist Süürias (ius bellum), mitte nende vägede tegevuse humanitaarõiguslikku õiguspärasust (ius in bello), mille osas on kahtlemata põhjust Venemaale, nagu ka teistele osapooltele etteheiteid teha.

Allikas: http://objektiiv.ee/millisele-oiguslikule-alusele-toetub-usa-ja-uhendkuningriigi-vagede-sojaline-tegevus-suurias/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP