RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 3. oktoober 2017

Endel Lippmaa raamatus: kogu jutt globaalsest soojenemisest on lihtsalt toetussummasid ahnitsev pettus

1987. aastal, kui asutati Eesti Roheline Liikumine, oli akadeemik Endel Lippmaa selle juhatuse liige. Kuid tema haare osutus laiemaks kui enamikul loodushoidlastel, kes näevad ainult ühte osa probleemist. Lippmaa oli põhivoolu keskkondlastele ebamugav kuju, sest ta justkui ärritaks oponentide monoliitseid horde tahtlikult, kirjutab Tiit Kändler raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmub.

Lippmaa võitles 1980ndate teisel poolel Eestis fosforiidi kaevandamise vastu, kuid ütles, et see ei olnud üksnes looduse kaitsmine, vaid võitlus Eesti rahva püsimajäämise eest ja massimigratsiooni vastu. Seevastu põlevkivi kasutamisse elektri tootmisel suhtub ta positiivselt ja kliima soojenemise vastu võitlemisse suhtub irooniga.

 Katkend raamatust:
„Küsimus ei ole mitte ainult veerežiimides, kas kaevudes on vett või mitte, kas põllumaa kannatab või mitte, vaid selles, kas seal tulevikus üldse põldu peetakse. Kui tuleb mingisugune stepirahvas, siis ma arvan, et niisugust põllupidamist, nagu seal praegu on, ei oleks enam olnud. Oli vaja hoida nii rahvust kui rahvuskultuuri kui ka elukeskkonda ja veerežiimi ja põllumaad ja kultuuripärandit ja kõike seda tuli tervikuna hoida. Sellepärast oli meie ülesanne palju keerulisem, kui oleks võinud arvata, aga me rääkisime loomulikult ainult veerežiimidest, kaevandamistehnoloogiatest, diktüoneemakilda isesüttimisest, temast levivast radioaktiivsusest, kui ta põleb. Aga me arvestasime algusest saadik, et iga liikumine politiseerub.”

Ega rahvas ka loll ei olnud, muidugi sai rahvas aru, mille nimel võitlus käib, neile ei olnud vaja rääkida. „Kogu rahvas rääkis fosforiidist, aga tegelikult mõeldi hoopis midagi muud. Neid ei veetud ka ninapidi. Aga hakata lahtiste kaartidega rääkima oleks olnud äärmiselt kahjulik. Nonii.”
Iroonilisel moel ei olnud suurt ohtu seal, kus arvati oht olevat – Sillamäel. Lippmaa ja tema kolleegid uurisid Sillamäe radioaktiivsete materjalide lao pinnast, eriti huvitas neid, kui palju on seal taaskasutatud uraani. Sillamäe polnud ka nõnda kinnine, nagu legend pajatab – sinna sai rahumeeli sisse sõita ja ringi jalutada ja poodideski käia. Isegi laoplatsil sai jalutada, mida Lippmaa ka tegi. Võttis proove, et neid kiirgusspektri järgi analüüsida ning uurida, kas neis leidub tuumarelva tarbeks vaja minevat plutooniumit.

Uraani tootmine kiltadest Nõukogude Liidu tarbeks algas nii Saksamaal kui Tšehhis 1945. aastal.
„Eesti osales selles, kuid mitte ainsana, uraan korjati kokku kõigist nendest allikatest ja kõige suurem osa tuli Kesk-Euroopast. Aga Eestist tuli ka ja siis hakkas tulema Kesk-Aasiast, kuid Eestis oli tootmist kergem organiseerida, sest siin oli tsiviliseeritud ümbrus.”
Jah, oht ei olnud mitte niivõrd Sillamäe radioaktiivsuses kui demograafias. „Oli demograafiaprogramm, kuidas ümber rahvastada Balti riike, nõnda et nad kunagi ei püüaks iseseisvate pisiriikidena Nõukogude Liidust lahkuda. Selleks oli vaja sisse tuua venekeelset elanikkonda, nii palju kui võimalik. Analoogilisi samme tehti Lätis ja Leedus.”
Oli veel teinegi põhjus: perestroika. Ei saanud enam rahvast vägisi põhjaalade kaevandustes kinni hoida. „Neil oli järjest rohkem raskusi tööliste värbamisega sinna lollile põhjamaale. Keegi ei tahtnud minna ja vangidest tuli puudus kätte ja neil ei olnud tööjõudu, aga Eestisse oli tulijaid nii et tapab, siin ei olnud üldse küsimust. Ja selle tõttu muidugi said nad kaks kärbest ühe hoobiga. Ümberrahvastajaid oli küll ja küll, aga katsu sa inimesi Murmanskisse saada.”

Diktüoneemakilda isesüttimine on küll Lippmaa kõige kuulsusrikkam keskkonnalipp, kuid mitte ainus. Ta on võidelnud tahke soojuskandja tehnoloogia vastu Eesti Elektrijaamas – sedapuhku olles samal meelel NSV Liidu Teaduse ja Tehnika Komiteega, et „see ei hakka mitte iialgi käima, sest on vastuolus tehnika alustega”. Idee oli kuuma tuhaga utta põlevkivi nii, et saaks korralikult õli, millega oleks võimalik kütta elektrijaamu. Katsetati 40 aastat, ent projektvõimsusest saavutati veidi üle kümnendiku. Ta võitles elektrijaamade müügi vastu NRG-nimelisele Ameerika firmale, mille käigus püüti ta usa vaenlaseks tembeldada. Ta võitles merealuse Venemaa gaasitoru nihutamise eest Eestist võimalikult kaugemale.

Lippmaa on põhivoolu keskkondlastele ebamugav kuju. Ta justkui ärritaks oponentide monoliitseid horde tahtlikult, seaks end mõnuga vastuvoolu peavooluga.
Ta kinnitab, et põlevkivist tuleb elektrit edasi teha ja et roheline energia ei ole roheline ja ammugi mitte alternatiiv. Ta kuulutab, et tuulegeneraatorid aeglustavad maakera pöörlemist nii, et järjest tihemini tuleb aastale lisada lisasekund ja lõpuks jääb Maa seisma. Ta kinnitab, et elektriauto valmistamisel on vaid üks mõte: see suurendab süsihappegaasi emissiooni, kuna kasutab elektrit, mis on enim saastav energia. Ta väidab, et kütuseelemendil ei ole mingit perspektiivi. Ta sätestab, et tuumaenergia tuleb Eestis nii või naa varem või hiljem kasutusele võtta. Ja, oh õuduste tipp, ta on vankumatult veendunud, et globaalset soojenemist ei toimu, et CO2 kvootidega kaubitsemine on korruptsioon, et valitsustevaheline kliimapaneel on äriprojekt ja et Kyoto kokkulepped on määratud läbi kukkuma.

„Süsihappegaasi maksud ja kogu see roheline jama on ju lühikese elueaga. Niisuguseid hüsteeriaid on olnud palju ja palju. On olnud igasuguseid maailmalõpu ennustajaid, siis tuli Montreali protokoll, mille ainsaks tulemuseks oli, et osooniauk on sama suur kui enne ja natuke suurem kui siis, kui teda vähendama hakati. Palun väga. Niisuguseid hüsteeriaid on olnud palju ja palju. Ega see üle mõne aasta enam ei kesta. See kukub läbi niikuinii ja seda mina tõsiselt ei saa võtta. Sest tal pole mitte mingisugust teaduslikku alust. Kui me tahame mingi asja temperatuuri mõõta, siis kõige õigem maakera puhul on mõõta ookeani keskmist pinnatemperatuuri. Kerge on mõõta ühe kilomeetri paksust pinnakihti. See ei soojene ju üldse. Mingit soojenemist pole. Pisike jahtumine on praegu. Kogu jutt globaalsest soojenemisest on lihtsalt toetussummasid ahnitsev pettus. Lollide poliitikute oma taskute täitmiseks välja mõeldud vale. Ega keegi ei vaidlusta isegi neid andmeid, nad lihtsalt ignoreerivad neid. Ometi on need ju kergesti kättesaadavad. Süsihappegaasil ei ole soojenemisega mingit kõneväärset seost. Seda näitab ajalooline kogemus nendest aegadest, mil CO2 sisaldus on olnud nulliligidane või kakskümmend korda kõrgem kui praegu. Midagi iseäralist pole juhtunud. Eelkõige sellepärast, et ookeanid sisaldavad CO2 ligi tuhat korda rohkem kui kogu atmosfäär. Ei ole maakera ekstra kuumaks ega ekstra külmaks läinud. Eesti energiatulevik on saada aru, et niisuguste ideede järgi tantsida on mõttetu ja rumal.”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Allikas: http://elutark.delfi.ee/raamatud/endel-lippmaa-raamatus-kogu-jutt-globaalsest-soojenemisest-on-lihtsalt-toetussummasid-ahnitsev-pettus?id=79616090

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP