Mart Helme: "Luxemburgi raamatupidamisbüroost kohale lennutatud president mattub iseenda poolt produtseeritavate valede laviini alla
President teatas, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kavatseb Eesti muust maailmast ära lõigata. Lugupeetud president, te valetate.
Eestis on ikka veel elus sadu tuhandeid inimesi, kes selgelt mäletavad, et nad olid oma lapsepõlves õnnelikud. Seda nii sõprade kui vanemate ja vanavanematega, oma hobide ja huvialaringidega, õpilasmalevate ja pioneerilaagritega. Ideoloogiline surve? Selle peale vilistati. See oli tapeet, mille muster küll ei meeldinud, aga mis ei seganud elust rõõmu tundmast. Siinkohal ei räägi ma muidugi Jossif Stalini repressioonide ajast, küüditamistest ja muust seesugusest, mida meie rahvas samuti mäletab, aga mida meie globalistid ja vasakradikaalid (president nende hulgas) vaikselt unustada ja rehabiliteerida püüavad.
Piinlikud rumalused
Alustame sellest esimesest, mida juba mainisin – nagu tahaks EKRE Eesti muust maailmast ära lõigata. Sotsid on siia juurde lisanud veel nagu tahaks meie erakond teha Eestist Põhja-Koread. Minul oleks piinlik niisuguseid rumalusi suust välja ajada juba ainuüksi selle pärast, et nii president kui ka sotsid peavad maailmaks ainult lääneriike, aga olgu sellega kuidas on.
Ennast liberaalsete väärtuste dogmaga piiranud inimestele on muidugi arusaamatu, mida meie erakond siis liberaalseid väärtusi ehk homondust, estofiilsust, massiimmigratsiooni ja ühiskonda suukorvistavat poliitkorrektsust vastustades tegelikult taotleb.
Me taotleme ei enamat ega vähemat kui Eesti vabariigi põhiseaduse täitmist. Võitleme selle eest, et Eesti ei loovutaks oma suveräänsust mingite dekadentlike "väärtuste" nimel Euroopa Komisjonile, lääne suurriikidele ja rahvusvahelistele korporatsioonidele. Just seda teevad aga meie liberaalse demokraatia eest võitlejad, globalistist presidendi ja marksistidest sotsidega esirinnas. Suveräänsus ei tähenda müüri. Kas Poola on ennast müüriga ümbritsenud? Või Ungari?
Ent valetamisest veel. Sotsid on asunud korrutama väidet nagu tahaks EKRE Eesti lahkumist NATO-st. Absoluutne nonsenss. Mida me aga tahame, on mitte üksnes NATO artikkel viie peale lootmine, nagu seda Eestis 2004. aastast alates tehtud on, vaid senisest tõhusamat panustamist meie oma iseseisvasse kaitsevõimesse, et olla sõja puhul üleüldse võimelised NATO liitlaste abini vastu pidama. Praegu me seda ei suuda, kuigi meile päevast päeva valetatakse, nagu oleks Eesti kaitstud.
Meie oponendid väidavad ka, nagu tahaksime lahkuda Euroopa Liidust. Jälle vale. Küll soovime me aga, et Euroopa Liit jääks rahvusriikide ühenduseks ja vastustame selle muutumist föderaalmoodustiseks, kus kõike otsustab Brüssel – nii nagu omal ajal Moskva. Ja kui Euroopa liigub föderaliseerumise suunas, tahame me korraldada uue rahvahääletuse, sest 2003. aasta rahvahääletuse mandaat on sel juhul ammendatud.
Meie hoopis kaotame tsensuuri
Valesid jätkub aga veelgi. Võtame või väite, nagu hakkaks meie erakond võimule saades kultuuriasutusi sulgema ja seaks sisse tsensuuri. Tsensuuri, muide, on liberaalid sildistava laimu, poliitkorrektsuse ja rahaga manipuleerimise abil juba sisse seadnud. Meie, vastupidi, kavatseme sedasorti tsensuuri likvideerida. Ja tõepoolest riigieelarves kultuuri rahastamise prioriteete ümber vaadata. Me ei hakka kindlasti enam üle kuldama igasugu homoagendat ja muid liberaaldekadentlikke ideid propageerivaid MTÜ-sid. Vaadaku ise, kuidas riigieelarvelise toetuseta hakkama saavad. Me eelistame kindlasti ka praegu selgelt alarahastatud rahvakunstikollektiive. See on meie kui oma valijatelt mandaadi saanud poliitikute õigus ja tsensuuriga pole siin midagi pistmist.
Vale on ka see, nagu kavandaks me õigusriigi likvideerimist. Õigusriik on Eestis liberaalide juhtimisel juba poolsurnud niikuinii. Kohtud, riigikohus kaasa arvatud, tegelevad meil teatud juhtudel selgelt poliitiliste tellimuste täitmisega. Olgu viimase näitena toodud meie e-valimisi puudutava hagi tagasilükkamine ja keeldumine anda meile võimalus tutvuda keeldumist põhjendavate dokumentidega.
Tegelikult võib õigusriigi Eesti moodi just nimelt niiviisi kokku võtta. Me ei lepi sellega. Me soovime tõelist õigusriiki ja riigikohut, mis ei täida poliitilisi tellimusi ega ühine ka päevapoliitilise klapperjahiga ühe erakonna, see tähendab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vastu.
Lisaks - me pidavat inimesi hirmutama. Hirmutama pagulaste ja terroristidega. Pagulasi, näe, Eestis ju ei ole ja terroriste ka mitte. Ehk siis – mõtle kui tore, me oleme nii vaesed, et nad ei taha siia tulla.
Esiteks on tumedatoonilised näod Tallinnas juba täiesti igapäevane nähtus ja mis puudutab terrorismi, siis kõik need plahvatused, tulistamised, autoga rallimised, kõrilõikamised ja matšeeterünnakud on süüdistajate meelest ka ju meie erakonna liikmete haige fantaasia, mitte immigrantidest üleujutatud Lääne-Euroopa argipäev. Meie ei taha, et see argipäev jõuaks ka Eestisse ja leiame, et õppida tuleb võõraste mitte oma vigadest. Mis puutub aga hirmutamisse, siis tegelikult hirmutavad kartellierakonnad ja peavoolumeedia inimesi meiega, mitte meie inimesi immigrantidega.
Istanbuli konventsioon on petukaup
Sotsid moonutavad tõde ka teemal nagu ei mõistaks me hukka naistevastast vägivalda, sest me ei nõustunud riigikogus hääletama Istanbuli konventsiooni poolt. Vabandust, Istanbuli konventsioon on petukaup. Selle pealkiri räägib küll naistevastasest vägivallast, selle sisu on aga veel ühe tagaukse avamine massiimmigratsioonile, sest nõuab automaatse varjupaigaõiguse andmist igale arengumaa naisele, kes väidab, et kannatab perevägivalla käes. Me ei ole niisuguse petukauba toetamisega nõus, seda enam, et Eestis on juba olemas kõik vajalikud seadused perevägivalla ohjamiseks, jätkuks selleks vaid poliitilist ja administratiivset tahet ning suutlikkust.
Eriti silmakirjalikuks teeb sotside selleteemalise süüdistuse aga asjaolu, et üks nende endi lemmikkultuuritegelane pääses maas lamava armukese jalaga peksmisest igasuguse karistuseta – kuna on nii andekas loomeinimene.
Valesid on veel, ent aitab. Küsimus, mis tegelikult siinkohal püstitada tuleb, on aga järgmine: missugune moraalne üleolek, missugune eetiline platvorm kellegi hukkamõistmiseks on nendel, kes kõik oma süüdistused on üles ehitanud valedele? Ja missugune moraalne õigustus on ajakirjandusel ja ajakirjanikel, kes taolisi valesid ja väljamõeldisi järjekindlalt tiražeerivad?
Ma saan aru, et lolle ei künta ega külvata, nad kasvavad ise, ent lubage kõige eelpool kirjeldatu taustal siiski kinnitada: valedele ehitatu ei püsi. Tõde tõuseb, vale vajub.
Allikas: https://www.facebook.com/eve.raid.3/posts/1452293501507105
0 kommentaari:
Postita kommentaar