RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 27. oktoober 2017

Jüri Toomepuu: parim kaitse Eestile on valmidus järelandmatuks, kangelaslikuks võitluseks!

Koreas ja Vietnamis kommunistide vastu sõdinud Ameerika sõjaväe erukolonelleitnant Jüri Toomepuu käis üle mitme aasta taas sünnimaal, et tutvustada oma järjekordset raamatut. Õhtulehele antud intervjuus nimetab 87-aastane vitaalne vanahärra Eesti suurima ohuna sisevaenlase olemasolu ning peab parimaks kaitseks valmidust mitte alistuda.

Millest räägib uus raamat, mida käisite äsja Eestis tutvustamas?

Niihästi Kalevipojal kui ka minul on mitmekülgsed huvid. Mu raamatus „Kahekõned Kalevipojaga” on salvestatud meie vestlused sellistel teemadel nagu mõttetargad masinad ja tulevased taevalised, mis võivad ohustada inimkonda, seiklused ilusa ja armsa Rootsi krahvipreili vaimuga vanalinna torniäärses majas, rahvus- ja riigikaitsepoliitika, uskujad, põrgulised ning palju muud, mis on südamelähedane Kalevipojale, tema rahvale ja minule.

Mis emotsioone teis sünnimaa külastamine üldse tekitab?

Oma juurte kastmine sünnimaa sügisese vihmaga andis rammu ja rõõmu. Sain muuhulgas külastada Raua tänava kooli koridore, sest seal asus üks valimisjaoskond. Oli isegi tore näha paika, kus kunagi pidin kaklemise pärast tunde istuma. Koolijuhataja lasi minul ja mu kakluskaaslasel karistuseks pähe õppida Marie Underi luuletuse „Sügisemaru“. Praegu on veel poisikesepõlves õpitu meeles. „Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab…” Kui ma hiljuti kuulsin Floridas orkaan Irma märatsemist, meenusid mulle need tunnid Raua tänava algkooli koridoris. Tollal see muidugi eriti meeldiv polnud, aga mälestus soojendab südant.

Kui tihti te Eestis käite, milliseid muutusi iga kord tulles märkate?

Pärast seda, kui ma Eesti Kongressi saadikuna oma sünnimaale naasin, elasin ja tegutsesin siin palju aastaid. Neljandat korda erru minnes jäin pidama venna, erukolonel Tõnu lähedusse Floridas. Viimati käisin siin oma eelmist raamatut esitlemas. Tänapäeva infoajastul saab kõige Eestis toimuvaga kursis olla samahästi Floridas kui Kalevite Kantsi külje all, aga samas on meeldiv oma silmaga näha, et Eesti, kuigi mitte viie Euroopa jõukama hulgas, on märkimisväärselt arenenud ja kosunud. Pikendasin juhiluba ja passi ning leidsin, et asutused ja asjajamine olid moodsamad ja paremini korraldatud kui paljudes USA osariikides. Teel tagasi jättis Washingtoni Dullese lennujaam võrdluses Tallinna lennujaamaga haleda mulje.

Kolm aastat tagasi ilmus teie raamat „Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi, kolmkümmend kolm lahendust“. Kas vahepealsete aastate jooksul on rahvastikuprobleemi, Eestis vohava õigusliku nihilismi ja Eesti riigikaitse täbara olukorra lahendamisele lähemale nihkutud?

Tolles raamatus väitsin: „Kõige parem kaitse oleks /.../ NATO toetusbaasi asetamine Eestisse.” See on toimunud. 2007. aasta Venemaalt algatatud aprillimäss ja küberrünnakud olid tagantjärele vaadates meile ja meie NATO liitlastele kasulikud. See ajendas mitte ainult meid, vaid ka USA-d ja teisi lääneriike panustama küberkaitsele ja -rünnakule. NATO küberkaitse keskuse paigutamine Eestisse teeb tõelist rõõmu. Ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite treenimise kvaliteet on paranenud. Kaitseliitu on panustatud. Kahjuks on merevägi oma Sakala salakaubavedajate ja joomakangelastega ikka veel meie riigikaitse must auk. Loodame, et tulevikus eemaldatakse ohvitseriks ebasobivad isikud teenistusest, mitte ei määrata neid merekooli noortele omataoliste “kultuuri“ sisendama. Soovitasin vähendada omavalitsuste ja riigiametnike arvu vähemalt 50 protsenti. Pool sellest soovitusest on täitunud.

Kellele äsjatoimunud valimistel kaasa elasite?

Ma mitte ainult ei elanud kaasa, vaid olin ka nende 52 protsendi hulgas, kes hääletasid. Olen sündinud eestlasena ja elan vankumatus usus, et eestlane olla on uhke ja hea. Eelkõige arvan, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Kuigi ma ei osale otseselt parteipoliitikas, toetan kõiki, kelle rahvuspoliitika põhineb meie põhiseaduse preambulal -- arendada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Sõda lähedalt ja kaugelt näinud mehena öelge ausalt, kas Eestit ähvardab Venemaa poolt tegelik oht või ei? Ja kui Venemaa p ä r i s e l t tahaks Eesti (ja Baltimaad) vallutada, siis ta teeks seda, sõltumata sellest, kas siin on NATO üksused või mitte?

Oht on reaalne. Putin väidab, et nõukogude kurjuseimpeeriumi kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof, Ta ilmselt tahab teha, mida suudab, et katastroofieelne olukord taastada – kelle muu kui Venemaa naabrite arvel. Putini tahe raugeb aga pöördvõrdeliselt meie võimega end kaitsta. Enne, kui USA relvajõudude üksused Eestisse naasid, oli NATO lepingu 5. lõigu rakendamine Eesti kaitseks vaevalt usutav. Kui rünnakus Eestile hukkuks aga USA või teiste lääneliitlaste sõdureid, on NATO liitlaste vasturünnak äärmiselt tõenäoline. Sellega ei julge Putin riskeerida. Tema nigelad relvajõud võivad küll sõdida Ukraina vägedega, kuid küllap ta taipab, et isegi väike vapper Soome suudaks nad hävitada sama edukalt kui miljon punaarmeelast talvesõja päevil. Sestap täristabki Putin igal võimalikul juhul oma tuumamõõka, aga seegi on roostes. Venemaa on meile ülekaalukas vaenlane, aga mitte selline, kelle vastu me ei suudaks end koos NATO liitlastega kaitsta.

Kas ja kui suur oht on siinne viies kolonn?

Eesti valitsejate kõigi aegade kõige suurem viga oli kahtlemata esimese [Mart Laari] valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni ja põlistada kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Endised okupandid ja nende samas vaimus kasvatatud järeltulijad moodustavad eestlastele kõige suurema ohu. Piisab vaid sellest, kui heita pilk Delfi venekeesele kommentaariumile, et sellest aru saada. Putin on juba pikemat aega pidanud Eesti vastu hübriidsõda. Ta panustab KGBs õpitule, massilisele desinformaatsioonikampaaniale Sputniku ja teiste vene „uudiste“ kanalite kaudu ning samas moodsale internetti häkkimise tehnoloogiale ja arvukate interneti trollide kasutamisele, et külvata lahkhelisid oma vastaste seas ja pärssida nende kaitsevõimet. Kõige edukamalt on Putin kasutanud Stalini okupeeritud riikidesse asustatud Vene „kaasmaalaste“ fiktsiooni. See nõuab, et teistes riikides elavad venelased oleksid lojaalsed Venemaale, mitte oma kodumaale. See aitas tal anastada Krimmi ja okupeerida Ukrainat ning moodustab ka kõige suurema ohu meile. Eestis on vene “kaasmaalased” suutnud valida eestivaenulikke Putini toetajaid riigikogusse ja saatnud neid isegi Euroopa parlamenti. Eesti peaks käsitlema selliseid riigireeturitena.

Millele me peaksime endi kaitsmisel rõhuma? Kas iseseisvale kaitsevõimele või liitlaste abile ja võimekusele seda abi vastu võtta? Või millelegi muule?

Valmidus järelandmatuks, kangelaslikuks võitluseks on kõige tõhusam moodus rünnakut ennetaa. Valmidus eeldab totaalkaitse täielikku rakendamist, mis omakorda eeldab haridussüsteemi, mis hõlmab riigikaitseõpetust algkoolidest ülikooli lõpuni. Liitlaste abi seisneb peamiselt selles, et nende kohalolek moodustab trikli, mis käivitaks rünnaku puhul NATO vasturünnaku ja seega väldiks rünnaku. Eelkõige tuleb aga neutraliseerida sisevaenlased. Riigisisene coup d'état [riigipööre] NATO lepingu 5. lõiku ei käivita.

Tegite 1992. aastal hiilgava lennu Eesti poliitikasse, kogudes riigikogu valimistel üle 17 000 hääle. Miks see nii lühikeseks jäi? Kuhu kadus kihk siinses tegevpoliitikas kaasa lüüa?

Minu suur häältesaak lausa hirmutas neid, kes võimule said. Ma toetasin täielikult tollast Isamaa valimisprogrammi, aga peatselt selgus, et nad ei toetanud seda ise. Isamaa luud ei pühkinud platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma. Isamaa ei muutnud Eestit rahvusriigiks, nagu nad lubasid. Kui ma esitasin riigikogus eelnõu, mis lubaks alalisteks elanikeks saada ainult inimestel, kes on Eestisse tulnud Eesti Vabariigi loal, mitte nendel, keda okupatsioonivõimud on Eestisse toonud, siis hääletasid laarlased, enamlased ja kelamlased selle menetlusest välja ja põlistasid kõik okupandid alisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Järgmisteks valimisteks käivitasid nad minu vastu uskumatu laimukampania. Kui ma paljastasin Iisraeli relvaostu korruptsiooni, tembeldati mind kadedaks relvakaupmeheks, kuigi ma pole oma elus müünud ühtegi padrunit. Mingil arusaamatul põhjusel isegi sadomashoistiks. Üks mu ajakirjanikust sõber teatas mulle, et ajakirjanikele olevat pakutud 2000 krooni, kui nad ükskõik millisesse kirjutisse lisavad minu kohta midagi halvustavat. Kellel poleks sellisel juhul kadunud kihk tolleaegses Eesti poliitikas osaleda?

Eesti ühiskond on mitmes küsimuses selgelt lõhenenud (homoseksuaalide kooselu, pagulaste vastuvõtmine). Kas eriarvamused on normaalse demokraatliku ühiskonna loomulik osa või tuleks need iga hinna eesti ületada?

Eriarvamused pole mitte ainult normaalsed, vaid ka vajalikud ühiskonna ja riigi arenguks. Oleks muidugi hea, kui me saaksime oma arvamust avaldada teisi halvustamata. Meie poliitiline kultuur pole veel nii palju arenenud, nagu näiteks Soomes või Skandnaavia riikides, aga see on kindlasti palju parem kui riikides, kus lahkhelisid klaaritakse kaigaste ja pommidega.

Kui te saaksite aasta otsa olla Eesti peaminister, mida ära teeksite?

Kui juba laskuda soovunelmatesse, siis oleks parem mõelda, mida teeksin, kui mul oleks peaministrina vajalik toetus riigikogus. Ma püstitaksin kolm peamist eesmärki – peatada järjest kiirenev Eesti venestamine, lõpetada Eestis ikka veel vohav sotsiaalne ebaõiglus, st rikaste ja vaeste vahel laiutav kuristik, ning elimineerida rahva võõrandumine valitsusest ja võimuladvikust, mille tunnuseks on see, et pea pooled hääleõiguslikud ei vaevu hääletama.

Nende eesmärkide saavutamiseks ma muudaksin valimiseaduse – tühistaksin häälte ülekandmise nii, et Jaanile Nõmmel antud antud hääl läheb päriselt Jaanile mitte Kohtla-Järve Ivanile. Valitud osutuksid need, kes saavad kõige enam hääli. Hääleõigus niihästi riigikogu kui ka kohalikel valimistel oleks ainult Eesti Vabariigi kodanikel. Ma paneks rahvahääletusele põhiseaduse eelnõu, mis muudaks riigikogu 51-liikmeliseks ja võimaldaks kehtestada sisserännu ja kodakondsuse seaduse, mis tõesti tagaks Eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ma tühistaks ka võltsdokumentidega saadud hulgalised libakodakondsused.

Riigiametnikele ja valitud võimukandjate palkadele ja hüvitistele kehtestaksin ma ülempiiri, mis ei ületa kaks korda Eesti elanike sissetuleku mediaani. Võõrrahvusest kurjategijad, kes teatavasti moodustavad enamiku Eesti maksumaksjate kulul vangis istujatest, vabastaksin vanglast tingimusel, et nad siirduksid oma sünnimaale ja katkestaksid kõik seosed Eestiga. Ma kehtestaksin karmid korruptsioonivastased seadused, ma… aga ehk aitab.

Jüri Toomepuu

kolonelleitnant
sündinud 27. juunil 1930 Valgamaal Tõllistes
1943. aastal põgenes perekond Rootsi
õppinud New Yorgi ülikooli linnakolledžis (sotsiaalteaduste bakalaureus) ja Alaska ülikoolis, lõpetanud Lõuna-California ülikooli (süsteemide haldamise magister)
omandanud USA armee langevarjuri, erivägede, nn roheliste barettide (Special Forces) lahingu- ja staabiohvitseri, Rangeri, tuumarelvade käsitsemise ohvitseri, lennukite ja helikopterite vanemlenduri ning helikopterite lennuinstruktori oskustasemed

1952–1953 sõdis Koreas lahingujalaväelasena, ülendati rindel viie kuu jooksul reamehest vanemallohvitseriks, sooritas 150 luurekäiku, umbes 20 neist kolmemehelise luuresalga juhina vaenlase tagalasse.

Kongressi eriseaduse alusel võimaldati tal lahinguteenete eest saada USA kodakondsus ja ta ülendati ohvitseriks.
1957–1960 õppis sõjaväelenduriks
1966–1968 sõdis Vietnami sõjas
Kangelaslikkuse eest lahingutes Mekongi deltas autasustati teda USA erakordsete teenete ristiga, ordeniga Silver Star. Ta pälvis ka 15 korda lennumedali ja Vietnami Palmilehega Galantsuse Risti. Talle on antud kaks lahingujalaväelase tunnusmärki.
Pärast Lõuna-California ülikooli lõpetamist töötas ta USA sõjaväe- ja mereväeoperatsioonide süsteemianalüütikuna ning pikemat aega USA armee värbamiskomando uurimistööde ülemana.
Praegu elab Floridas Tampa lähistel ning tegutseb kirjaniku ja ajakirjanikuna.
Enne Eesti Vabariigi de facto taastamist oli ta Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaminister.
1990. aastal valiti Eesti Kongressi saadikuks, 1992. aastal riigikokku.

ÕHTULEHT, ANDRES PÕLD, 26. OKTOOBER 2017

Allikas: Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP