RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 8. oktoober 2017

Katalooniast

Euroopa Liit, mis on territoriaalriikide ühendus on sattunud olukorda, kus ta peab otsustama, kas ta esindab liberaalset või paternalistlikku maailmavaadet, s.t kas valitsusvõimu teostajaid või vabasid kodanikke.

Pilt: Katalaani keeleala on märgitud roosaga, keele domineerimisala aga purpuriga.

Ajaloost

Ibeeria poolsaar on Euroopa vanima inimasustuse ala, mille elanikkonda on kujundanud üha korduvad rahvasterännud. Iidse Vahemere kallastel elanud ibeeria rahva (kes müütide järgi oli laulev rahvas) elualadest käisid üle foiniikia päritolu kartaagolased ja roomlased, seejärel vallutasid Püreneede ümbrusse jäävad alad germaani päritolu lääne-gooti hõimud. Lühikeseks ajahetkeks oli see ala islamiusuliste kontrolli all, kuid põhjast tulnud frankide hõimud tõrjusid nad varsti sealt välja ja kehtestasid oma ülemvõimu (loe maksustamisõiguse) nende alade ümber.
Ajal, mil Euroopa lagunes feodaalriikideks, taastasid romaniseerunud ibeerlased oma iseolemise õiguse tänase Kataloonia aladel. Ajal, mil Euroopas domineeris omakohus ja tugevama õigus, korraldasid see rahvas oma alade valitsemist Jumaliku vaherahu assambleede kaudu(!).
Ibeerlastest moodustunud keele- ja kultuuriala märgiti nimega Oksitaania, ja see hõlmas ka suuremat osa Lõuna-Prantsuse aladest (Limousin, Languedoc, Gasconia, Provencas). Katalaanide naabruses tõusis valitsevaks jõuks Aragoni Kuningriik, mille valitsejad kontrollisid suuremat osa põlisrahva poolt asustatud alasid, s.h ka Oksitaaniat. Kuna võim selles riigis oli jagatud kuningavõimu ja seisuseid esindava Üldkogu vahel, siis võib seda nimetada Inglismaa kõrval üheks esimeseks parlamentaarseks riigiks Euroopas.

Vastasseisu põhjused

Kuna Aragoni viimane kuningas Martin I suri 1410 aastal järeltulijata, siis läks valitsusvõim Üldkogu otsusega üle Kastiilia kuningale Ferdinandile. See pani aluse Ibeeria poolsaare ühendamisele ühe võimu alla ja Hispaania Kuningriigi tekkele. Kastiilia keel on segu vallutajate keeltest, mis on kõige lähedasem portugali keelele ja nende kultuuri on kujundanud võitjatest hõimupealikud. Raamatus ja filmis „Sõrmuste Isand“ on seda vastasseisu kujutatud Mordori ja Aragoni vahelise võitlusena.
Kahe rahva vastasseis teravnes uuesti Hispaania kodusõja perioodil, mil katalaanid esindasid rahumeelset anarhismi (individualistliku vabaduse äärmusideoloogia) ja Franko juhtimisel tegutsejad totalitaarset valitsusvõimu. Nii nagu varasemate valitsejate ajal, diskrimineeriti ka Franko ajal rahvuskeeli ja kultuure ning tehti kõik, et kehtestada kogu riigi territooriumil üks keel ja kultuur, mis on elujõulise territoriaalriigi vältimatu eeldus.
Franko surma ja rahvusliku leppimispoliitika raames pandi alus uuele riigikorrale, mis märkimisväärses ulatuses arvestas vähemusrahvaste iseolemise õigusi, taastades nende õiguse õppida koolides ja ajada riigiasju oma emakeeles ning elada omakeelses meediaruumis. Olukord teravnes uuesti 2008. aasta finantskriisi ajal, mil kastiilia pangandussüsteem kaotas korruptiivsete investeeringute tõttu (vt Don Quijote lennujaam) omakapitali ning valitseva eliidi kapitali päästmiseks võeti Kataloonialt kõik, mida oli võimalik võtta.

Elitarism või individualism

Eelöeldust peaks hea lugeja mõistma, et kataloonlaste ja ülejäänud Hispaania inimeste vaheline vastuolu on võrreldav nende vastuoludega, mida meie kogeme venelastega, või sakslased türklastega või prantslased araablastega. Üks rahvas esindab eliidist sõltuvat alalhoidlikku „vaikivat massi“  ja teine individualistlikku eneseteostusest väärtustavat kodanikuühiskonda.
Siinkohal tahaks eriti ära märkida, et sündikalistlikule maailmanägemusele, mis lõhkus marksistliku töölisliikumise, panid aluse just katalaanid. Marksistlike töölisliikumiste eesmärgiks oli kontrolli saavutamine riigi kui institutsiooni üle, et seejärel selle bürokraatlikku aparaati kasutades jagada ümber juba loodud rikkusi. Sündikalismi ideoloogiliseks aluseks oli vabade tööliste eraomandus (s.t nad vastustasid riigibürokraatia ülemvõimu) ja koostöö, mis väljendus ühiskondlike asjade demokraatlikus korralduses (ilma elukutseliste ametnike ülemvõimuta!).
Nn hispaania rahvas esindab taas elitaarset valitsuskultuuri, mille juured pärinevad aastatuhandete tagusest ajast, mil kehtis arusaam, et eliit valitseb rahvast ja kogub makse, kuid füüsilise töö tegemine on neile keelatud. See kultuur ilmneb kõige selgemalt Madridis, mille tänavate laius ja luksuslike losside suurusele annab maailmas otsida võrdväärset. Hispaania riigivõim esindab kapitali ja käsitleb oma valdusi, kui puutumatut ressurssi, mille omandiõigust ei või keegi kahtluse alla panna. Kõige selgemalt ilmnes see 2010. aasta Ülemkohtu otsuses, millega tühistati Parlamendis vastuvõetud seaduseelnõu, mis oleks lahendanud suuremas osas Kataloonia ja Hispaania vahelise vastasseisu põhjused ning suurendanud autonoomse ringkonna õigusi korraldada oma rahamajandust.
Arvata võib, et katalaanid pole unustanud seda aastasadade pikkust diskrimineerimist, mis väljendus rahvuskeele likvideerimise katsetes, hispaaniakeelsete ametnike omavolis ja ebaõiglastes majandussuhetes. Ja kui keskvalitsus jätkab senist poliitilist liini, siis lõpeb see vältimatult kodusõjaga. Ja siinkohal tasuks meenutada Michael Howardi raamatus „Rahu leiutamine“ lausutud mõtet, et uus territoriaalriik sünnib vaid läbi vereohvri, mis liidab rahva üheks jõuks ja paneb aluse selle püsimisele.

Kokkuvõtteks

Euroopa Liit, mis on ametlikult territoriaalriikide ühendus, kuid tegelikult üritab korraldada Euroopa rahvaste ühist eluruumi, on juba teist korda põhimõttelise valiku ees: kas esindada territoriaalriike valitsevat kapitali ülemvõimu ja huvisid või tunnustada sellel territooriumi elavate  rahvaste iseolemise õigust.
Kui taaskord valitakse kapitali huvid, siis korduvad 19. sajandi sündmused ja üle Euroopa veereb veriste revolutsioonide laine. Kui aga tahetakse järgida Prantsuse revolutsiooniga sõnastatud ideaali: vabadust, võrdsust, vendlust, siis tuleb tunnustada rahvaste iseolemise õigust ja hakata liikuma sellise föderatiivse ühiskonnakorralduse poole, milles igal rahval oleks õigus omal territooriumil rääkida omas keeles, elada oma kultuuri ja majandustavade järgi, kuid väljapoole suunatud asjad (välispoliitika, õiguskord, sõjaline kaitse) delegeerida ühishuvisid esindavale institutsioonile.
Meie – eestlased, peaksime toetama iseolemise õigust taotlevaid rahvaid ja osalema aktiivselt selles protsessis. Kuid mitte vaenu ja vastuolusid õhutades, vaid lahendeid otsides! Ratsionaalsem viis lahendada seda vastuolu, mis vabaduse teljel väljendub eneseteostuse ja enesekehtestamise õiguse vahelises vastasseisus, oleks algatada vastav diskussioon EL institutsioonides ning kuna Eesti on praegu selle ühenduse eesistuja, siis on meid selles institutsioonis esindavatel inimestel suurepärane võimalus ka seda teha.

Paul Tammert

Allikas: http://p2pkoolitus.ee/avaleht/katalooniast/
___________
Katalaanid väärivad iseseisvust. Pealegi on korduvalt ajaloos neil oma riik olnud. Mõned neist arvavad, et Kataloonia on praegu okupeeritud.
Katalaanide riik on olnud ajaloos: 1640–1652, 1678 ja 1701–1714. 14. aprillil 1931 kuulutati Barcelonas välja sõltumatu Kataloonia Vabariik, mis aga vägivallga hävitati.
M.I.

5 kommentaari:

Anonüümne 8. oktoober 2017 21:32  

Lahe kaart. Tükeldaks, marineeriks ja grilliks õige terve Hispaania ära justkui šašlõkiliha? :PP

Anonüümne 8. oktoober 2017 22:54  

Katatoonia oli kommunistlik "inimnäolise sotsialismi" riik, kuni ta kommunistide käest tagasi vallutati. Stalinil oli täiesti ükskõik, milline kasulik idioot tema eest võitleb, kas poumm või Orwell, ainult Orwell sai hiljem nägijaks. Francisco Franco võttis Hispaanias vastu meie diplomaatilised esindajad, kui samad kommunistid olid meie maa vallutanud, aga mida katatoonid meie heaks teinud on?

Anonüümne 8. oktoober 2017 23:55  

No nii, leidsin vikipeediast, milline see Katatoonia oli:
When the Spanish Civil War began shortly after, in July 1936, Companys sided with the Second Spanish Republic against the Nacionales rebels and was instrumental in organizing a collaboration between the Central Committee of Anti-Fascist Militias, which was sponsored by his Catalan government, and the Workers' Party of Marxist Unification (POUM), a revolutionary anti-Stalinist communist party, and Confederación Nacional del Trabajo (CNT), an anarchist syndicalist trade union. During the events, Companys opened the police and gendarmery armories to the anarchist and POUM groups, who after defeating the coupists, created havoc and carnage in the city rounding up and shooting hundreds of civilians deemed "bourgeoisie" or "rightist", religious orders members and priests, as well as burning all the churches, monasteries and convents of the city. De facto, Companys lost the control of the city and Catalonia until the May Days of 1937 when the anarchists and POUM were suppressed. After the coup, the CNT had 30,000 armed men in Barcelona, while the government had only 5,000. Antony Beevor estimates the total number of people killed in Catalonia in the summer and autumn of 1936 at 8,352.
Franco oli õige mees, et sellisele verevalamisele lõpu tegi.

Matti Ilves 9. oktoober 2017 12:43  

Anonüümne härra või proua!
Igal rahval on enesemääramise õigus, see on 1945. aastast kirjas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja esimeses artiklis ja siin ei puutu üldse asjasse, milline poliitiline võim seal parasjagu tugevam on. Lausa naeruväärne on küsimus, mida katalaanid meie heaks teinud on?

Matti Ilves 9. oktoober 2017 12:53  

Üldiselt ma ei vasta enam kommentaaridele, eks vaielge teiste kommentaatoritega, kui sellise leiate.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP