Kõne Tartu rahu 94. aastapäeva üritusel Tartus Rahumaja juures Vanemuise 35

Kallid siinolijad!

Suur tänu neile, kes tänase ürituse on taas suurejooneliselt korraldanud ja neile, kes oma kohalolekuga Tartu rahulepingut austavad. Võime uhkusega öelda, et 94 aastat tagasi kirjutati siinsamas kuldsete tähtedega suurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud ajalugu. Kõne all on Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel.

Oleme juba kuid pinges oodanud Hiiobi sõnumit, mis 24. jaanuaril kohale jõudis. 18. veebruaril kavatsetakse alla kirjutada uuele piirilepingule. Kui sellele tõesti järgneb triljoni euro väärtusega Saaremaa suuruse Petserimaa ja Ingeri valdade loovutamine, siis kindlasti kuulutatakse see päev kunagi riiklikuks leinapäevaks. Vaatamata sündmuse traagilisusele, ei tohi me langeda musta masendusse ega EV põhiseaduslikku korda hooletusse jätta!

Eesti Vabariigil on kaks tugevat riigiehituslikku dokumenti, põhiseadus ja Tartu rahuleping. Tänu tarkadele riigiehitajatele on need osavalt kokku kirjutatud. Ehituslikke oskussõnu kasutades ei saa remontida üht, muutmata samal ajal teist.

On tekkimas kummaline olukord. Eesti Vabariigi piiri nihutamine 1944. ja 1945. aastal oli õigustühine stalinistlik kuritegu. Ometi soovitakse seda uue piirilepinguga põlistada. Huvitav huvitab. Tahetakse sõlmida uut piirilepingut, aga missugune senine dokument õigusjõu kaotab, sellest vaikitakse. Nii on Eesti Vabariigi idapiiri küsimuses tekkimas kaks iseseisvat rahvusvahelist dokumenti. Kumb neist on õige, kas Tartu rahuleping või uus piirileping? Kui selles asjas rahvusvahelise kohtu poole pöörduda, siis pole meil kindlasti kaotust karta.

Müts maha Eesti Vabariigi põhiseaduse loojate ees! Nad nägid ette võimaluse, et keegi võiks nurgaadvokaadi võtetega Eesti Vabariigi terviklikkuse kallale kippuda. Riigi jagamatus on Eesti Vabariigi põhiseaduses vähemalt kolmekordse tõkkega kaitstud. Kõik, mis pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, sealhulgas uus piirileping, on õigustühine!

Iga kodaniku kohus on vastu seista Eesti Vabariigi huvide kahjustamisele, õigusliku järjepidevuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumisele!

Tartu rahuleping kehtib ja Eesti Vabariigil on ainult üks õige valik!

Võib-olla peame me midagi üle võtma oma Ukraina sõpradelt, kes tänaval õpetavad rahvast võõrandunud poliitikuid.

Tänan kuulamast!

Aldo Kals

2.02.2014

Allikas: Mart Niklus

Read more...

Repliik | Kes hoolib Eestist?

Jaak Madison, EKRE

(ALDO LUUD)

Hetkel on tõenäoliselt Eesti vabariigi viimase 20 aasta üks ohtlikumaid aegu, kui kaalule seatakse Eesti tulevik ja terviklikkus.

Kui kõik läheb praeguse valitsuse plaanide kohaselt, siis saab Venemaa suhtes olema pöördepunktiks 18. veebruar, mida mäletatakse ka paarisaja aasta pärast päevana, kui Eesti ütles selge „EI!" oma sõltumatusele ja suveräänsusele. Seda suveräänsust on seni õõnestanud Brüssel ja seda hakkab täistuuridel rakendama ka Moskva.

Kõige rohkem paneb mind aga muretsema just meie oma rahva apaatsus meie tuleviku suhtes, sest tänaseni on valitsevaks orjamentaliteet. Me ei tohi suhtuda ükskõikselt oma riigi tulevikku, arvates, et mina ei muuda midagi! Kui sa hoolid oma rahvast, siis sa tuled kas või 20kraadise pakasega meelt avaldama ja protestima, sest kui seda teed sina, teeb seda ka su naaber, vend, hea sõber.

Ainult sellise suhtumise ja üksmeelega suudame midagi muuta. Kui meid oleks välisministeeriumi ees 50 inimese asemel 5000, tekitaks see paratamatult lumepalliefekti, mida on ka meie valitsusel raske peatada. Võtkem eeskuju kas või Ukrainast, kus massid seisid külg külje kõrval mitmeid nädalaid, protestiti kogu hinge ja meelega ning see viis tulemuseni!

Me peame üle saama oma alandlikkusest ja hirmust. Meie suurim lootus on just noor põlvkond, kes on iseteadlikud, sirge seljaga ja julgevad välja öelda, mida nad arvavad. Võib-olla olen ma liiga idealistlik ja palju sooviv, kuid optimistina loodan ma sisimas, et ehk aitab see nii mõnelgi rahvuslikult ärgata ja mõista, et oma riigi eest tuleb seista.

Kui me seda suudame, siis võime kunagi öelda, et elasime oma elu õigesti.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/563246/repliik-kes-hoolib-eestist

Read more...

Taas puhuvad kurjad tuuled meie rahva ja maa peale

Margit-Mariann Koppel

Taas puhuvad kurjad tuuled meie rahva ja maa peale rahvuslike huvide reetjate leerist.

Kartellierakonnad on juba pikemat aega valmis olnud kohtuma meid okupeeriva riigi emissaridega, et alla kirjutada häbiväärne kinkeakt, millega Eesti riigile ja rahvale kuuluvad maad tasuta venemaale ära antakse.
Riigireeturite suureks rõõmuks teatas nüüd ka venemaa, et ta on lõpuks valmis korduvatele eesti juhtpoliitikute kutsetele vastu tulema ning on omalt poolt saavutanud valmiduse, et vastu võtta nende poolt okupeeritud maad ametlikult vene riigi omandisse.

Peagi oleme olukorras, kus meie iseseisvus on kingitud Eurtoopa Föderatsioonile ja venelaste poolt anastatud maad ja varad Vene Föderatsioonile.

Senise Eesti Vabariigi sisu ja vorm on kaotamas eksistentsi mõtet. Pean silmas siin seda Eesti Vabariiki, mille kohta Wikipedia kirjutab: "... Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir..."

Piirilepingu allkirjastamise järgselt kutsun KÕIKI veel rahvuslikku eneseväärikust säilitanud inimesi avalikule arutelule Eesti riigi uue poliitilise vormi üle.

Kuna Eesti Wabariik-Eesti Vabariik, mis sündis 1918. aastal ei osutunud elujõuliseks, on mõistlik arutada riigireformi laialdast plaani, milline teostuks eesti rahva demokraatliku tahte alusel ja, mille loomulikuks osaks oleksid muuhulgas 25. aasta taguste sündmuste kordamine suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise teel, millega kuulutatakse Eesti seadused ülemuslikuks EL'i seadustest.

Vajadusel, et asi oleks kooskõlas rahvusvahelise õigusega, tuleb uue laulva või tantsiva revolutsiooniga muuta riigi formaati ning ennast lahti siduda praeguse riigi häbiväärsest eksistentsist.
Kui vaja, tuleb rahval seega välja kuulutada TÄIESTI UUS riik. Milline see olema saab, seda otsustab rahvas - kas Skandinaaviast tuntud konstitutsiooniline rojalism või mõni muu vorm - sümbolid, sisu, nime jms - kõik mõtleb välja ja kinnitab rahvas.
See on meie ainuke võimalik tee, kui tahame saada OMA iseseisvat rahvusriiki.

http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6425&catid=19&Itemid=58

 

Allikas: Mart Niklus

Read more...

Kalevipoja tagasitulek

Kalevipoeg, olles juba tuhat ja veel tont teab mitusada aastat pealekauba põrgu väravaid valvanud, kuulis viimasel ajal sageli sarvikuid ja sortse katelde ümber karglemise ajal omavahel Eesti asjadest juttu puhumas. Ja ei meeldinud temale need jutud teps mitte, sest sarvikute ja nende sulaste loba keerles aina ühest liidust teise orjusesse ülekolimise ümber ja et tillukene kamp end rahva paljaksvarastamise arvel rikastunud reetureid ning igatsugu muud masti paharetti olla kogu võimu ja vara enda kätte krabanud ning et nemad rahvast aina hirmsama julmuse ja ükskõiksusega röövivad, näljaga piinavad ja hirmkõrgete maksude ning hindadega kägistavad. Kuulas Kalevipoeg neid jutte päeva, kuulas hambaid krigistades teise ja omaette urisedes kolmandagi, neljandama õhtul aga vihastas hirmsasti ning
       

      raksas randme rauda-asta,
      kiskus kämbla kaljudasta,
      asus koju kõmpimaie,
      rahvast vabaks võitlemaie.

Kõndis Kalevipoeg päeva, kõndis teise ja tüki kolmandatki, kui kuulis äkki Lapi Targa sosinat: „Sul on proteese vaja, Kalevipoeg!“ Lapi Tark oli nimelt targu oma võluvõimu kasutades Kalevipojale Põrgust lahkumise eel „Nokia” nutitelefoni taskupõhja sokutanud, et temale vajalikul ajal või häda korral hääd nõu anda. Ja nüüd oligi hää nõu varuks, sest Kalevipojal olid ju jalgadest vaid jupid järel.

Vaatas siis Kalevipoeg hoolega ringi ja ennäe – Narva juba paistis! Varastaski siis ühelt põõsas magavalt purupurjus Pronksiöö veteranilt proteesid ja sidus need nõgestest punutud väätidega jalgade külge, sest ta oli juba Põrgu internetipunktis „Vikipeediast” lugenud, et 18. sajandil seilas kogu Rootsi sõjalaevastik ringi nõgestest punutud taglasega. Ega tema liikumine ja samm sellest suurt hoogu juurde saanud, sest ta oli veteranilt varastanud Hiina hambaproteesid...
Kuid Kalevipoeg oli visa ning juba järgmisel hommikul nägi ta silmapiiril Tallinna suitse ja kõrgemad korstnad ning majadki paistsid juba kenasti kätte, Teletorni-torikast ei osanud ta muidugi miskit arvata.

Linnale lähemale jõudes kuulis ta taas taskust Lapi Targa tarmukat häält. „Söö kõht kõvasti täis,“ õpetas see, „sul on relva vaja!“

Ei taibanud Kalevipoeg, kuidas aitab täis kõht temal sobivat relva leida, kuid ta kiskus kuulekalt ühel teeäärsel kõrtsil katuse maha ning pistis pintslisse kogu selles leiduva toidu koos kelnerite ja klientidega. Loputanud selle kaloririkka hommikueine kolme vaadi majaõllega alla, sammus ta tarmukalt edasi, jättes aeg-ajalt asfaldile proteeside küljest pudenevaid hambaid ning aevastades tee pealt eest arvukaid liiklusummikuid. Imestama pani teda eelkõige see, kuidas nüüd laudu ja palke hiigelvankritel mööda siledaid teid edasi-tagasi kärutati, sest omal ajal oli ta mitu korda suurema lauakoorma lihtsalt õlale vinnanud ja Venemaalt ära virutanud. „Kas tõesti on mu sugu nii viletsaks jäänud,“ mõtiskles Kalevipoeg nukralt.

Nõnda omaette arutledes komistas ta Ülemiste Keskuse otsa ning et mitte selle ees ja sees siblivaid inimputukaid laiaks astuda, kargas elegantse kolmikhüppega üle Ülemiste järve, säält üle hullude päevade hulluses väriseva Stockmanni,  ning maandus viimase hüppega Toompea ja Balti jaama vahele. Kolme sammuga oli vägilane Patkuli treppidest jagu saanud, kui vägev kõhutuul sest pingutusest tema sees tõusis ning Kalevipoeg peeretas.

Hilisemad ekspertanalüüsid kinnitavad, et müratase jõudis kohati 150 dB-ni. Stenbocki Maja, kus toimus parajasti valitsuse pressiknverents, varises alusmüürini kokku. Peaministri viimane vale, mida saatis rahandusministri heakskiitev võltsnaeratus, ei jõudnud enam kunagi rahvani. Kõik peale hulljulge välisministri tegid millisekundi jooksil püksid kuklataguseni täis, sest välisminister minestas juba pärast esimese prao tekkimist iidsesse seina. Siis käis meeletu prahvakas ja oligi õudne lõpp. Eluga pääses vaid pool tundi varem lahkunud koristaja, kuid teda koju sõidutanud bussiga oleks äärepealt õnnetus juhtunud, sest bussijuht minestas haisu tõttu.
Toompea lossilt lendas minema pool katust ning Pikast Hermannist sai hetkega Lühike Mann. Riigikogu spiiker sattus peerupöörisesse ning lendas otse orbiidile, kus teda tervitas sõber Kosmos. Kolmel naisbroileril katkes rasedus, paar tosinat rahvaasemikku jäi teadmata kadunuks ning paljud said kergemaid või raskemaid vigastusi. Kõigil istungilviibijatel purunesid kuulmekiled ja nad jäid püsivalt kurdiks, mis oligi väga loogiline jätk nende pidevale kurtusele rahva soovide suhtes. Ühe kilekoti Reformierakonna toetuseks varastatud miljonitega leidis päev hiljem oma krundilt keegi Hillar Kohv Viinahaualt, Savisaar aga evakueerus koos Hundisilma, tihaste ja Batrakovaga Tambovi oblastisse.
Kuigi Kadrioru lossis purunesid kõik aknad, purskkaevud hakkasid purskamise asemel imema, pressiesindaja poos end meeltesegaduses sireli külge  ja valvemeeskond jooksis laiali, pääses president ainsagi kriimu ja tüsistuseta, sest ta oli nii tugevalt tuhvli all, et ka 10-magnituudine maavärin poleks teda lonksuvõrragi loksutanud.
Võimas peeruorkaan kandus Euroopasse ja lämmatas Brüsseli koos kõigi seal parasiteerivate bürokraatidega, pankuridki panid hirmsa haisu tõttu kõrvad kuulekalt pea alla ning Euroopa Liit lagunes. Eesti oli päästetud!

ALDO ROOMERE

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 13. numbri (oktoober-november 2012) naljanurgas ilmunud kirjutis.

_______________

"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...

Saabus vastus järelepärimisele

Järelepärimine: http://rahvuslane.blogspot.com/2014/01/avalik-jareleparimine-tartu-linnale.html

Vastus:

Pr Merike Lillenberg
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Vastus avalikule järelepärimisele seoses pagulaste majutamisega
Teie 14.01.2014
Meie 30.01.2014 nr 12-6.2/01142

Austatud Merike Lillenberg

Edastasite Tartu Linnavalitsusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Tartumaa ringkonna 12.jaanuari 2014. a üldkoosolekul kinnitatud avaliku järelepärimise seoses Tartu pagulastetugikeskuse tegevusega alates eelmise aasta kevadest ja sellest tulenevate kuuldustega Lähis-Idast ja Aafrikast saabuvate pagulaste majutamisest Tartu linna sotsiaalkorteritesse.Tartu Linnavalitsusel ei ole võimalik vastata avalikus järelepärimises esitatud hulgalisteleküsimustele.
Selgitame, et Tartu Linnavalitsus ei ole avanud Tartus pagulaste tugikeskust. Eelmise aasta kevadel avas Tartus oma kontori mittetulundusühing Eesti Pagulasabi, mis kavandab ka pagulaste lõimumiskeskuse avamist. Mittetulundusühing Eesti Pagulasabi on iseseisev eraõiguslik juriidilineisik, mille tegevust puudutavates küsimustes palume pöörduda otse mittetulundusühingu poole.
Tartu Linnavalitsusel puudub informatsioon võimalike Lähis-Idast ja Aafrikast saabuvate pagulaste Eestisse saabumise kohta. Samuti ei tegele kohalik omavalitsus varjupaigataotlejate vastuvõtuga. Selgitame, et iga Eestisse saabunud välismaalane ei ole pagulane seaduse mõttes. Pagulase mõiste ja pagulasena tunnustamise kord on sätestatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (edaspidi VRKS) (https://www.riigiteataja.ee/akt/121122013005). VRKSi kohaselt tegelevad varjupaigataotlejate vastuvõtu, varjupaigataotluse menetlemise jms valitsusasutused(Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitsei, sotsiaalministeerium jms).
Tartu linna omandis oleva eluruumi sotsiaalüürilepingu sõlmimine toimub Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/415102013005/) alusel. Määruse kohaselt antakse Tartu linna omandis olev eluruum isiku kasutusse vaid juhul, kui linn täidab sellega seadusest, eelkõige sotsiaalhoolekande seadusest ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusest tulenevat kohustust. Sotsiaalüürileping sõlmimist võib taotleda isik või perekond, kelle elukohana Eesti Rahvastikuregistris on registreeritud Tartu linn ja kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust ja kes oma materiaalse seisundi tõttu ei suuda tagada endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Muid kriteeriume (päritolu, rahvus, staatus,
sealhulgas pagulasseisund, jms) ei arvestata.
______________
Raekoda tel 736 1111, faks 736 1106 www.tartu.ee
50089 TARTU reg kood 75006546 lv@raad.tartu.ee
VKRS sätestab ka rahvusvahelise kaitse saaja (varjupaigataotleja, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund ning keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana) vastuvõtmise korraldamise korra. Sotsiaalministeerium või Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutus sõlmib kohaliku omavalitsuse üksusega või eraõigusliku juriidilise isikuga halduslepingu rahvusvahelise kaitse saaja vastuvõtmiseks ja talle VRKSi § 73 lg 4 loetletud teenuste osutamiseks. Tartu linnaga ühtegi sellekohast halduslepingut sõlmitud ei ole.

Lugupidamisega
/ allkirjastatud digitaalselt /
Urmas Kruuse
Linnapea
Helle Uusorg 736 1209
helle.uusorg@raad.tartu.ee
Kätlin Kolk 736 1184
katlin.kolk@raad.tartu.ee

Allikas: Facebook
________________
Vastusest selgub vaid, et pagulastega tegelevad mitmed riigiasutused ja üks MTÜ, Eesti Pagulasabi. Seega on vastutus väga hajutatud. Arvatavasti saadetakse uus järelepärimine neile kõigile.
M.I.

Read more...

NOORTEÜHENDUS KORRALDAS TARTU RAHU KAITSEKS AKTSIOONI

Saate link: http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014/354467

Read more...

MATTI ILVES: RIIGIEELARVETE KÄRPED

"Postimees": "Uue riigikogu valimise eelsel aastal on äsja jõudnud riigiasutuste, ministrite ja kantsleriteni rahandusministri memo, mis puudutab kärpevajadusi nii tulevaks 2015. aastaks kui ka 2016. aastaks. ...Seis on rahandusministeeriumi jaoks üsna selge: eeskujulikust eelarvest on tuleval aastal puudu 55,8 miljonit eurot ja 2016. aastal 59,7 miljonit eurot. Rahandusministeerium on välja jaganud kärpeülesanded.
Mõned markantsemad näited: haridusministeerium peab oma kulust maha arvama 14 miljonit, siseministeerium ligi kümme miljonit, sotsiaalministeerium kuus miljonit, kultuuriministeerium viis ja majandusministeerium samuti viis miljonit eurot."

Alles hiljuti kirjutasin, et Eesti on sisuliselt pankrotis ja riigikoguerakondade valitsemine on täielikult ebaõnnestunud, selle artikliga saate tutvuda SIIN.
Nüüd aga pankrotiseisund süveneb veelgi, seda näitavad äsja Jürgen Ligi poolt väljakuulutatud kärped 2015. ja 2016.aastaks.

Eriti valusalt puudutavad kärpeülesanded haridusministeeriumi. Nüüd tuleb õpetajatel ära unustada unistused väärikast elamisväärsest palgast ja vähenevad ilmselt ka õpetajate töökohad, mis omakorda annab järjekordse löögi ka meie koolides antavale haridusele, hariduse allakäigust SIIN. Meil ei maksa ennast petta lasta PISA uuringutulemustest, sest arvan, et Eesti hea koht on seotud põhiliselt läänemaailma haridustulemuste langusega. Meie haridust ei ole suudetud vaid nii efektiivselt lammutada. Samuti jätkub ka koolide sulgemine ja ühendamine.

Siseministeeriumile alluvad päästeametnikud, unustage nüüd ära teie eluohtliku ja raske töö väärikas tasustamine, sest suur kärbe ei jäta palgale mõju avaldamata.
Eriti kahju on meie kultuuritöötajatest, kes võrreldes isegi õpetajatega olid juba ilmselgelt alamakstud. Eesti rahva kultuurile ei pöörata ilmselt üldse tähelepanu, sest ees seisab üleminek E Liidu ühtsele - "eriti kõrgele liberaalsele" kultuurile.

Jürgen Ligi foto: Peeter Langovits / Postimees

Read more...

Juhtkiri: Jälle üks tore riigireetmine!

Foto: Pärnu Postimees

Pole võimatu, et 2. veebruaril 1920 allkirjastatud Tartu rahust ja selle tähtsusest noorele Eesti Vabariigile räägime sel nädalavahetusel viimast korda. 18. veebruaril Moskvas alla kirjutada plaanitava Eesti-Vene piirilepinguga viskab taasiseseisvunud Eesti ühe omariikluse olulistest alusdokumentidest prügikasti. Venemaa käsitleb seda niikuinii vaid kunagi nõrkusehetkel sõlmitud paberina, millel pole isegi üriku väärtust.

Venelaste suhtumine Tartu rahusse on samal ajal õige kummaline. Tegelikult peaksid nad seda lepingut hindama niisama kõrgelt kui eestlased. Just rahulepe Eestiga ja vastastikune riiklik tunnustamine avas Venemaal võimu haaranud Lenini kambale tee rahvusvahelisele tunnustamisele.
Paslik on tsiteerida Jaroslav Hašeki tegelaskuju salapolitseinik Bretschneiderit, kes rõõmustas: ”Ma näen, jälle üks tore riigireetmine!“, kui pidada silmas 18. veebruaril juhtuma hakkavat. Ja mis see muud siis on, kui põhiseadus ütleb selgelt: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Ja veel: Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Rääkimata põhiseaduse üldsätetes kinnistatust, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Kus ta siis on, kui 2600 ruutkilomeetrit Eesti hõimude, setode asualast ehk Saaremaa-suurune tükk naabrile niisama ära antakse. Mis on setode süü? Tsiteerides aasta isa 2013 Aldo Kalsi: toimiva kontrolljoone olemasolul ei ole Eestil põhjust kiirustada piirilepinguga. Kuhu me ülepeakaela tormame?
Kujutagem ette, kui Eesti-Läti piirilepinguga antaks Pärnumaast lõunanaabritele 2600 ruutkilomeetrit, sest see oli Liivimaa ala – kas ei ajaks siis tagajalgadele ja protestimiitingutele? Miks rikutakse Eesti-Vene piirilepingut sõlmides jõhkralt Eesti Vabariigi põhiseadust, pole keegi selgitanud ega ilmselt kavatsegi.

Arvamustoimetus

arvamus(at)parnupostimees.ee

 

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/2681408/juhtkiri-jalle-uks-tore-riigireetmine 

Read more...

Terviseportaal: Süsteem, mis võib tappa

Modernne meditsiin on tervise eitus. See on organiseeritud mitte teenima inimese tervist, vaid iseennast kui institutsiooni. See teeb rohkem inimesi haigeks, kui neid tervendab. Ivan Illich, Medical Nemesis

Mis iganes assotsiatsioon kellelgi selle pealkirjaga nüüd tekkis, artikli teema on tõepoolest üldlevinud arvamuse kohaselt inimest aitama seatud ja kutsutud meditsiinisüsteem. Kes on lugenud minu eelmist artiklit ”Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin“ (PP 23.01), sellel on järgneva mõistmine juba kergem.
Jah, see süsteem võib tappa ja sandistada. Nii näiteks aastal 2004 keelustatud liigesevalusid leevendama reklaamitud preparaat Vioxx tappis ainuüksi USAs otseselt (rääkimata kaudsetest tüsistustest) rohkem ameeriklasi, kui sai surma Vietnami sõjas, ehk üle 60 000 inimese. Muidugi on kogu teema laiem ja keerulisem kui üks "ebaõnnestunud" preparaat, kuid kahjuks on vale ja teadmatus süsteemsed. Mäletame kurikuulsat preparaati nimega talidomiid. Nüüd on esimesed andmed, et diklofenak, üks levinumaid mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate, võib olla pea sama ohtlik kui Vioxx. Järjest rohkem ilmub uut ja hoiatavat informatsiooni – on esimesed andmed, mis näitavad, et isegi süütuimaks protseduuriks peetav rasedusaegne ultraheli kasutamine polegi lootele täiesti kahjutu ja seda peaks kasutama mitte kergekäeliselt niisama piilumiseks, vaid tõepoolest ainult hädavajalikel juhtudel.
Selliseid näiteid on palju ja kuhjuv informatsioon on kallutanud mind üha rohkem veendumusele, et tänapäeva farmakoloogiapõhine allopaatiline meditsiin teeb kokkuvõttes rohkem kahju kui kasu, kuna põhineb valel paradigmal. Kuidas nii? Kinnitan, et teatud valdkondades on tänapäeva meditsiin lausa fantastiline: intensiivravi, suutlikkus päästa elusid kriitilistes situatsioonides, proteesida kulunud liigeseid ja palju muud head ja kasulikku. Ent vaatamata kogu tänapäeva meditsiini suurepärastele saavutustele teatud valdkondades, jään oma esialgse väite juurde. Kahju tekitatakse ennekõike seetõttu, et massiliselt rikutakse arstikunsti esimest ja tähtsaimat reeglit – ära kahjusta. Meditsiinisüsteem kahjustab ennekõike sümptomaatilise farmakoloogilise ravi kaudu, samuti näidustamata ja/või kahjulike diagnostiliste ja raviprotseduuride kaudu ning see kahjustamine on massiivne.
Kadunud professor Mart Kull on öelnud: ”Perearst on ravimifirma postiljon.“ Muidugi ei tohi üldistada: seesama lause kehtib paljude teiste erialade arstide suhtes ja muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi (pere)arstide osas. Kas praegune süsteem tervikuna on ikka kutsutud ja seatud ainult aitama või on sellel oma tumedam pool? Kui jah, siis mida sellega ette võtta?

Kahjustavad uuringud, haigekstegev ravi
Haige, kes võtab keemilist ravimit, peab paranema kaks korda – esiteks haigusest ja siis ravimist. William Osler, M. D.

Paljude tänapäevaste meditsiiniliste uuringute saatekirjal peaks olema hoiatussilt, nii nagu sigaretipakil: ”Uuring võib kahjustada teie tervist.“ Uuringud võivad olla vajalikud ja tihti asendamatud õige diagnoosi panekul. Samal ajal on uuringute ülekasutamine massiline. Kindlalt võin väita oma eriala, ortopeedia suhtes, et tugi-liikumisaparaadi probleemide diagnostikas kasutatavad röntgenuuringud ja MRT (magnetresonantstomograafia) on räigelt üle kasutatud. Samasugune hoiatus peaks olema farmakoloogiliste preparaatide karpidel-pudelitel.
Loogiline, et mida pädevam ja kogenum arst, seda vähem vajab ta diagnoosimiseks uuringuid. Seda hämmastavam on fakt, et Eesti haigekassa nõukogu oma viimases otsuses lepingupartnerite valiku kohta annab eelise (plusspunktid) neile raviasutustele, kelle diagnostiliste protseduuride kasutamine ületab Eesti keskmise! Lauslollus, millega soositakse patsiente kahjustava ja ressursse (meie kõigi maksuraha) raiskavat ebapädevust!
Teine küsimus on ahnus – raviasutuse soov, et aparaat teeniks tulu. Haigekassa, kes peaks olema seatud kulusid kokku hoidma, hoopis soodustab neid.
Meie praktiseerime teaduspõhist meditsiini, ütlevad arstid. Muidugi. Küsimus ei ole aga arstides – loomulikult üritavad nad rakendada tõendatud diagnostikat ja ravi. Küsimus on arstide koolituses ja teaduses endas. Kaks lihtsat küsimust: kas oleme ajaloos korduvalt näinud, et teadus on osutunud ekslikuks? Paratamatu vastus on ”jah“.
Kas teadus võib osutuda manipuleerituks? Raha paneb rattad käima ja sõna teaduspõhisus võib tihti panna jutumärkidesse. Miks arvame naiivselt, et meditsiinisüsteemis korruptsiooni pole? Käibele on tulnud termin crap-science (rämpsteadus). Ebasobivad uuringud on võimalik panna n-ö kalevi alla ja uuringuid sättida selliselt, et saavutataks soovitav tulemus. USA kontrollorgan FDA (Food and Drug Administration) ja Suur Farma on tuntud korruptiivsed partnerid. Nii ongi praegune ”teaduspõhine“ meditsiin toonud müügile sandistavaid ja tapvaid mürke (sõna drug – ravim – tähendab inglise keeles ka mürki).
Kas ei ole aeg hakata vähemalt kahtlema ja uurima, et jõuda selgusele, ega meile pole tihti ja räigelt valetatud?

Fluoriidivale pole ainuke
Vee fluoreerimine on selle sajandi – kui mitte kõigi aegade – suurimaid teaduslikke pettusi. Robert Carton, Ph.D, USA EPA (Environmental Protection Agency) uurija

Klassikaline rämpsteaduse ja valega loodud on müüt joogivette (ja hambapastasse) fluoriidi lisamise kasulikkusest, mida hambaarste on õpetatud hoolega toetama.
Algsetele uuringutulemustele, et lastele teatud vanuses naatriumfluoriidi manustamine aitab vähendada hambakaariest, on lisandunud uued, seda kummutavad uuringud. Aga kõrvalmõjude oht on massiivne ja seda algul ei uuritudki. Mida head saab oodata mürgisest ainest, mis on rotimürgi ja mürkgaasi sariin B põhikoostisaine, mida kasutati koonduslaagrites vangide kuulekamaks muutmisel ja mis on alumiiniumitööstuse toksiline jääkprodukt?
See on valdavalt USA, mitte Euroopa probleem: minu teada fluoriidi Eestis joogivette ei lisata (seda on Pärnu piirkonna põhjavees kohati niigi palju). Saksamaal keelustati selle kasutamine 1980. aastal. Inimesi peaks ettevaatlikuks tegema, et fluoriid on paljude psühhotroopsete ainete (Prozac!) koostisosa.
Järgmine suurtest valedest – vaktsineerimine – puudutab kogu maailma. Massiivne tõendusmaterjal näitab praeguseks, et vaktsiinidel pole olnud tegelikku mõju nakkushaiguste ”väljajuurimisel“, kahjulikke mõjusid on hoolega varjatud. Ülimalt kahjulikuks on osutunud antibiootikumide ülekasutamine ja seeläbi immuunsüsteemi oluline nõrgestamine.
Kolesteroolialandajad – järjekordne pettus. Isegi kui usaldada farmaatsiafirmade uuringuid, selgub, et nende kasulikkus on alla ühe protsendi, kahjulikud mõjud ületavad 20 protsenti.
Mammograafia – kui palju vähki need uuringud avastavad ja kui palju neid tekitavad? Eraldi teema on vähi ”ravi“ tööstus. Veel on palju küsimusi, millele vastuseid otsida. Õnneks on inglise keelt valdavatele inimestele informatsioon vaid hiirekliki kaugusel, järjest ilmuvad tõlked eesti keelde. Meditsiinisüsteemis on valet ja kuritegelikkust,  toimuvat võib kohati nimetada farmakoloogiliseks holokaustiks. (Mike Adams).
Kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt on meditsiinisüsteemi põhjustatud surmade arv USAs 225 000 inimest aastas. Andmed pärinevad John Hopkins School of Public Healthi tunnustatud tervishoiueksperdi dr Barbara Starfieldi artiklist (July 26th, 2000, Journal of the American Medical Association).
Hinnanguliselt 119 000 inimest sureb meditsiiniliste vigade tõttu, 106 000 inimest FDA (Food and Drug Adminisatration) heaks kiidetud farmakoloogiliste preparaatide tõttu.
See on üle miljoni inimese kümnendi jooksul!

Kuidas on see võimalik? 
Psühholoogiliste uuringute kohaselt on 5–6 protsenti inimestest psühhopaadi-sotsiopaadi kalduvustega ja üks sotsiopaadi omadusi on pürgimine võimule vahendeid valimata. Välise sarmi ja demagoogilise kõneoskuse varjus on aga nartsissistlik eneseimetlus, kahetsustunde, häbitunde, halastustunde absoluutne puudumine, patoloogiline valetamine, inimestega manipuleerimine. Kõlab nagu poliitik?
Praegune süsteem on loodud suuresti psühhopaatide poolt, on nende kontrolli all ja toimib nende kasuks. Sellisele meditsiinisüsteemile on loomulikult kõige kasumlikum krooniliselt haige klient.
Kui lisada veel süsteemi kontroll informatsiooni (korporatiivselt kontrollitud massimeedia), haridussüsteemi (algharidus pole kohustuslik mitte ainult inimesele kasulike teadmiste andmiseks), litsentsimise ja osalt teaduse üle, pole olukord sugugi imekspandav.

Tõde tõuseb ja vale vaob
Õnneks ei ole me enam infosulus ja inimestel on võimalus otsida kas või internetiavarustest väärtuslikku informatsiooni ja tihti on patsient oma probleemist vaat et informeeritum kui arst ise. Inimeste teadlikkus tõuseb ruttu.
Mitmes linnas (Portland jt.) on inimesed võtnud aktiivse rolli ja hääletanud maha vee fluoreerimise, järjest rohkem on vaktsineerimisest keeldujaid.
Valed tulevad ilmsiks: viimase kahe aasta jooksul on kuus suuremat farmaatsiafirmat ennast süüdi tunnistanud uuringutulemuste võltsimises ja maksnud hiigeltrahve (mis nende sissetulekute juures on kahjuks muidugi pisku).
USA vaktsiinikohus on mõistnud miljoneid dollareid vaktsiinidest kahjustatutele. Jaapani valitsus on andnud hoiatuse massiivse reklaamikampaaniaga turule toodud emakakaelavähi vastase vaktsiini Gardasil (tõestamata efektiivsus, ohtlikud kõrvalmõjud, sealhulgas noorte tüdrukute vaktsineerimisjärgne menopaus) suhtes. Samasugune otsus on vastu võetud USAs Utah osariigis, Iisrael alustab sel teemal täiendavaid uuringuid.
Midagi hakkab muutuma inimestes. Kui tervis on inimese oma, oleks viimane aeg võtta vastutus oma tervise eest enda kätte ja mitte usaldada pimesi midagi ega kedagi: ei paljulubavaid reklaame ega valges kitlis autoriteete. Arstki peab muutuma järjest rohkem patsiendile nõuandjaks, partneriks hea tervise saavutamisel, mitte autoritaarseks dikteerijaks. Kui ei, on selge oht saada patsiendi poolt ”vallandatud“.

Mis on muutumas tervishoius, sellest järgmises artiklis järgmisel nädalal.

Andres Lindmäe, arst

Allikas: http://www.terviseportaal.com/index.php/meditsiin/suesteem-mis-voib-tappa

Read more...

Tartu rahu sõnum

Katri Aaslav-Tepandi, Tõnu Tepandi ⋅ 31. jaanuar 2014

Ajalugu on ka inimeste lugu. Otsustavad hetked, mis mõjutavad rahvaste ja riikide saatust, on oma toimumishetkel inimeste koos loodud sündmused, sageli lühihetkelised, asjade loomuliku käiguna paistvad. Alles tagantjärgi ära tuntud kui võimsad plahvatused, edasiviivad otsused, inimeste ja rahvaste saatust määravad valikud. Nende tähendust ja suurust saavad hinnata tulevased põlved. Eesti üheks määravaks sündmuseks on 2. veebruaril 1920. aastal Tartus sõlmitud rahuleping Nõukogude Venemaaga.
Tartu rahu allkirjutamise öö pingsast atmosfäärist kirjutab reportaaži korras Päevalehe toonane peatoimetaja Hans Rebane:
„(Traaditeel meie erikirjasaatjalt rahukonverentsilt). Tartust. 2. veebruaril kell 6 hommikul.
Rahuleping pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 12.47 minutit alla kirjutatud. Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust. Sõjakulud ja sõjakahjud jäävad tasumata. Vene kroonu varandus jääb Eestile. Venemaa annab Eestile 15 miljoni rubla kullas. Eestimaa ei vastuta Venemaa võlgade eest. Venemaa annab Eestimaalt äraviidud ja evakueeritud varandused tagasi. Kaubalepingute tegemisel saab Eesti Moskva raudtee kontsessiooni ja kontsessiooniõiguse 1 miljoni tessatini metsaala peale seitsmes Vene kubermangus.
Tartu oli juba laupäeva õhtul pinevil. Katkelised ja lühidad ametlikud aruanded konverentsi töödest, mis ridade vahelt lõpu poole sihtisid, olid õhu kuumaks kütnud /…/. Kogu öö vastu pühapäeva kestis rahulepingu trükkimine. Pühapäeva hommikul oli veel saatkondade vahel läbirääkimine /…/. On tulnud kõigi Eesti lehtede esitajad ja väljamaa ajakirjanikud /…/. Kesk ootusi ilmub saatkonna sekretäär ja teatab, et allakirjutamine niipea ei sünni. Palub rahulikult koju minna ja õhtuks kell 8 tagasi tulla /…/. Keegi teatab – trükimasinad on katki läinud. Tulevat veel kaua oodata. Kuluvad minutid ja tunnid. Mõned kahtlevad juba: „Ehk on midagi tõsisemat juhtunud? Võib olla, et hoopis täna ära jääb?“ Vahepeal ilmub seltsimees Levidov, Rosta korrespondent, alla. Pärib meie meeleolu järele ja tähendab siis ohates: „No oli see üks rahupähkel, mis närida andis! Missugused tingimused! Missugused nõudmised!“ Ta teeb niisuguse näo, nagu oleks ka 2 kuud kõige rängemas orjuses olnud /…/. Lööb 12. Algab 2. veebruar. Just kahekuune tähtpäev, mil Vene saatkond Tartu ilmus. Lõpuks tuleb ometi oodatud teade. Ajakirjanikud palutakse üles.
Kõik on valmis /…/. Allakirjutamine algab. Saal on silmipimestavalt valgust täis. Elekter on otse põletav: see on fotograafide ja kinomehe jaoks. Nad on apparaadid üles seadnud ja klõpsutavad juba. Saal on loorberites, nagu vaherahu allakirjutamisel. Jannsen ja Kreutzwald seisavad kummalgi pool laua otsas endise tõsidusega. Punase kaleviga kaetud laua ümber jääb vait. Meie delegatsiooni esimees J. Poska avab rahuliku ja aeglase häälega ajaloolise koosoleku. Ta ütleb ainult mõned sõnad. Traktaadid olevat nüüd lõpulikult valmis. Ta küsib, kas veel nende ettelugemist soovitakse. Vene delegatsiooni esimees Joffe vastab teiselt poolt lauaotsast, et seda enam tarvis ei ole. Mõlemad esimehed tõusevad püsti ja lähinevad väikestele laudadele, kus lepingud allakirjutamiseks valmis. Mõlemal laual põleb pidulik küünal.
Punkt kell 12.47 minutit öösel on mõlema delegatsiooni esimehed oma nimed lepingule jätnud. Neile järgnevad teised liikmed. Kinoapparaat klõbiseb vahetpidamata. Ta tahab väiksemaid suleliigutusi pildistada. Kogu see talitus kestab vaevalt mõnikümmend minutit. Kummagile lepingule vajutab veel saatkonna sekretäär pitsati ja ajalooline akt on sündinud. Rahu on alla kirjutatud Eesti ja Venemaa vahel, pidage meeles – Eesti ja Venemaa vahel, nii seisab rahulepingu kaanel.“
Jaan Tõnisson oli aastail 1919 ja 1920 Eesti Vabariigi peaminister ning tema valitsus sõlmis 2. veebruaril 1920. aastal Nõukogude Venemaaga Tartus rahu. Valitsuse välisminister Jaan Poska oli rahuläbirääkimiste delegatsiooni juhiks, ja suuresti tänu Poska julgele, ettenägelikule tegutsemisele rahuläbirääkimistel saavutati tulemus, mis seadis Eesti iseseisvuse kindlale alusele ning valmistas ette Eesti riigi tunnustamise Euroopa riikide poolt de jure alates 1921. aasta jaanuarist (de facto olid enamik Euroopa suurriike tunnustanud Eestit juba 1918. ja 1919. aastal). Jaan Poska panus rahulepingu sõlmimisel ja Eesti riigile väga hea poliitilise ja majandusliku stardipositsiooni seadmisel oli väga suur. See oli tema elupanus Eesti riigi loomisel. Eesti ega ka teiste Balti riikide lõplikku tunnustamist Euroopa riikide poolt Jaan Poska aga ei näinud, ta suri 7. märtsil 1920. aastal.
Tõnisson tuletab Tartu rahu esimese aastapäeva kõnes meelde, kui oluline on teadvustada: rahulepingu läbirääkimine ja sõlmimine said võimalikuks Eesti sõjaväe, Eesti Vabariigi esimese parlamendi ehk Asutava Kogu (mis andis valitsusele volitused läbirääkimisteks), valitsusliikmete, läbirääkimiste delegatsiooni , viimaks kogu rahva ühispingutuse tulemusena.
Rahvusvahelises suhtluses ei olnud Eesti päris üksi, ta oli liitlasriikide huvialune. See tähendas toetust, aga ka tungivaid soovitusi, näiteks käitumises Venemaaga. Et toonasest olukorrast paremat ettekujutust saada, olgu siinkohal ära toodud Tartu rahu ühe eeskõneleja, Asutava Kogu esimehe August Rei mälestusraamatust mõned olukorra kirjeldused. Välisriikide suhtumine Rei sõnul „näis algul olevat Eesti rahuläbirääkimisi Soveti Venemaaga hukkamõistev“ ja Eestit hoiatati, et „valitsus ei astuks mingeid samme rahu suhtes enamlastega“. Mõnede lääneriikide huvides oli taastada ühtne ja jagamatu „valge“ Venemaa ning seega toetati Vene „valgeid“. Ja kõigele vaatamata julgeti siiski Eestis iseseisvalt otsustada, tegutseda, jättes tähelepanemata „öökulli õnnetust kuulutavad huiked“. Rei sõnul oli Eesti juhtpoliitikute suurim teene, et kartmatult järgiti oma iseseisvat poliitikat.
Eesti riiki ja tema saatust juhtivad erineva staatusega inimesed olid kindlad oma usus valitud käitumise ainuvõimalikkusesse. Tegutseti julgelt, läbirääkimiste partnerit – Nõukogude Venemaad – ei kardetud. Ei arvestatud vägevate liitlasriikide hoiatustega, kes ei soovinud, et Eesti astuks punase Venemaaga ükskõik millistesse läbirääkimistesse. Ja ühiselt, vaatamata oma erinevatele parteilistele kuuluvustele, heideti kõrvale ka siseriiklikud kahtlused, et kas me tohime ikka vastu suurriikide tahtmist omapäi tegutseda, et kas me saame Venemaa vastu. Eesti Vabariik asus Nõukogude Venemaaga läbi rääkima.
Aasta hiljem, 1921. aastal, Tartu rahu esimesel aastapäeval, võttis Jaan Tõnisson kokku Tartu rahu tähenduse ja väga tõsiselt võetava sõnumi tulevastele põlvedele, ka meile:
„Eesti kui iseseisva rippumata riigi täielik tunnistamine vägevate liitriikide poolt tähendab suurt rahvuslist võitu. Rahva tung riiklisele rippumatusele on suurte Euroopa rahvaste poolt lõpulikult heaks kiidetud. Oma sammuga on liitriigid kinnitanud, et nemad mitte ainult Eesti rahva vabaduse armastusest lugu ei pea, vaid ühtlasi ka noort Eesti riiki eluvõimsaks hindavad, keda nemad kui kindlat rahvusvahelist tegurit arvesse võtavad. See kõik ei tõsta mitte üksi rahva enesetunnet ja tahtekindlust oma riigi ehitamise korraldamise ja kaitsemise töös kõike jõudu kokku võtta. Riiklise iseseisvuse lõpulik tunnistamine on meile ka olulikult enam kui tähis. Mitte ainult meie riigi rahvusvahelise seisu kindlustamise, lepinguvõimsuse tõstmise ja kaubanduslise läbikäimise kergendamise poolest. Isegi riigikaitse ja riikliku julgeoleku seisukohast loob lõpulik rahvusvaheline tunnistamine vägevate liitlaste poolt Eesti riigile sootu uue seisukorra. /…/
Tartu rahulepinguga, mis lõpetas Eesti vabaduse-võitluse noore vabariigi kasuks, kindlustati otsustavalt Eesti riigi iseseisvus ja rippumatus. Rahva ühemeelne üliinimlik jõupingutus ja Eesti rahvaväe kangelasmeelsed vägiteod vabadusevõitluses võimaldasid Tartu võiduka rahu. Eesti rahvas oli mitmeteistkümne kordse ülivõimu vastu ennast vahvasti kaitstes ja ühtlasi oma riiki tahtekindlalt korraldades kogu ilmale näidanud, et tema riiklisele iseseisvusele küps ja võimas on.
Eesti rahvas tõi enesele verises võitluses vabaduse ja riiklise iseseisvuse. Et meie seejuures oma vennasrahvalt Soomes esimest abi sõjariistade ja tähtist toetust vahvate Soome põhjapoegade poolt saime, ei või meie sügava tänutundega nimetamata jätta. Niisama jääb põlvest põlve Eesti rahva südames põlema tõsine tänutunne Suur-Britannia ja teiste liitlaste vastu kõige sõjalise abi ja diplomaatilise toetuse eest iseseisvuse-võitluse raskeil päivil. Kuid julgesti tohime Eesti vabadusevõitluse õnnelikku lõppu, Tartu rahu, mälestada kui Eesti isamaaliku vaimustuse ja sõjaliku vahvuse võidukat vilja. Esimeses joones on just Eesti rahvavägi oma juhatusega see olnud, kes oma surmapõlgliku kohusetäitmisega ja kangelasmeelse vahvusega riiklise iseseisvuse on kätte võidelnud. Et rahvuslise jõuavalduse ja vahvuse alusel rahvusliku ausambana üles võis kerkida Tartu rahu, selleks on ühtlasi ka need kaasa aidanud, kellel ülesandeks oli sellel ajaloolikul silmapilgul rahva ja riigi nimel väljas olla.
Kord osatakse vististi tarvilikult hinnata, et rasketes oludes riigi etteotsa astunud valitsus parajat silmapilku ära kasutades südilt ja kindlalt rahutegemisele Nõukogude Venemaaga asus, ehk küll teised Balti riigid enam kui tagasihoidlikud olid, vägevad sõbrad aga liitriikide hulgast kindlasti hoiatasid, kuna teised lausa ähvardasid. Niisama tuntakse tulevikus vististi selgemini kui nüüd, missugust ergujõudu ja tahtekindlust rahutegemine Vabariigi Valitsuselt ja Eesti rahusaatkonnalt on nõudnud, et rahu asja õnnelikule lõpule viia.
Iseäranis selgesti jääb tulevaste põlvede tänulikus mälestuses püsima Eesti rahusaatkonna juhi Jaan Poska riigimehelik kuju täis osavust, kindlust ja enesevalitsust.
Tartu rahu ja Eesti riigi iseseisvuse lõpulik tunnistamine on teineteisega ligidamas ühenduses, kui see vahest pealiskaudu vaadates paistab. Ilma Tartu rahuta kui Eesti rahvuslise vabaduse-võitluse ja riikliku enesekorralduse võiduka lõputa, ei oleks ka Eesti riiklise iseseisvuse ja rippumatuse tunnistust meie vägevatelt sõpradelt mitte võidud loota. Hindame tulevikus kõrgelt teiste sõprust ja lugupidamist, kuid jääme ühtlasi lootma kõige pealt oma jõu ja kohuse-täitmise peale!“
Nii kirjutas Jaan Tõnisson oma artiklis „Tartu rahu ja Eesti riigi iseseisvuse lõpulik tunnistamine“, mis ilmus tema ajalehes Postimees 1. veebruaril 1921. aastal.
Tartu rahulepingu teise artikli kohaselt „Venemaa tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest“. Tartu rahu on küll igaveseks sõlmitud, aga tõsiasi on, et see on jätkuv protsess ja temaga tuleb päevast päeva tegeleda. Ühe näitena Molotovi väljaütlemine 1939. aasta 28. septembri ööl, kui Eesti delegatsioon oli „baaside“ lepingu läbirääkimisel Moskvas, kus vastaspoolel olid nõukogude välisasjade rahvakomissar Molotov ja partei esimene sekretär Stalin. Molotov ütles Eesti delegatsioonile: „Praegu on olukord ebakordselt ebaloomulik. Nõukogude Liit peaks leppima Soome lahe sopiga. 20 aastat tagasi panite meid istuma sellesse Soome „lompi“, egas te arva, et see võib nii kesta jäädavalt, siis oli Nõukogude liit pärast kurnavat sõda jõuetuse madalpunktil, kuid vahepeal on ta suurelt kasvanud, nii majanduslikult, kultuuriliselt kui ka sõjaliselt. Nõukogude Liidu nõudmised ei ole vastuolus Nõukogude Liidu poolt varem võetud kohustustega, vaid arendavad neid, kindlustades julgeolekut, mida senised kokkulepped pidi andma, kuid kahjuks pole andnud.“
Tartu rahu staatuse eest tuleb võidelda ka tänapäeval ja nii nagu rahulepingu sõlmimise eel ja ajal aastal 1920, heidelda taas Ida ja Lääne nõuannete ja nõudmiste vahel. Aga, tuleb olla julge ja võimalusel ka tark, see tähendab tajuda meie oma Eesti elu, laiemalt Euroopat ja maailma meie ümber, ning siiski järgida kõigele vaatamata oma veendumuste poolt kujundatud poliitikat.
See ta on, see Tartu rahu sõnum.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
Tõnu Tepandi (1948) on näitleja, laulja, teatripedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli professor.

Allikas: http://kjt.ee/2014/01/tartu-rahu-sonum/

Read more...