RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 4. veebruar 2014

Kalevipoja tagasitulek

Kalevipoeg, olles juba tuhat ja veel tont teab mitusada aastat pealekauba põrgu väravaid valvanud, kuulis viimasel ajal sageli sarvikuid ja sortse katelde ümber karglemise ajal omavahel Eesti asjadest juttu puhumas. Ja ei meeldinud temale need jutud teps mitte, sest sarvikute ja nende sulaste loba keerles aina ühest liidust teise orjusesse ülekolimise ümber ja et tillukene kamp end rahva paljaksvarastamise arvel rikastunud reetureid ning igatsugu muud masti paharetti olla kogu võimu ja vara enda kätte krabanud ning et nemad rahvast aina hirmsama julmuse ja ükskõiksusega röövivad, näljaga piinavad ja hirmkõrgete maksude ning hindadega kägistavad. Kuulas Kalevipoeg neid jutte päeva, kuulas hambaid krigistades teise ja omaette urisedes kolmandagi, neljandama õhtul aga vihastas hirmsasti ning
       
      raksas randme rauda-asta,
      kiskus kämbla kaljudasta,
      asus koju kõmpimaie,
      rahvast vabaks võitlemaie.

Kõndis Kalevipoeg päeva, kõndis teise ja tüki kolmandatki, kui kuulis äkki Lapi Targa sosinat: „Sul on proteese vaja, Kalevipoeg!“ Lapi Tark oli nimelt targu oma võluvõimu kasutades Kalevipojale Põrgust lahkumise eel „Nokia” nutitelefoni taskupõhja sokutanud, et temale vajalikul ajal või häda korral hääd nõu anda. Ja nüüd oligi hää nõu varuks, sest Kalevipojal olid ju jalgadest vaid jupid järel.
Vaatas siis Kalevipoeg hoolega ringi ja ennäe – Narva juba paistis! Varastaski siis ühelt põõsas magavalt purupurjus Pronksiöö veteranilt proteesid ja sidus need nõgestest punutud väätidega jalgade külge, sest ta oli juba Põrgu internetipunktis „Vikipeediast” lugenud, et 18. sajandil seilas kogu Rootsi sõjalaevastik ringi nõgestest punutud taglasega. Ega tema liikumine ja samm sellest suurt hoogu juurde saanud, sest ta oli veteranilt varastanud Hiina hambaproteesid...
Kuid Kalevipoeg oli visa ning juba järgmisel hommikul nägi ta silmapiiril Tallinna suitse ja kõrgemad korstnad ning majadki paistsid juba kenasti kätte, Teletorni
-torikast ei osanud ta muidugi miskit arvata.
Linnale lähemale jõudes kuulis ta taas taskust Lapi Targa tarmukat häält. „Söö kõht kõvasti täis,“ õpetas see, „sul on relva vaja!“
Ei taibanud Kalevipoeg, kuidas aitab täis kõht temal sobivat relva leida, kuid ta kiskus kuulekalt ühel teeäärsel kõrtsil katuse maha ning pistis pintslisse kogu selles leiduva toidu koos kelnerite ja klientidega. Loputanud selle kaloririkka hommikueine kolme vaadi majaõllega alla, sammus ta tarmukalt edasi, jättes aeg-ajalt asfaldile proteeside küljest pudenevaid hambaid ning aevastades tee pealt eest arvukaid liiklusummikuid. Imestama pani teda eelkõige see, kuidas nüüd laudu ja palke hiigelvankritel mööda siledaid teid edasi-tagasi kärutati, sest omal ajal oli ta mitu korda suurema lauakoorma lihtsalt õlale vinnanud ja Venemaalt ära virutanud. „Kas tõesti on mu sugu nii viletsaks jäänud,“ mõtiskles Kalevipoeg nukralt.
Nõnda omaette arutledes komistas ta Ülemiste Keskuse otsa ning et mitte selle ees ja sees siblivaid inimputukaid laiaks astuda, kargas elegantse kolmikhüppega üle Ülemiste järve, säält üle hullude päevade hulluses väriseva Stockmanni,  ning maandus viimase hüppega Toompea ja Balti jaama vahele. Kolme sammuga oli vägilane Patkuli treppidest jagu saanud, kui vägev kõhutuul sest pingutusest tema sees tõusis ning Kalevipoeg peeretas.
Hilisemad ekspertanalüüsid kinnitavad, et müratase jõudis kohati 150 dB-ni. Stenbocki Maja, kus toimus parajasti valitsuse pressiknverents, varises alusmüürini kokku. Peaministri viimane vale, mida saatis rahandusministri heakskiitev võltsnaeratus, ei jõudnud enam kunagi rahvani. Kõik peale hulljulge välisministri tegid millisekundi jooksil püksid kuklataguseni täis, sest välisminister minestas juba pärast esimese prao tekkimist iidsesse seina. Siis käis meeletu prahvakas ja oligi õudne lõpp. Eluga pääses vaid pool tundi varem lahkunud koristaja, kuid teda koju sõidutanud bussiga oleks äärepealt õnnetus juhtunud, sest bussijuht minestas haisu tõttu.
Toompea lossilt lendas minema pool katust ning Pikast Hermannist sai hetkega Lühike Mann. Riigikogu spiiker sattus peerupöörisesse ning lend
as otse orbiidile, kus teda tervitas sõber Kosmos. Kolmel naisbroileril katkes rasedus, paar tosinat rahvaasemikku jäi teadmata kadunuks ning paljud said kergemaid või raskemaid vigastusi. Kõigil istungilviibijatel purunesid kuulmekiled ja nad jäid püsivalt kurdiks, mis oligi väga loogiline jätk nende pidevale kurtusele rahva soovide suhtes. Ühe kilekoti Reformierakonna toetuseks varastatud miljonitega leidis päev hiljem oma krundilt keegi Hillar Kohv Viinahaualt, Savisaar aga evakueerus koos Hundisilma, tihaste ja Batrakovaga Tambovi oblastisse.
Kuigi Kadrioru l
ossis purunesid kõik aknad, purskkaevud hakkasid purskamise asemel imema, pressiesindaja poos end meeltesegaduses sireli külge  ja valvemeeskond jooksis laiali, pääses president ainsagi kriimu ja tüsistuseta, sest ta oli nii tugevalt tuhvli all, et ka 10-magnituudine maavärin poleks teda lonksuvõrragi loksutanud.
Võima
s peeruorkaan kandus Euroopasse ja lämmatas Brüsseli koos kõigi seal parasiteerivate bürokraatidega, pankuridki panid hirmsa haisu tõttu kõrvad kuulekalt pea alla ning Euroopa Liit lagunes. Eesti oli päästetud!

ALDO ROOMERE

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 13. numbri (oktoober-november 2012) naljanurgas ilmunud kirjutis.
_______________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP