Juhtkiri: Jälle üks tore riigireetmine!
Foto: Pärnu Postimees
Pole võimatu, et 2. veebruaril 1920 allkirjastatud Tartu rahust ja selle tähtsusest noorele Eesti Vabariigile räägime sel nädalavahetusel viimast korda. 18. veebruaril Moskvas alla kirjutada plaanitava Eesti-Vene piirilepinguga viskab taasiseseisvunud Eesti ühe omariikluse olulistest alusdokumentidest prügikasti. Venemaa käsitleb seda niikuinii vaid kunagi nõrkusehetkel sõlmitud paberina, millel pole isegi üriku väärtust.
Venelaste suhtumine Tartu rahusse on samal ajal õige kummaline.
Tegelikult peaksid nad seda lepingut hindama niisama kõrgelt kui
eestlased. Just rahulepe Eestiga ja vastastikune riiklik tunnustamine
avas Venemaal võimu haaranud Lenini kambale tee rahvusvahelisele
tunnustamisele.
Paslik on tsiteerida Jaroslav Hašeki tegelaskuju salapolitseinik Bretschneiderit, kes rõõmustas: ”Ma näen, jälle üks tore riigireetmine!“, kui pidada silmas 18. veebruaril juhtuma hakkavat. Ja mis see muud siis on, kui põhiseadus ütleb selgelt: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Ja veel: Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Rääkimata põhiseaduse üldsätetes kinnistatust, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Kus ta siis on, kui 2600 ruutkilomeetrit Eesti hõimude, setode asualast ehk Saaremaa-suurune tükk naabrile niisama ära antakse. Mis on setode süü? Tsiteerides aasta isa 2013 Aldo Kalsi: toimiva kontrolljoone olemasolul ei ole Eestil põhjust kiirustada piirilepinguga. Kuhu me ülepeakaela tormame?
Kujutagem ette, kui Eesti-Läti piirilepinguga antaks Pärnumaast lõunanaabritele 2600 ruutkilomeetrit, sest see oli Liivimaa ala – kas ei ajaks siis tagajalgadele ja protestimiitingutele? Miks rikutakse Eesti-Vene piirilepingut sõlmides jõhkralt Eesti Vabariigi põhiseadust, pole keegi selgitanud ega ilmselt kavatsegi.
Paslik on tsiteerida Jaroslav Hašeki tegelaskuju salapolitseinik Bretschneiderit, kes rõõmustas: ”Ma näen, jälle üks tore riigireetmine!“, kui pidada silmas 18. veebruaril juhtuma hakkavat. Ja mis see muud siis on, kui põhiseadus ütleb selgelt: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Ja veel: Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Rääkimata põhiseaduse üldsätetes kinnistatust, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Kus ta siis on, kui 2600 ruutkilomeetrit Eesti hõimude, setode asualast ehk Saaremaa-suurune tükk naabrile niisama ära antakse. Mis on setode süü? Tsiteerides aasta isa 2013 Aldo Kalsi: toimiva kontrolljoone olemasolul ei ole Eestil põhjust kiirustada piirilepinguga. Kuhu me ülepeakaela tormame?
Kujutagem ette, kui Eesti-Läti piirilepinguga antaks Pärnumaast lõunanaabritele 2600 ruutkilomeetrit, sest see oli Liivimaa ala – kas ei ajaks siis tagajalgadele ja protestimiitingutele? Miks rikutakse Eesti-Vene piirilepingut sõlmides jõhkralt Eesti Vabariigi põhiseadust, pole keegi selgitanud ega ilmselt kavatsegi.
0 kommentaari:
Postita kommentaar