Eri Klas: end poliitiliseks eliidiks nimetav seltskond isegi ei püüa enam varjata vihkamist oma rahva vastu

Foto: Sven Arbet 

 

Peagi lõppev aasta on Eesti jaoks märgilise tähendusega – lõpuks on maskid langenud ning end poliitiliseks eliidiks nimetav seltskond isegi ei püüa enam varjata vihkamist oma rahva vastu.

„Mul on häbi olla eestlane,“ kuulutab keegi Mikser ning talle sekundeerib justiitsministri ametisse eksinud Reinsalu, sooviga viia Eesti nende maade hulka, kus ei kehti süütuse presumptsioon, vaid vangi pannakse selle järgi, kuidas peavoolumeedia otsustab. Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad ning pealinn, kus eesti keelt kuuleb sama harva, kui kõige süngematel okupatsiooniaastatel läinud sajandi 80-ndatel.

Siseprobleeme eiratakse

Kõik siseriiklikud probleemid on tõrjutud tahaplaanile, sest lääneriikide isevalitsejad on vallandanud seninägematu rünnaku euroopalike väärtuste vastu, nimetades seda empaatia ja tolerantsuse ülimaks ilminguks. Kaksikmoraal lubab inimkaubandusele läbi sõrmede vaadata, tehes halva mängu juures nägu, otsekui oleks kõik parimas korras. Ka peale roimi Pariisi südames ei vaevuta tegema järeldusi, vaid kiirustatakse võltsnaeratusega näol kinnitama, et elu läheb jälle normaalsetesse rööbastesse ja katki pole midagi. Aga perekonnad, kes on kaotanud lähedased, inimesed, kes tunnevad seni ohututel kodutänavatel hirmu? Nemad on vaid peenraha suurte mängude mahitajate kukrus. Kas meie peaksime tasuma nende vigade eest, mida on tehtud maailma hoolimatult jagades? Aga valitsus isegi ei vaevu rahvalt küsima, millist tulevikku meie oma riigile soovime.

Sildistamine süveneb

Sellel äreval ajal, kui pea terve Euroopa on muutunud ohupiirkonnaks, tegelevad meie valitsuserakondade liidrid ikka veel siltide kleepimisega, välistades igasuguse koostöö rahvaga. Päevil, mil tuleks ühte hoida, surutakse teisitimõtlemist maha sama ägedalt, kui seda tehti stalinlike repressioonide ajal. Juba on inimesi vaadete tõttu vallandatud, jäetud elatiseta selle eest, et nad on avaldanud sotsiaalmeedias seisukohti, mis ei ühti ametlikult heakskiidetud käibetõdedega. Meile öeldakse: „Olge sallivad, muidu läheb teil halvasti, tolereerige erinevusi, sest muidu näitame, kuidas sõnakuulmatud korrale kutsutakse!“ Uutes oludes näib valitsuse eesmärgiks olevat üleüldise pealekaebamise, umbusu ja kadeduse õhkkonna loomine, sest kes pole meiega, on meie vastu!

Eesti poliitiline eliit riisub koore

Kunagi sünnitasid keerulised ajad kangelasi, kes võitlesid tõe ja õiguse eest. Nüüdsed päevad soosivad ahnureid, kelle eesmärgiks on priske rahakott. Kui Tallinna Sadamast ei saa enam krabisevat välja kantida, võetakse Eesti Energiast ja kui Estonian Air lõpetas pankrotis, saavad vähemalt kolm truud sõdurit Nordic Aviation Groupi palgal lahedalt ära elada. Õigesse erakonda kuuludes pole tarvis riskida, sest riigikorruptsioon võimaldab valituile stabiilset sissetulekut. Need, kes valitsejate ebaeetilisele käitumisele tähelepanu juhivad, kuulutatakse kärmelt rahvavaenlasteks, salates häbelikult maha, et selle väljendi tõid meie emakeelde sõbralikud kommunistid ühest tänaseks lagunenud impeeriumist.

Ma ei saa kooriga kaasa laulda, kui noot on vale

Ma võiksin kooriga kaasa laulda või vähemalt vaikida, ent süda ei luba. Ma ei saa vaadata pealt, kuidas käputäis poliitilisi taidlejaid tasalülitab rahva, kes on end laulukaare all vabaks laulnud. Kui on kohtumõistmise aeg, siis mõistetagu igaühele tema tegude järgi, et ka end karistamatuteks pidavad valevandujad hakkaksid lõpuks seaduste ülimuslikkust tunnistama. Pole tarvis rääkida kohtusüsteemi kallutamatusest ja uurimisorganite tõhususest, sest õiglus ei vaja õigustust. Kuni Eestimaa teed kumisevad tõllarataste all, millega suured sulid sõidavad vaatama väikeste vinegerpussitajate võllasse tõmbamist, tiksub ajalookell meie rahvale hääbumist. Aga ma loodan, et Eestile on veel antud aega puhastuda, et riigi etteotsa jõuavad tõelised aatekandjad, kes suures võõraste omaks tegemise vaimustuses ei unusta, et kõigepealt tuleb mõelda omadele. Lootus ei sure!

Allikas:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eri-klas-end-poliitiliseks-eliidiks-nimetav-seltskond-isegi-ei-puua-enam-varjata-vihkamist-oma-rahva-vastu?id=73067321

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

Riigikogu istung, 19. november 2015

Published on Nov 19, 2015
Riigikogu arutles Eesti riigi suveräänsuse üle Riigikogu arutas täna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni initsiatiivil Eesti riigi suveräänsust oluliselt tähtsa riikliku küsimusena.

________________
Vaadake vähemalt esimest, Martin Helme head ja põhjapanevat kõnet. Veel kõnelevad Jaak Valge, Varro Vooglaid ja Henn Põlluaas. Kõik need ettekanded on tegelikult väga head! Täna on laupäev ja vast leiate niipalju aega, et vaatate-kuulate need kõned ära.
M.I.

Read more...

Hüvasti turvaline Tartu!

M.L.:
"Tartlased, rõõmustage!
Kontrollimata andmeil saabub teie linna varsti 500 rikastajat!"
K.K.: "Soome uudistes täna oli olnud, õhtul läksin koju siis üks soomlane ise veel ütles, et Tartu pidi põhjamaadest võtma neid, kuna siin on neid liiga palju."

Allikas: Eve Raid, Facebook
___________
Peaminister Rõivas näib täivat rahvavaenulikku lubadust ja võtab eelkõige Rootsist immigrante veel Eestisse.
M.I.

Read more...

PALUN, SIIN ON TEILE NN. PAGULANE!

Mees pidas enne terroristi ametit ja siis saabus "pagulasena" Soome, võimalik, et sama ametit edasi pidada. Soome sõltumatu internetikülg MTV- lehti ( http://mvlehti.net/2015/11/13/onko-tama-tappaja-nyt-suomessa-turvapaikanhakijana-k-18-kuvia/) avaldas samast mehest pilte, kus ta oli asüülitaotlejana Soomes. 

Pildid levisid sotsiaalmeedias kulutulena. Kui neid oli vaadatud 230 000 korda, alles siis võtsid ametivõimud oma armsa pagulase vahi alla. 
Niipalju siis Kaitsepolitsei võimest terroriste tabada. 

Kas varsti on sellised ka Eestis?

Vahendas Jaan Hatto.
______________
Vaid loll edevus viis lõpuks selle "pagulase" paljastamisele. Kui palju neid tegelikult Soomes ja võib-olla ka juba Eestis on, ei tea keegi.
M.I.

Read more...

Pöördumiste Riigikogule üleandmine, meeleavaldus Toompeal jm uudised

Hea Matti Ilves!

Viimased nädalad on olnud meile sihtasutuses kiired ja pingelised, mistõttu tahan Teile teada anda mitmetest olulistest sündmustest.

Esiteks: esmaspäeva hommikul andsime Riigikogus Keskerakonna, IRL-i, Vabaerakonna ja EKRE fraktsioonidele üle rohkem kui 25 000 pöördumist enam kui 6 500-lt inimeselt, mille keskmes oli palve mitte toetada Reformierakonna ja sotside fanaatilist püüdlust perekonna tähendus seadustega olemuslikult ümber määratleda, kaasates sellesse ka homoseksuaalsed suhted.

Selle sündmuse kohta saate lähemalt lugeda siit:

http://objektiiv.ee/saptk-andis-riigikogu-fraktsioonidele-ule-rohkem-kui-25-000-poordumist/

Minupoolse kommentaari koos videokaadritega pöördumiste üleandmisest leiate aga siit:

http://objektiiv.ee/vooglaid-kooseluseadusest-loodame-et-saadikud-ei-lase-ennast-ara-osta-ja-naitavad-tugevat-selgroogu/

 

Teiseks: eile hommikul tõmbasime oma sümboolse meeleavalduse raames nii Riigikogu ees kui ka Vabaduse platsil lahti hiiglasliku, meie Prantsusmaa sõpradelt laenatud 600 m2 suuruse lipu, et saata parlamendile taas kord jõuline sõnum perekonna ja abielu tõelise tähenduse kohta.

Lisan oma kirjale esimese droonilt tehtud pildi (vt ülalpool), mis annab sündmuse sümboolsest jõulisusest hea ülevaate. Et paljude parlamendiliikmete silmad paistavad olevat jäänud pimedaks kõige elementaarsemate loomuseaduslike tõdede suhtes, tegime sõnumi neile nähtavaks suurelt ja värviliselt:

Perekonna ja abielu keskmes on mehe ja naise vaheline suhe ning igal lapsel on loomulik õigus emale ja isale, mida kellegi ei ole voli neilt ära võtta.

Sellest sündmusest valmib peagi videokokkuvõte, mille saadan kindlasti ka Teile, kuid seniks viitan ühe ajakirjaniku reportaažile meie sümboolsest meeleavaldusest:

http://objektiiv.ee/kajastus-saptk-valgustas-lossi-platsi-ja-vabaduse-valjakut/

Kolmandaks: just täna tehakse Riigikogus algust kooseluseaduse rakendussätete esimese lugemisega, mis lükkus eile edasi.

Praeguse seisuga paistab, et kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimist ei toeta ei Keskerakonna, IRL-i, Vabaerakonna ega ka EKRE fraktsioon, mistõttu ei saa Reformierakond ja sotsid, kellel on pärast valimisi parlamendis endise 57 asemel vaid 45 kohta, vajalikku 51 häält kokku.

Seetõttu levib parlamendiliikmete seas üha laiemalt seisukoht, et kooseluseadus, mille terviklikul kujul vastuvõtmiseks puudub Riigikogus piisav toetust, tuleks tühistada.

Neljandaks: kuivõrd kooseluseaduse teema on tõusnud taas jõuliselt avaliku tähelepanu alla, on ka meil tulnud kasutada võimalusi sõna sekka öelda. Vast kõige enam on pälvinud tähelepanu minu osalemine Postimehe päevaintervjuus, kus teiseks pooleks oli sotside ridades parlamenti kuuluv Mihkel Raud:

http://arvamus.postimees.ee/3410009/paevaintervjuu-varro-vooglaid-ja-mihkel-raud-arutlesid-kooseluseaduse-ule

Paljud inimesed on mulle selle intervjuu pinnalt kirjutanud, et on raske uskuda, kui kergekäeliselt rakendavad homoliikumise pooldajad argumentide puudusel demagoogiavõtteid, süüdistades samal ajal teist poolt demagoogitsemises. Ainuüksi selle pärast, et näha, kuidas see toimub, tasub intervjuud vaadata.

Lisaks toon välja Tallinna TV-s antud intervjuu, kus rääkisin samuti kooseluseadusega seonduvatest küsimustest:

http://objektiiv.ee/vooglaid-ja-karilaid-uhiskonda-lohestav-kooseluseadus-tuleb-tuhistada/

Viiendaks: juhin Teie tähelepanu ka ettekandele, mille pidasin eelmisel nädalal Riigikogus, osaledes EKRE kutsel riikliku tähtsusega küsimuse arutelul, mis keskendus suveräänsuse teemale:

http://objektiiv.ee/riikliku-iseseisvuse-eelduseks-usk-selle-voimalikkusesse/

Väljendasin oma ettekandes seisukohta, et Eesti saab olla tõeliselt vaba ja iseseisev üksnes juhul, kui meie poliitiline juhtkond usub Eesti võimesse saada iseseisva riigina hakkama ega kooguta ühegi välismaise isanda ees, ei ida ega ka lääne suunal.

Paraku on suur osa meie poliitilisest juhtkonnast selle usu minetanud ning süüdistab inimesi, kes tahaks näha Eestit käitumas väärikalt ja suveräänsele riigile kohaselt, täiesti absurdsel kombel venemeelsuses, lastes jällegi käiku labase demagoogia, et varjata argumentide puudust ja hoiduda sisulisse arutellu laskumisest (just nagu tegi seda Mihkel Raud Postimehe päevaintervjuus).

Pean seda küsimust tõesti erakordselt oluliseks, sest kui poliitilisel tasandil kaob vabale ja iseseisvale riigile kohane vaimne hoiak, siis surutakse meile üha enam peale asju, mis on meie kultuuri alusväärtustega vastuolus ega ole suuremale osale inimestele vastuvõetavad – sellest on näiteks nii homoideoloogia pealetung, püüdlus avada uksi massiimmigratsioonile kui ka Eesti maksumaksjate sundimine tasuma teiste riikide poolt võetud võlgasid.

Saame näha, mida lähipäevad ja -nädalad toovad. Igal juhul püsime valvel ning teeme kõik, mida suudame, et seista jätkuvalt meie ühiste väärtuste kaitsel.

Teid siiralt tervitades,

 

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Read more...

Immigrantidest

Triin Oja, 24. november 2015:

Itaalias migrante vastu võtnud PPA vaneminspektor: üheksal migrandist kümnest on heal juhul vaid algharidus.
"Enamik neist ei hakka tööle. Kardan, et nad langevad nad ka Euroopas inimkaubitsejate ringide ohvriteks. Üheksa migranti kümnest polnud üldse koolis käinud või oli neil ainult algharidus," nentis Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teabeanalüüsi talituse vaneminspektor Veljo Uustal migrantide küsitlemise käigus tehtud järelduste põhjal.
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teabeanalüüsi talituse vaneminspektor Veljo Uustali sõnul on alati riik, kust migrant väidab end tulevat, tema tegelik päritoluriik. "Väga palju neist valetab oma päritolu kohta, sest näiteks Süüria ja Eritrea kodanikele antakse pagulasestaatust kergemalt," nentis Frontexi ühisoperatsiooni käigus Itaalias Aafrikast saanud pagulaste küsitlemisega tegelenud Uustal täna toimunud konverentsil "Inimsmugeldamine- Euroopa väljakutsed ja lahendused".
Ka kodumaalt lahkumise põhjuseid on Uustali sõnul mitmeid, nagu erinevad ka migrantide taustad. "Paljud Süüriast tulnud räägivad tagakiusamisest, sellest, kuidas neid piinatakse," rääkis Uustal, "aga on ka Bangladeshi kodanikke, kes on kodumaalt juba 5-6 aastat tagasi lahkunud, mujal töötanud ning nüüd alles teinud otsuse pöörduda Euroopasse."

Uustali sõnul on Aafrika linnad Khartoum ja Agadez nii migrantide kui ka smugeldajate peamiseks kogunemiskohaks, kus sõlmitakse enamik tehinguteks, mille tõttu migrandid lõpuks Euroopasse jõuavad. "Teekond neisse keskustesse on migrantide endi sõnul rahulik - sinna tullakse ühistranspordi, taksode ja ka sõprade-tuttavate abiga," kirjeldas Uustal. "Nendes kahes linnas, mida migrantid mulle rääkisid, tegelevad kõik smugeldamisega. Kõik teavad, kust leida isikut, kes saaks inimese viia edasi Liibüasse," rääkis Uustal, kelle sõnul märgistavad mõned smugeldajad inimesi ka sihtmaade järgi erinevalt, näiteks küünte värvimisega. "Sinised küüned tähistavad Belgiat, punased aga Saksamaad."

Kõige ohtlikum osa migrantide teekonnas on Aafrikas Uustali sõnul Sahara kõrbe ületamine. "Sahara kõrbes tegutsevad väga paljud kuritegelikud rühmitused, sealhulgas ka ISIS, kes röövivad migrante lunaraha nimel, küsivad neilt edasipääsemiseks maksu ja proovivad igal moel nende arvelt kasu lõigata," rääkis Uustal.
Päästeoperatsioonid Itaalia rannikul on teinud Uustali sõnul migrantidel Euroopasse pääsemise oluliselt lihtsamaks. "Tripolist lahkunud päästepaadis teeb peale paaritunnist teel olekut keegi päästjatele hädakõne, mille peale tulevadki kohale Itaalia päästjad ja toovadki migrandid maismaale," kirjeldas Uustal. "Sisserändajatel on väga harva kaasas kotid ja jalas jalanõud, seda selleks, et kummipaate mitte lõhkuda," rääkis ta ning lisas, et migrandid peavad kitsastes kummipaatides veetma aega mõnest tunnist kuni paari päevani, olenevalt sellest, kui kiiresti euroopa päästjad nendeni jõuavad.
"Sadamasse jõudnud migrandid viiakse bussidega üle Itaalia erinevatesse pagulaskeskustesse. Kõik pagulaskeskused on avatud. Migrandid võivad liikuda sealt ka välja, keegi neid seal ei hoia," märkis Uustal, kelle sõnul tegeleb politsei vaid keskuste turvamisega ja kontrollib vaid seda, mis toimub nende territooriumil. "Peale esmast dokumentide kontrolli ja isikutunnistuste väljastamist on migrantidel vaba tee liikuda mujale Euroopasse. Minu küsitletutest vähesed tahtsid jääda Itaaliasse, peamised sihtkohad olid ikka Saksamaa, Inglismaa," kirjeldas Uustal.

Kuna pagulaskeskustes väljastatakse migrantidele ka isikuttõendavad dokumendid, mida neil endil pahatihti ei ole, satub sinna Uustali sõnul tihti ka neid, kes on päritoluriigist juba aastaid eemal olnud. Pelgalt isikutunnistusest sisserändajatele helge tuleviku kindlustamiseks aga ei piisa- Uustali hinnangul puuduvad valdaval enamikul neist endale töökoha leidmiseks vajalik haridus ja keeleoskus, enamikul pole ka ametit ega eelnevat töökogemust. "Enamik neist ei hakka tööle, arvan, et kahjuks langevad nad ka Euroopas inimkaubitsejate ringide ohvriteks. Üheksa migranti kümnest polnud üldse koolis käinud või oli neil ainult algharidus," nentis Uustal migrantide küsitlemise käigus tehtud järelduste põhjal.

Allikas: Merike Lillenberg, Facebook
______________
Selline on siis meile vajalik ja haritud tööjõud, nagu räägib meediapropaganda!
M.I.

Read more...

MATTI ILVES: PROPAGANDA IMMIGRANTIDE VASTUVÕTUKS KÄIB

Propaganda ebaseaduslike immigrantide vastuvõtuks käib edasi täistuuridel. "Vikerraadio" teatas rõõmuga, et Soomes ollakse lausa pagulaste saabumise üle õnnelikud! Eriti väiksemates kohtades, kus ähvardab kooli sulgemine. Nüüd pidi aga tulema sinna mõnikord lausa paarkümmend tublit õpilast (mis sest, et paljud ei oska lugeda-kirjutada), aga õpihimu pidi kõigil olema suur.
Meid lohutati ka sellega, et mingit terroriohtu tulevikus ei ole. Kui lastelt küsiti, kelleks nad tahavad saada, olid vastused kõigiti normaalsed. Kes tahtis saada arstiks, kes õpetajaks jne. Ükski laps ei avaldanud soovi saada terroristiks! Selge, nüüd võime olla kõigiti rahul ja turvalised.

Propaganda väitel meie islamikogukond pidi olema seni väike ja väga rahumeelne. Ainult üks narvalane on läinud ISISe poolel sõdima. Praegu käib kohtuistung Harju maakohtus ainult kahe tallinnlase üle, keda süüdistatakse Islamikalifaadi rahalises toetamises.
Olukorda ei pidavat muutma ka see, et mõned islamiäärmuslased Rootsist on käinud Tallinnas mošeeks kohandatud hoones väljaõpet jagamas.

Plakatil Islamiriigi vaenlased

 Üldiselt on meie asehaldurite ja kõrgametnike suhtumine terrorismi suhtes väga kergemeelne ja mingit ohtu Eestile ei nähta. Olukorras, kus pagulaste sessevedu juba tegelikult käib.
Piisab immigrantide hulgas vaid paari ISISe võitleja tulekust ja need võivadki korraldada meie suuremates linnades juba terroriakte.

Tegelikult praegu toimiv on islami invansioon Euroopasse!

Read more...

Rahvakoosolek Rakveres

Read more...

Progressivism kui 20. sajandi suurim surma ja terrori allikas

George Neumayr käsitleb oma artiklis moodsate liberaalide armastatud määratlust “progressiivne” ja tõdeb, et paljuski on tegemist vana barbaarse kurjusega uue maski varjus.

LifeSiteNews.com toimetaja märkus: terminid “progressiivne” ja “progressivism” on laialdaselt kasutusel nii sekulaarses kui ka religioosses maailmas. Enamikul inimestest, kes neid sõnu kuuleb, pole õrna aimugi nende manipulatiivsest kontekstist ja sellest, mida paljud nende terminite kasutajatest nende all tegelikult mõtlevad.
“Progressivismil” on poliitiline ja ajalooline taust, mida elupooldajad, pereväärtuste eest seisjad ja usuinimesed peavad mõistma, et mitte langeda selle ohtlike sepitsuste ohvriks. Me palusime George Neumayril kirjutada käesoleva informatiivse teksti kõikidele LifeSiteNews’i lugejatele. Pärast selle lugemist mõistate, miks tuleb ettevaatusega suhtuda igaühesse, kes räägib progressiivsetest ideedest või nimetab kedagi progressiivseks.


Inglise kirjanik George Orwell on kirjutanud: “Poliitiline keel on mõeldud selleks, et panna vale paistma tõesena, mõrv austusväärsena ja tühi tuul millegi kindlana.” Manipulatiivse poliitilise keele ajaloos on terminil “progressiivne” kahtlemata tähtis koht.
Seda terminit kasutatakse lakkamatult nende poliitikavaldkondade, poliitikute ja muu hulgas kirikutegelaste kirjeldamiseks, keda liberaalne eliit peab valgustatuks. Sõna “progressiivne” korduva kasutamise abil on moodsad liberaalid lootnud uinutada avalikkust samastama progressiivsust progressiga. Ent selline samastamine ei ole kuidagi õigustatud. Progressiretoorika ja tegeliku progressi vahel laiutab silmatorkav lõhe.
20. sajandit iseloomustava pimeduse nägemisest piisab, et veenda igaühte progressiivsust mitte progressiga segi ajama. Selle sajandi kõige võikamaid ideoloogiad esitleti progressiivsena. Inimkonna paremaks muutmise nimel söandasid endid progressiivseteks nimetanud “progresseeruda” kaugemale kõige fundamentaalsematest mõistuse ja loodusseadustest.
Kui mõni 20. sajandi progressiivseteks tembeldatud üritustest on kahjutu või vähemalt vaieldav, siis paljud neist olid kahtlemata kurjad. Näiteks ei pärinenud 20. sajandi eugeenikaideed mitte n-ö reaktsioonilistest ringkondadest, vaid endid uhkelt progressiivseteks nimetanutelt. Lääne juhtivad kohtunikud ja ülikoolide rektorid seisid enne Teist maailmasõda avalikult eugeenika eluõiguse eest.

Oliver Wendell Holmes, keda peeti üheks progressivismi sammastest, ei pidanud 1920. aastatel eriliseks probleemiks oma laialt levinud üleskutset steriliseerida kõiki, keda eliit pidas alaväärtuslikuks. Ta kirjutas hoopis: “Kogu maailmale on parem, kui ühiskond – selle asemel, et oodata degenerantide järglaste hukkamist kuritegude eest või lasta neil oma nõrgamõistuslikkuse tõttu nälga surra – ei laseks neil, kes on ilmselgelt kõlbmatud, omasuguseid reprodutseerida. Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab.”
Kaua enne Hitleri lõplikku lahendust kirjutas Margaret Sanger, Planned Parenthoodi (’planeeritud vanemlus’, USA naistekliinikute kett, mis pakub muu hulgas ka aborditeenust – tõlkija) rajaja, nõdrameelsete ja ebasoovitavate vähemuste elimineerimisest. Tükk aega enne seda, kui Obamacare’i arhitektid tulid mõttele nn vanurite surmakomisjonidest, pani näitekirjanik George Bernard Shaw, progressiivsete silmarõõm, muretult ette luua hävituskomisjonid: “Te kõik tunnete kindlasti vähemalt poolt tosinat inimest, kellest ei ole selles maailmas mingit tolku, kellest on rohkem tüli, kui nad seda väärt on. Nüüd võtke nad lihtsalt ette ja öelge: härra või proua, kas te oleksite nii lahke ja õigustaksite oma eksistentsi?”
Progressiivne California, 20. sajandi eugeenika keskus, ei noppinud oma mõtteid Hitleri-Saksamaalt. Pigem said hoopis verevaesed Saksa sotsiaalinsenerid oma ideed Californiast. Raamatu “War Against the Weak” (“Sõda nõrkade vastu”) autor Edwin Black on märkinud: “Alles pärast seda, kui eugeenika oli Ühendriikides juba kindlalt juurdunud, jõudis kampaania Saksamaale; ja selle taga olid kindlasti nende California eugeenikute jõupingutused, kes avaldasid steriliseerimist idealiseerivaid brošüüre ning levitasid neid Saksa ametiisikute ja teadlaste seas.”

Eeldatavalt progressiivseteks peetud kohad nagu Pasadena ja Palo Alto (Stanfordi ülikooli 20. sajandi alguse rektor David Starr Jordan oli eugeenika häälekas toetaja) olid Blacki sõnul Adolf Hitleri silmis valgustustöö teenäitajateks: “Hitler uuris Ameerika eugeenikaseadusi. Ta püüdis oma antisemitismi legitimeerimiseks muuta selle meditsiiniliseks küsimuseks ja sättida selle söödavamasse, eugeenika pseudoteaduslikku garneeringusse. Hitler suutis värvata endale mõistlike sakslaste seast rohkelt järgijaid, väites, et teadus on tema poolel. Kui Hitleri rassivihkamine võrsus tema oma peast, siis eugeenika intellektuaalsed põhipunktid, mis ta 1924. aastal omaks võttis, olid sõnastatud Ameerikas. 1920ndatel arendasid Carnegie institutsiooni eugeenikateadlased sügavaid isiklikke ja tööalaseid suhteid Saksa fašistlike eugeenikutega. 1924. aastal avaldatud raamatus “Mein Kampf” tsiteeris Hitler Ameerika eugeenikaideoloogiat ja ilmutas varjamatult põhjalikke teadmisi Ameerika eugeenikast. “Praegu eksisteerib üks riik,” kirjutas Hitler, “kus on märgata vähemalt õrnu algeid paremast arusaamast [immigratsiooni kohta]. Loomulikult ei ole see meie eeskujulik Saksa Vabariik, vaid Ühendriigid.”
End progressiivseks nimetanud sidusid endid ka Vene kommunismi juurtega. “Ma olen näinud tulevikku ja see toimib,” märkis ajakirjanik Lincoln Steffens 1921. aastal pärast Venemaal käimist. Bolševismi ja progressi nähti ühe ja sama asjana.

“Enamik liberaale nägi enamlasi rahvaliku ja progressiivse liikumisena,” kirjutas Jonah Goldberg raamatus “Liberal Fascism: The Secret History of the American Left” (“Liberaalne fašism: Ameerika vasakpoolsete salajane ajalugu”). “Peaaegu kogu liberaalne eliit, kaasa arvatud suur osa Franklin D. Roosevelti ajutrustist, käis Moskvas palverännakul, et õppida hardusega nõukogude eksperimendist.”
Selle sünge ajaloolise kogemuse najal peaks tänapäeval sõna “progressiivne” kasutus kutsuma esile sügavamaid kahtlusi. Võinuks ju arvata, et see sõna kaob sootuks. Selle asemel on ta taaselustunud. Paljude poliitikute ja ajakirjanike jaoks kõlab “progressiivne” praegu palju paremini kui “liberaalne”.
2007. aastal keeldus Hillary Clinton demokraatide partei presidendikandidaatide eelvalimisdebattides end liberaaliks nimetamast ja pidas paremaks kutsuda end progressiivseks. Ta selgitas: “Ma eelistan sõna ‘progressiivne’, millel on tõeline ameerikalik tähendus, mis viitab nn progressiivsele ajajärgule 20. sajandi alguses. Ma pean end moodsaks progressivistiks – kellekski, kes usub kindlalt isiku õigustesse ja vabadustesse, kes usub, et me oleme ühiskonnana paremad siis, kui me tegutseme üheskoos ja leiame viise, kuidas aidata neid, kellel võib-olla ei ole elus kõiki eeliseid; anda neile vahendid, mida nad vajavad, et nad ise ja ka nende pered elaksid produktiivsemalt. Seega pean ma end uhkeks moodsaks Ameerika progressiivseks inimeseks ja arvan, et just sellise filosoofia ja tava peame tooma tagasi Ameerika poliitikasse.”
Tema ähmane progressiivsuse määratlus paneb selle kõlama tervikliku ja kahjutuna, justkui seisaks progressiivsed ei millegi muu kui ajakohaste toidukontrollinormide ja jõulise kodanikuühiskonna eest. Tõeliselt tekitab progressivism aga ilmalikke ja sotsialistlikke inimliku täiustumise ja sotsiaalse sahkerdamise mõisteid, mis on Jumalast ja loomupärasest moraaliseadusest lahutatud ning on osutunud inimkonnale hukatuslikuks.
Progressivismi on keerukas määratleda sellepärast, et see ei rajane millelgi muul kui inimese aina muutuval tahtel. Ei ole muud progressi kriteeriumi kui see, mida võimulolijad iganes progressiks nimetavad. Selle taga olev võlts ja tühi filosoofia võimaldab esile tõusta subjektivismi ja võimuideoloogia kõige kurjematel vormidel.
Otse loomulikult soovivad isehakanud edumeelsed, et avalikkus usuks, et nende poliitilistel, majanduslikel ja religioossetel ideedel oleks samasugune läbiproovitud loomus ja mõõdetavus nagu tehnoloogilisel progressil. Nad suruvad takka mõtet, et ühiskond muutub progressiivse poliitika, majanduse ja religiooni mõjul paremaks samavõrra, kui näiteks arvutid on paremaks muutunud mõõdetava ja ilmse tehnoloogilise progressi mõjul.

See eeldus on progressivismi edasiviiv jõud, kuid sel puudub tervemõistuslik filosoofiline alus. Samavõrra ebaterve on nähtus, mida C. S. Lewis nimetas progressivismile omaseks kronoloogiliseks snobismiks – “eeldus, et kõik, mis on aegunud, on sellest tulenevalt kehtetu”. Tõene idee ei lakka olemast tõene lihtsalt sellepärast, et võimulolijad seda enam ei tunnista.
Progressivismi iroonia on selles, et selle plaanides on peaaegu alati naasmine vanade aegade halbade ideede ja korruptiivsete tavade juurde. See on vana barbarism uue maski varjus. Mida on õigupoolest uut vanurite eutanaasias, imikute tapmises, promiskuiteedi ülistamises ja muus sellises? Isegi selle keerukamates mõistetes nagu “elav konstitutsioon” ja “kollektivistlik föderaalvalitsus” (ideed, mis on Ameerika progressiivse liikumise tähised) on lihtsalt ammuste aegade inimestele hästi tuntud türanniate ilustatud väljendused.
Mõiste “progressiivne” kaasneb eranditult selliste tavadega, mis võiks panna punastama isegi pahelisi paganaid. Isehakanud progressiivsetel demokraatide partei liikmetel ei ole näiteks mingeid süümepiinu, kui nad avardavad seda mõistet sellistele häbenematult brutaalsetele tegutsemisviisile nagu abort laiendamise ja väljatõmbamise teel (partial-birth abortion). Barack Obama, kes uhkustab mõistega “progressiivne”, ei suutnud juba Illinoisi osariigi senaatorina oponeerida lastetapuvastaste seaduste vastu.
Tavakeeles viitab progress mingi asja järkjärgulisele parenemisele. Poliitilises ja religioosses kasutuses viitab “progressiivne” sagedamini pigem taandarengulistele ja primitiivsetele kommetele ning ideedele, mis kahjustavad elu ja õõnestavad tsivilisatsiooni arengut.
Nagu on rõhutanud C. S. Lewis, on tõeliselt edumeelne inimene on see, kes seisab risti ees vääral ideel, kandku ta mistahes silti, ja liigub tõe suunas.
“Progress tähendab lähemale jõudmist sellele paigale, kus sa tahad olla,” kirjutas ta. “Aga kui sa oled valesse suunda pööranud, siis ei vii edasiminek sind sellele lähemale. Kui sa oled valel teel, siis tähendab progress ümberpööramist ja tagasi õigele teele sammumist; ja sel juhul on kõige progressiivsem inimene see, kes pöörab kõige varem tagasi.”

Teiste sõnadega on tõeline progress lahutamatu tõest ja inimese hüvest. Iga ideoloogia, mille progressi mõõt ei peitu selles tões, saab tähendada ainult järkjärgulist allakäiku ja segadust. Nagu nähtub Lääne homoabielude maaniast, ei määratle progressi nüüd enam aina suurem loomupärase moraaliseaduse järgimine, vaid loomuseaduse täielik tühistamine.
Samamoodi ei mõõdeta meedia arusaama järgi progressi katoliku kirikus mitte kasvava truudusega pühitsusele ja tõele, vaid eemaldumisega nendest. Progressiivseteks kroonitakse need kirikutegelased, kes näivad asendavat ortodoksia moodsa liberalismiga.
Moodsa liberalismi pookimine katoliiklusesse on siht, mille poole soovivad liikuda progressiivsed nii kiriku sees kui sellest väljaspool.
Minek tõest ja valest kaugemale, astudes liitu “maailmaga”, on kiriku missiooni antitees. Kuid darvinistlikust eneseimetlusest inspiratsiooni ammutavad progressiivsed, näiteks Hans Küng või juhtiv USA dissidentlik ajaleht National Catholic Reporter, väidavad alati, et kõige parem on viimane areng, olgu see religiooni või poliitika vallas. Kõiki muutusi kujutatakse täiustavate, mitte lammutavatena.
Kibe kogemus oleks nüüdseks pidanud avalikkust õpetama, et “muutus, millesse sa võid uskuda,” nagu Obama väljendus, on tavaliselt hoopis ärevakstegev mutatsioon. “Progress”, nii nagu seda kasutatakse poliitikas või religioonis, on tegelikult enese huve teeniv retoorika, mille eesmärk on vaigistada vastuseisu kõigele, mis parasjagu käsil. See aga peaks esile kutsuma vähemalt skepsise, mitte allumise.
Parafraseerides Lincoln Steffensit: me oleme näinud tulevikku progressivismi valitsuse all ja on selge, et see ei toimi.

Tõlkinud Priit Tamm

George Neumayr on ajakirja The American Spectator kaastoimetaja ja raamatu “No Higher Power: Obama’s War on Religious Freedom” kaasautor. Ülal avaldatud artikkel ilmus esmalt portaalis LifeSiteNews.

Allikas: http://objektiiv.ee/progressivism-kui-20-sajandi-suurim-surma-ja-terrori-allikas/

Read more...