RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 26. november 2015

Progressivism kui 20. sajandi suurim surma ja terrori allikas

George Neumayr käsitleb oma artiklis moodsate liberaalide armastatud määratlust “progressiivne” ja tõdeb, et paljuski on tegemist vana barbaarse kurjusega uue maski varjus.

LifeSiteNews.com toimetaja märkus: terminid “progressiivne” ja “progressivism” on laialdaselt kasutusel nii sekulaarses kui ka religioosses maailmas. Enamikul inimestest, kes neid sõnu kuuleb, pole õrna aimugi nende manipulatiivsest kontekstist ja sellest, mida paljud nende terminite kasutajatest nende all tegelikult mõtlevad.
“Progressivismil” on poliitiline ja ajalooline taust, mida elupooldajad, pereväärtuste eest seisjad ja usuinimesed peavad mõistma, et mitte langeda selle ohtlike sepitsuste ohvriks. Me palusime George Neumayril kirjutada käesoleva informatiivse teksti kõikidele LifeSiteNews’i lugejatele. Pärast selle lugemist mõistate, miks tuleb ettevaatusega suhtuda igaühesse, kes räägib progressiivsetest ideedest või nimetab kedagi progressiivseks.


Inglise kirjanik George Orwell on kirjutanud: “Poliitiline keel on mõeldud selleks, et panna vale paistma tõesena, mõrv austusväärsena ja tühi tuul millegi kindlana.” Manipulatiivse poliitilise keele ajaloos on terminil “progressiivne” kahtlemata tähtis koht.
Seda terminit kasutatakse lakkamatult nende poliitikavaldkondade, poliitikute ja muu hulgas kirikutegelaste kirjeldamiseks, keda liberaalne eliit peab valgustatuks. Sõna “progressiivne” korduva kasutamise abil on moodsad liberaalid lootnud uinutada avalikkust samastama progressiivsust progressiga. Ent selline samastamine ei ole kuidagi õigustatud. Progressiretoorika ja tegeliku progressi vahel laiutab silmatorkav lõhe.
20. sajandit iseloomustava pimeduse nägemisest piisab, et veenda igaühte progressiivsust mitte progressiga segi ajama. Selle sajandi kõige võikamaid ideoloogiad esitleti progressiivsena. Inimkonna paremaks muutmise nimel söandasid endid progressiivseteks nimetanud “progresseeruda” kaugemale kõige fundamentaalsematest mõistuse ja loodusseadustest.
Kui mõni 20. sajandi progressiivseteks tembeldatud üritustest on kahjutu või vähemalt vaieldav, siis paljud neist olid kahtlemata kurjad. Näiteks ei pärinenud 20. sajandi eugeenikaideed mitte n-ö reaktsioonilistest ringkondadest, vaid endid uhkelt progressiivseteks nimetanutelt. Lääne juhtivad kohtunikud ja ülikoolide rektorid seisid enne Teist maailmasõda avalikult eugeenika eluõiguse eest.

Oliver Wendell Holmes, keda peeti üheks progressivismi sammastest, ei pidanud 1920. aastatel eriliseks probleemiks oma laialt levinud üleskutset steriliseerida kõiki, keda eliit pidas alaväärtuslikuks. Ta kirjutas hoopis: “Kogu maailmale on parem, kui ühiskond – selle asemel, et oodata degenerantide järglaste hukkamist kuritegude eest või lasta neil oma nõrgamõistuslikkuse tõttu nälga surra – ei laseks neil, kes on ilmselgelt kõlbmatud, omasuguseid reprodutseerida. Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab.”
Kaua enne Hitleri lõplikku lahendust kirjutas Margaret Sanger, Planned Parenthoodi (’planeeritud vanemlus’, USA naistekliinikute kett, mis pakub muu hulgas ka aborditeenust – tõlkija) rajaja, nõdrameelsete ja ebasoovitavate vähemuste elimineerimisest. Tükk aega enne seda, kui Obamacare’i arhitektid tulid mõttele nn vanurite surmakomisjonidest, pani näitekirjanik George Bernard Shaw, progressiivsete silmarõõm, muretult ette luua hävituskomisjonid: “Te kõik tunnete kindlasti vähemalt poolt tosinat inimest, kellest ei ole selles maailmas mingit tolku, kellest on rohkem tüli, kui nad seda väärt on. Nüüd võtke nad lihtsalt ette ja öelge: härra või proua, kas te oleksite nii lahke ja õigustaksite oma eksistentsi?”
Progressiivne California, 20. sajandi eugeenika keskus, ei noppinud oma mõtteid Hitleri-Saksamaalt. Pigem said hoopis verevaesed Saksa sotsiaalinsenerid oma ideed Californiast. Raamatu “War Against the Weak” (“Sõda nõrkade vastu”) autor Edwin Black on märkinud: “Alles pärast seda, kui eugeenika oli Ühendriikides juba kindlalt juurdunud, jõudis kampaania Saksamaale; ja selle taga olid kindlasti nende California eugeenikute jõupingutused, kes avaldasid steriliseerimist idealiseerivaid brošüüre ning levitasid neid Saksa ametiisikute ja teadlaste seas.”

Eeldatavalt progressiivseteks peetud kohad nagu Pasadena ja Palo Alto (Stanfordi ülikooli 20. sajandi alguse rektor David Starr Jordan oli eugeenika häälekas toetaja) olid Blacki sõnul Adolf Hitleri silmis valgustustöö teenäitajateks: “Hitler uuris Ameerika eugeenikaseadusi. Ta püüdis oma antisemitismi legitimeerimiseks muuta selle meditsiiniliseks küsimuseks ja sättida selle söödavamasse, eugeenika pseudoteaduslikku garneeringusse. Hitler suutis värvata endale mõistlike sakslaste seast rohkelt järgijaid, väites, et teadus on tema poolel. Kui Hitleri rassivihkamine võrsus tema oma peast, siis eugeenika intellektuaalsed põhipunktid, mis ta 1924. aastal omaks võttis, olid sõnastatud Ameerikas. 1920ndatel arendasid Carnegie institutsiooni eugeenikateadlased sügavaid isiklikke ja tööalaseid suhteid Saksa fašistlike eugeenikutega. 1924. aastal avaldatud raamatus “Mein Kampf” tsiteeris Hitler Ameerika eugeenikaideoloogiat ja ilmutas varjamatult põhjalikke teadmisi Ameerika eugeenikast. “Praegu eksisteerib üks riik,” kirjutas Hitler, “kus on märgata vähemalt õrnu algeid paremast arusaamast [immigratsiooni kohta]. Loomulikult ei ole see meie eeskujulik Saksa Vabariik, vaid Ühendriigid.”
End progressiivseks nimetanud sidusid endid ka Vene kommunismi juurtega. “Ma olen näinud tulevikku ja see toimib,” märkis ajakirjanik Lincoln Steffens 1921. aastal pärast Venemaal käimist. Bolševismi ja progressi nähti ühe ja sama asjana.

“Enamik liberaale nägi enamlasi rahvaliku ja progressiivse liikumisena,” kirjutas Jonah Goldberg raamatus “Liberal Fascism: The Secret History of the American Left” (“Liberaalne fašism: Ameerika vasakpoolsete salajane ajalugu”). “Peaaegu kogu liberaalne eliit, kaasa arvatud suur osa Franklin D. Roosevelti ajutrustist, käis Moskvas palverännakul, et õppida hardusega nõukogude eksperimendist.”
Selle sünge ajaloolise kogemuse najal peaks tänapäeval sõna “progressiivne” kasutus kutsuma esile sügavamaid kahtlusi. Võinuks ju arvata, et see sõna kaob sootuks. Selle asemel on ta taaselustunud. Paljude poliitikute ja ajakirjanike jaoks kõlab “progressiivne” praegu palju paremini kui “liberaalne”.
2007. aastal keeldus Hillary Clinton demokraatide partei presidendikandidaatide eelvalimisdebattides end liberaaliks nimetamast ja pidas paremaks kutsuda end progressiivseks. Ta selgitas: “Ma eelistan sõna ‘progressiivne’, millel on tõeline ameerikalik tähendus, mis viitab nn progressiivsele ajajärgule 20. sajandi alguses. Ma pean end moodsaks progressivistiks – kellekski, kes usub kindlalt isiku õigustesse ja vabadustesse, kes usub, et me oleme ühiskonnana paremad siis, kui me tegutseme üheskoos ja leiame viise, kuidas aidata neid, kellel võib-olla ei ole elus kõiki eeliseid; anda neile vahendid, mida nad vajavad, et nad ise ja ka nende pered elaksid produktiivsemalt. Seega pean ma end uhkeks moodsaks Ameerika progressiivseks inimeseks ja arvan, et just sellise filosoofia ja tava peame tooma tagasi Ameerika poliitikasse.”
Tema ähmane progressiivsuse määratlus paneb selle kõlama tervikliku ja kahjutuna, justkui seisaks progressiivsed ei millegi muu kui ajakohaste toidukontrollinormide ja jõulise kodanikuühiskonna eest. Tõeliselt tekitab progressivism aga ilmalikke ja sotsialistlikke inimliku täiustumise ja sotsiaalse sahkerdamise mõisteid, mis on Jumalast ja loomupärasest moraaliseadusest lahutatud ning on osutunud inimkonnale hukatuslikuks.
Progressivismi on keerukas määratleda sellepärast, et see ei rajane millelgi muul kui inimese aina muutuval tahtel. Ei ole muud progressi kriteeriumi kui see, mida võimulolijad iganes progressiks nimetavad. Selle taga olev võlts ja tühi filosoofia võimaldab esile tõusta subjektivismi ja võimuideoloogia kõige kurjematel vormidel.
Otse loomulikult soovivad isehakanud edumeelsed, et avalikkus usuks, et nende poliitilistel, majanduslikel ja religioossetel ideedel oleks samasugune läbiproovitud loomus ja mõõdetavus nagu tehnoloogilisel progressil. Nad suruvad takka mõtet, et ühiskond muutub progressiivse poliitika, majanduse ja religiooni mõjul paremaks samavõrra, kui näiteks arvutid on paremaks muutunud mõõdetava ja ilmse tehnoloogilise progressi mõjul.

See eeldus on progressivismi edasiviiv jõud, kuid sel puudub tervemõistuslik filosoofiline alus. Samavõrra ebaterve on nähtus, mida C. S. Lewis nimetas progressivismile omaseks kronoloogiliseks snobismiks – “eeldus, et kõik, mis on aegunud, on sellest tulenevalt kehtetu”. Tõene idee ei lakka olemast tõene lihtsalt sellepärast, et võimulolijad seda enam ei tunnista.
Progressivismi iroonia on selles, et selle plaanides on peaaegu alati naasmine vanade aegade halbade ideede ja korruptiivsete tavade juurde. See on vana barbarism uue maski varjus. Mida on õigupoolest uut vanurite eutanaasias, imikute tapmises, promiskuiteedi ülistamises ja muus sellises? Isegi selle keerukamates mõistetes nagu “elav konstitutsioon” ja “kollektivistlik föderaalvalitsus” (ideed, mis on Ameerika progressiivse liikumise tähised) on lihtsalt ammuste aegade inimestele hästi tuntud türanniate ilustatud väljendused.
Mõiste “progressiivne” kaasneb eranditult selliste tavadega, mis võiks panna punastama isegi pahelisi paganaid. Isehakanud progressiivsetel demokraatide partei liikmetel ei ole näiteks mingeid süümepiinu, kui nad avardavad seda mõistet sellistele häbenematult brutaalsetele tegutsemisviisile nagu abort laiendamise ja väljatõmbamise teel (partial-birth abortion). Barack Obama, kes uhkustab mõistega “progressiivne”, ei suutnud juba Illinoisi osariigi senaatorina oponeerida lastetapuvastaste seaduste vastu.
Tavakeeles viitab progress mingi asja järkjärgulisele parenemisele. Poliitilises ja religioosses kasutuses viitab “progressiivne” sagedamini pigem taandarengulistele ja primitiivsetele kommetele ning ideedele, mis kahjustavad elu ja õõnestavad tsivilisatsiooni arengut.
Nagu on rõhutanud C. S. Lewis, on tõeliselt edumeelne inimene on see, kes seisab risti ees vääral ideel, kandku ta mistahes silti, ja liigub tõe suunas.
“Progress tähendab lähemale jõudmist sellele paigale, kus sa tahad olla,” kirjutas ta. “Aga kui sa oled valesse suunda pööranud, siis ei vii edasiminek sind sellele lähemale. Kui sa oled valel teel, siis tähendab progress ümberpööramist ja tagasi õigele teele sammumist; ja sel juhul on kõige progressiivsem inimene see, kes pöörab kõige varem tagasi.”

Teiste sõnadega on tõeline progress lahutamatu tõest ja inimese hüvest. Iga ideoloogia, mille progressi mõõt ei peitu selles tões, saab tähendada ainult järkjärgulist allakäiku ja segadust. Nagu nähtub Lääne homoabielude maaniast, ei määratle progressi nüüd enam aina suurem loomupärase moraaliseaduse järgimine, vaid loomuseaduse täielik tühistamine.
Samamoodi ei mõõdeta meedia arusaama järgi progressi katoliku kirikus mitte kasvava truudusega pühitsusele ja tõele, vaid eemaldumisega nendest. Progressiivseteks kroonitakse need kirikutegelased, kes näivad asendavat ortodoksia moodsa liberalismiga.
Moodsa liberalismi pookimine katoliiklusesse on siht, mille poole soovivad liikuda progressiivsed nii kiriku sees kui sellest väljaspool.
Minek tõest ja valest kaugemale, astudes liitu “maailmaga”, on kiriku missiooni antitees. Kuid darvinistlikust eneseimetlusest inspiratsiooni ammutavad progressiivsed, näiteks Hans Küng või juhtiv USA dissidentlik ajaleht National Catholic Reporter, väidavad alati, et kõige parem on viimane areng, olgu see religiooni või poliitika vallas. Kõiki muutusi kujutatakse täiustavate, mitte lammutavatena.
Kibe kogemus oleks nüüdseks pidanud avalikkust õpetama, et “muutus, millesse sa võid uskuda,” nagu Obama väljendus, on tavaliselt hoopis ärevakstegev mutatsioon. “Progress”, nii nagu seda kasutatakse poliitikas või religioonis, on tegelikult enese huve teeniv retoorika, mille eesmärk on vaigistada vastuseisu kõigele, mis parasjagu käsil. See aga peaks esile kutsuma vähemalt skepsise, mitte allumise.
Parafraseerides Lincoln Steffensit: me oleme näinud tulevikku progressivismi valitsuse all ja on selge, et see ei toimi.

Tõlkinud Priit Tamm

George Neumayr on ajakirja The American Spectator kaastoimetaja ja raamatu “No Higher Power: Obama’s War on Religious Freedom” kaasautor. Ülal avaldatud artikkel ilmus esmalt portaalis LifeSiteNews.

Allikas: http://objektiiv.ee/progressivism-kui-20-sajandi-suurim-surma-ja-terrori-allikas/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP