Nõmme TV: Me kõik peame uskuma

Me kõik peame uskuma, et Rail Baltic on tasuv projekt? Iseasi, kellele! Ent kummastav on, et me peame kõike seda uskuma - analüüsid ise on salastatud!!!!

_____________
Olen kindel, et üks värskete uuringute salastamise põhjus on SIIN.
M.I.

Read more...

Ajamärgid: Kiibistamisest

Mugavuskiipide ajupesu on alanud! Suur osa kristlasi on samuti ajupestud, kes teevad teemal nalja või ütlevad need on süütud vidinad. Natuke veel mugavusreklaami ja siis võetakse see endale Aamen ja Halleluuja saatel käe peale.
Mainor Ülemiste AS juhtivkoosseis lasi end kiibistada ning sama eeskuju järgis ka "Ringvaate" reporter Jüri.


"Tunda ei ole midagi, mugavus on see. Kaarti ei pea kaasas kandma, ei kao ära kuskile. Ma saan käeviipega ukse avada," kirjeldas müügidirektor Teet, miks ta enda käe sisse kiibi lasi paigutada.
Kehaaugustaja Sandra julgustas Jürit, et kiibistamine pole valus, pigem on tunda survet. "Kiipi saab igale poole paigaldada, kus vähegi on kohta, kus ta ei hakka hõõruma luude või muude eluliselt oluliste asjade vastu," rääkis Müür protsessist.

Muttika ütles ausalt, et kogemus oli täiesti kohutav. "See oli rohkem kui valus, see oli nagu sulle sõidaks suur liinibuss suust sisse ja prooviks läbi kõrva välja pressida," kirjeldas Muttika.

Masse hakatakse prototüüpidega ehk seni mugavuskiipidega harjutama. Antikristuse ajastu on alanud - on aja küsimus, mil kaotatakse paberraha ning ID kaardid kõik kolib käe sisse! Piibel hoiatab tulevaste metsalise kiipide eest!

Allikas: Facebook

Read more...

Tõejärgne maailm

Viimasel ajal on palju rääkima hakatud uuest ühiskonnakorraldusest, nn tõejärgsest maailmast. Oxford Dictionaries kuulutasid „post-truth’i“ (tõejärgsuse) möödunud aasta rahvusvaheliseks sõnaks, defineerides tõejärgsust nii: „asjaolude selline seostamine või tähistamine, mille juures faktidele tuginemine on avaliku arvamuse kujundamisel väiksema mõjuga kui toetumine emotsioonidele või isiklikele uskumistele“.

Aktuaalsuse omandas tõejärgsus 2016 suvel seoses Donald Trumpi valimiskampaaniaga Ameerika Ühendriikides ja Brexit-kampaaniaga Suurbritannias, mille juures faktide väänamine ning poliitiliste eesmärkide võimendamiseks kasutatav kuvandiehitamine kujunes normaalsuseks. Süüdimatult esitatakse populaarseid massitarbeuskumusi tõe pähe nagu oleks Barack Obama sünnitunnistus võltsitud, Clintonid on mõrvarid, kõik pagulased on terroristid ja vägistajad ning soovivad Läände sotsiaalabi peale elama saada, kliima soojenemise inimfaktorid on kuritahtlik väljamõeldis ja Euroopa Liidu liikmesus maksab brittidele 350 miljonit naelsterlingit nädalas, mida võiks muidu kulutada Briti tervishoiule. Oskuslikult on tõejärgse maailma postulaatidega manipuleerinud Vladimir Putini administratsioon Venemaal ja Recep Tayyip Erdogani administratsioon Türgis.

Sõda Süürias ja migratsioonikriis on samuti osutunud täitumatuks allikaks soovitu esitamiseks tõe pähe, sest keegi ei ole enam huvitatud konfliktide lahendamisest, vaid neid kasutatakse julmalt ära soovitud tõdede konstrueerimisel. Siiski on see vaid medali üks külg. Tuntud Ameerika Ühendriikide liberaalne telesaatejuht ja arvamusliiderdaja Anthony Bourdain näeb süüd ka vasakpoolsel eliidil, kes on usinalt üles ehitanud poliitilise korrektsuse mulli, kolinud ise sinna elama ja üritanud teisigi mullistada. Käsuõpetuslik poliitkorrektne maailm oli tõejärgse maailma esimene faas, millele on sillutanud teed vasakpoolse eliidi ignorantsus ja eluvõõrus.

Postmodernne maailm on toetanud mitmekesisuse teesi, kus kindla ja üheselt defineeritud tõe asemel võib samaaegselt eksisteerida mitmeid, teinekord isegi üksteisele vastanduvaid tõdesid nagu see esitati prantsuse filosoofi Jean-Francois Lyotard’i teoses „La Condition postmoderne: Rapport sur le savoir“ (Postmodernne olukord: teadmise aruanne“1979). 1990-tel aastatel  hakkas levima elektrooniline ajakirjandus, millega totaalne meedia omandas rohkem tööriistu avaliku arvamuse mõjutamiseks, kuid ühes sellega hakkas ajakirjandus taanduma taotluslikust objektiivsusest. Üha enam tungisid ajakirjandusse tarbijaühiskonnale omased müügistrateegiad, millega ostjaskonnale (meedia puhul lugejaskonnale) üritati odavat träni kaela määrida, kandmata selle eest vähimatki vastutust. Peagi muutusid elektrooniliste väljaannete artiklid tasulisteks, kuid nende juurde kujunes välja tasuta kommentaariumiruum, omalaadne sotsiaalmeedia võrgustik, mille juures objektiivne tõe poole püüdlemine ei olnud enam relevantne. Igaüks võis mille iganes kohta arvamust  avaldada, sõltumata sellest, kas tal üldse oligi midagi öelda või väljendas pelgalt emotsioone.  Tõde muudeti odavaks ja selle kvaliteet käis alla. Tarbijaühiskonna laienemine elu erinevatesse valdkondadesse valmistas ette sisenemist tõejärgsesse maailma, mille eesmärkidele see vastas -muuta ühiskond kergemini poliitikute ja meedia poolt manipuleeritavaks.  Meediatööstusesse tungis brändimajandus, mis oli eelduseks ühiskonna hollywoodiseerumisele, kus tõdesid konstrueeriti vastavalt sellele, kui edukalt oli neid võimalik müüa. Müüti eelistati reaalsusele ja müüdi konstrueerimine toimus samade reeglite alusel nagu valmisid Hollywoodi kassahitid. 1990-tel aastatel esindasid tarbepoliitilist brändimajandust poliitikutest kõige stiilipuhtamalt Bill Clinton ja Tony Blair. Briti printsess Diana elu ja surm olid eeltõejärgse maailma üks jõulisemaid kuvandeid, mis laiatarbeturule paisati. Vahe päris meedia ja kollase meedia vahel kadus, sest mõlemad rakendasid  hingede püüdmiseks samasugust massidele suunatud strateegiat.

Uuel sajandil hoogustas liikumist tõejärgsesse maailma George W. Bushi administratsioon ja Iraagi sõda on tõejärgse müüdiloomise üks tuntumaid ning eredamaid näiteid, kui Iraagi karistamine tugines müüdiloomele, võimendatud kuvandile Iraagi massihävitusrelvadest. Sarnast kuvandit kasutatakse edukalt praegu näiteks Iraani puhul, mis peaks ette valmistama võimalikku sõjalist sekkumist, kui olukord seda nõuab. Valmisid uued avalikule arvamusele suunatud laiatarbebrändid Osama bin Laden, Saddam Hussein, Muammar al-Gaddafi, Bashar al-Assad, Vladimir Putin ja teised, kellele omistati deemonlikud võimed, kuid antikangelane  võib alati kellegi jaoks muutuda kangelaseks. Ajastukesksusest sõltuvalt polnud see probleem, sest hollywoodiseeritud kangelasi oli võimalik odavmüügil suurema kasuga maha müüa. Kui eeltõejärgsel ajastul müüdiloome abil tekitatud ja siis laiatarbekaupadena levitatud  brändid sattusid konflikti tõega, siis tekitasid need paratamatult usaldamatust poliitilise establishmendi vastu, mida uue tõejärgse maailma ideoloogid on edukalt ära kasutanud. Eeltõejärgse maailma brändipoliitika edendajad Tony Blair, Bill ja Hillary Clinton, George ja Jeb Bush, Barack Obama, Nicolas Sarkozy ja Francois Hollande ning paljud teised kaotasid usaldatavuse ning poliitiliselt establishmentilt petta saanud tarbijaskond soovis muutusi, ükskõik milliseid need siis ka oleksid. Anthony Bourdainil on nähtavasti õigus, kui ta näeb vasakpoolsel eliidil süüd tõejärgse maailma tekkimisel, sest mullis elav poliitilise korrektsuse maailm on tõde väänanud nii, et vähe pole. Sellise poliitika tulemusena on ekspertarvamused muutunud ebausaldusväärseteks ja Novgorodi WC abil levitatakse „rahva arvamust“, mis on soodustanud „lihtsatele tõdedele“ toetuva populismi vohamist ja äärmuslike meeleolude tõusu.

Adam Curtis on tõejärgse ühiskonna müüdikeskust, ebakindlust ja segadust hästi avanud möödunud aasta lõpus BBC dokumentaalfilmis HyperNormalisation. Stultoloogilise maailma põhjused, kuidas kõik alguse sai, on seal üsna adekvaatselt välja toodud. Vene päritolu Briti ajakirjanik Peter Pomerantsev kirjutab „Probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte“. Inimühiskonda on harjutatud teistsuguse meediaga, kui arvati, et ajalehest saavad nad lugeda taotluslikku objektiivsust. Isegi, kui teati, et nad valetavad, näiteks nõukogude ajakirjanduse puhul oli see ju ilmne, tegid nad seda ikkagi mingile kindlale narratiivile toetudes. Tõejärgses maailmas võib igaüks oma tõdedest talle sobiva maailma valmis ehitada ja kolidagi sinna elama. Pomerantsev: „Uus meedia oma müriaadi ekraanide ja lõimedega muudab reaalsuse nii killustatuks, et see muutub haaramatuks, ja nii sunnib või laseb meil triivida virtuaalreaalsusesse ja fantaasiatesse. Killustatus, kombineerituna globaliseerumise peataolekuga paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat minevikku ja toidab nostalgiat.“ Tõejärgses maailmas omandavad vandenõuteooriad samasuguse kaalu kui uudistereportaažid, piir tegelikkuse ja kujuteldava vahel on imeõhuke. Eriti keeruline on meedia keerdkäikudes orienteeruda „lihtsatel inimestel“, väiksema haridusega või vanematel elanikkonnagruppidel, kes on masstiraažis ja odavmüügitehnoloogiaga levitatavatele laiatarbetõdedele rohkem avatud.

Äsja möödus aasta uusaastaöö sündmustest Kölni raudteejaama ees, mille põhjal ehitas meedia hirmu ja segadust võimendavat kuvandit Euroopasse saabuvatest pagulastest ja paljundas seda massitiraažis. Loodud narratiivi saab lugeda erakordselt edukaks, sest vastas erinevate huvigruppide huvidele. Poliitkorrektse maailma eestvõitlejatele pakuti kuvandit naistevastasest vägivallast. Uuele tõusvale jõule, mida Euroopas tavaliselt identifitseeritakse nimetuse „far right“ (paremäärmuslus) all, pakuti kuvandit pagulasohust ja kõige selle tulemusena valmis erakordselt võimas narratiiv, mille tões ja õiguses pole kellelgi lubatud kahelda. Kui keegi aga kahelda julgeb, siis oleks nagu holokausti eitatud. Ma olen tutvunud uurimismaterjalidega, niipalju kui neid on võimalik kätte saada ja vaadanud läbi videomaterjali ning selle põhjal võib tuvastada, et kindlasti oli tegemist korratustega, kus osales palju mitte-Euroopa päritoluga isikuid, kes tarbisid alkoholi, lärmasid ja mõningal määral isegi huligaanitsesid, kuid midagi ei viita mastaapsele organiseeritud vägivallale, eriti veel massiteabekanalites levitatud paralleelidele taharrush-jamai grupiahistamisega, mis said tuntuks

Araabia kevade ajal Kairos Tahriri väljakul. Kuid Kölni sündmuste põhjal tootis meedia järjekordse müügiedule pretendeeriva brändi. Minu esialgsed puhtalt loogikal põhinevad küsimused oleksid olnud, kui tegemist oleks oleks olnud massiliste korratuste ja grupivägivallaga, miks politsei ei sekkunud, vaid  laskis kõigel sellel toimuda? Nad ei olnud informeeritud, mobiiltelefonide ajastul? Miks läks hulgaliselt kohalikke naisterahvaid raudteejaama esisele platsile, kus lärmasid ja laamendasid mitte just väga kained pagulasmehed? Miks ei  suudetud toimuvat jäädvustada filmilindile? Ja kui tegemist oli organiseeritud korratustega, siis kes oli korraldaja? Miks just Köln? Miks just uusaastaööl vastu 2016. aastat?

Kokku esitati Kölni sündmustele 1527 kaebust 1218 väidetava ohvri poolt. Umbes pooled neist (529) olid seksuaalse ahistamise kohta, 185 aga kombineeritud kahtlustused nt ahistamise ja varguse kohta. Kahtlustuse sai 153 isikut, kellest neli olid Saksamaa kodanikud ja 149 välisriikide kodanikud või kodakondsuseta, kõige rohkem (103) Marokost ja Alžeeriast. 68 kahtlusalust taotlesid Saksamaal elamisluba, 18 viibisid seal illegaalselt ja 47 kodaniku legaalne staatus vajas täiendavat kontrolli. Neli isikut olid alaealised. Aprillis 2016 viibis 24 neist vahi all ja 68 isiku vastu alustati riigist väljasaatmise protseduure. Novembriks 2016 oli kohtus süüdi mõistetud kuus isikut, kes said kuni aastase ja üheksa kuu pikkuse vanglakaristuse. Marokost ja Alžeeriast teadaolevalt pole praegu nagu põhjust eriti põgeneda, seega pidid neil mingid muud Euroopasse saabumise motiivid olema. Tõejärgse maailma praktika aga võimaldab pooltõdesid kajastavate faktide võimendamist ja reprodutseerimist. Tõde saab esitada sellisena nagu teda parajasti näha soovitakse – mida kommentaator Jüri nimetas “stereotüüpimiseks” – võetakse mingi suvaline sobiv üksikjuhtum ning laiendatakse see mingi isikute grupi või nähtuse peale, mida soovitakse näidata negatiivse faktorina.

Allikas: https://personainfieri.wordpress.com/2017/01/02/toejargne-maailm/
_______________
 Meie meedia kasutab väljendit tõejärgne maailm-ühiskond tihti ja edukakt, lootes, et see annab neile andeks valetamise ning pooltõdede levitamise!
M.I.

Read more...

Objektiivi kampaania vajab eesmärgini jõudmiseks lõpuspurti!

Hea Matti Ilves!

Tahtsin Teile teada anda, et meie portaali Objektiiv annetuste kogumise kampaania, millesse Teiegi olete andnud oma väga tänuväärse panuse, on jõudnud lõpusirgele.

Eesmärgiks seatud 40 000-st eurost on puudu veel veidi enam kui 4000 eurot. Seega vajame nüüd lõpuspurti, et jõuda Objektiivi aasta kõige olulisema kampaaniaga eesmärgini.

Nagu olen varemgi selgitanud, on see kampaania eriti oluline seetõttu, et kui väiksemad toetajad annetavad kokku vähemalt 40 000 eurot, siis annavad kaks suuremat toetajat omalt poolt teist sama palju juurde. Sellisel juhul saame kampaania tulemusel kokku rohkem kui 80 000 eurot, mis moodustab lõviosa Objektiivi aastaeelarvest.

Seepärast palun Teid, et kutsuksite võimaluse korral ka oma sõpru ja tuttavaid tegema Objektiivi heaks annetust ja andma seeläbi oma panust võimuringkondadest täiesti sõltumatu ja üksnes siirast tõetaotlusest lähtuva konservatiivse meedia ülesehitamiseks.

Seejuures võtab annetuse vormistamine portaali annetuste lehe kaudu vaid mõne hetke:

http://objektiiv.ee/anneta

Ühtlasi tänan Teid veel kord annetuse eest, millega andsite oma osa Objektiivi jätkuvaks ülesehitamiseks.

Suur tänu Teile!

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

PS! Tegime Objektiivi eesmärkide ja tegevuse lähemaks selgitamiseks ka toekama video, mida soovitan Teil kindlasti vaadata ja oma sõpradega jagada. Video leiate altpoolt.

https://www.youtube.com/watch?v=z5-461L6eBU

Valmistasime selle video ka koos ingliskeelsete subtiitritega, et info Objektiivi kohta leviks ka välismaal – ingliskeelse versiooni videost leiate siit:

https://www.youtube.com/watch?v=1PQJ8jJ9w20

Read more...

Andro Roos: Eesti majandusliku iseseisvuse ja arengu eelduseks on ühistegevus

Üles laaditud 27. märts 2017
Tartu Hoiu-Laenuühistu juhatuse esimees Andro Roos kinnitas intervjuus Objektiivile, et Eesti majandusliku iseseisvuse ja arengu eelduseks on ühistegevus.

Read more...

MATTI ILVES : KIRI HARIDUSMINISTRILE

Lp. minister Mailis Reps!

Saadan teile kirjavahetuse võrdõigusvoliniku Liisa Pakostaga, see puudutab otseselt teie valitsusala. Nimelt meeste oluliselt madalamat haridustaset kui on naistel, see on tegelikult ülioluline probleem, sisuliselt poiste diskrimineerimine üldharidsuskoolis.
Ootaksin ka teie vastust ja selgitust, mida kavatsete selles vallas ette võtta.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

SEE KIRJAVAHETUS ON SIIN: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/03/matti-ilves-kiri-liisa-pakostale.html

Nüüd sain VASTUSE:

Tere,

Suur tänu pöördumise eest ja olulisel teemal muret tundmast!

Haridus- ja teadusministeeriumi jaoks on äärmiselt tähtis, et kõigil õpilastel, sõltumata soost, rahvuskuuluvusest, elukohast vm lapsest sõltumatust asjaolust oleks võrdsed võimalused saada hea haridus. Soolise ebavõrdsuse kohta on põhjalikku uurimistööd teinud teadlased Tiiu Kuurme ja Gertrud Kasemaa. Oma uurimuses selgitavad nad ka seda, miks on tüdrukute ja poiste olukord tihti erinev ning kasuks ei tule see kummalegi. Lahendus ei ole samas kindlasti poiste ja tüdrukute eraldamine. Kool peab olema ju siiski elulähedane ning elus, nagu me teame, töötavad, suhtlevad ja elavad mehed ja naised ikka koos. Küll aga on oluline, et õpetaja kui professionaal ei kultiveeriks soostereotüüpe, mis mõlemale sugupoolele kahjulikke tagajärgi toob (sh teie poolt tõstatatud probleem poiste suuremast väljalangevusest põhikoolist ja vähem kõrghariduse omandamine). Viidatud uuringu tulemuste ja teiste temaatiliste artiklitega saab tutvuda siin: http://www.enu.ee/lisa/468_Kas_opilased_voi_poisid_ja_tydrukud_Artiklikogumik.pdf. Kui Teil on teema vastu suurem huvi, siis võite lugeda ka näiteks intervjuud uuringu tegijatega: http://www.postimees.ee/3575377/uuring-ootused-poistele-ja-tudrukutele-erinevad-nagu-oo-ja-paev ning Tiiu Kuurme kokkuvõtliku käsitluse leiab siit: https://www.muurileht.ee/poisid-saavad-andeks/.

Haridus peab olema selline, mis arvestab iga õpilase individuaalsust, lubades tal just tema potentsiaali avastada ja parimal viisil realiseerida. Sellel põhimõttel tuginevalt tuleb kavandada ka õppeprotsess ja kujundada koolikultuur. Tegu on põhimõtetega, mis pärinevad juba 20. sajandi alguse Eesti haridusuuendajatelt ning leiavad kajastust ka tänases Eesti elukestva õppe strateegias 2020. Sellega, sh viidatud õpikäsituse kirjeldusega, saab tutvuda siin: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf.

Lisan ka viite ministeeriumi enda viimasele uuringule soolistest lõhedest hariduses: https://www.hm.ee/sites/default/files/haridusmin_soolised_lohed_hariduses.pdf.

Loodan, et saate oma küsimustele vastuse.

Lugupidamisega

Mariann Rikka

Haridus- ja Teadusministeerium

Üldharidusosakond

Peaekspert

+3727350382

Vastus on väheütlev, paraku jäävad asjad nii nagu nad on. Räägitakse vaid utoopilistest lubadustest, et haridus peab olema selline, mis arvestab iga õpilase individuaalsust. Peab, peab, peab... 
Ja üldse paistab see ministeerium olema täis erinevat sorti feministe, kes poiste hariduse vastu erilist huvi ei tunne.
Ametiisikutele kirjutamine näib olema mõttetu, vastuseks saab vaid ümmargust juttu.

Read more...

Nõmme TV: Eesti riik on pankrotis

Karm tõsiasi, mida keegi ei taha otse välja öelda - Eesti riik on pankrotis.
Laenuraha ja selle raiskamine pankrotist välja ei too! Maksu- ja laenumängud siin ei aita!
Alustada tuleb hoopis poliitsüsteemi täielikust ümberkorraldamisest - parteimaffiad laiali saata!

Read more...

Veiko Rämmel: KAS VABADUS VÕI NÄILINE VABADUS

Parteiline valitsemisvorm tekkis Pr.rev ajal ja meie valitsejad eriti kardavad vabu isiku või otsevalimisi hullemini kui vanakurat välku! Miks tekib õigustatud kysimus?

Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam, sest siis kaotaksid nad oma eelisseisundi! 

Argumendid, mida mainitakse otse- isikuvalimiste vastu ei kannata mingisugust kriitikat. USA-s on sellised valimised ja ainult tänu neile sai mr.Trump võimule. Parteiline variant soosib vaid omi kandidaate ja nii on sisuliselt võimatu rahval võimu teostada!

Seega julgen väita, et meie praegune vabadus on näiline kahjuks!

 

Allikas: Saadud meili teel

Read more...

Huvitavat pühapäevaks: Male

Read more...

Martin Helme Rail Balticu vastasel meeleavaldusel: ainus, mis liigutab poliitikuid, on hirm valimistel peksa saada!

„Ainus, mis liigutab poliitikuid, on hirm valimistel peksa saada,“ ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Martin Helme täna keskpäeval Tallinnas Vabaduse väljakul Rail Balticu vastaselt meeleavaldusel peetud kõnes.

“See on loomulikult ka meie erakonna üritus, aga nagu me siingi platsil näeme, nagu ka selle ürituse korraldamisel väga hästi nägime, on see nii suur teema, et see peaks olema erakondade ülene. See on kogu Eesti asi!”
Helme sõnul on Rail Baltic paratamatult poliitiline asi. „Maksuraha kulutamine nii pöörastes summades ja iga-aastane pealemaksmine ongi poliitiline asi. See puudutab meid kõiki ja see on otsus, mida ei saa teha eirates poliitilist protsessi,“ märkis Helme.
„Meil räägitakse Eestis, et ei ole raha koolide pidamiseks, ei ole raha päästekomandode pidamiseks, ei ole raha piirivalve pidamiseks, ei ole raha kiirabi jaoks. Ja siis tahetakse meile teha raudtee, mis on neli korda kallim, kui oli ERM. Viis korda kallim, kui oli Estonian Air ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii igal aastal pärast ehitamist hakkame maksma mitte 10 miljonit nagu meile valitus valetab, vaid 50 miljonit! Kõik need asjad, mida ma loetlesin, on üksikuna võttes odavamad ja peaaegu kõik kambas võttes kokku odavamad kui need 50 miljonit! Meie ei ole sellega nõus.”
Helme jätkas: „Ma julgen teile väita, et ainus, mis liigutab poliitikuid, on hirm valimistel peksa saada! Hirm valimistel peksa saada on see, mis on takistanud kooseluseaduse rakendamise ja hirm valimistel peksa saada on see, mis takistab Rail Balticut! Valimistel näeme!”

UU

Allikas: http://uueduudised.ee/poliitika/martin-helme-rail-balticu-vastasel-meeleavaldusel-ainus-mis-liigutab-poliitikuid-hirm-valimistel-peksa-saada/

Read more...