Eetla Ohaka sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil

Aitäh, et sõna andsite!

Me oleme rääkinud sellel teemal palju ja räägitakse veel, aga meid on vähe. Koos Läti ja Leeduga on veel ikkagi meid vähe. Ja kõik me sõbrad, niipalju kui neid on… Võtame nüüd 1939-ndast aastast. Ma olin siis progümnaasiumi esimese klassi õpilane ja meil kodus juba räägiti poliitika[s]t. Juba olid lendurid, kes ööbisid Tartu lennuväljal, sest olukord oli ärev. See oli 1939. aasta.
Ja meil oli nii palju sõpru, meil oli lepinguid, meil oli toetajaid, kes lubasid meid aidata. Ja mitte midagi! Mitte keegi mitte kusagil mitte midagi ei teinud.
Praegu on meil sõpru rohkem ja ma ei usu, et keegi [ka] nüüd tormaks meile appi. Väga tore oleks ju, aga ei usu, ei suuda enam uskuda. Sellepärast, et petta on saadud nii palju.
Meil ei jää üle loota enam kellelegi, millelegi muule kui iseendale. Ja siin tuleks nüüd teha midagi ootamatut, midagi niivõrd tobedat, mida keegi ei oska arvata.

Kui prooviks, paluks näiteks hiinlastelt abi? Lihtsalt niimoodi… See on tõesti uskumatu, sest need kaks süsteemi on ikka väga sarnased. Ma mõtlen, Putin ja [Hiina juhtkond]. Aga Putinil on õudsalt suur tegemine Hiinaga, sest Hiina kipub talle kraevahele. Ja nüüd juhul, kui saaks kuidagi… Riikidevaheliste asjadeni me ei ulatu, me ei saa mingisuguseid lepinguid sõlmida. Aga kui äkki, ütleme, targemad inimesed, jõukamad inimesed müüksid Hiinale Saaremaal ühe sadama, mida me ei kasuta eriti? See on väärt sadam. See on parem kui Muuga, mille liivast puhastamiseks meil iga aasta väga korralik kopikas läheb.
Kui näiteks rendiksime Hiinale viiekümneks aastaks Saaremaal ühe sadama ja selle eest paluks, et ta Saaremaalt tooks mandrile tunneli, teeks ise? Ja kui tuleksid nüüd - ma unistan lihtsalt, sest ma ei ole poliitik ja poliitikat… ühesõnaga, kõigist asjadest ma ei jaga kõike, aga - kui Hiina laevad tulevad ja hakatakse siin õiendama, ehitama, siis ma arvan, et Putinil millegipärast tekib mingisugune muu huvi, mingisugune muu eesmärk ja ta ei tahaks niimoodi meist nii kiiresti teerulliga üle sõita.
See on kõik niisugune… unistus, rumala inimese unistus, aga see on üks niisugune võimalus lihtsalt.
Ega mina ei ole kõige targem, ma olen päris rumal inimene, aga… Seegi on mõte! Ja kui me igaüks mingisuguse mõtte juurde paneme, me mängime ennast välja. Me võitleme ennast uuesti vabaks.

Aitäh tähelepanu eest!

Eetla Ohakas

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.
Autor on endine poliitvang; Isamaa ja Res Publica Liidu liige.

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 26.06.2013

Saada sõbrale
Hooaja viimases rääkivate peade saates tehti juttu patriarh Kirilli visiidist Eestisse, Reformierakonna sisevõitlustest ja olukorrast Eesti poliitilisel maastikul. Tehti ka kokkuvõtteid esimesel poolaastal toimunust.
Saade on vaadatav SIIT .

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5251&lang=est

Read more...

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond: Parts, astu tagasi!

ärileht.ee

26. juuni 2013 11:10

        

Foto: Andres Putting

 
Konservatiivne Rahvaerakond soovitab viivitamatult lõpetada eksperiment eesti rahvaga ning tuua elektri hind taas riikliku reguleerimise alla. Ühtlasi on erakond seisukohal, et majandusminister Juhan Parts peaks totaalse ebakompetentsuse ja poliitilise võimetuse tõttu tagasi astuma.

Praegune absurdselt kõrge elektrihind on erakonna hinnangul veenvaks tõestuseks, et elektriturg ei ole mitte avanenud, vaid tarbijad on jäetud monopoolsete suurtootjate kuritarvitada.
„Meile räägiti muinasjutte, kuidas turusurve hoiab elektri hinna all ja eriti suvel on see imeodav,“ selgitas erakonna esimees Mart Helme. „Nüüd me siis näeme, kuidas elektritootjad manipuleerivad karistamatult turgu, tekitades meelega elektri puudujääki samaaegsete remontide ja väidetavate avariisulgemistega. Valitsus laiutab ainult käsi, kuidas küll odav elekter Põhjamaadest meile ei jõua ja kuidas Läti-Leedu kaitsevad oma siseturgu, ajades sellega meil elektri kalliks," märgib Helme erakonna pressiteates.
Isegi pime ja loll peaks Helme sõnul nägema, et olukord, kus vaesed eestlased peavad maksma soomlastest või rootslastest kaks-kolm korda kallimat elektri hinda näitab, et mingit elektriturgu ei ole, börs ei toimi ja eesti inimesed kannatavad monopolide karistamatu väljapressimise käes.
"Meie erakonna seisukoht on algusest saadik olnud: elektri turgu sellisel kujul avada ei tohi, sest see toob kaasa inimeste elatustaset ja eesti majandust ruineeriva elektrihinna tõusu. Tulemuste eest vastutab valitsus ja eelkõige Juhan Parts, kes tuleks ametist tagandada,“ ütleb Helme.
Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et halvasti läbi mõeldud ja ettevalmistatud elektrituru nii-öelda avamine tuleb lõpetada, elektri hind Eestis uuesti riikliku kontrolli alla võtta ning elektri eksport riiklikuks monopoliks muuta.

Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-konservatiivne-rahvaerakond-parts-astu-tagasi.d?id=66347502

Read more...

Konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus (esitab Raimo Aas)

Tere päevast, lugupeetud daamid ja härrad! Päikest teile!

Oma tänast lühikest sõnavõttu alustaks ma pöördumisega meie praeguse valitsuse poole, et lõpetataks ükskord Eesti riigi mängimine ja Tartu rahule vee pealetõmbamine.

Kui 2. veebruaril 1920 Tartu rahule alla kirjutati, ütles Eesti delegatsiooni juht, härra Jaan Poska: „Tänane päev on Eestile kõige tähtsam ta ajaloos 700 aasta kestel - esimest korda Eesti määrab ise oma saatuse.”
Mida kujutas siis endast Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahuleping, eesti rahvale tuntud Tartu rahuna?
See oli esimene rahuleping, mille sõlmis Nõukogude Vene ühe endise Vene pinnal tekkinud iseseisva riigiga. Selle lepingu ajalooline tähendus on väga suur. Ta sanktsioneeris Eesti riigi sõltumatuse ja samal ajal purustas Nõukogude Venemaad muust maailmast isoleeriva majandusliku ja poliitilise piiramisrõnga. Just tänu sellele lepingule sai tollane Venemaa astuda majanduslikesse ja poliitilistesse suhetesse välisriikidega.
Eesti riik sõlmis selle lepingu maailmas valitseva avaliku arvamuse ja suurriikide (v.a. Inglismaa) poliitika kiuste iseseisvalt, lahendades selle lepinguga Eesti riigi kui iseseisva riigi tunnustamise ja Nõukogude Venemaa maailma poliitilisest ja majanduslikust ummikust pääsu.

Ja mõelgem vaid, milline on olnud Venemaa „tänu” selle eest! 1940. aastal Eesti okupeerimine ja nüüdsetel piiriläbirääkimistel raudne seisukoht: mitte mingit juttu Tartu rahust!

Esimeseks rahuläbirääkimiste sihiga kokkusaamiseks kahe sõdiva riigi - Eesti riigi ja Nõukogude Vene - vahel oli juba Pihkva konverents, kus aga rahutingimusi sisuliselt veel ei arutatud. Seda tehti mitteametlikult Tartus järgnenud „pantvangidekonverentsil”, mis toimus 19. novembril 1919 seltsimees Litvinovi ja härra Piibu vahel, mis näitasid kokkuleppe võimalust ja mille tagajärjeks olid: 1) ametlike Eesti-Vene rahuläbirääkimiste määramine, olenemata teiste Balti riikide osavõtust, 2) katse panna maksma tegelik vaherahu 24. detsembriks 1919. Kõike seda Vene valitsus ei pidanud tollal vastuvõetavaks.
Ja siiski avati rahukonverents Tartus 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni esimees oli härra Jaan Poska. Vene delegatsiooni esiotsa juhatas seltsimees Krassin ja lõpule viis läbirääkimised seltsimees Joffe. Mingeid ametlikke protokolle ei peetud, kuigi venelased stenografeerisid üldkoosoleku läbirääkimisi. Üksikute küsimuste, nagu sõltumatus, piir, sõjalised tagatised, majandusarvestused ja poliitika jaoks moodustati erikomisjonid.
Et kumbki pool ei palunud vaherahu, kestis rahuläbirääkimiste ajal äge sõjaline tegevus, eriti Narva rindel, kus venelased, kes lootsid saavutada rahu juba mõne päevaga, katsusid sõja teel mõjutada Eestit suurtele järeleandmistele, mis aga ebaõnnestus. Vaherahu saavutati alles 31. detsembril 1919, mil oli lõplikult kokku lepitud rahulepingu tähtsamais poliitilistes ja sõjalistes tingimustes. Majanduslikkude läbirääkimiste edule sai suureks takistuseks Venemaale blokaadi kaotamine Tsaari-Venemaa kunagiste liitlaste poolt 16. jaanuaril 1920.

Tänapäeval on muidugi kõik teisiti. Mingit sõda Eesti ja Venemaa vahel ei ole ja Venemaa teeb Eestiga, mida tema tahab.
Nüüd aga Tartu rahu juurde tagasi.
Tartu rahu sisaldab 20 artiklit ja on koostatud eesti ja vene keeles. Ta moodustab kahesuguse tähtsusega rahvusvahelise akti. Esiteks sisaldab ta Eesti riigi tunnustamist Vene riigi poolt. Teiseks määratleb rahulepingulise määruse laiendatud kujul. See tähendab, et Venemaa tunnustab „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra kui rahvusvaheliste lepingute põhjal” enne. Viimased kaotasid seega siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse. Eesti rahvale ja maale ei järgne Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. See tunnustus on täiuslik ja absoluutne, tühistatud on igaveseks ka Uusikaupunki rahu tingimused 1721. aastast ühes aadli eesõigustega.
Puhtrahulepingulised määrused, peale lepinguosaliste vahel sõjaseisukorra lõpetamise, käsitlevad a) piiri-, b) sõjalisi, c) majanduslikke ja d) tulevikkuliikumise poliitika (peab olema: tuleviku liikluspoliitika) alusküsimusi.
Eesti-Vene piiri fikseerimisel seati ajutiselt sisse erapooletu riba, millest kinni peeti kuni 1. jaanuarini 1922. Keelati Peipsi ja Pihkva järvel pidada relvastatud laevu peale piirivalve vahilaevade. Venemaa avaldab ka nõusolekut Eesti alalise erapooletuse tunnustamiseks ja kindlustamiseks, kui Eesti peaks rahvusvaheliselt neutraliseeritama. Sõjalistes küsimustes omab esikohta kummagi riigi pinnal tegutsevate võõraste organisatsioonide ja vägede likvideerimine (nagu seda oli kindral Judenitši vägi Eestis ja kommunistlik Eesti kütidiviis Venemaal).
Keelustati vastastikune propaganda teise riigi valitsuse vastu omal territooriumil. Otsustati loobuda sõjakuludest ja sõjakahjudest. Vabastatakse sõjavangid ja antakse neile amnestia.
Majanduslike suhete algpõhimõtteks oli kummagi riigi vastastikune rahuldumine endise Vene riigi selle varaga, mis leidub nende territooriumil, nõudeõigused sinna juurde arvatud. Kuna aga endise Vene riigi kohustused ei siirdu lepingulistele, siis Vene riik annab Eesti riigile 15 miljonit kuldrubla. Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa sise- ja välisvõlgade eest. Eestist evakueeritud varandused antakse tagasi, niipalju veel kui nad on kättesaadavad.
Eestlastel Venemaal on õigus opteeruda Eesti riikkondsusesse, kaasa võttes Venemaalt oma vallasvara, samuti nagu neil säilivad õigused ka oma Venemaal asuvaile kinnisvaradele. Samased õigused on ka venelastel Eestist lahkumisel. Peaks mõnele teisele piiririigile antama nende rahulepinguis Venemaaga suuremad soodustused, siis on ka Eestil õigus samasuguste soodustuste saamiseks.
Lahtiseksjäävad ja hiljem esilekerkivad küsimused pidi lahendama segakomisjon, mis aga ei suutnud ühtegi küsimust ära korraldada. Tuleviku jaoks pandi maksma majandusliku liiklemise alal enamsoodustuse ja transiidi täielise vabaduse ning maksutuse põhimõte. Peale selle lubas Venemaa Eestile kontsessiooni-eesõiguse miljonile tessatinile metsale ja Tallinna-Moskva raudtee ehitamiseks, Eesti aga Venemaale eesõiguse Narva kosest elektri saamiseks.
Rahulepingule kirjutasid alla Eesti poolt härrad Poska, Piip, Püümann, Seljamaa ja kindral Soots, Vene poolt seltsimehed Joffe ja Gukovski. Leping astus jõusse 14. veebruarist 1920. Piiri- ning sõjalised määrused leidsid täpset täitmist mõlema poolt, kuigi vormilised diplomaatilised suhted seati jalule alles 1921. aastal.
Mis puutub majanduslikesse ja juriidilistesse tingimustesse, siis nende täitmine ei olnud täielik. Aga see on ju tuttav Venemaa poliitilisest käekirjast. Raskused tekkisid optantide varandusega, mida opteerimise lõpupoole ei lastud Venemaalt kaasa võtta. Eestist evakueeritud varasid - tehaste sisseseadeid ja laevu - ei saadud Venemaalt tagasi. Segakomisjonid ei suutnud lahendada ühtegi tüli ning lõpuks, kontsessioonid jäidki ainult paberile. Eesti ei saanud ka miljonit tessatini metsa Põhja-Venemaalt ega 50 000 tessatini Peterburi kubermangus. Küll aga avanes eestlastel tänu venelaste küüditamisele 1941. ja 1949. aastal [võimalus] näha, kui suured on Venemaa metsavarud, mida annab langetada.
Tollal aga Venemaa teooria järgi olevat olukorrad sedavõrd muutunud, et nende täitmist ei saavatki enam nõuda.

Täna on 1. juuni 2013. On tekkinud olukord, et kõik see, mis omal ajal ja tõeline Eesti riik on kätte võitnud, me lihtsalt anname selle kergelt ja käest ära ja kõik oleme selle poolt - nagu ametlik meedia väidab - , kuigi „ainult” 90 protsenti on selle vastu.
Ja seoses sellega ma tahaks küsida: kas me tõmbame Tartu rahule tõesti vee peale?
Ei iialgi!

Raimo Aas

1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus.

Raimo Aas on näitleja ning Nõmme Raadio saatejuht.

Read more...

Läti valitsuserakond hoiatab Eestit uue piirilepingu eest

Rahvusliku Liidu „Kõik Läti eest!” – „Isamaale ja Vabadusele/LNNK” juhatus saatis teisipäeval Eesti parlamendile pöördumise, mis kutsub Riigikogu üles hoiduma Läti poolt 2007. aastal Venemaaga piirilepingut sõlmides tehtud vigadest. Eelmisel nädalal vastu võetud pöördumise tekstis meenutab erakond, et tollal otsustas Läti loovutada Venemaale osa oma territooriumist – Abrene rajooni – ja peab vajalikuks jagada oma kogemusi eestlastega. Rahvuslik Liit hoiatab Eesti rahvast Venemaa tegevuse eest, mis kahjustab Eesti rahvuslikke huve. „Vene diplomaatia aluseks Baltimaades on Läti, Leedu ja Eesti õigusliku järjepidevuse kahtluse alla seadmine, ja sellega loodab Venemaa legaliseerida Nõukogude okupatsiooni,” selgitas seimiliige Jānis Dombrava.

Rahvusliku Liidu pöördumise tekst:

Tunnustades 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu erilist osa Eesti riikluse kindlustamisel;
Võttes arvesse Eesti territoriaalset terviklikkust ja Eesti põhiseadusega sätestatud juhtnööre;
Rahvusliku Liidu „Kõik Läti eest!” – „Isamaale ja Vabadusele/LNNK” juhatus:

• Tõdeb, et Tartus 1920. aastal alla kirjutatud rahuleping Eesti ja Venemaa vahel on endiselt jõus ja siduv, vaatamata selle korduvale rikkumisele Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu poolt nii Teise maailmasõja ajal kui ka järel. Läti ja Eesti riiklik iseseisvus põhineb 1920. aastal Venemaaga sõlmitud rahulepingutel. Kõnealuste dokumentidega on Venemaa tunnustanud Läti ja Eesti omariiklust ning lahti ütelnud kõigist varasematest Venemaa õigustest Läti ja Eesti maa ning rahva üle.
• Rõhutab Eesti Vabariigi ainuõigust oma territooriumile ülalnimetatud rahulepingus ja Eesti põhiseaduses sätestatud piirides, ning tõsiasja, et kahe riigi vahelist piiri saab muuta üksnes seaduslike vahenditega. Eesti ja Venemaa vahelise piiri kinnitamine kuulub nende valitsuste ja parlamentide pädevusse. Läti poliitilistel jõududel ei ole õigust sekkuda Eesti ja Venemaa kahepoolsetesse suhetesse või mõjutada nende riikide otsuseid üksikute probleemide lahendamisel. Sellegipoolest, võttes arvesse 2007. aasta Läti ja Venemaa vahelise piirilepingu mõju nii Läti sisepoliitikas kui ka rahvusvahelisel tasandil, julgustab Rahvuslik Liit Eestit vältima Läti välispoliitikas tehtud vigu ja tuginema suhetes Venemaaga põhimõttekindlale lähenemisele.
• Soovib näha vankumatut ja edukat Eesti riiki. Praegu vajab Läti tugevat Eestit, kes on paljudes küsimustes Lätile eeskujuks. Baltimaad vajavad tugevat Eestit, kes näitab väikerahva suutlikkust eduka ja demokraatliku riigi ülesehitamisel. Euroopa vajab Eestit, kes näitab maailmale vabaduse ja iseseisvuse võitu totalitaarsete režiimide üle. Seetõttu julgustab Rahvuslik Liit Eestit järjekindlalt kinni pidama õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja lahti ütlema kõigist katsetest Nõukogude okupatsiooni tagajärgi legaliseerida.
• Usub, et selged viited 1920. aasta rahulepingutele on tulevikus vältimatuks eeltingimuseks sõbralike ja heanaaberlike suhete arendamiseks Venemaaga. Riikide ja rahvaste vaheline lepitus ei ole võimalik ilma ajaloolise õigluse taastamise ja totalitaarse kommunistliku režiimi kuritegude hukkamõistmiseta. See põhimõte kehtib meie päevil võrdselt kõigile Euroopa riikidele ja puudutab ühtlasi nii Lätit kui ka Eestit ja Venemaad.
• Tõstab esile vajadust Petseri maakonnas, Narva jõe idakaldal ja Peipsi järvest põhja pool (Ingerimaal) elavate eestlaste ja teiste põlisrahvuste esindajate kaitsmiseks venestamise ja diskrimineerimise eest, ning nende kultuuri ja keele arendamise võimaldamiseks.

Riia, 20. juuni 2013

Allikas: http://www.ekre.ee/

Read more...

Teel viie lollima hulka

21. juuni 2013 Priit Kärsna Vigala vallavanem 

Ma ei väsi imestamast, kuidas meie austatud riigikogu liikmed, kes valdavalt on siiski intelligentsed inimesed, suurt poliitikat tehes tähtsa näoga uskumatult rumalat juttu suust välja ajavad. Ja samal ajal näivad nad olevat veendunud, et „lihtinimesed” sellest rumalusest aru ei saa.
Uue seaduse alusel on riigieksam sooritatud, kui on saavutatud vähemalt 1% maksimumtulemusest ja sooritatud rahuldavalt, kui on saavutatud vähemalt 20%. Praegu kehtiva korra järgi on põhikooli lõpueksamitel rahuldava tulemuse saamiseks vaja saada vähemalt 45%. Samas gümnaasiumis, mille lõpetamise peamine eesmärk on järgnev kõrghariduse omandamine, peavad rahvasaadikud rahuldavaks 20%? Partei ja valitsuse eesmärgiks on ilmselt lollidemaa, muud on siit raske järeldada. Riigikogu liikme töötasu võiks lugeda ka üle kantuks, kui vähemalt 1% sellest on tema pangaarvele jõudnud.
Poliitilise kokkuleppena on Eestis mängitud palju-palju aastaid õpetajate lühendatud tööaja mängu. Täna haridus- ja teadusministeerium (sobivam nimi oleks minu arvates pigem harimatus- ja demagoogiaministeerium) pingutab uuele tasemele jõudmiseks – ka klassijuhatajatöö soovitakse toppida sinna 35 tunni sisse ja samuti soovitakse lõpetada selle aja hulgas klassi ees oldud aja ehk õppetundide arvu reguleerimine.
Võib-olla leidub aineid, kus on võimalik 35 tunniga nädalas toime tulla, kuid kvaliteetset tööd tehes pole selle ajaga enamikus ainetes kindlasti võimalik toime tulla (arvestades nii ainest tulenevaid kui ka õpetaja üldkohustusi). Eksliku mulje 35-tunnise töönädala võimalikkusest võib jätta kõrvaltvaatajale see, et õpetajad üle Eesti teevad suure osa tööst (tundide ettevalmistamisest, tööde parandamisest jne) ära kodus oma vaba aja ja pere arvelt. Eriti ebanormaalne on minu arvates emakeeleõpetajate olukord.
Minu ettepanek haridustöötajate ametiühingutele ning õpetajatele üle Eesti on järgmine. Alates 2013/2014. õppeaastast leppida kokku:
1. Kogu töö tehakse ära töökohal ehk koolis ja õppetööga seotud lähetustel (õppeekskursioonid jne), st täiskoormuse korral 35 tundi veedetakse 100% töökohal.
2. Õpetajad peavad tehtud töö osas igaüks täpset arvestust.
3. Üle kokkulepitud tööaja ei tehta minutitki tööd (st tundide ettevalmistamine, tööde parandamine jne jäävad lihtsalt tegemata, kui selleks puudub aeg). Prioriteedid jäävad õppenõukogude seada.
4. Esimese õppeveerandi järel teevad koolid kokkuvõtted sellest, mis oleks tulnud ära teha, aga jäi tööaja raames tegemata ja saadavad need kokkuvõtted ministeeriumile.
P. S. Loomulikult ei mõtle ma seda, et tegemata töö jäetakse õpilastele koju iseseisvaks tööks. Töö, mis tööaja sisse ei mahu, jääb tegemata – lihtne ja arusaadav? Õpilaste koormus täna on isegi ebanormaalselt suur.

Kui riigikogu korraldatud ööteatri puhul tasustatakse ametnikele lisatöö, ei näe ma ühtegi põhjust, miks õpetajad peaks tegema aastaid pidevalt tasuta ületunnitööd.

Allikas: http://opleht.ee/7293-teel-viie-lollima-hulka/

Read more...

Jaak Valge: eestlasele eesti nimi

Ajaloolane Jaak Valge

foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Jaak Valge, ajaloolane

Teatavasti on meie uuem nimevara tugevasti nakatunud ingliskeelsest üleilmsest massikultuurist. Eriti ilmekalt kajastavad seda juhud, mil eestiliku perekonnanimega eesti vanemate lapse eesnimes on äratuntavad MTV tähed, Hollywoodi filminäitlejad või seebiooperite tegelased, kes on trüginud meie nimeruumi kas otse või kollaste ajakirjade vahendusel.

Sama vähe on põhjust kahelda, et Eesti ongi üks Euroopa enam üleilmastunud riikidest. Välisinvesteeringute ja impordi osakaal meie sisemajanduse kogutoodangust ning välispäritolu rahvastiku osakaal meie elanikkonnast on maailma suuremaid. Ilmavõrgu kasutamise poolest kuulume maailma esirinda ning ilmselt ka eestlaste osakaalu poolest, kes laias maa­ilmas proletariaadi ridu täiendavad, õpi­vad ja niisama ringi kolavad. Sestap olemegi kosmopoliitsetest tõmbetuultest võib-olla rohkem mõjutatud kui teised Euroopa ühiskonnad.
Avatus maailmale on muidugi vajalik. Aga sellel on kaks poolt. Anzori Barkalaja on üleilmastunud maailmaga kohanduvat positiivset käitumisviisi nimetanud tabavalt «globaliseerumise kurnamiseks», mis tähendab meie omakultuuri rikastavate ilmakultuuri osade ülevõtmist. Kogu globaalse ärimeedia juurutatava massikultuu­ri ülevõtmine kriitikavabalt, st mittekurnatult, tähendaks aga omakultuuri vabatahtlikku lämmatamist ehk enesekoloniseerimist.
Meie nimetame seda tihti «euroopalikuks saamiseks». Küllap pärineb aukartus kõige läänemaise ees vähemalt osalt õndsast Brežnevi ajast, mil läänemaailm värvika ja edenenuna paistis. Seda ta siis ka oli, kõrvuti halli sovetimaaga, kus jutlustati rahvuste kadu, vene šovinismi ja tulevikus juhtuvaid imesid, ent saavutati pugemise, onupojapoliitika, vastutustundetuse, potjomkinluse ning puuduva eneseväärikuse vohamine. Sovetiaeg on mine­vik, aga sovetiaja haavade ravi ehk lääne massikultuuri ja läänelike poliitloosungite ahmimine jätkub.
Sellest hoolimata, et poliitiliseks pea­ravitsejaks peetu ise ilmutab sovetiimpeeriumiga sarnaseid tõmbleva mandumise märke. Mõjukad europarlamendi liikmed Guy Verhofstadt ja Daniel Cohn-Bendit kutsuvad üles «kõhutunnet eirama» ja rahvusülest Euroopa Liitu moodustama. Nende ebaeuroopalikult agressiivses, «Euroopa manifestina» pealkirjastatud tekstis püütakse meid veenda vajaduses saada katsejäneseks samasuguses ürituses, nagu oli haledalt läbikukkunud nõukogude rahva moodustamine. Millegipärast nimetavad Verhofstadt ja Cohn-Bendit seda revo­lutsiooniks. Tegelikult pole nende propageeritav ju revolutsioon, mis peaks tähendama rahva tahte läbiviimist poliitilise ladviku tahte vastaselt, vaid riigipööre, mis tähendab just vastupidist. Paraku on osa Eesti praegusest poliitladvikust sellesuunaliste rahamaailma ja marksismi sümbioosis sündinud mõtetega agaralt kaasa läinud.
Ainult riigipöördena olekski see teostatav. Sest erinevalt marksistlikust klassiideest pole rahvustunne kunstlik konstruktsioon. Peagi toimub iseseisvusreferendum Kataloonias, jätkuvalt ihaldavad iseseisvust baskid ja šotlased. Riikide arv maailmas ei kahane, vaid kasvab. Reaktsioonina Euroopa Liidu teostatavale poliitilisele ja kultuurilisele nivelleerimisele tugevnevad rahvuslikud jõud kõigis liikmesriikides. Meie ajalooline eeskuju Inglismaa kaalub lahkumist Euroopa Liidust. Seda olukorras, kus globaalne poliitladvik vastupidist suunda propageerib ja teisenimeliste programmide varjus tohutuid ressursse põletades rahvuskultuuride segamist soodustab.
Rahvus on oluline paljude, tõeliselt euroopalike väärtuste seisukohalt. Demokraatia toimib paremini rahvusriikides. Just rahvuslik solidaarsus on see, mis vähendab kuritegevust ja hoiab ära ühiskonna kihistumise ülirikasteks ja väga vaesteks. Rahvustunne seostub poliitilise ja sotsiaalse eetika, vastutusvõime, pere- ja omanikutundega. Rahvuslus ei tähenda sõda, nagu Herman Van Rompuy väitis. Armastus oma pere vastu ei tähenda teiste perede vihkamist, vaid vastupidi, ka teiste armastuse respekteerimist. Ainult avatud maailm, kus arvestatakse rahvusidentiteeti, on kujundatav sõdadeta tasakaalustatud maailmaks. Sõda Afganistanis pole meie sõda.
Tõdemiseks, et läänemaailm ja meie selle osana oleme ummikusse jõudnud või juhitud, ning ees ootavad keerulised ajad, piisab pilgust Eesti ja ka teiste Euroopa riikide rahvastikustruktuurile. Kogu läänemaailm vajab uut poliitilist filosoofiat. Koos teiste lääne ühiskondadega peaksime nüüd olema nende hulgas, kes probleemidele lahendusi otsivad. Mitte teiste sabas. Originaalsed saame olla ainult omaenda alusväärtustele tuginedes. Just enesekindluse puudumine märgib meid postsovettidena.
Rahvusluse puhul pole romantism ja ratsionaalsus vastuolus. Nagu Helir-Valdor Seeder selge argumentatsiooniga tõestab, on Tartu rahu eest seismine meile vajalik puhtpraktiliselt, kuid vähemalt sama tähtis on «romantiline», st pikasihikuline külg. Arvan nagu Seedergi, et saja aasta pärast on tõenäolisem Eesti riik Tartu rahulepingu piirides kui Venemaa praegustes piirides. Kuid me peame seda ise uskuma ja tahtma. Kindel oma väärikuse eest seismine, seejuures teiste samasugust õigust tunnustades, teeb kestvad kokkulepped võimalikuks. Vene ühiskond aktsepteerib kindlameelset väärikust sarnaselt kõigi teiste ühiskondadega. Kindlameelsus võib raevuhooge esile kutsuda Vene poliitikutes ja bürokraatides. Viimaste heatahtlikkust ei teeni me aga ära ka siis, kui piirijoone mööda Jägala jõge laseme tõmmata ning kõigile Eestis elavatele Venemaa kodakondsetele eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse anname.
Kahjuks kaotab usaldust aga meie poliitladvik. Päts arvas, et rahvas on haige, sest ei käitunud nii, nagu tema soovis, ja kuni paranemiseni ei saa talle otsustusõigust anda. President Ilvese arvamus Eesti ühiskonnast on veel negatiivsem: ta ei annagi rahvale lootust paranemisele, vaid teab niigi, et rahvahääletusel tehakse ebaõiged valikud. Huvitav muidugi, kes siis teab, mis otsused on õiged, ning kui selline teadja on, miks ta meid ummikusse on juhtinud. Eesti ühiskonna enamuse ja poliitladviku vahel ei pruugi olla enam parandatavat mõra, vaid samasugune ületamatu lõhe nagu sovetiaja lõpul rahva ja kommunistliku nomenklatuuri vahel. See olukord on hirmuäratav, sest tähendab, et ühiskonna enamuse toetust ei pruugi enam pälvida ka mõistlikud ideed, juhul kui nad on praeguse poliitladviku esitatud.
Eestlaseks olemist pole meil põhjust kuidagi häbeneda. Mitte kusagil maailmas pole ilmavõrgu-põhine tehnoloogia arenenud kodanikule nii mugavaks kui Eestis. Kulutasin tükk aega, et üle digitaalse lõhe tagasi hüpata ja leida Kuressaarest faksiaparaat, millega vägeva Venemaa välisministeeriumiga suhelda. Ehkki me ei naerata hädasolijatele võib-olla sama sagedasti kui Lääne-Euroopa suurlinlased, ei astu me teistest ka nõnda tihti üle. Mu väliskülalisi hämmastab, kui seletan neile, et pole Kuressaares viie aasta jooksul oma jalgratast lukustanud, ent ratas on ikka sama. Võib-olla on mul vedanud, kuid ma ei arva, et teistes Eesti põlisrahvastikuga asustatud kohtades samuti vedada ei võiks. Küll aga arvan, et Moskvas, Lasnamäel, aga ka «euroopaliku» Brüsseli, Pariisi, Stockholmi, Londoni, Barcelona jt linnade multikultuursetes linnaosades vahetaks lukustamata jalgratas omanikku viie minuti jooksul. Eestlaste usaldus üksteise suhtes väljendub kõikjal. Arvan, et meie autoomanikud sõidutavad rohkem teeäärseid sõidusoovijaid kui kusagil mujal maailmas. Loodetavasti ei tule nüüd mõnele ametnikule pähe hääletamine ebaeuroopalikuks kuulutada ja keelata.
Just vastupanus rahvuskultuuride lamestamisele avaldub tõeline euroopalikkus ja rahvuslikud liikumised edenevadki kõikjal Euroopas. Surve meie rahvuskultuurile pole sovetiajast väiksem, aga pole alust arvata, et vähem haledalt lõppev. Vastupanu venestamisele väljendasime tollal samuti omanimede eelistamisega.

Eestlus, mida me ka üksteise nimedest ära tunneme, on meie taibukus, ühtekuuluvustunne ning võime suhelda kõige rikkamas keeles, mida me oskame: eesti keeles. Eestlus ei tähenda kolklust. Vastupidi, just omapära häbenemine paneb meid odavalt kopeerima teisi, mille tulemuseks pole euroopalikkus, vaid igav provints, kolgas. Pealegi teeb just see omamoodi olemine meid ka teiste jaoks vajalikuks. Kui säilitame enesekindluse ja saavutame võimaluse rahumeelselt, väljast tulevate regulatsioonideta ja pseudoteemadeta, ainult oma eluterve taibukuse alusel end korraldada, saame ka õitsvaks ja tasakaalustatud ühiskonnaks. Aga eestlasel olgu eestipärane nimi! Eesti nimes on eesti vägi. Küll ükskord on siis ka Eesti riik.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1279268/jaak-valge-eestlasele-eesti-nimi

Read more...

MATTI ILVES: LÄÄNE KOOLISÜSTEEMI TAGAJÄRJED

Kunagi ma kirjutasin blogis artikli koolikorraldusest (SIIN), seal sai juhitud tähelepanu põhiliselt tüdrukute ja poiste erinevustele ja nende erinevuste tagajärgedest õpivõimele. Nüüd aga kahjuks tuleb jälle pöörduda sama teema poole juba laiemalt ja võtta lühidalt vaatluse alla kogu meie läänelik koolisüsteem, sellise hariduse eesmärgid ja tagajärjed.
Meie hariduskorraldus vappub permanentsete, pidevate ümberkorralduste küüsis ja on raske aru saada mida sellega taotletakse. Tagajärjed on nüüd juba hästi näha.

On avaldatud andmed, et 13,3 protsendil Eesti noortest puudulik lugemisoskus. Vähe veel sellest, PISA (rahvusvahelised haridusuuringud) järgi ei naudi Eestis 15-aastastest noortest 38,6% lugemist, OECD maade keskmine on 37%. Samuti ülikooli esmakursuslastest pooltel puudub funktsionaalne lugemisoskus (vaid 49% esmakursuslastest sooritas funktsionaalse lugemisoskuse ülesanded rahuldavale või heale tulemusele, vt. uuring „Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase“). Funktsionaalne lugamisoskus tähendab seda, et loetust ka aru saadaks ja loetud teksti mõistetaks. Arusaamatu, kuidas sellise lugemisoskusega üliõpilased on üldse võimelised kõrgkoolis õppima.

Kuid vähe veel sellest, meie säilinud koolisüsteemi ootab ees veelgi põhjalikum lammutamine. "ERR uudised" kirjutab: "Haridus- ja teadusministeerium esitas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse muudatusettepanekud, mille kohaselt oleks 2014. aastast riigieksami sooritamiseks vaja saavutada vähemalt üks hindepall." Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb riigieksami sooritamiseks saada vähemalt 50 punkti. Pange tähele, üks hindepall ja seda 100. palli süsteemis! Vanasti kehtinud 5. hinde puhul tuli eksam teha vähemalt hindele 3, selle taustal näib isegi 50 palli vähene olevat. Aga 1 pall??

Meie haridust näivad juhtivat täielikud debiilikud, või on neile E Liidust antud kindlad direktiivid, mida nad ei julge töökoha kaotuse hirmus rikkuda. Viimane oletus paistab siiski õige olema, sest põhjusi tuleb otsida programmist Agenda 21.
Agenda 21 on maailma jätkusuutlikkuse programm, mille algatas ÜRO. Agenda 21-s on kirjas tegevused, mis peaksid toimuma nii globaalsel, rahvuslikul kui ka kohalikul tasandil. Number "21" tähistab 21. sajandit.
Eestis täidetakse seda Uue Maailmakorra loojate ja globalistide programmi kuulekalt nagu ikka. Videost selgub ka, et inimestele tuleb tulevikus anda vähem haridust, sest haritud inimesed on jõukamad ja tarbivad rohkam asju, see aga ei pidavat jätkusuutlikuse seisukohalt olema hea.
Video:

Meie ainus võimalus sellest nõiarattast väljumiseks on väljaastumine Euroopa Liidust ja tagasipöördumine Wabariigiaegse hariduskorralduse poole, isegi nõukogudeaegne kool oli märksa parem kui nüüdne läänelik - väidetavalt kaasaegne, moodne ja vaba haridus.

NB! Hiljuti Riigikogus võetigi vastu seadus mille alusel on riigieksam sooritatud, kui on saavutatud vähemalt 1% maksimumtulemusest ja sooritatud rahuldavalt, kui on saavutatud vähemalt 20% ja seda 100. palli süsteemis. See aga tähendab, et asutakse "tootma" lauslollust. Räägitakse, et ega need "1. palliga hariduse" omandanud gümnaasiumilõpetajad kõrgkoolidesse ei pääse, aga seda ma ei usu, neid ootavad tasulised erakõrgkoolid - maksa ja saad ka diplomi.
5. hinde süsteemis oleksid need ettekirjutatud protsendid hinnatud järgmiselt: 1 pall, kahjuks nõnda madalat hinnet pole ja tuleb kasutusele võtta ka 0, teadmised puuduvad; 20 palli, kindel 1 või nõrk. Rahuldavaks loeti siis hinne 3, ehk siis  ligikaudu 60 palli.
Arusaamatuks jääb, miks meie õpetajad haridussüsteemi laostamist rahulikult pealt vaatavad?

Read more...

Mart Helme presidendi kõnest: soovitan Ilvesel ja Ansipil proovida toime tulla 300 euroga kuus

Mart Helme, suursaadik

www.DELFI.ee

Eesti tunnustab. Teenetemärgid

FOTO: Priit Simson

Mustkunstis on põhireegliks triki sooritamisel vaataja tähelepanu kõrvale juhtimine tegelikkuses toimuvalt. Umbes sama võib öelda vabariigi aastapäeva kohta.
Põhiintriig näib olevat üks kusagilt maha viksitud kleit ja selle juurde mittesobivad kingad. Muudest tualettidest-soengutest rääkimata. Põhimõtteliselt sama - tähelepanu juhtimine oluliselt ebaolulisele - võib öelda ka presidendi kõne kohta.
Inimesed, ärge laske ennast eksitada!
Tegelik intriig on mujal. Tegelik intriig on eksistentsiaalne. On selles, et 22 aastat peale iseseisvuse taastamist leiab eesti rahvas ennast 80. aastatega sarnasest kriitilisest olukorrast. Üksnes selle vahega, et tookord oli meeleolu mädanevas impeeriumis lootusrikas ning suletud piiride tingimustes kanaliseerus rahvuse kogu vastupanuvaim ühe eesmärgi – iseseisvuse saavutamisele. Ja loomulikult usuti, et iseseisvus on lunastus, on vabadus, on jõukus, on solidaarsus, on rahvuslik õitseng, on meie kõigi ühine ülesehitustöö.


Pettumused algasid kahetsusväärselt kohe. Mart Laari paljukiidetud esimene valitsus, mis väidetavalt pani aluse Eesti edule, lõikas tegelikult Eesti majanduse jätkusuutlikkusel juured alt. Kiirustatult ja pikemajaliste mõjude analüüsita läbi viidud privatiseerimine sisuliselt hävitas meie tööstuspotentsiaali, eriti väljaspool Tallinna, ning tõi kaasa tööpuuduse ja algava deklasseerumise. Põllumajandusliku suurtootmise loosunglik asendamine talude taastamisega oli aga selgelt läbikukkumisele määratud üritus, mille kibedaid vilju sööme nii demograafilise kollapsi kui külade väljasuremise ja pätistumise näol.
Kuulen muidugi juba tõusvaid protestihääli, mis küsivad, kas oleks siis pidanud kolhoosid alles jätma ja ebaefektiivseid tööstusettevõtteid kunstlikult käigus hoidma? Loomulikult mitte. Aga tehke inventuuri ja te näete, et suurem osa omal ajal võileivahinna eest privatiseeritud ettevõtteid lihtsalt suleti. Ehk siis – konkurendid ostsid endale Eestis tururuumi.
Sisuliselt oli Eesti 1990ndate edu mootoriks õletuli: privatiseerimisest saadud raha ja sellega seoses tehtud investeeringud – eriti pangandusse ja kinnisvarasse – ent käesoleva sajandi alguseks muutusid needsamad investeeringud rahapumpadeks, mis meie käest kokku korjatud kroone (ja nüüd eurosid) Eestist maksuvabalt välja pumpavad. Õletuli kustub – ja see on üks ning mitte ainus meie kasvava vaesuse põhjusi. Üht-teist - Eesti Energia, jaotusvõrgud, elektrijaamad, riigile kuuluvad metsad jne. - on siiani siiski jäänud veel maha müümata ja kui kiiresti tegutseda, võib mõne sületäie õlgi ehk kustuvasse lõkkesse lisaks visata, aga õletuleks, mitte korralikuks maja soojendavaks ahjuks jääks paraku seegi. Ahjuks saab meile olla üksnes mitmekülgne ja tootlik rahvuslik majandus, mille taastamine pole aga võimalik ilma valitsusepoolsete analüüside ja investeeringuteta.
Meie nn. eliit armastab korrutada, kuidas meil võrreldes saatusekaaslastega on hästi läinud, eriti kuna me oleme Euroopa Liidus ja NATO-s. Tegelikult on terve rida meie kunagisi vennasliiduvabariike praegu meile kannule võtnud ja meist lähiaastatel mööda minemas. Eelkõige käib see Venemaa kohta, aga kadestustäratava kiirusega arenevad ka Kasahstan ja Aserbaidžaan ning isegi oranžide jõudude asemel venemeelse Viktor Janukovitši võimu alla läinud Ukraina.
Jah, kontrastid nendes maades on tohutud, aga kas Eestis ei ole? Ja kui keegi räägib meile demokraatiast, siis soovitan ma tegeleda meie valimisseadusega (e-valimised kui võimu tsementeerimise peainstrument kaasa arvatud), telefonide massilise pealkuulamisega, meedia manipuleeritavuse küsimustega, Kadrioruni välja ulatuvate jokk-skeemidega, riigiametitesse korraldatavate konkurssidega ning palju-palju muuga.
Ma soovitaksin Ilvesel ja Ansipil proovida ka, kuidas on napi 300 eurose pensioniga toime tulla või 500 eurose reaalpalgaga laste kooliskäimist, huviringe ja kõike muud eluks vajalikku finantseerida- ja niiviisi lootuseta paremale aastast aastasse. Kahjuks on just see sadadele tuhandetele inimestele Eestis too maasikas, millega Ilves oma aastapäevakõnes Eestit võrdles.
Tõde, millele riigi juhtkond visalt keeldub silma vaatamast ongi see, et kakskümmend aastat hiljem elab Eestis uskumatult suur hulk inimesi vaesuses, mida nad Balti ketis seistes kuidagi ette näha ei osanud, et kakskümmend aastat hiljem joob eesti rahvas rohkem kui ilmselt kunagi varem kogu oma ajaloo jooksul, et kakskümmend aastat järjest on meie rahvus kahanenud, mitte kasvanud, et kakskümmend aastat hiljem on meil riigiametnikke, kes saavad saavad Eesti vaesust arvestades arusaamatult astronoomilist palka ja et kakskümmend viis aastat peale öölaulupidusid näeme, kuidas meie oma rahvuskaaslaste juhtimisel hävitatakse meie rahvuskultuuri, haridussüsteemi ja kogu riiki katvat avalike teenuste võrgustikku. Valitsev klikk on kõige selle juures aga nagu ära kaetatud ja oskab öelda ainult üht: Euroopa Liit ja NATO.
Ent majandus ja inimeste toimetulek on Eesti Vabariigi nimelise mündi üks külg. Õigemini, see on see külg, mida kõik vaesuses pidevalt vaatavad. Külg, mida ehib kuldvasika kuju. Mündi teine külg on vaimsus. Ja see on Eesti Vabariigist lahkunud – või kuldvasika kummardajate poolt minema peletatud. Vaimsuse ja lootuse puudumisel täidetaksegi tühjus asendustegevuse, alkoholi ja põgenemisega. Võime kibedusega tõdeda, et vaimsete orientiiride pakkumises on meie eliit veelgi rängemalt läbi kukkunud kui materiaalses vallas. Tegelikult on meil vaimutemplitessegi sundkorras sisse viidud kuldvasika kummardamine. Ja kultuur moondunud klaasiks ja betooniks.
KGB-lased teadsid, et kõige rohkem nõuab aega kollektiivse vaimsuse murendamine ja murdmine. Kui sellega asjad ühel pool, saab inimestega teha ükskõik mida. Eestis oleks justnagu käsu korras unustatud, et raha kõrval on muidki väärtusi. Nendeks on ausus ja väärikus, armastus ja vabadus.
Et need väärtused võidule pääseksid, on tänases Eestis vaja aga uuesti püstitada 90. aastate alguse kuulus loosung „Plats puhtaks!“. Puhtaks stagnantidest, korruptantidest, broileritest, tuulenuusutajatest, võõrriikide teenritest, lollpeadest ja küünikutest.
Me ei saa ju hääbuda, kui meil on olnud muistne vabadusvõitlus, Vabadussõda ja laulev revolutsioon!

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-helme-presidendi-konest-soovitan-ilvesel-ja-ansipil-proovida-toime-tulla-300-euroga-kuus.d?id=65763068

Read more...

Henn Põlluaas: kõne 2013. aasta Harju Maakaitsepäeva pidulikul pärgade panemise tseremoonial Eesti vabaduse eest langenute mälestuskivi juures Sauel

Head kohalviibijad! Tervitan teid ja soovin kõigile head Võidupüha!

Me mälestame täna kõiki neid mehi ja naisi, kes on võidelnud, verd valanud ja langenud meie vabaduse eest. Ilma nendeta ei oleks loodud Eesti riiki ja ilma selleta ei oleks ilmselt enam olemas ka eesti rahvast.

Marssal Mannerheim on öelnud, et kui üks rahvas loobub jalatäiestki oma maast, ei vääri see rahvas vabadust. Vabadussõda, Tartu Rahu, Teise Maailmasõja vabadusvõitlus, metsavendlus ja laulev revolutsioon tõestasid, et eesti rahvas väärib oma riiki ja vabadust.

Seda lubamatum  on tänase riigivõimu soov sõlmida Venemaaga uus piirileping ja anda vabatahtlikult ja tasuta ära Saaremaa suurune tükk meie maast ja lisaks veel nelisada ruutkilomeetrit Peipsi järvel ja üle tuhande ruutkilomeetri kalarikast merd Narva lahel.

Loobudes oma maast, tunnistame me Tartu rahulepingu kehtetuks ning seame kahtluse alla oma riigi õigusliku järjepidevuse. Ükski suveräänne ja iseseisev riik nii ei talita. Mitte keegi ei tohi hävitada seda, mille nimel meie eelmised põlvkonnad võitlesid.

Laulusalm ütleb: “Mats alati on tubli mees, ei tõmba küüru selga“. Ärgem siis unustagem, et meil on põhjust olla uhke oma rahva saavutuste üle - läbi ajaloo ei ole mitte üksi euroopa suurriik suutnud võita Venemaad. Napoleon löödi Moskva alt tagasi ja Hitleri Saksamaa purustati. Meie aga võitsime Vabadussõja suure Venemaaga ja panime aluse oma riigile.

Vabadus ei tulnud kergelt ja me oleme ajaloo jooksul pidanud korduvalt selle eest võitlema. Kui vaja, oleme selleks valmis ka tulevikus. Kui vaja, siis relv käes.

Suveräänse riigina peame me olema enesekindlad, käima sirge seljaga ja mitte kellegi ees küürutama. Ja meie kõigi ülesanne on hoida ja kaitsta seda maad ja anda see järeltulevatele põlvedele edasi veelgi paremana ja veelgi ilusamana.

Elagu Eesti Vabariik!

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2013/06/minu-kone-2013-aasta-harju.html

Read more...