RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 26. juuni 2013

Jaak Valge: eestlasele eesti nimi


Ajaloolane Jaak Valge
Ajaloolane Jaak Valge
foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Jaak Valge, ajaloolane

Teatavasti on meie uuem nimevara tugevasti nakatunud ingliskeelsest üleilmsest massikultuurist. Eriti ilmekalt kajastavad seda juhud, mil eestiliku perekonnanimega eesti vanemate lapse eesnimes on äratuntavad MTV tähed, Hollywoodi filminäitlejad või seebiooperite tegelased, kes on trüginud meie nimeruumi kas otse või kollaste ajakirjade vahendusel.
Sama vähe on põhjust kahelda, et Eesti ongi üks Euroopa enam üleilmastunud riikidest. Välisinvesteeringute ja impordi osakaal meie sisemajanduse kogutoodangust ning välispäritolu rahvastiku osakaal meie elanikkonnast on maailma suuremaid. Ilmavõrgu kasutamise poolest kuulume maailma esirinda ning ilmselt ka eestlaste osakaalu poolest, kes laias maa­ilmas proletariaadi ridu täiendavad, õpi­vad ja niisama ringi kolavad. Sestap olemegi kosmopoliitsetest tõmbetuultest võib-olla rohkem mõjutatud kui teised Euroopa ühiskonnad.
Avatus maailmale on muidugi vajalik. Aga sellel on kaks poolt. Anzori Barkalaja on üleilmastunud maailmaga kohanduvat positiivset käitumisviisi nimetanud tabavalt «globaliseerumise kurnamiseks», mis tähendab meie omakultuuri rikastavate ilmakultuuri osade ülevõtmist. Kogu globaalse ärimeedia juurutatava massikultuu­ri ülevõtmine kriitikavabalt, st mittekurnatult, tähendaks aga omakultuuri vabatahtlikku lämmatamist ehk enesekoloniseerimist.
Meie nimetame seda tihti «euroopalikuks saamiseks». Küllap pärineb aukartus kõige läänemaise ees vähemalt osalt õndsast Brežnevi ajast, mil läänemaailm värvika ja edenenuna paistis. Seda ta siis ka oli, kõrvuti halli sovetimaaga, kus jutlustati rahvuste kadu, vene šovinismi ja tulevikus juhtuvaid imesid, ent saavutati pugemise, onupojapoliitika, vastutustundetuse, potjomkinluse ning puuduva eneseväärikuse vohamine. Sovetiaeg on mine­vik, aga sovetiaja haavade ravi ehk lääne massikultuuri ja läänelike poliitloosungite ahmimine jätkub.
Sellest hoolimata, et poliitiliseks pea­ravitsejaks peetu ise ilmutab sovetiimpeeriumiga sarnaseid tõmbleva mandumise märke. Mõjukad europarlamendi liikmed Guy Verhofstadt ja Daniel Cohn-Bendit kutsuvad üles «kõhutunnet eirama» ja rahvusülest Euroopa Liitu moodustama. Nende ebaeuroopalikult agressiivses, «Euroopa manifestina» pealkirjastatud tekstis püütakse meid veenda vajaduses saada katsejäneseks samasuguses ürituses, nagu oli haledalt läbikukkunud nõukogude rahva moodustamine. Millegipärast nimetavad Verhofstadt ja Cohn-Bendit seda revo­lutsiooniks. Tegelikult pole nende propageeritav ju revolutsioon, mis peaks tähendama rahva tahte läbiviimist poliitilise ladviku tahte vastaselt, vaid riigipööre, mis tähendab just vastupidist. Paraku on osa Eesti praegusest poliitladvikust sellesuunaliste rahamaailma ja marksismi sümbioosis sündinud mõtetega agaralt kaasa läinud.
Ainult riigipöördena olekski see teostatav. Sest erinevalt marksistlikust klassiideest pole rahvustunne kunstlik konstruktsioon. Peagi toimub iseseisvusreferendum Kataloonias, jätkuvalt ihaldavad iseseisvust baskid ja šotlased. Riikide arv maailmas ei kahane, vaid kasvab. Reaktsioonina Euroopa Liidu teostatavale poliitilisele ja kultuurilisele nivelleerimisele tugevnevad rahvuslikud jõud kõigis liikmesriikides. Meie ajalooline eeskuju Inglismaa kaalub lahkumist Euroopa Liidust. Seda olukorras, kus globaalne poliitladvik vastupidist suunda propageerib ja teisenimeliste programmide varjus tohutuid ressursse põletades rahvuskultuuride segamist soodustab.
Rahvus on oluline paljude, tõeliselt euroopalike väärtuste seisukohalt. Demokraatia toimib paremini rahvusriikides. Just rahvuslik solidaarsus on see, mis vähendab kuritegevust ja hoiab ära ühiskonna kihistumise ülirikasteks ja väga vaesteks. Rahvustunne seostub poliitilise ja sotsiaalse eetika, vastutusvõime, pere- ja omanikutundega. Rahvuslus ei tähenda sõda, nagu Herman Van Rompuy väitis. Armastus oma pere vastu ei tähenda teiste perede vihkamist, vaid vastupidi, ka teiste armastuse respekteerimist. Ainult avatud maailm, kus arvestatakse rahvusidentiteeti, on kujundatav sõdadeta tasakaalustatud maailmaks. Sõda Afganistanis pole meie sõda.
Tõdemiseks, et läänemaailm ja meie selle osana oleme ummikusse jõudnud või juhitud, ning ees ootavad keerulised ajad, piisab pilgust Eesti ja ka teiste Euroopa riikide rahvastikustruktuurile. Kogu läänemaailm vajab uut poliitilist filosoofiat. Koos teiste lääne ühiskondadega peaksime nüüd olema nende hulgas, kes probleemidele lahendusi otsivad. Mitte teiste sabas. Originaalsed saame olla ainult omaenda alusväärtustele tuginedes. Just enesekindluse puudumine märgib meid postsovettidena.
Rahvusluse puhul pole romantism ja ratsionaalsus vastuolus. Nagu Helir-Valdor Seeder selge argumentatsiooniga tõestab, on Tartu rahu eest seismine meile vajalik puhtpraktiliselt, kuid vähemalt sama tähtis on «romantiline», st pikasihikuline külg. Arvan nagu Seedergi, et saja aasta pärast on tõenäolisem Eesti riik Tartu rahulepingu piirides kui Venemaa praegustes piirides. Kuid me peame seda ise uskuma ja tahtma. Kindel oma väärikuse eest seismine, seejuures teiste samasugust õigust tunnustades, teeb kestvad kokkulepped võimalikuks. Vene ühiskond aktsepteerib kindlameelset väärikust sarnaselt kõigi teiste ühiskondadega. Kindlameelsus võib raevuhooge esile kutsuda Vene poliitikutes ja bürokraatides. Viimaste heatahtlikkust ei teeni me aga ära ka siis, kui piirijoone mööda Jägala jõge laseme tõmmata ning kõigile Eestis elavatele Venemaa kodakondsetele eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse anname.
Kahjuks kaotab usaldust aga meie poliitladvik. Päts arvas, et rahvas on haige, sest ei käitunud nii, nagu tema soovis, ja kuni paranemiseni ei saa talle otsustusõigust anda. President Ilvese arvamus Eesti ühiskonnast on veel negatiivsem: ta ei annagi rahvale lootust paranemisele, vaid teab niigi, et rahvahääletusel tehakse ebaõiged valikud. Huvitav muidugi, kes siis teab, mis otsused on õiged, ning kui selline teadja on, miks ta meid ummikusse on juhtinud. Eesti ühiskonna enamuse ja poliitladviku vahel ei pruugi olla enam parandatavat mõra, vaid samasugune ületamatu lõhe nagu sovetiaja lõpul rahva ja kommunistliku nomenklatuuri vahel. See olukord on hirmuäratav, sest tähendab, et ühiskonna enamuse toetust ei pruugi enam pälvida ka mõistlikud ideed, juhul kui nad on praeguse poliitladviku esitatud.
Eestlaseks olemist pole meil põhjust kuidagi häbeneda. Mitte kusagil maailmas pole ilmavõrgu-põhine tehnoloogia arenenud kodanikule nii mugavaks kui Eestis. Kulutasin tükk aega, et üle digitaalse lõhe tagasi hüpata ja leida Kuressaarest faksiaparaat, millega vägeva Venemaa välisministeeriumiga suhelda. Ehkki me ei naerata hädasolijatele võib-olla sama sagedasti kui Lääne-Euroopa suurlinlased, ei astu me teistest ka nõnda tihti üle. Mu väliskülalisi hämmastab, kui seletan neile, et pole Kuressaares viie aasta jooksul oma jalgratast lukustanud, ent ratas on ikka sama. Võib-olla on mul vedanud, kuid ma ei arva, et teistes Eesti põlisrahvastikuga asustatud kohtades samuti vedada ei võiks. Küll aga arvan, et Moskvas, Lasnamäel, aga ka «euroopaliku» Brüsseli, Pariisi, Stockholmi, Londoni, Barcelona jt linnade multikultuursetes linnaosades vahetaks lukustamata jalgratas omanikku viie minuti jooksul. Eestlaste usaldus üksteise suhtes väljendub kõikjal. Arvan, et meie autoomanikud sõidutavad rohkem teeäärseid sõidusoovijaid kui kusagil mujal maailmas. Loodetavasti ei tule nüüd mõnele ametnikule pähe hääletamine ebaeuroopalikuks kuulutada ja keelata.
Just vastupanus rahvuskultuuride lamestamisele avaldub tõeline euroopalikkus ja rahvuslikud liikumised edenevadki kõikjal Euroopas. Surve meie rahvuskultuurile pole sovetiajast väiksem, aga pole alust arvata, et vähem haledalt lõppev. Vastupanu venestamisele väljendasime tollal samuti omanimede eelistamisega.

Eestlus, mida me ka üksteise nimedest ära tunneme, on meie taibukus, ühtekuuluvustunne ning võime suhelda kõige rikkamas keeles, mida me oskame: eesti keeles. Eestlus ei tähenda kolklust. Vastupidi, just omapära häbenemine paneb meid odavalt kopeerima teisi, mille tulemuseks pole euroopalikkus, vaid igav provints, kolgas. Pealegi teeb just see omamoodi olemine meid ka teiste jaoks vajalikuks. Kui säilitame enesekindluse ja saavutame võimaluse rahumeelselt, väljast tulevate regulatsioonideta ja pseudoteemadeta, ainult oma eluterve taibukuse alusel end korraldada, saame ka õitsvaks ja tasakaalustatud ühiskonnaks. Aga eestlasel olgu eestipärane nimi! Eesti nimes on eesti vägi. Küll ükskord on siis ka Eesti riik.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1279268/jaak-valge-eestlasele-eesti-nimi

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP