MATTI ILVES: EESTLASED - ORIRAHVAS?

Olen lugenud päris sageli, et eestlased ise sõimavad ennast orirahvaks. Seda tehakse eriti mitmesugustes kommentaariumides ja sellise väljendi võtavad suhu ka muidu ennast tulihingelisteks rahvuslasteks pidavad inimesed. Jaa - müüt 600. ... 700. aastasest orjaajast (seda propageeriti eriti nõukogude ajal) on visa kaduma ja näib, et kaasajal see tõstab jälle pead.

Eestlased ei langenud peale kangelaslikku, pea 20 aastat kestnud muistset vabadusvõitlust mitte kohe orjaseisusse, maarahvas pidi maksma vaid kümnist. Esialgu säilisid kõik tolleagse ühiskonna seisused, suure hoobi eestlastest läänimeeste, vasallide arvukusele andis alles 1343. aasta Jüriöö ülestõus. Edaspidi talupoegade koormised muidugi tõusid, aga me ei olnud kaugeltki veel pärisorjad. 1507. aastni säilis ka talupoegadel relvakandmisõigus. Kas tõesti siis orjad võisid relvi kanda?

Talupoegade teatud õigused säilisid kuni Rootsi aja lõpuni ja alles 1740. aasta paiku, veneajal, muutus maarahvas orjadeks.
Toon nüüd katkendi väliseesti ajaloolase Boris Tsenov´i raamatust "Eesti rahva lühiajalugu":
"Rootsiaegne talupoegade majanduslik ja õiguslik kaitse kaotas Vene ajal kehtivuse. Venemaal oli talupoeg täiesti õigusteta. 1740-ndate aastate paiku aktsepteeris Vene valitsus aadli mõjul Ida-Baltimaal seisukohta, mille järgi talupoeg on pärisori ja mõisnik võib teda kohelda oma heaksarvamise järgi, võib teda pärandada ja müüa.Talupoeg muutus mõisale majanduslikult täielikuks kurnamisobjektiks. Ta koormused mõisale kasvasid XVIII saj. ligemale kahekordseks."

Eestlaste vaim ja enesest lugupidamine säilis hoolimata nendest rasketest aegadest murdumatuna. Eestlaste hea tundja, omas Tartu lähedal mõisa, rahvuselt poolakas, vene literaat Faddei V. Bulgarin (1789-1859) kirjutas:
"Kõik eestlased oskavad oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil on põhjalikud arusaamised usust, nad on usinad oma usus, kuulavad meelsasti jutlusi ja arutavad põhjalikult asju, mis ei ületa nende haridustaset ja puudutavad nende heaolu. Harjumus, see teine loomus, sunnib neid kinni pidama vanast, mis meile pole küll veetlev, kuid on kallis inimestele, kellel on tunnet. See kiindumus vanadesse tavadesse on nende kindla, taltsutumatu ja visa iseloomu tunnuseks. Eestlased on alati olnud mehised, ja Kaarel 12. pidas eesti polke oma armee parimateks. Eestlane on hea isanda vastu ustav ning talle osutatud heateo eest tänulik, kuid kättemaksuhimuline, kui talle on tehtud ülekohut või teda solvatud. Tema jämedus, mida mõned peavad metsikuse tulemuseks, on rahvusliku uhkuse avaldus. Eestlane peab ennast teistest hõimudest kõrgemaks, ja sakslastest, keda ta ise nimetab saksteks, räägib ta põlgusega."

Nii kui näeme, ei avaldanud eestlaste iseloomule ja mõttemaailmale see "600. aastane orjaaeg" erilist mõju. Me peaksime muretsema hoopis tänapäeva pärast, kus reeturpoliitikute ja pressi pidev ajupesu mõjub rahva moraalile ja iseseisvale mõtlemisvõimele laostavalt.