Eksperimendi hind: 400 000
Leedu on 10-aasta jooksul kaotanud üle 400 000 tuhande inimese oma rahvastikust. See on suurem rahvastiku kadu ja kahju majanduslikule potentsiaalile, kui oli seda NSVLi repressioonide tulemusel tekkinud kahju. Ka Eesti puhul võib oodata suurema kahju ilmsiks tulekut peale aasta lõpul toimuvat loendust. See teeb lõpu liberaalide olukorra varjamisele vähemalt selles küsimuses.
Selline on hind liberaalparteide inimkatsetele. Siin on eiratud mitmeid avaliku sektori ökonoomika kohta käivaid reegleid, mis aidanuks vältida inimeste pagemist oma riigist. Üks reegel, mis kehtib avaliku sektori kohta olukorras, kus on tekkinud turutõrge, st turg ei toimi piisavalt efektiivselt, on et avalik sektor, s.o. riik, peab sekkuma.
Edukaimad majandused on segasüsteemid ehk neis on tasakaalustatud turul toimuv riiklike regulatsioonidega/sekkumisega. Riik loob, edendab ja hiljem hoiab oma kontrolli all olulisi suurtootmiseid, koordineerib tootlikust ja koduturu varustamist. Suurtootmiste arendamine toimub koos regionaalpoliitika planeerimisega. Seda siis edukamates majandustes, nagu näiteks ka Singapuris.
Kui NSVList väljudes saadi vabaks ühest majanduslikust äärmusest, milleks oli nõukogude sotsialism, mindi üle kohe järgmisele äärmuslusele, milleks oli laissez-faire põhimõte. Viimane on olukord, kus riik ei oma peale reeglistiku määramise mingit erilist rolli majanduses.
Äkitselt hakati massiliselt tulutoovaid riigile kuuluvaid ettevõtteid kohati kommiraha eest tihti välismaistele ärimeestele maha müüma. Rahvas nimetas seda mõistagi mahaparseldamiseks ja selle tulemusena kadusid mitmed nimekad ettevõtted üleüldse kodumaa pinnalt rääkimata töökohtade kaost ja riigil saamata jäänud kasumitulust. Sotsiaalne ebakindlus oli/on laes.
Kui EV suguses riigis on 40 000 töötut, on see inimeste süü, kui 100 000 + väljarändajad on viga süsteemis.
Vaatamata läbikukkumisele majanduspoliitikas sotsiaalne eksperiment jätkub. Küsimus on kaua laseb rahvas end paljaks riisuda?
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
Selline on hind liberaalparteide inimkatsetele. Siin on eiratud mitmeid avaliku sektori ökonoomika kohta käivaid reegleid, mis aidanuks vältida inimeste pagemist oma riigist. Üks reegel, mis kehtib avaliku sektori kohta olukorras, kus on tekkinud turutõrge, st turg ei toimi piisavalt efektiivselt, on et avalik sektor, s.o. riik, peab sekkuma.
Edukaimad majandused on segasüsteemid ehk neis on tasakaalustatud turul toimuv riiklike regulatsioonidega/sekkumisega. Riik loob, edendab ja hiljem hoiab oma kontrolli all olulisi suurtootmiseid, koordineerib tootlikust ja koduturu varustamist. Suurtootmiste arendamine toimub koos regionaalpoliitika planeerimisega. Seda siis edukamates majandustes, nagu näiteks ka Singapuris.
Kui NSVList väljudes saadi vabaks ühest majanduslikust äärmusest, milleks oli nõukogude sotsialism, mindi üle kohe järgmisele äärmuslusele, milleks oli laissez-faire põhimõte. Viimane on olukord, kus riik ei oma peale reeglistiku määramise mingit erilist rolli majanduses.
Äkitselt hakati massiliselt tulutoovaid riigile kuuluvaid ettevõtteid kohati kommiraha eest tihti välismaistele ärimeestele maha müüma. Rahvas nimetas seda mõistagi mahaparseldamiseks ja selle tulemusena kadusid mitmed nimekad ettevõtted üleüldse kodumaa pinnalt rääkimata töökohtade kaost ja riigil saamata jäänud kasumitulust. Sotsiaalne ebakindlus oli/on laes.
Kui EV suguses riigis on 40 000 töötut, on see inimeste süü, kui 100 000 + väljarändajad on viga süsteemis.
Vaatamata läbikukkumisele majanduspoliitikas sotsiaalne eksperiment jätkub. Küsimus on kaua laseb rahvas end paljaks riisuda?
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
0 kommentaari:
Postita kommentaar