MATTI ILVES: VENE-GRUUSIA SÕDA JA JÄRELDUSED SELLEST

Vene-Gruusia sõjast on nüüd möödunud juba mitu aastat (2008) ja aeg on teha mõnigad kokkuvõtted sellest.
Strobe Talbott kirjutab: "Kuid ... hiljem ei olnud Bushi administratsioon piisavalt tähelepanelik ega pannud vajaliku rõhku mõlemale poolele suunatud nii-öelda ennetavale diplomaatiale.
Ka eurooplased olid kaotajad, kuna võiks öelda, et nad olid isegi veel lühinägelikumad ja vähem proaktiivsed kui ameeriklased. Mitu kuud enne sõja puhkemist palus Gruusia asjatult Euroopat Liitu saata kohale vaatlejad, et olukorda stabiliseerida, enne kui see plahvatab. Sõja puhkedes aga jättis president Bush, selle asemel et panustada Ameerika prestiiž ja energia selle peatamiseks, diplomaatilise tandri Sarkuzyle, kelle missioon Moskvasse mõjus ühteaegu suurustlevalt ja pisut hilinenult. Tulemuseks oli ebaõiglane rahu täis ebaselgusi, mida Moskva on sestsaati ära kasutanud."
Ronald D. Asmus kirjutab raamatus "Väike sõda mis raputas maailma": "Küsimus polnud ainult selles, et emakordselt pärast Nõukogude invansooni Afganistani 1979. aastal tungis Moskva naaberriiki. Venemaa rikkus ka külmasõja järgse Euroopa julgeoleku põhireeglit, mille kohaselt Euroopa piire ei muudeta enam kunagi relvajõul." (Kõik järgnevad tsitaadid on sellest raamatust)
Selge on see, et Venemaale oli see provotseeritud vallutussõda, täitmata jäi ainult üks eesmärk, kukutada seaduslik Gruusia valitsus. Näeme ka seda, et ei USA ega ka Euroopa Liit ei pööranud sellele pikalt vindunud konfliktile piisavat tähelepanu. USA jättis hätta enda liitlase, kes võttis osa Afganistani sõjast lausa 1 000 mehelise üksusega. Mulle oli üllatuseks, et ameeriklaste luure suudab jälgida vaid 2...3 konfikti piirkonda.
"Peamised satellit- ja luurevahendid olid koondatud teisele prioriteetidele, misstõttu USA oli kohapeal toimuva suhtes üsna pime ja jättis Moskvale vägede koondamiseks vabad käed. Kui sõda puhkes, tuli see üllatusena ka USA luurekogukonnale, kes ei suutnud anda algul Valgele Majale toimuvast selget pilti.
Gruusia oli venemaaga asümmeetrilises konfliktis, milles Tbilisil polnud lootustki õiglasele lahendusele. Sisuliselt valvas rebane kanalat. Sedamööda, kuidas Venemaa nihkus natsionalistlikumas suunas, kasutas Moskva oma asümmeetrilist positsiooni aina röövellikumalt. Rahuvalvejõududest, mis pidanuksid olema neutraalsed, said imperjalistlikud ja lõpuks invasiooniväed. Lääs talus sellist olukorda ja pigistas sageli silma kinni, uskudes, et see on halbade variantide seast parim."
Venelased olid toonud juba läbi Roki tunneli 2000 "rahuvalvajat" ja võtnud mõlemad tunneli otsad oma kontrolli alla ning väed liikusid Gruusia poole.
"7. augustil Saakašvili uskus talle kättesaadava luureinfo põhjal, et vene tankid veerevad tema poole - parimal juhul Gruusia positsioonide poole Lõuna-Ossetias, võib olla aga isegi Tbilissi peale. Gruusia otsus jõudu kasutada langetati viimasel hetkel ja seda tegi riigijuht, kes tundis enda nurka aetuna, kartis, et kaotab suurema osa oma riigist, et kaalul on tema enda ellujäämine ning jõudis järeldusele, et tal pole teist võimalust kui võidelda." Selle sõjas ei tegutsenud julmalt ainult venelased. Grusiinid polnud ka pühakud, nad panid toime julmusi, rüüstasid Suhhumi ja hävitasid abhaasia hinnalised rahvuslikud aarded. ... Gruusia väed hävitasid (Briti väliskorespondent Neal Ascherson) selle väikese, kuid uhke rahva kroonijuveelid - rahvusmuuseumi ja riigiarhiivi, jättes Abhaasia ajaloo põrmu.
Millised järeldused on siis USA ja EL sellest sõjast teinud? Ameeriklased võib-olla ei usalda suurt koostööpartnerit enam pimesi ja see on ka kõik. Euroopa Liit aga, paistab, et pole teinud sellest sõjast mingeid järeldusi. Peale väikest pettumust, et Venemaa pole täitnud ja ei kavatsegi täita Moskvas sõlmitud lepingut ja sisuliselt anastanud need Gruusia alad (iseseisvate "riigikeste" eelarvedki koostatakse Moskvas), paistab kõik jälle korras olema tähtsa strateegilise partneriga. Juba kaalutakse lähitulevikus Venemaale viisabaduse andmist.