Vasakpoolse mõttemaailma õied

Nii Eestis kui mujal käib viimase 150 aasta jooksul pidev võitlus parempoolse ja vasakpoolse maailma ideede nagu ka nende ideede kandjate vahel. Parempoolseid süüdistatakse eelkõige rikaste toetamises, mis iseenesest on populism ning vasakpoolseid süüdistatakse selles, et nende sotsiaalne mudel ei ole jätkusuutlik ja viib paratamatule sotsiaalsele ning poliitilisele kollapsini, mis on tõepoolest nimetatud aastate jooksul praktiliselt ja korduvalt ka tõeks osutunud. Vasak-parempoolsuse peamine vahe on selles, et neid suundi saab vaadata vaid riigivõimu skaala - vasakpoolsed on need, kes näevad õnne selles, kus riik võimalikult palju kontrollib majandus- ja sotsiaalseid suhteid, äärmusvasakpoolsed sealhulgas nõuavad sellise kontrolli absoluteerimist. Parempoolsed omakorda on need, kes jätaksid riigi kontrolli alla võimalikult vähe sotsiaalseid- ja majandussuhteid, äärmusparempoolsed jätaksid riigi kontrolli alla vaid välispoliitika ning riigi julgeoleku, muus osas nende arvates riigi reguleerimise vajadus puudub. Ülaltoodut on välja öeldud ka teistmoodi - vasakpoolsed jagavad olemasoleva vara ja väärtused ümber, et "kõigil hea oleks ja kõik võrdsed oleksid", parempoolsed hoolivad eelkõige sellest, et vara ja väärtused eelkõige tekiksid ja alles siis saaks toimuda jagamine, kuid õiglaselt - kes rohkem panustab, sellel tekib õigus ka rohkem saada. Oma suuna pealt idealistid on nii vasak- kui paremäärmuslased. Idealism on see, mida mõlema suuna radikaalid jutlustavad, sest sellest (nii ühele kui teisele poolele) kasvavad väärtushinnangud ning tegevussuunad on ühiskonnaprotsesse tegelikkuses käivitavad jõud, kui jätta välja freudilikud faktorid - hirm ja sugutung. Äärmusparempoolsed pole kunagi üheski riigis võimul olnud, mistõttu on raske kosta, mis siis saaks, kui see toimuks. Äärmusvasakpoolsed on võimule saanud maailmas korduvalt (natsionaalsotsialistid Saksamaal, sotsiaaldemokraadid-kommunistid venemaal, punakhmeerid Kambodžas jne) ning elu näitab, et see ei ole toonud kaasa õnne ega õitsengut. Suures demokraatiatuhinas ... [vahelehõikena võib märkida, et demokraatia on raskesti mõistetav kategooria nagu ka demokraatlikud põhiväärtused, näiteks õiglus, ülekohus, rahva võim jms. Seda näitab või seegi, et äsja toimunud Lennart Mere Konverentsil istusid targad demokraadid kokku ja hakkasid arutama selliseid küsimusi, et millised siis on need demokraatlikud põhiväärtused, õigused jms] ... on paljudes Euroopa riikides võimule jõudnud vasakpoolsed, õnneks veel pehmema suuna esindajad, kes samuti olemasolevaid rikkusi muudkui jaotavad ja jaotavad. Siinjuures on parempoolsed reeglina ausama käitumisega kui vasakpoolsed. Kuivõrd parempoolsete elufilosoofia juhindub ideaalis eelkõige rikkuse loomisest ning selle õiglasest (proportsionaalsest) jagamisest loojate vahel, siis ei ole midagi häbiväärset selles, kui parempoolse maailmavaatega inimene elab ilusas majas, sõidab kalli autoga või metseenina oma varasid heategevuses laiali jagab - oma vara, ise teab, mis teeb. Vasakpoolsete puhul oleks rikkusega vehkimine täiesti tabu. Vasakpoolsed juhtpersoonid käivad rõhutatult tagasihoidlikes kehakatetes (Lenin, Stalin, Mao Zedong), nõudes seda ka oma seltsimeestelt ning alluvatelt. Samuti mõistavad reeglina hukka igasuguse pillamise ning priiskamise, häbistades neid, kes eristuvad massist toreduse poolest. Selelga seoses tuleb mulle meelde olukord, kui ma kümmekond aastat tagasi tööasjus Rootsit külastasin, siis pajatati mulle lugusid kohalike "avalike saladuste" teemal ehk sellest, kuidas juhtivad vasakpoliitikud elavad häbenemata demonstratiivset kaksikelu. Väljas liiguvad tagasihoidlike riiete ja odavate ökoautodega, kuid oma pereringis priiskavad nagu jaksavad. Ka kallimad sõiduvahendid on eraeluliseks kasutamiseks, luksuslikest majadest, korteritest ja jahtidest rääkimata. Jätkates seda "jagamise teemat" -  kui on mida jaotada, siis on tore ju. Kui aga rikkused otsa saavad? Siis tuleb seda jõuga võtta või kui muud üle ei jää, siis laenata. Laenata teistelt riikidelt või valuutafondilt või Euroliidult või ... egas siis väärtused jagamiseta jää, seda enam kui laenu antakse sealt, kus samuti vasakpoolsed võimul on. Värske näide - mille eest maksab sotsialist Strauss-Kahn hotelliarveid ja esimese klassi lende, küsib tänane Delfi. Rahvusvahelise valuutafondi IMF-i vägistamises süüdistatav peadirektor Dominique Strauss-Kahn pani oma väidetava kuriteo toime hotellitoas, mis maksab 3000 dollarit öö. Politsei arreteeris ta Pariisi lennuki esimeses klassis. Kuidas saab sotsialistist ametnik endale sellist luksuslikku elu lubada? DSK, nagu teda kodumaal tuntakse, teenis rahvusvaheliste pangandusstandardite järgi tagasihoidlikku palka, kuid erinevaid kuluhüvitisi maksti talle rikkalikult. Strauss-Kahn teenis umbes 420 000 dollarit aastas, millele lisandusid pensionimaksed ja helded lisatasud. Lisaks sellele maksti Strauss-Kahnile umbes 75 000 dollarit „et ta saaks säilitada fondi huvides tema positsioonile kohast elustandardit“, mis tähendas Washingtonis asuvat majapidamist, mis on piisavalt peen, et võõrustada riigijuhte ja maailma majandusliidreid, kirjutab USA väljaanne Slate. See pole aga kõik. Strauss-Kahnil oli piiramatu voli nõuda fondilt kõigi „mõistlike kulutuste“ kinnimaksmist, mis puudutasid poliitikute lõbustamist ja nendega kohtumist. Reisikulude katteks sai Strauss-Kahn raha rikkalikult, sealhulgas maksti talle päevarahasid ja tasuti kõik hotelliarved. Lepingu järgi lendab Strauss-Kahn alati esimeses klassis. Ajalehe New York Post teatel oli Strauss-Kahnil erikokkulepe, mille järgi võis ta Air France’i lennukitel igal ajal esimeses klassis lennata. On ebatõenäoline, et see oli kingitus Air France’i poolt, sest lepingu järgi ei tohtinud DSK vastu võtta kallimaid kingitusi kui 100 dollarit. (Esimese klassi lennukipilet New Yorgist Pariisi maksab umbes 10 000 dollarit.) DSK kompensatsioonid ja kuluhüvitised on võrreldavad temaga sarnastel ametikohtadel töötavate isikutega – käputäie keskpangajuhtide ja rahandusministritega, kes maailma majandust juhivad. Maailmapanga president teenib näiteks peaaegu sama summa. Mark Zoellicki palk on 441 980 dollarit ja elamiskulude katteks makstakse talle 79 120 dollarit. Kodumaal Prantsusmaal süüdistatakse Strauss-Kahni selles, et ta on „šampanjasotsialist“. Nimelt avaldati ajakirjanduses foto, millel ta ronib 100 000 dollarit maksvasse Porschesse (auto polnud seejuures tema oma). France Soir teatas, et Strauss-Kahn kannab ülikondi, mille valmistaja on USA presidendi Barack Obama rätsep ja mis maksavad 35 000 dollarit. Lisaks sellele on ajakirjandus paljastanud, et Strauss-Kahn ja tema naine, teleajakirjanik Anne Sinclair, kes ka ise pole just vaene inimene, elavad vaheldumisi 4 miljonit dollarit maksvas majas USA-s Georgetownis, kahes mitu miljonit dollarit maksvas korteris Pariisis ja puhkusemajas Marokos Marrakeshis. France Soiri hinnangul on IMF-i peadirektor kaotanud sideme reaalse eluga. Selle teema lõpuks on üsna paslik ära tuua paar kommentaari selle teema kohta avalikust võrgust: jagaja enda näpud on alati rasvased Sotsialismi olemus on varade ümberjagamine. arvamus Sotsialism lõpeb kui jagatavad varad otsa saavad. Kreekas juba on otsas, EL sotsid muidugi annavad neile veel "laenu" (tagastamatut abi), aga varsti pole midagi anda. Siis lõpeb ka sotsialismus. ants Üleüldse tuleks uurida kõikide sotsialistide tegemisi ja sahkerdamisi.Kust saavad sotsialistid oma raha.Millised on need investoritest ettevõtted,kes toetavad sotsialismi taastamist? Ei saa ju olla normaalne,kus ettevõte sponsoreerib sotsialistliku korra taastamist Allikas: Delfi.ee Refereeris ja arutles Anar Rand BHR http://bhr.balanss.ee/ vahendusel