Ka meil tupikseis

Eestis on palju kritiseeritud Venemaal valitsevat poliitilist olukorda eesotsas Putini reziimiga. Hiljutised meeleavaldused näitasid aga, et tugev vastaspool on Venemaal täitsa olemas, kui see suudaks organiseeruda, mida seni eriteenistused agaralt takistavad. Kuna arvestatavat opositsiooni pole aga siiani Venemaal olemas ongi võimul taas Ühtne Venemaa, sest alternatiiviks on vaid kommunistid.
Kas pole olukord sarnane Eesti poliitilisele olukorrale? Ka siin pole tegelikult olemas valijatele seda tugevat alternatiiverakonda, mida kartellile vastu panna.
Meil on ühel pool liberaalid ja teisel vasakliberalismi, marksismi ja turumajanduse dogmade segust koosnev keedis eesotsas sotside ja nn kohukestega.
Liberaalide poolt saad eelarvekärbetega õhukese riigi poliitika, kus madalad lapsetoetused, olematud töötuabirahad, kaduvad päästeametid, varjatud maksutõusud, töölist ahistavad töölepingud jne.
Vasakpoolsetelt saad suureneva riigivõla(lugege sotside valimisprogrammi või manifesti sisu), automaksu, kinnisvaramaksu, immigratsiooni õigustamise, lõdveneva kodakondsuspoliitika, sookvoodid, raha raiskamise igasugu nn rassismiga võitlemiskampaaniatele jne.
Tegelikult teevad vasakpoolsete kohta kirjutatud asju, nagu igasugu integratsiooni edendamise taustal tehtav multikulti ajupesu ja erinevad maksutõusud ka liberaalid, kuid seni vähem märgatavas mahus.
Kokkuvõttes võime aga ilma edasise sügava lahkamiseta öelda, et alternatiivi valimislaual täna pole ka meil. Pole harv, et inimesed ütlevad, et kedagi pole valida ja seni ongi olnud valida kahe äärmuse vahel.
Tarandi ülisuur edu näitas, et kui on olemas see, keda rahval valida kasvõi selleks, et hääletada Mercedeste janus parlamendi vastu, võib valimistel sündida suur üllatus.
Keda vaja?
Riik vajab esmalt poliitilist jõudu, mis asuks senise kõrvalt vaataja rolli asemel majanduselu kujunemisesse rohkem sekkuma. Me vajame jõudu, mis lõpetaks raha raiskamised Kreeka suguste riikide võlgade katteks, mis looks regionaalpoliitika raames ettevõtlusüksuseid Tallinna suunalt rohkem peresõbralikumatesse aedlinnakutesse, peataks ärikartellide poolt miljardite riigist ilma sentigi maksmata välja viimise jne.
Aga, mis peamine, on vaja jõudu, mis kujundaks ümber Eesti senise allhankel põhineva majanduse lisaväärtust andvaks, end ise toita, riietada ja energiaga varustada suutvaks majanduseks ning teeks ära kardetud pensionireformi, sest tänane pensionisüsteem laguneb järgneva põlvkonna täisealiseks saamise ajaks naguinii.
Need on punktid, mille teostamise võimaluste ja võimatuse kohta saaks kirjutada ilmselt raamatu, kuid just need on asjad, millega vaja tegeleda.
Enne, kui asuda vaatama Euroopa viimaste diktaatorite poole kurja pilguga, peaksime mõtlema enda koduõuele ja vaatama, kas meil on siin piisavalt tehtud, et kleptokraatide võimule alternatiivi pakkuda?
Allikas: http://staap02.wordpress.com/