MARK STEYN: Euroopa islamiseerumise loo neli etappi

Saada sõbrale
Prantsuse koolilaste ja sõdurite tapjaks on osutunud mees nimega Mohammed Merah. Lugu võib nüüd lahti kerida oma traditsiooniks kujunenud viisil:
Esimene etapp: kummaline sund kinnitada meile, et tapja oli „parempoolne konservatiivne äärmuslane“. Seda seisukohta jagab ka näiteks Kanada kõige prominentsem estaablišmendi juut ja Liberaalse Partei rünnakupuudel Warren Kinsella (kes, kui mäletate, oli sunnitud esinema lömitava vabandusega „hiina kogukonna“ ees peale ebaõnnestunud sinofoobset kassinalja). Vannutused, et mõrtsukas kinnitab parempoolse vihkamise epideemilist rullumist üle planeedi ei ole kahetsusväärselt enam kasutatav. Selle asemel kinnitatakse, et mõrtsukas ei esinda üldse mitte midagi.
Ja edasi teise etappi: Okei, võib-olla ta nimi ongi Mohammed, aga ta on „üksik hunt“ . Muidugi, ta ise ütleb, et teda koolitas al Kaida, aga mida tema ka teab? Ärge muretsege rahvas, ta on lihtsalt üksik hunt nagu major Hasan ja Faisal Shahzad ja kõik need ülejäänud liikmepiletiga Ühinenud Üksikhuntide Liidu liikmed. Džihaad on alati kohalik.
Kolmandasse etappi: Okei, isegi kui ümberringi on piisavalt üksikuid hunte, et nad võiks moodustada oma laulupeo, sellel pole ikkagi mingit pistmist islamiga.
Ja siis loomulikult neljas etapp: vastureaktsioon, mida kunagi ei juhtu. Sest tuleb välja, et see kõige koledam asi tegelike surnud juudi laste puhul on see, et nad võivad esile kutsuda surnud mitte-juudid. „Prantsuse moslemid kardavad kättemaksu peale tulistamist.“ Samamoodi nagu peale major Hasani uskmatute laibakuhilat tekkis kartus, et „Tulistamine tekitab hirmu moslemite hulgas USA armees. “ Samamoodi nagu peale Londoni metrooveretööd „Briti moslemid kardavad tagajärgi peale homset rongipommitamist.“ Oi pidage, see viimane on paroodia, aga ega ei saa hästi arugi.
Kuulge, kas pole siiski tsipa-tsipa, õige õhva sel kõigel pistmist islamiga? Või vähemalt ühesuunalise multikulturalismi sisemiste vastuoludega? Enamuse ajast tänapäeva Euroopas on tegelased, kes peksavad, põletavad ja tapavad juute ikkagi moslemid. Mõnel harval korral tapab koolilapsi keegi teine. Aga kas on nii raske tõdeda, et kiire teisenemine moslemi immigrantide tõttu Euroopas ei ole ilmselt kõige suurem abi sotsiaalsele tüünusele? Et see võib kaasa tuua väljakutseid, mida muidu poleks olnud - katmata naistele Oslos, homodele Amsterdamis, juutidele kõikjal? Kas on nii raske endalt küsida neilt ja teistelt gruppidelt, kes elavad selles pikaaegses sotsiaalses eksperimendis, mille eliit välja mõtles, kas selle hind, et islami poolkuu lisatakse mitmekesisuse vapile, pole mitte liiga kõrge? See, mis oli juutide elust Euroopas säilinud, hävineb halastamatult, ühe rüüstatud surnuaia, ühe metroorünnaku kaupa. Kui palju juudi lapsi käib selles Toulousei koolis kümnendi pärast? Ühiskond, mis muutub rohkem muhameedlikuks jääb kõiges muus üha vähemaks. See, mis Euroopas juhtub on traagiline, osaliselt ka selle tõttu, et oli täiesti tarbetu.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php