VABAMÕTLEJA: Ühiskonna peamine kriis seisneb terve mõistuse puudumises

Autor: Einar Eiland

Kriisi defineerimine on lihtne: see tähendab, et midagi on puudu või ei toimi nii nagu ühiskonnal vaja. Kui midagi on üle, siis see peamiselt kriise ei põhjusta, sest see hajub ühiskonnas teatavate loodusjõudude toimel. Kuid ka siin on erandeid, mis kinnitavad reegleid, sest rumaluse ja mõttevabaduse küllus suudab luua hullemaid kriise kui mistahes isekulgev protsess.

Lõputu rumaluse vastandiks on terve mõistus. Terve tähendab siinkohal nii tervist, parasitaarse mõttelaadi vältimist kui vältimisvõimet, mis ei käituks ümbritseva suhtes kui tarbija vaid looja. Terviklikul ja tervel mõistusel eksisteerivale ühiskonnale on omane, et tema probleemide hulk väheneb mitte ei kasva, sest mõistmisele ja mõistusele on omane olukordi lahendada. Kui lahendid ühiskonnas puuduvad, siis tähendab see rumaluse domineerimist võimalike lahendite üle.

Seega, et ühiskond ja seal toimiv inimene ei teeks enda elus valesid ja ekslikke otsuseid oleks mõistlik rakendada tervet mõistust. Terve mõistus koosneb kolmel reaalsuse tunnetamise kriteeriumitasandist - esiteks kompetentsete inimese arvamusest kui teadmuse väljendusest, teiseks eelkäijate tarkusest ja kolmandaks isiklikust kogemustest. Terveks mõistuseks saab nimetada olukorda, kus need kolm tasandit langevad kokku. Vaid terve mõistus suudab ühendada pööbli rahvaks. Meil on aga mõiste rahvas asendatud mõistega rahvus ja ilmselt seisab sellel rahvuse rahvaks saamine alles ees, sest ilma terve mõistuseta seda teha ei saa. Selge on ka see, et ainult terve mõistusega inimene saab sulle olla mõttekaaslane ja pakkuda tuge rahvaks saamisel. Meil on aga mõttekaaslasetest kujundatud konkurendid. Selge on ka see, et  ainult terve mõistus ja sellel rajanev teadvus suudab ühendab inimesi maailmaga. Kriis on antud kontekstis terve mõistuse eiramise tagajärg.

Ühiskondliku kriisi allikaks on terve mõistuse asendamine eneseteadvusega

Meie ühiskonnas oskab aga langetada otsuseid eneseteadvuse pinnalt. Eneseteadvus koosneb samuti kolmest komponendist - esiteks ümbritsevast informatsioonist, mida loovad ja annavad edasi televisioon, raadio, ajalehed jne.  Teiseks informatsiooni iseloomust ja kontekstist, mille olemus määratakse rahvusvahelise tsensuuri poolt, selle eesmärk on  tagada igasugune vastutusvabadus (vastutamatus).  Sellega luuase standartarusaamad, mille kohaselt Kadafi on loll, Savisaar on paha, Ansip on hea ja Obama veel parem. Nii kujundataksegi  Kolmandaks eneseteadvuse komponendiks ümbritsevate arvamus selle informatsiooni kohta, mida talle ette kühveldatakse. Eelnevate komponentide koostoime kaudu kujundataksegi arvamus teatava probleemi kohta. Paraku ilmestab selline arusaam automatismidel, reflekside ja dogmadel toimivat ühiskonda, kus nõutakse inimese arvamusi vaid ettekühveldatud  informatsiooni kohta ja sellegi hindamist vaid õige ja vale arvamusskaala alusel.  Tekib vaid küsimus, kas selliselt loodav informatsioonikäsitluse korral loodav olukorrakirjeldus saab olla tõene ja lahendusi loov? Arvestades meie riigi sotsiaalse, haridusliku, demograafilise, rahandusliku, majandusliku, tervishoiu, usaldusliku  ja julgeolekulise kriisi ulatust siis võib väita eneseteadvusel baseeruva mõttemudeli kriisi. Seega on õpitud spetsialiste vaid riigikontrolli näitel pikalt saatma ja esiisade tarkuseid  naeruvääristatakse kommunistlike mineviku tõkendite tõttu, asudes seega kordama meie nõukogude aegseid vigu. 

Kui meie ühiskond või tema liidrid  langetavad otsuseid eneseteadvuse pinnalt, siis  valitsevaks on ambitsioonid, auahnus, kasuahnus ja just need alused kujundavad meie ühiskonna eduvalemit. Tulemusena välistab see aga omakorda reaalsustaju.

Tulemusena ei osata pluralistliku valikuvõimaluste segaduses positsioneerida isegi isiklikke kogemusi. Me ei oska tegevusi planeerida ega suunata ja tulemusena sumbuvad arenguinitsiatiiv vastuoludesse. Vastuolu pildi ja kuvandi, lubatu ja tehtu, öeldu ja kuuldu vahel. Kuna ühtselt arusaadav teadmine ja sellel rajanev mõistmine ühiskonnaarengust puudub, siis ilma mõistmiseta on teadmised mõttetud, ilma teadmisteta on aga kogemus pime. Kokkuvõtvalt tähendab see reaalse olukorra tajumisvõime puudumist. Seega määrab vaid ruupori suurus usutavuse astme ja paneb sama suguharu liikmeid automaatselt kaasa ulguma. Sellest jääb aga väheks, et käivitada arenguid, sest kuulajate kõrv ei kuule, silm ei seleta ja käsi ei kanna. Mida suurem hulk aja jooksul kogunevaid inimesi nägemise ja kuulmise abi vajavad, seda suurem saab olema võim. Seega pole võimul mõtteski käituda terve mõistuse kohaselt. Euroseadused on asendamas seega pühakirjateksti ja võim täidab vaid kirikuõpetaja funktsiooni, kes vaid pühakirjale kulpi suudab lüüa.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/