Kodumaa äraandjad apelleerivad alati rahva tahtele

Kolmapäev, 21 marts 2012 22:05 On asju mida ei saa unustada ja asju, mida ei tohi unustada.

Üheks selliseks asjaks, mida ei tohi ega saa unustada, on meie rahvuslike huvide reetmine vasak-intelligentsi poolt 1940. aastal.
On kord öeldud, et noored on alati mässajad. Ja, et haritlaskond kaldub alati vasakule. Õilsad ideed utoopiatest, idealismist ja roosadest unistustest viivad haritlased alati vasakule.

Eeltoodus on omajagu tõtt. Kui liita nooruse tulipäisus helgete kuid elukaugete unistustega, siis saame liidetava näol sotsist haritlase. Churchill olevat öelnud kord, et kes pole noorena vasakpoolne, sellel pole südant - kes aga elukogenuna pole parempoolne, sellel polevat mõistust (teise versiooni järgi puuduvat vanas eas sotsiks jäänul südametunnistus).
On kuidas selle ütlusega on, kuid Eesti ajalugu on täis vihaseid õigluse eest võitlevaid noori haritlasi, kellest lõppkokkuvõttes ei saanud muud kui oma rahva äraandjad ning kodumaa reeturid.

Täna, kui möödub 120 aastat Johannes Semperi sünnist, on paslik selle mehe elukäiku meenutada.

Semper sündis 22.03.1892 a. Mulgimaal. Ta sündis täpselt samal päeval kui tolleaegne haritlasmaailm meenutas kurbusega suure saksa kirjaniku ja loodusteadlase Johann Wolfgang von Goethe 60. surma-aastapäeva..

Ei tea kas eelnimetatu tõttu või mitte, kuid vanemad otsustasid vastsündinule samuti panna nimeks Johann.

Pedagoogi peres kasvanud Johannesest kasvas idealist. Andekas noor inimene. Tulvena prosaist, tõlkija, luuletaja, lahtise mõttega ja osavõtlik noormees. Võitles Vabadussõjas kodumaa eestki.
Selle kodumaa eest, mille hiljem reetis.

I maailmasõja ja vene revolutsiooni ajal klammerdusid temasse punased ideed, mis mõistust lahti ei lasknud. Nii tuli aeg, kui Semperist sai üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest.

1940. aastal liitus Semper vabatahtlikult Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka venemaa poolt määratud okupeeritud Eesti Vabariigi nukuvalitsusse e. nn Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal.

Oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn. kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komsjoni.

Vanas eas, oma hilisemates mälestustes 1965. a. on ta kirja pannud möönduse, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid ometigi õigustab ta seda väidetava rahva tahtega.
Ja selles polnud Semper ainuke - paljud-paljud sotsid petsid eelkõige iseennast ja teisi samasuguste mõtteluuludega. Kuidagi pidi ju oma vigu vabandama. See on eestlastele nii iseloomulik.

Semper suri 21.02.1970 Tallinnas.

Eeltoodud asjaoludele võiksid mõelda ehk ka meie tänapäeva maailmas utoopiaid jutsutavate kesik/sotside valijad.

Samas kui nad aga ükskõiksed on, pole midagi parata. Tuntud ja õige on vanasõna - iga rahvas väärib oma valitsejaid
Allikas: http://bhr.balanss.ee/