Ülo Vooglaid: Hämamine on kuritegevuse vorm
Tiit Blaat / Eesti Ekspress
Infosüsteemid aina täiustuvad, aga paraku on inimestel üha raskem olla informeeritud teistest inimestest, nagu ka ohtudest ja võimalustest. Veel raskem on saavutada, et teised oleksid informeeritud meist, meie arusaamadest, rõõmudest ja muredest, kavatsustest ja saavutustest. Maailm võrgustub.
Info muutub üha suuremaks väärtuseks ning isikud ja asutused, kes valdavad infot, aina kaalukamateks.
Haridusjuttude eskaleerimise laine harjal tuleb rõhutada, et väärtuseks ei ole haritus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus.
Osaliselt informeeritud inimene on petetud.
Alatasa tuleb ette, et info asemel levitatakse müra või lausa valet. Pole haruldane, et jutud on „kallutatud“ , et lisatakse faktidele „värvi“, aetakse põhjus ja tagajärg segi, „unustatakse“ oma lubadused ja tähtajad nagu ka teise poole tõendid ära, „kaotatakse“ argumente, „vahetatakse“ teemat, jäetakse teistele olulised jutud pooleli, minnakse lihtsalt minema jne.
Antiikajal olid demagoogid auväärsed isikud, kes aitasid rahval aru saada keerulistest küsimustest, kaaluda poolt- ja vastuargumente, jõuda selgusele. Tänapäeval on vastupidi. Demagoogiks nimetatakse inimesi, kes vassivad ja võltsivad, kasutavad teadlikult igaliiki võtteid tõe väänamiseks ja inimeste eksitamiseks.
Demagoogiliste võtete arsenal on tänapäeval nii lihvitud ja massiivne, et paari-kolme kuuga suudetakse rahva teadvus pahupidi pöörata, panna musta valgena nägema, kõlvatut käitumist ülistama jne. Raske uskuda, et terve mõistusega inimene ei saa aru, et oma põhiseaduslikku õigust osaleda valimistel saavad kodanikud kasutada üksnes sel juhul, kui nad on küllalt täpselt ja süsteemselt informeeritud oludest, olukorrast ja situatsioonist ning küllalt hästi haritud selleks, et igaliiki arvud ja muud faktid üldse infoks muutuksid ja tähenduse omandaksid. Inimesed, kes tegelikult ei ole informeeritud, haritud ja kogenud, saab vaid mängida valimisi. Valimispettusi saab korraldada vaid kultuurilagedas keskkonnas, kus aususe ja väärikuse asemel toimib teejuhina omakasu.
Põhjendamatult võimu juurde pääsenud isikud käituvad enam-vähem ühtmoodi: nad püüavad teha kõik, mis vähegi võimalik, et keegi ei saaks teada, kuidas nad võimu juurde pääsesid ja kes nad tegelikult on. Korruptandid pingutavad selleks, et keegi ei saaks teada, mida nad tegelikult teevad ja ei saaks teada ka seda, mis neil tegelikult välja tuleb. Just salastamine on bürokraatia kasvu (vohama pääsemise) peamine eeldus. Inimene (omaette või mõne erakonna, kogukonna, organisatsiooni juhtkonnas...), kellel õnnestub võimalikult hästi salastada kõik, mis võib olla informatiivne, laseb tavaliselt asjatundjad lahti ja võtab nende asemele omasuguseid või veel rumalamaid (kes asuvad nagu kord ja kohus edasi salastama ja toimima igas muuski mõttes samamoodi, nagu ülemused on normiks seadnud).
Nii ei tohiks olla liiga raske aru saada, mis siis juhtub, kui kultuuriväärtused ja normid lakkavad toimimast ja kõlvatu käitumine muutub normiks. Siis juhtub, et arukusest, haritusest, informeeritusest ja kogemusest tähtsamaks kujuneb kuulekus.
Räägitakse, et demokraatia on rahva võim ja Põhiseaduse järgi on kõigil inimestel võrdsed õigused. Veel on ka ÜRO Inimõiguste deklaratsioon, mida tuleb tunda ja austada. Paraku jääb alatasa kahe silma vahele, et õigused ei toimi; toimib inimene, kellel on lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus, nagu ka õiglustunne, kohusetunne ja vastutustunne.
Kui kasvõi üks neist puudub või on puudulik, siis pole teistest kuigi palju kasu.
Mitte ainult Riigikogu ja Valitsuse, vaid ka igaliiki ühenduste ja organisatsioonide liidrid, rääkimata õpetajatest ja kasvatajatest, peaksid teadma ja arvestama, et vastutustunde ja aktiivsuse kujunemiseks on üksainus tee ja see tee on OTSUSTAMINE. Mistahes manipulatsioonid, sh valimistemängud, arutlustemängud, foorumimängud jne lõhuvad usku ja usaldust juhtkonna suhtes. Ametnikud ja saadikud, kes enda meelest teevad ülbitsedes, kirjadele vastamata jättes, mööda maailma ringi tuiates ja niisama väikest nalja visates tegelikult lõhuvad ühiskonda.
Praktika näitab, et PR firmadelt võivad erakonnad osata sellise valimiskampaania, mis petab suure osa rahvast ära ja kindlustab positsiooni osalemiseks seadusloomes ning hüvede jaotamises, aga ei anna intellektuaalseid eeldusi arukaks tegutsemiseks oma maa ja rahva teenimisel. Pahameel, nagu ka rahuldamata vajadused, akumuleeruvad. Kõigil oleks vaja arvestada, et rannatus ei ole lõpmatu, vaid võib üpris ootamatult katkeda.
Ühiskonnas annavad tahes-tahtmata tooni saadikud ja ametnikud. Nende vilets süsteemitu haritus ja informeeritus paistab kaugele ja selgelt välja ning mõjub masendavalt.
Selleks, et inimene saaks arutlustes ja otsustamises osaleda on inimesel vaja hulka eeldusi:
Selguse saamiseks oleks vaja mõelda, millistel eeldustel saab inimene tegelikult (mitte mängult ja näimiseks, vaid olemiseks) arutlustes ning otsustamises osaleda?
Vaja on olla:
1. küllalt haritud sellel alal (jutt ei käi kuskil kunagi koolis käimisest ja siit-sealt kogutud tunnistustest, vaid teadmiste ja oskuste, arusaamise ja mõistmise, olemise ja käitumise, mineviku tundmise ja tuleviku aimamise ühtsusest. Protsessina on haridus siis valmisolekute kujunemise elukestev jada.);
2. küllalt informeeritud, mineviku ja oleviku kohta, võimaluste ja ohtude kohta;
3. küllalt kogenud, selleks, et saaks kujuneda ettenägemise ja äratundmise võime, kindlusetunne tegutsemiseks sõltuvalt oludest, olukorrast ja situatsioonist;
4. küllalt adekvaatne ja soostuda vaid nende ülesannetega (ametikohtadega), milles on otstarbekaks, efektiivseks ja intensiivseks tegutsemiseks vajalik ettevalmistus (ei soostu mingite ahvatlustega kandideerida saadikuks või ametnikuks, kui pole eeldusi kultuuris aktsepteeritud tulemuste saavutamiseks);
5. küllalt avatud heale ja uuele, koostööle ja vastastikusele täiendamisele;
6. kindlalt suletud kõigele kõlvatule, alatule, süsteemitule, näilikule, hoolimatule...;
7. küllalt julge, et eitada kõike seda, mis on oma aja ära elanud ning asendada uudse ja kaasaegse või kaasaega ennetavaga;
8. küllalt nõudlik enda ja teiste suhtes;
9. küllalt virk ja visa, et olla järjekindel ja süsteemne.
Selleks on vaja:
1. võimet aduda ühiskonna- ja kultuuriseoseid ning sihte, aateid ja ideaale, mille poole püüelda ning mida hoida, tugevdada ja kindlustada;
2. aru saada inimeste vajadustest ja unistustest, lootustest ja sihtidest, kohustustest, eesmärkidest ja nende saavutamiseks vajalikest vahenditest (ressurssidest ning nende kasutamiseks vajalikest tingimustest);
3. küllalt palju õigusi (nii administratiivses ja moraalses mõttes);
4. küllalt palju kohustusi (administratiivses kui ka moraalses mõttes);
5. küllalt selgeks mõelda, et kohustused ilma nende täitmiseks vajalike õigusteta, nagu ka õigused ilma kohustuseta neid õigusi kasutada on mõttetud;
6. küllalt hästi aru saada, et õigustega kaasneb ka kohustus vastutada oma ja teiste tegevuse (tegevusetuse) ning selle võimalike tulemuste ja tagajärgede eest;
Kokkuvõtteks:
* Informeeritus, nagu ka haritus ja kogemus, on demokraatlikus ühiskonnas elamise eeldus.
* Kui demokraatlikus ühiskonnas on igal inimesel õigus olla informeeritud, siis peab ühiskonna iga liikmel olema ka (moraalne ja/või administratiivne) kohustus teha kõik, mis võimalik ja vajalik selleks, et teistegi oleks võimalik olla informeeritud.
Kommunikatsioonisüsteem on olnud ja on jätkuvalt iga end normaalseks pidava ühiskonna kvalitatiivne tunnus. Totalitaarsete ühiskondade tunnuseks on võimurite infomonopol, millele tänu loodetaks võimul püsida ja välistada rahva võimalus kaasa mõelda ja osaleda otsustamises.
Allikas: http://www.epl.ee/archive/print.php?id=64063803
0 kommentaari:
Postita kommentaar