1992. aasta Eesti Vabariigi rahareform - 20 valusat kannatusteaastat miljonile inimesele

„Eesti kroon oleks võinud olla välisvaluutade suhtes kaks korda kallim,” tõdes 1996. aastal, pool aastat enne oma surma Rudolf Jalakas, Eesti Rahareformikomitee liige.

Miks Eesti kroon konverteeriti (devalveeriti) üle. Kas see oli asjatundmatus ja eksitus või vandenõu?

I Eellugu. Hüperinflatsioon ja multikultuurne majandusruum

1992. a. läbiviidud rahareformi käigus võttis Eesti Vabariik taas kasutusele krooni. Kasutusel olnud rublad vahetati 20-22. juunil kroonideks ning sellest ajast peale oli Eesti ainsaks seaduslikuks maksevahendiks eesti kroon.

Rahavahetajate nimekirja kanti 1 410 951 residenti, kellest käis raha vahetamas 1 096 706. Keskmiselt vahetati raha toona igale inimesele 136, 46 krooni eest. Eesti residendid võisid vahetada kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla=1 kroon. Summad üle selle oli võimalik vahetada kursiga 50 rubla=1 kroon. Kroonideks vahetati hiljem ka kõik Eesti pankades olnud rublaarved ning ringlusesse lasti 593 164 250 krooni. (Vt.: et.wikipedia.org/wiki/1992_aasta_Eesti_rahareform)

Rahareformi sümboolseks aluseks võis lugeda 26.septembrit 1987.a., mil ajalehes „Edasi” avaldati Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mihkel Titma artikkel „Eesti isemajandamise alused”, mis muuhulgas soovitasid oma raha kasutuselevõttu.
12. aprillil 1990. a. võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse üleminekuks oma rahale 1991.aasta 24.detsembriks, kuid tulenevalt vastuoludest tollese Eesti panga presidendi Rein Otsasoni ja peaminister Edgar Savisaare vahel ei saanud see teoks. Peamiseks tüliküsimuseks oli,
kas minna oma rahale üle kohe, või kasutada vaheetappi nagu tegid naabrid-Läti rublis. (ibid)

1992. a. ulatus Eestis inflatsioon rohkem kui 1000 protsendini, enamik sellest hinnatõusust toimus enne krooni kasutuselevõttu sama aasta juunis, mainib Vahur Kraft kirjutises „Keskpanga ja rahaliitude roll stabiilses majanduses” (ajakiri „Akadeemia”, 2004, nr 5, lk. 1073).

Eestit oli tabanud ka 1991. a. Venemaalt eksporditava toorme ja energiakandjate hinnatõus (pakkumisšokk). Vedelkütuse hinnad kerkisid Eestis 1992. a. jaanuaris näiteks 50-70 korda, s.o. 5000-7000%. (Vt.: „Akadeemia”, 2004, nr 5, lk.1141.)

Minu arvates võis strateegiliste energiakandjate hinnatõus ajavahemikul 1987-1992. a., s.o. viie aasta jooksul, olla kuni kolmesajakordne. Plaanimajanduse kokkuvarisemine kuuendikul planeedist ei  hoidnud siiski ära Venemaa ning tema sõjaliste ning luureorganisatsioonide soovi säilitada kontrolli varasema, ühtsena tundunud majandusruumi üle.

Tundus ilmselge, et hingevaakuvast impeeriumist ning okupatsioonirahast loobumine on ainuõige samm Eesti rahva jaoks. Eraldumine kaoses multikultuursest majandusruumist on väikerahva jaoks ainuvõimalik valik, mis pidi kindlustama meie riiklikku iseolemist ning tagama majandusliku edukuse ning kõrge, Lääne-Euroopaga võrreldava elatustaseme.

II Kuldkroon ja 1927. a. Rahaseadus

Hea näide stabiilsest kuldkroonil põhinevast rahast oli varasemast ajast, 1924. a.arveldusalusena   kasutuselevõetud kuldkrooni ning 1927. a. Rahaseaduse alusel läbiviidud rahareformi näol olemas, mille olemust ei kõigutanud ka 1931. a. läbiviidud krooni osaline, maailmamajanduse kriisist tulenenud devalveerimine.

Eesti Vabariigi Riigikogus 3.mail 1927 vastuvõetud Rahaseadus sätestas, et Eesti rahaüksuseks on kroon, mille väärtus võrdub 100/248 grammi puhaskulla väärtusega ning kroon jaguneb 100 sendiks; seni käibelolnud marga väärtus võrdus ühe sendiga.

Rahaseaduse 58. paragrahv sätestas, et pank peab hoidma kattevara mitte alla 40 % liikvel olevate pangatähtede ning jooksvate kohustuste summast. Kattevara võis koosneda ainult kas Eesti Panga omanduses olevast kullast või välisrahast, eeldusega, et see on igal hetkel vabalt ümbervahetatav, e. konverteeritav.
(Riigi Teataja, nr 48, 18.mail 1927.a.)

Seega piisas 40 % kattevarast e. tagatisest, garanteerimaks krooni stabiilsust.

Eesti Vabariigi okupeerimise ajaks 1940. a. oli Eesti pank deponeerinud kolmes riigis: 4,8 tonni Inglise Pangas ja 2,9 tonni Rootsi Riigipangas ning 3,6 tonni Rahvusvahelises Arvelduspangas(BIS)
Baselis Šveitsis, mille asutajaks oli Eesti Pank koos kolmekümne muu keskpangaga 1931.a.
(Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani”, lk. 68, koostanud Jaan Kelder, kirjastus „Postimees”, 1997.)

III Rahareformi Komitee, Bo Kragh ja nn. välisekspertide soovitused

27. märtsil 1991.a. moodustati aga Eestis Rahareformi komitee, mille ülesandeks oli formuleerida reformi põhimõtted. Vastavalt seadusele oli komitees kolm liiget: peaminister, kes oli ühtlasi komitee esimees, Eesti panga president ja seadusandja määratud ekspert. Rahareformi Komitee tegevus lõppes 29.juunil 1995. a.

Rahareformi Komitee sai üllatavalt suured volitused. Esimesse koosseisu kuulusid toonane peaminister Edgar Savisaar, Rein Otsason Eesti Panga presidendina ja Siim Kallas eksperdina. 30.jaanuaril 1992. a. nimetati peaministriks Tiit Vähi ja temast sai automaatselt komitee esimees. 12.veebruaril 1992. a. sai väliseestlasest Rudolf Jalakasest komiteee sõltumatu teadlasest liige. Kuna aga tema halvenenud tervis ei võimaldanud tal enam komitee töös osaleda, siis nimetati 11.juunil 1992. a. tema asendusliikmeks Ardo Hansson. (Vt.: et.wikipedia.org.ibid)

Hämmastavalt suured volitused olid Eesti valitsuse kontseptsiooni koostamisel tolleaegse peaminister Savisaare rootsi majandusnõunik Bo Kragh�il, kes oli juba 1970. aastatel töötanud aastaid NSV Liidu Välismajanduspanga  juures Moskvas Svenska Handelsbankeni esindajana. (Vt. „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani”, lk. 68, koostanud Jaan Kelder, kirjastus „Postimees”, 1997.)

Vabalt vene keelt valdava ning pidevalt Moskvas komandeeringus viibiva nõuniku ülesandeks oli tõenäoliselt hoopis suurem kooskõlastamistöö  kui lugejad ka kaks aastakümmet hiljem ette kujutada suudavad.

1991. a. hakkas nõukogude rubla kurssi nn. Valuutaoksjonitel separaatselt noteerima Eesti Pank, tehes seda sisuliselt musta valuutaturu kurssidest lähtudes.
Eesti Vabariik oli kuni 1994.a. sisuliselt okupeeritud (riigis viibis ikka veel Vene väekoondis) ega kontrollinud ka sisuliselt oma läänepiiri. Oli selge, et sellistes tingimustes toimunud rahareform pidi saama enne nn. vaikiva heakskiidu meie „suurtelt” naabritelt, olema neile kasulik. Ka sobis see KGB ja tema järglase, FSB eestvõttel Baltimaadele väljatöötatud nn. finlandiseerimise taktikaga - sooviga hoida majanduslikus sõltuvuses oleva ning kuuleka, võib-olla mõjuagentidest koosneva valitsusega väikeriiki kindla kontrolli all.

Kontrollimehhanismideks sobisid suurepäraselt kõik küsimused, mis olid seotud energiakandjatega ning nende eest tasumisega. Samuti sooviti kindlasti säilitada majanduslikke  võtmepositsioone, endiste nõukogude/vene sõjaväelaste kohalolu (neid legaliseerides ja nende poollegaalsete, sageli otseselt kriminaalsetele ettevõtete rahastamisallikaid) ning kindlat stabiilsetel valuutadel põhinevat arvelduskorda.

Mittepiisavaks pidi jääma ka väikeriikide elanike elatustase. Näiline kaupadeküllus poodides saavutati mõne päeva jooksul pärast 1992. aasta rahareformi. Üllatusefekt ei andnud sageli aega ega võimalust selgitada, kui palju jääb siiski meie ostujõud maha naabermaade, näit. Soome või Rootsi omast. Tähelepanujuhtijatele ühmati, et ega me Soomes või Rootsis ei elagi, või kästi siis sinna elama minna. Samuti viidati tehaste vananenud sisseseadele, energiamahukale majandusele ning vajadusele siiajäänud venekeelsele elanikkonnale luua sotsiaalsed tagatised. Jutte madalast tööviljakusest heietasid isegi majandusteadlased.

1992.a. oli Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalpalk 200 krooni, s.o. 25 Saksa marka (DEM-i).

Ühe kesklassi sõiduauto „Volvo” maksumuse eest oli võimalik tehases tööl hoida aasta aega 100 (sadat!) inimest.

Odavalt, reeglina kordi alla rahvusvahelist turuväärtust erastatavad ettevõtted pidid aga tagama siia väliskapitali kiire tuleku. Tööstussisendid ning paljud kvaliteetsed tarbekaubad olid aga müügil maailmaturu hinnaga.

Väliselt aga üritati luua Eestist kuvandit kui edukast väikeriigist, kes on läbi viinud nn. valuutakomitee-põhise rahareformi. Eestit seati eeskujuks teistelegi postsovjetlikele riikidele.

IV Valuutakomitee põhimõtted

Valuutakomiteesse, kui sellest midagi kuuldud oli, suhtuti rahvusvahelistes rahandusringkondades, eriti Euroopas, üldiselt kui igaveseks minevikku jäänud rahandussüsteemi, mõistes seda Alan Waltersi sõnadega leksikoni „The New Palgrave: A Dictionary of Economics” 1. trükist , mille järgi on tegemist „kunagi Aafrika, Aasia ja Kariibi mere koloniaalaladel levinud rahasüsteemiga, mille on säilitanud sellised väikeriigid nagu Singapur, Brunei ja Hongkong”. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1147.)

Eesti krooni võimaliku sidumise üle kullastandardiga otsustati eitavalt pärast 1992. a. algul toimunud Jeffrey Sachsi Eesti-visiiti. Leiti, et avalikkusele on arusaadav , kui Eesti kroon seotakse ühe valuutaga, mitte aga valuutakorviga nagu ECU.
(Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1074.)

Valuutakomitee üheks eripäraks on see, et kõik valuutakomitee kohustused peavad olema tagatud välisvaluutareservide või kullaga, tõdeb Vahur Kraft, endine Eesti Panga president. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1070.)

„Sellest taotlusest tuleneb ka meie mõnes mõttes tagasipöördumine 100-protsendilise tagatise juurde,” nentis Siim Kallas 1993. a. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1149.)

Oli valitud kullastandard, kuigi ilma kullata. 1992. a. rahareformi eel aga moodustas kuld suure enamuse(91-92 %) krooni kattevarast. Vaid Rootsis olnud kuld oli 1960-ndatel Nõukogude Liidu survel loovutatud, see kompenseeriti siiski hiljem DEM-ides.

Seega tagab valuutakomitee-süsteem, mis põhineb ühel enamtunnustatud, stabiilsel suurvaluutal, väliskapitali kiire, peaaegu momentaalse väljaveo juhul, kui välisinvestorite tegevuses selgub midagi ebaseaduslikku ning nn. välisinvestorite vara sattuks ohtu.

Hiljem on valuutakomitee-süsteem kasutusele võetud ka Leedus, Bulgaarias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Argentiina on aastail 1991-2002 seal kasutusel olnud valuutakomitee süsteemist loobunud. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1072.)

Kohustuste katmisel otsustati välisreserviga katta lisaks emiteeritud sularahale veel äripankade kroonikohustused nn. välisreserviga. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1149.)

Seega 1927. a. Rahaseaduses vajalikuks peetud sularahaemissiooni 40 % rahvusvaheliselt tunnustatud ning ajaproovile vastupidanud nõue oli asendatud valuutakomitee arusaamadest lähtunud rahareformis 100 % kattevara, s.h. kommertspankade hoiuste kattevara nõudega.

Rahareformi päeval oli Eesti Panga käsutuses 720 miljoni krooni suurune kattevara, kuid esmaemissioon piirdus 600 miljoni krooniga. (Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani...”,lk. 105.)

1992. a. emiteeriti kroone 2,5 korda vähem kui olnuks võimalik ning kujunes ebaõige, varem spekulatiivsel, nn. mustal turul kujunenud vahetuskurss.

V Eesti kroon konverteeriti (devalveeriti) kaks kuni kolm korda üle

Rubla ja Saksa marga vahelise turukursi aluseks võtmisega määrati Eesti krooni kurss tegelikult allpool tema reaalset väärtust, s.t. kroon devalveeriti rahareformi käigus oluliselt üle, kinnitas majandusteadlane Enn Roose. (Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani...”, ibid, lk. 111.)

Krooni ülekonverteerimise kohta teatab Ardo Hannson 20.mail 1992. a. „Postimehes”: „Kui Eestis keegi saab heale järjele, siis on see just tubli eksportija`�
Toonane peaminister Tiit Vähi tunnistab otse 2012. a. krooni juubeliusutluses „Eesti Päevalehele”, et krooni kurss oli üledevalveeritud. Siiski peab Vähi nn. musta turu kursist lähtumist õigeks. (Vt.: „Eesti Päevaleht”, 20.06.2012, lk. 5.)

Enne surma 1996.a. tunnistas Rahareformi Komitee endine liige, välisekspert Rudolf Jalakas: „Eesti kroon võiks praegugi olla välisvaluutade suhtes kaks korda kallim. See reserv küll väheneb kiire inflatsiooni tõttu, aga seda on piisavalt” (Vt.: „Eesti...”, ibid, lk. 140.)

Vastuse küsimusele otseses või kaudses vormis, et Eesti kroon on olnud kaks kuni kolm korda üledevalveeritud, on seega andnud pea kõik toonase Raharerformi Komitee liikmed.

Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga on jäänud kehtima alaväärne ning alamakstud töötasuskaala, seda nii tööstustööliste, teenindajate kui avalikus teenistuses olevate ametnike jaoks. Meie palgad ning pensionid on ka Euroopa murelapse Kreeka omadest 2,5 korda e. 250 % madalamad. Selline olukord soodustab eestlaste immigratsiooni ning loob võimaluse varjatud migratsiooniks teistest, peamiselt Ukrainast ning Valgevenest tulnute jaoks.

Sama suure majandusmuutuse läbi teinud, kuid otse DEM-i kasutusele võtnud Saksamaa idaosa liidumaade palgad jäävad täna maha ainult 30-40%. See võib ollagi tegelik vahe, mis peegeldab tegelikkuses veel vanemat tehnoloogilist parki ja tehnikat ning veidi madalamat tööviljakust.

Vastust küsimusele, kas 1992.a. rahareform oli asjatundmatus ja eksitus või vandenõu, siinkirjutaja jaoks ei ole.

Ka jäi selleteemaline palve usutluseks Eesti Panga president Ardo Hanssonil vastamata. (Lisatud.)

VI Kes võitsid 1992. a. rahareformist?

Võitsid Venemaa riiklikud ning erastruktuurid, kuna strateegiliste energiakandjate - kütuse, toorme jms. hinnad olid tõusnud maailmaturu hindadele lähedaseks või isegi ületasid neid (valitseva tarneahela monopoolsuse tõttu).

Kindlasti võitsid kriminaalsed või prokriminaalsed struktuurid, kes olid konverteerinud oma „säästud” välisvaluutasse; samuti välismaal reisimise või suhtlemise kogemust omanud nõukogude partei-ja aparaaditöötajad; okupatsiooniarmee sõjaväelased, kes teadsid hinnaerinevusi ning omasid vajalikke sidemeid.

Võitsid ka välismaal töötanud või sugulasi omanud inimesed.

Tervikuna võitsid kindlasti Euroopa Liidu ideoloogid, sest 1992. a. ei olnud rahvusvaheliselt teadmata ambitsioonika Maastrichti lepingu sõlmimise soov ning vajati odavat, kuid paikset tööjõudu seoses madala sündimusega Lääne- Euroopas. Samuti vajati turgu vananenud ning ületoodetud tarbekaubavarudele ning vananenud või pensionileminevatele keskastme spetsialistidele ja juhtidele (nn. Treuhand�i taktika).

Võitsid ka välismaised riskiinvestorid, sageli kuritegeliku taustaga seiklejad.

VII Kes kaotasid?

Kaotasid rublaajal sääste kogunud inimesed, kellest oleks võinud kujuneda keskklass ning kes oleks osalenud tööstusettevõtete, vaba maa ning kinnisvara erastamisel.

Eelkõige kaotasid inimesed sääste vohava rublainflatsiooni tõttu, krooni tulek kinnistas olukorra.

Oluliseks kaotajaks on noored, lastega pered, kuna väikesed palgad ning olematud toetused ei taganud sotsiaalset turvatunnet ega tee seda siiani.

Õigusjärgsed omanikud, maaomanikud, kinnisvaraomanikud tervikuna. Maa kui strateegiline ressurss oli aastaid piiratud rahaturumahu tõttu allahinnatud ning on seda käesoleva ajani.

Kaotajaks on Eesti elanikkond tervikuna, sest krooni üledevalveerimise tõttu ei väärtustatud tööjõudu. Palgad jm. tasud jäid alamakstuks vähemalt 2-3 korda, kuigi energiakandjad, teised strateegilised tootmissisendid ning eksporditavad kaubad olid saavutasid kohe maailmaturu hinnataseme või olid tarnijaettevõtte monopoolse seisundi tõttu isegi kallimad.

Mõranesid ja keerustusid inimsuhted.

AARE PÄLLIN

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 9. numbri (juuni-juuli 2012) majandusrubriigis ilmunud kirjutis.
________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564