Birk Rohelend: Surnud hinged, õõnsad loosungid
Birk Rohelend (erakogu)
“Meie soovid ei maksa krossigi. Minu meelest kasutab saatus neid vaid
kemmergus pühkimiseks,” ütles kord Nikolai Gogol, geniaalne mees.
Gogolit inspireeris Venemaa – koht, kus rikas, privilegeeritud kõrgkiht aina täitis oma taskuid, samal ajal kui ülejäänud inimesed elasid toimetulekupiiril. Teoses “Surnud hinged” sõidab kohalike külamõisnike jutule Pavel Ivanovitš Tšitšikov, kes pakub välja lihtsa võimaluse teenida: ostes surnud talupoegade nimesid.
Muidugi mitte niisama, vaid ikka selleks, et raha teenida – ja seda sellisel varjatud moel, mida vähem kogenud talupojad aimatagi ei oska. Prantsuse seebi järele lõhnav, kallites rõivastes, priske kõhukesega Tšitšikov mõjub ülimalt sümpaatselt ja näib igati usaldusväärne sell olevat. Kas ei tundu see kõik kuidagi ... kahtlaselt tuttav?
Kaunid sõnad
Kujutlege hetkeks, et peaksite praeguseid suurparteide valimiskampaaniaid seletama juhuslikule siia sattunud turistile. Kutsub endaga kaasa. On uhke. Töötab. Kaunilt kõlavad sõnad. Aga mis on see lubadus, mida meile tegelikult antakse?
Kui ma hommikul kooli, lasteaeda ja tööle sõidan, näen teeserval kümneid naeratavaid inimesi. Võiks arvata, et meil on erakordselt tore riik, sest meil on sedavõrd palju säravaid poliitikuid. Neid aasta-aastalt mesiselt naeratavaid mehi ja naisi, kes platseeruvad ikka ja jälle nendelesamadele kallitele meediapindadele, nagu laekub ikka ja jälle 19eurone lastetoetus kontodele, kus sellest võib sõltuda ühe või mitme lapse elu ja tervis.
Kelle töö see on, et meil on 2013. aastal nälgivaid lapsi 17%? Kes on uhke üheksaeurose puudustkannatavate perede lisatoetuse üle? Kuhu me kutsume neid kümneid tuhandeid inimesi, kes on viimase kümne aastaga Eestist lahkunud? Ja mida need õõnsalt kõmisevad, absoluuttühjad laused meile tegelikult ütlevad?
“Täna Tallinn, homme Toompea,” kuulutab reklaamtulp tee ääres. Igaks juhuks on jäetud mainimata, mis seal Toompeal juhtuma hakkab ja kelle huve see eesmärk tegelikult teenib. Bussipeatuses laiutab imeloom “Taavi Uus Haabersti Ristmik Rõivas”. Ons see inimene või kimäär? Vanasti sai mehest ja hobusest kentauri, kuldsetel kaheksakümnendatel tehti mehest ja masinast Robocop. Taavist ja tänavast võiks ehk saada erakordselt lameda inimlooma või üheksa auguga ristmiku.
Ning miks üldse piirduda Tallinna ja Toompeaga, kui sama hästi võiks lubada “Täna Eesti, homme maailm”. Või “Täna kosmos, homme ööbikud”. Üldse, lubada ükskõik mida, mis aga piisavalt hästi kõlab ja mida saab ignorantsele pööblile (see tähendab meile) laia naeratusega maha parseldada.
Ma ei tea, kes täna tegelikult hoolib, mis homme saama hakkab. Mul pole aimugi, kuidas seda inimest lärmava poliitkarusselli tardunud irvitustega puuhobuste hulgast ära tunda. Lihtne on mõjutada “masse”, lihtne on sõimata veebilehtedel “lolle inimesi”, lihtne on rääkida “protsessidest”. Lihtne, nagu tappa indiaanlasi, “kes ei olegi inimesed”. Või visata pomm Hiroshimale, mis on lihtsalt üks veidralt kõlav sõna räpasel maakaardil.
Palju, väga palju raskem on alt vedada pärisinimesi, mitte kaasa tunda oma lähedastele ning vedada alt neid, kes vajavad kaitset ja tuge. Lapsed, vanurid, töötud, puudega inimesed, kellel on nimi, nägu ja kodu. Nõuab kõrgemat sorti kretinismi, et mõnitada ministrina oma valdkonna inimesi. Kisendab raudse mao järele, et kogu see poliitp*** (loe: pood!) ära seedida.
Lihtinimene selliste puuslikega võistelda ei saa. Tema osaks jääb vastikustunne, tülgastus ja häbi. Nendesamade inimeste pärast, kes lubasid meile vabadust, aga kaotavad nüüd ära meie koolid. Et me ei jaksaks, ei tahaks ega ühel hetkel isegi enam ei oskaks vastu hakata.
Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et eestlane on selline loll, keda püüab koliseva koledusega. Ma loodan, et ta on mõtlev, tundev ja arusaav inimene, kes tahab langetada õiget otsust. Ma usun, et ta januneb poliitikute järele, kel oleks samal ajal otsustusõigus ja südametunnistus. Vastutus ja empaatia. Arusaamine ja nürimeelsuse vastu seismise julgus.
Selleks et langetada oma otsust valijana, ei vaja ma üldse palju. Ma tahan lihtsalt kindel olla selles, et elu läheb paremaks.
Ka kõigil neil, kel pole jaksu, võimalust ega oskusi enda eest seista – ega peagi olema. Tahan muutusi, mis päriselt parandaks meie igapäevast olukorda. Et oma valdkonna eest vastutaksid need, kes tegelikult ka sellest valdkonnast midagi teavad. Need inimesed, kellel on vastav haridus, kogemused ja taust.
Iga jurist ei mõista kultuuri ja iga füüsik ei mõista pedagoogikat. Kahjuks on see loomulik. Loomulik pole see, et me arvame, et ignorantsus ja ülbus kõige kõrgemal tasandil peavad jääma meie igapäevaelu möödapääsmatuks osaks.
Ärge pidage lolliks!
Seetõttu on mul on väike palve. Kõikide vaikivalt kannatavate, viisakate eestlaste nimel, kelle kulunud kuuetaskus on räsivalt kurb minevik, kuid kes pole ikka veel päriselt kaotanud lootust: kallid naeratavad inimesed, palun ärge pidage meid nii lolliks!
Uskuge või mitte – kõigest hoolimata pole meie hinged surnud, vaid pakitsevad põues iga kord, kui te meile suurelt ja säravalt vastu vaatate. Palun lubage midagi – päriselt! – ja palun pidage oma lubadusi. Päriselt.
Me ei ela ju ometi Gogoli Venemaal...
Gogolit inspireeris Venemaa – koht, kus rikas, privilegeeritud kõrgkiht aina täitis oma taskuid, samal ajal kui ülejäänud inimesed elasid toimetulekupiiril. Teoses “Surnud hinged” sõidab kohalike külamõisnike jutule Pavel Ivanovitš Tšitšikov, kes pakub välja lihtsa võimaluse teenida: ostes surnud talupoegade nimesid.
Muidugi mitte niisama, vaid ikka selleks, et raha teenida – ja seda sellisel varjatud moel, mida vähem kogenud talupojad aimatagi ei oska. Prantsuse seebi järele lõhnav, kallites rõivastes, priske kõhukesega Tšitšikov mõjub ülimalt sümpaatselt ja näib igati usaldusväärne sell olevat. Kas ei tundu see kõik kuidagi ... kahtlaselt tuttav?
Kaunid sõnad
Kujutlege hetkeks, et peaksite praeguseid suurparteide valimiskampaaniaid seletama juhuslikule siia sattunud turistile. Kutsub endaga kaasa. On uhke. Töötab. Kaunilt kõlavad sõnad. Aga mis on see lubadus, mida meile tegelikult antakse?
Kui ma hommikul kooli, lasteaeda ja tööle sõidan, näen teeserval kümneid naeratavaid inimesi. Võiks arvata, et meil on erakordselt tore riik, sest meil on sedavõrd palju säravaid poliitikuid. Neid aasta-aastalt mesiselt naeratavaid mehi ja naisi, kes platseeruvad ikka ja jälle nendelesamadele kallitele meediapindadele, nagu laekub ikka ja jälle 19eurone lastetoetus kontodele, kus sellest võib sõltuda ühe või mitme lapse elu ja tervis.
Kelle töö see on, et meil on 2013. aastal nälgivaid lapsi 17%? Kes on uhke üheksaeurose puudustkannatavate perede lisatoetuse üle? Kuhu me kutsume neid kümneid tuhandeid inimesi, kes on viimase kümne aastaga Eestist lahkunud? Ja mida need õõnsalt kõmisevad, absoluuttühjad laused meile tegelikult ütlevad?
“Täna Tallinn, homme Toompea,” kuulutab reklaamtulp tee ääres. Igaks juhuks on jäetud mainimata, mis seal Toompeal juhtuma hakkab ja kelle huve see eesmärk tegelikult teenib. Bussipeatuses laiutab imeloom “Taavi Uus Haabersti Ristmik Rõivas”. Ons see inimene või kimäär? Vanasti sai mehest ja hobusest kentauri, kuldsetel kaheksakümnendatel tehti mehest ja masinast Robocop. Taavist ja tänavast võiks ehk saada erakordselt lameda inimlooma või üheksa auguga ristmiku.
Ning miks üldse piirduda Tallinna ja Toompeaga, kui sama hästi võiks lubada “Täna Eesti, homme maailm”. Või “Täna kosmos, homme ööbikud”. Üldse, lubada ükskõik mida, mis aga piisavalt hästi kõlab ja mida saab ignorantsele pööblile (see tähendab meile) laia naeratusega maha parseldada.
Ma ei tea, kes täna tegelikult hoolib, mis homme saama hakkab. Mul pole aimugi, kuidas seda inimest lärmava poliitkarusselli tardunud irvitustega puuhobuste hulgast ära tunda. Lihtne on mõjutada “masse”, lihtne on sõimata veebilehtedel “lolle inimesi”, lihtne on rääkida “protsessidest”. Lihtne, nagu tappa indiaanlasi, “kes ei olegi inimesed”. Või visata pomm Hiroshimale, mis on lihtsalt üks veidralt kõlav sõna räpasel maakaardil.
Palju, väga palju raskem on alt vedada pärisinimesi, mitte kaasa tunda oma lähedastele ning vedada alt neid, kes vajavad kaitset ja tuge. Lapsed, vanurid, töötud, puudega inimesed, kellel on nimi, nägu ja kodu. Nõuab kõrgemat sorti kretinismi, et mõnitada ministrina oma valdkonna inimesi. Kisendab raudse mao järele, et kogu see poliitp*** (loe: pood!) ära seedida.
Lihtinimene selliste puuslikega võistelda ei saa. Tema osaks jääb vastikustunne, tülgastus ja häbi. Nendesamade inimeste pärast, kes lubasid meile vabadust, aga kaotavad nüüd ära meie koolid. Et me ei jaksaks, ei tahaks ega ühel hetkel isegi enam ei oskaks vastu hakata.
Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et eestlane on selline loll, keda püüab koliseva koledusega. Ma loodan, et ta on mõtlev, tundev ja arusaav inimene, kes tahab langetada õiget otsust. Ma usun, et ta januneb poliitikute järele, kel oleks samal ajal otsustusõigus ja südametunnistus. Vastutus ja empaatia. Arusaamine ja nürimeelsuse vastu seismise julgus.
Selleks et langetada oma otsust valijana, ei vaja ma üldse palju. Ma tahan lihtsalt kindel olla selles, et elu läheb paremaks.
Ka kõigil neil, kel pole jaksu, võimalust ega oskusi enda eest seista – ega peagi olema. Tahan muutusi, mis päriselt parandaks meie igapäevast olukorda. Et oma valdkonna eest vastutaksid need, kes tegelikult ka sellest valdkonnast midagi teavad. Need inimesed, kellel on vastav haridus, kogemused ja taust.
Iga jurist ei mõista kultuuri ja iga füüsik ei mõista pedagoogikat. Kahjuks on see loomulik. Loomulik pole see, et me arvame, et ignorantsus ja ülbus kõige kõrgemal tasandil peavad jääma meie igapäevaelu möödapääsmatuks osaks.
Ärge pidage lolliks!
Seetõttu on mul on väike palve. Kõikide vaikivalt kannatavate, viisakate eestlaste nimel, kelle kulunud kuuetaskus on räsivalt kurb minevik, kuid kes pole ikka veel päriselt kaotanud lootust: kallid naeratavad inimesed, palun ärge pidage meid nii lolliks!
Uskuge või mitte – kõigest hoolimata pole meie hinged surnud, vaid pakitsevad põues iga kord, kui te meile suurelt ja säravalt vastu vaatate. Palun lubage midagi – päriselt! – ja palun pidage oma lubadusi. Päriselt.
Me ei ela ju ometi Gogoli Venemaal...
See leht on trükitud Maaleht internetiväravast
Aadress http://www.maaleht.ee/archive/article.php?id=66722871
0 kommentaari:
Postita kommentaar