Sõjapropaganda eest lähed vangi

(:) kivisildnik

  Pilt: Andres Varustin

Järjekordne koloniaalsõda on ukse ees, Süüria sodikstampimine on ehk selle loo ilmumise ajaks juba alanud. Õhk on püssirohuvingust paks ning meedia valedest ja sõjapropagandast tiine.

Allakirjutanu seisukoht valedele, ahnusele ja kurjusele rajatud sõdadele on ühemõtteliselt eitav ning see põhineb Eesti vabariigi kriminaalkoodeksil, mille paragrahv 69 kohaselt on sõjapropaganda Eestis keelatud ning selle eest, ükskõik mis kujul, karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Paragrahv on oskuslikult sõnastatud, sest sõjapropagandat leiame Eesti meedias tõesti igal mõeldaval kujul. On valelikke ja kallutatud uudiseid, sõgedaid ning verejanulisi juhtkirju, aga ka ohvreid demoniseerivat meelelahutust filmide ja sarjade kujul. Tõsi, Briti sarjades on näha tervenemise märke ja vahel põhjatakse veriste kätega valitsust. Sõjaõhutajad on haruldaselt leidlikud ja töökad. Siiani ei ole ma küll lugenud uudist sellest, et mõni meie eriti jultunud ja oma inimvaenulikkusest prisket kasu lõikav sõjapropagandist oleks saanud kas või ainult kolm aastat.

Sõjaõhutajad meil ja mujal, enne ja nüüd

Süüria sõda võib aga tuua ootamatu pöörde meie sõjapropaganda masinavärgi nagu õlitatult toimimisse. Keegi vene analüütik tegi avalduse, mille kohaselt Venemaa peaks Balti riigid okupeerima juhul, kui USA läheb kallale Süüriale. Haukuv tibla ei hammusta, aga ometi on sellega loodud ebameeldivalt häiriv emotsionaalne foon.
Loodetavasti hoiab vene oht meie eriti usinaid sõjapropagandiste humanistlikel positsioonidel, sest mine isahane tea. See valitsus silitab sõjaõhutamise eest peakest, aga kui tuleb uus ja hullem? Ega ei tahaks peldiku taha, ei tahaks kuuli pähe. Troikad on karmid asjad. Kui ajakirjanikul ei ole mõistust, au ega südametunnistust, siis on ta vähemalt arg ja sellest võib antud juhul inimkonnale kasu tõusta.
Valedele rajatud Iraagi okupeerimine ning hilisem valede paljastamine on andnud laias maailmas ja Eestis täiesti erinevaid tulemusi. Mäletate, Iraagis olevat olnud mingid massihävitusrelvad, Eesti meedia raius sõja esimestel nädalatel nagu rauda, et leiti see ja see massihävitusrelv, järgmisel hommikul vabandati poolteise reaga, et tegelikult ei leitud ja siis manati uut valet päev otsa, et järgmisel hommikul jälle poole suuga vabandada.
Mäletate Colin Powelli ja tema klaaspurki massihävitusrelvaga, mäletate, kuidas Colin ÜRO ees selle purgiga vehkis nagu arust ära. Purk oli veenev – sõda tuli. Hiljem andis Colin küll oma allikad valeandmete esitamise eest kohtusse ja võitis kohtuasja, see tähendab keegi väike vennike tehti süüdlaseks ja Colini rind võis jälle rahus hingata. Isegi sõjajumal Blair loobus veretööde õigustamisest, kui s*tt ujus pinnale. 

Mis inimõigused?

Seevastu meie Harri Tiido jäi endale kindlaks. Oli vaja ja oli õige, isegi kui brittide ja USA elanike jaoks oli vale, siis eestlaste jaoks oli ikkagi õige, Iraak avas Eestile ukse laia maailma, või umbes nii see kõlas. Kui maailm on nagu bandiitide jõuk, kus kamba liikmeks saamiseks tuleb enne kedagi tappa või okupeerida, siis minul tekib küll küsimus, kas sellisesse jõuku ikka peaks kuuluma ja mis tegusid seal kambas üldse tehakse. Tiidol sellist küsimust veel tekkinud ei ole. Põhimõttekindlus, vallutamatu põhimõttekindlus, mis teha.
Minu teada ei ole Prantsuse, Briti ega USA palgasõduritel Süüria okupeerimiseks oma valijate mandaati. Kulunud valed massihävitusrelvast võivad olla veenvad õigeusklike svenmikserite jaoks, aga juriidiliselt korrektne asjaajamine eeldab midagi enamat. Ma üldse ei kujuta ette, millised peaksid olema veenvad argumendid al Qaeda terroristide toetamiseks Süürias. Aga kui al Qaeda asi on õige Süürias, siis oli kaksiktornide õhkimine ka õige. Kui ma tegin kusagil loogikavea, siis valgustage mind.
Kindral Wesley Clark on kinnitanud juba ühes 2007. aasta intervjuus, et vaid mõni päev pärast 11. septembri terrorirünnakuid öeldi talle Pentagonis, et on otsustatud minna Iraaki. Aga mis veel huvitavam, juba mõni nädal hiljem sai Clark teada, et viie aasta jooksul on plaanis vallutada seitse riiki: Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Iraan.
Mis massihävitusrelv? Mis inimõigused? Mis demokraatia? Tulles tagasi aga keemiarelva jutu juurde, siis hämmastaval kombel ajavad seda plära valitsused, kes lubavad kaubastada tervisele ohtlikku GMOd, mürgist hambapastat, mürgist jogurtit, mürgiseid viinereid ja vaktsiine, millest mõni on kaevatud kohtusse kui bioloogiline relv. Meie toidupoed on hästimaskeeritud ja hästivarustatud keemiarelva laod.

Tugevama mandaat – malakas

Mis mandaat? Tugevama mandaat on malakas ja sellest piisab. Tugevama usk malaka kõikvõimsusse on nii kindel, et valesid enam isegi ei viimistleta, nendega ei nähta vaeva. Ma imestan, et keegi üldse veel viitsib valetada, põhjust selleks ei ole.
Malakas teeb oma töö ja kui kusagil oleks jämedam malakas, siis ei päästaks ka kõige nutikam vale.
Milline seisukoht võtta globaalse kurikamõrvari suhtes? Kuidas suhtuda kurikamõrvari sõpradesse, kaasosalistesse ja valetunnistajatesse? Kuidas suhtuda mõrva? Kuidas teie suhtute mõrvadesse ja mõrvaritesse? Kas osta edaspidi veel rohkem kurikamõrvari limonaadi, krõbuskeid ja vaadata kurikamõrvari näopeksufilme ja poolpornograafiat? Selle valiku saab igaüks ise teha ja selle järgi elada.

Allikas: http://ohtuleht.ee/539809