RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 5. september 2013

KOMMENTAAR | Süüria ja Eesti olukorrast ilma poliitiliste ilukõnedeta

Mis saab Süüriast? Iseenesest on asi väga lihtne: Süüria kodusõda vaibub, kui lääneriigid lõpetavad mässuliste toetamise, sest praeguse seisuga on konflikti võitmas Assad.

Vastupidiselt Lääne propagandale on Assad kodusõja käigus kindlustanud endale ka üha enam rahva kõigi kihtide ja usulahkude toetuse, kuna mässulised on üha selgemalt demonstreerinud, et on välisjõudude marionetid. Ükski poliitiline fraktsioon, kes teenib oma rahva asemel võõraid, ei saavuta aga püsivat poliitilist legitiimsust.

Kes ikkagi kasutas keemiarelva?

Pealegi on mässulised käitunud äärmise jõhkrusega. Teiste hulgas on valikuta veresauna ohvriteks Süüria kristlased, kelle käekäik pole pälvinud lääneriikides kahetsusväärselt mingit tähelepanu.
Mis puutub keemiarelva kasutamisse, siis pole siiani esitatud mingeid veenvaid tõendeid, et seda kasutas Assad (kelle seisukohast oli see mõttetu provokatsioon), mitte jalgealust kaotavad ja hädasti lääneriikide sõjalist sekkumist vajavad mässulised.
Lääneriikide sõjalise sekkumise iroonia on ka selles, et Süürias tormatakse toetama jõude, kes kõigi parameetrite alusel ja osaliselt ka ametlikult (nt Hezbollah) kvalifitseeruvad terroristideks.
Eesti olukord on muidugi delikaatne. Pole kahtlust, et USA sõjaline sekkumine Süürias viib sealse konflikti laiemale pinnale. Venemaal ongi juba kõlanud üleskutse, et Süüria ründamise korral peab Venemaa okupeerima Balti riigid. Selles kontekstis pole juhus, et Balti presidendid vandusid Washingtoniga vastastikku truudust. Meil on USA kaitsvat kätt tõesti vaja, kui rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised organisatsioonid minetavad oma suhteid reguleeriva rolli. Seda enam, et oleme suure rahvusvahelise konflikti korral Venemaa võimalike raketi- ja õhurünnakute eest praktiliselt kaitsetud.
Siit järeldus: kui Washington oma rünnaku legitimiseerimiseks rahvusvahelist kattevarju vajab, oleme päkapikkude koalitsioonis nagu ikka kindlalt oma rolli täitmas. Mida eesti rahvas (siinsetest venelastest, keda meie silmakirjalikud võimurid muidu ju ikka nii kalliteks peavad) asjast arvavad, ei oma Toompea ja Kadrioru silmis vähimatki tähtsust. Rahvas on aga kindlasti Süüria avantüüris osalemise vastu, kuna meie verehinnaga kinni makstud ponnistused Iraagis ja Afganistanis pole ei meie ega maailma julgeoleku seisukohast mingeid positiivseid tulemusi andnud. Pigem vastupidi. Näeme, kuidas Araabia kevadest on saanud Araabia kaos, Iraagi vabastamine Saddam Husseinist muutunud iraaklaste päevast päeva korduvaks laibarohkeks õudusunenäoks ning Afganistani vabastamine Talibanist muutnud viimased afgaanide enamiku silmis taas vabadusvõitlejateks. Iraani süüdistamine tuumaambitsioonides on aga viinud terava vastasseisuni Venemaa ja Hiinaga ning ähvardab valla päästa kolmanda maailmasõja või vähemalt põhjustada uue ülemaailmse majanduskriisi.

Lahendagu moslemid ise oma probleeme?

Siinkohal palun mind õigesti mõista: Hussein oli vaieldamatult odioosne kõrilõikaja, aga ta tappis lõppkokkuvõttes ikkagi kordades vähem inimesi kui Teine lahesõda ja sellele järgnenud kaos. Taliban on pimedate usufanaatikute ordu – aga sisuliselt likvideerisid nad Afganistanis narkokaubanduse ja tegid lõpu üleüldisele kõikide sõjale kõikide vastu. Iraan pole mingi demokraatia musternäidis ja ähvardab pidevalt Iisraeli maa pealt minema pühkida – aga tegelikkuses pole Iraanil isegi tuumarelva olemasolu korral selleks reaalset tahet ja võimekust. Ning nii nagu meil Moskvas kõlavaid ähvardusi Balti riikide aadressil tavatsetakse liigitada sisepoliitilise ärplemise valdkonda, tuleks sedasama teha ka Teherani juudivastase suupruukimise suhtes.
Demograafilise üleproduktsiooni all lämbuv islamimaailm on sõjalise sekkumisetagi piisavas kaoses. Kõlab küüniliselt, aga on ilmselt kõige pragmaatilisem, kui laseme neil seal omavahel arveid klaarida. Ja oma väikest mõju kasutades soovitame sedasama ka USA-le. Vastasel korral tuleb meil jälle kanda vereohvreid – midagi käegakatsutavat vastu saamata.
Siinkohal meenutan omaaegse kuulsa vene dissidendi Sergei Kovaljovi ütlust mulle Moskvas 1996. aastal. Kovaljov ütles: "Ärge kartke Venemaad, kuni Vene-USA suhted on head. Aga teil on põhjust tõsiselt hirmu tunda, kui Venemaast ja USAst saavad vaenlased."
Praegu liigume just sellel kursil.

Allikas: SIIN

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP