Leo Kunnas: Lugu sellest, kuidas kaitsevägi ära ruunati
Et sellele vastata, pean kõigepealt tegema kõrvalepõike meie lõunanaabrite juurde. Kuni eelmise kümnendi algupooleni arenes Eesti, Läti ja Leedu sõjaline riigikaitse enam-vähem sama mudeli järgi. Võimalikku ohtu nähti eelkõige Venemaas ning püüti üles ehitada kaitseväge, mis suudaks sellele ohule vastata, st territoriaalkaitset ühes või teises vormis.
Kui Läti oli juba toona Eestist maha jäänud, siis Leedu oli meist paljuski ees, näiteks alustasid leedulased infrastruktuuri rajamise ja suurhangetega mitu aastat varem kui meie.
Seejärel, umbes viie aasta jooksul, tegid meie lõunanaabrid kannapöörde. Kõigepealt läksid Läti ja Leedu üle täiselukutselisele armeele, võttes endalt võimaluse kaitseväe suurendamiseks kriisi- ja sõjaajal (muud reservi peale endiste elukutseliste kaitseväelaste ju pole). Mõlema riigi maaväed koosnevadki nüüd ühest brigaadist (lätlastel seegi pika miinusega), mis toimib eelkõige baasüksusena rahvusvaheliste operatsioonide tarbeks.
Kaitsekulutuste langemine
Territoriaalkaitse ehk maakaitse lükati vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide (KASP ja Zemesardze) kaela. Personalikulud tõusid kiiresti üle 50% kaitse-eelarvest, mis pärssis infrastruktuuri väljaehitamist ja hankeid.
Koos masuga tuli viimane löök - kaitsekulud langesid umbes 1% tasemele SKT-st. Majanduskriis peaks vähemalt statistika järgi läbi olema, aga Läti ja Leedu kaitsekulud pole oluliselt tõusnud (käesoleval aastal vastavalt umbes 1,2% ja 0,8% SKT-st).
Leedu ja Läti kaitsejõud pole küll täiesti võitlusvõimetud, aga paraku on kõige pimedamalegi kõrvaltvaatajale selge, et sõjalise kallaletungi korral ei ole nad võimelised riigi võtmepiirkondi kuni liitlasvägede saabumiseni enda käes hoidma. Puudub lootus, et vastav võimekus tekiks ka tulevikus.
Arvestades Leedu ja Läti geopoliitilist olukorda (mis on ju põhijoontes samasugune kui meil), ei oleks säärased arengud tohtinud aset leida. Ometigi nii juhtus. Mingit ühiskondlik-poliitilist debatti ei toimunud, rahvas vaikis. Ametnikud olid rõõmsad ja rahul. Kindralid ja vanemohvitserid olid sunnitud käsku täitma.
Miks siis nii läks?
Kindlasti on siin mitmeid põhjuseid. Lätlased-leedulased ei saanud kuidagi käima üksusepõhist ajateenijate ettevalmistussüsteemi. Lisaks leidus populistlikke poliitikuid, kes nägid ajateenistuse kaotamises poliitilise hetkekasu võimalust ning olid valmis kaitsekulusid kärpima, mõtlemata nende otsuste pikaajalisematele tagajärgedele.
Kõige olulisem põhjus peitub siiski mujal. Lätis-Leedus toimis siis ja toimib ka praegu juhtimismudel, kus kaitseväe juhataja on kaitseministri otsealluv. Leedus on kaitseväe peastaap veel ka osa kaitseministeeriumist.
Säärane süsteem muudab kaitseväe kahekordselt kaitsetuks - kaitsetuks nii poliitikute populismi ja lühinägelikkuse kui ka ministeeriumiametnike ebakompetentsuse eest. Mis muu oli siis nende otsuste taga?
Eesti kaitseministeeriumi tippametnikud käsitasid Läti ja Leedu juhtimismudelit ideaali ja eeskujuna, mille poole püüelda. Nende arvates oli meie kaitseväe juhataja, kes kaitseministrile ei allunud, liiga iseseisev ja sõltumatu. Nende meelest oli tal liiga palju võimu ja selle kaudu kaitseväe kui riigiasutuse staatus ülemäära kõrge.
Kaitseväe allutamine
Järelikult oli vaja allutada ta kaitseministrile. Seda ei saanud teha ilma pealtnäha tühise formaalsuseta, mis omas seda suuremat sisulist kaalu - oli vaja hävitada kaitseväe juhataja kui põhiseaduslik institutsioon, st see Eesti põhiseadusest välja visata.
Vabariigi president esitaski 2007. aasta kevadel vastava ettepaneku ning nelja aasta pärast oli asi tehtud, tõsi küll, Riigikogu kahe koosseisu poolt ja suhteliselt napi häälteenamusega. Juba enne seda, 2009. aastal, tol ajahetkel küll veel ebaseaduslikult, tehti ära ka kaitseväe juhataja kaitseministrile allutamine.
Nimetasin 13. aprilli 2011. aastal, mil Riigikogu hääletas teist korda kaitseväe juhataja väljaarvamise poolt põhiseadusest, mustaks päevaks Eesti sõjalise riigikaitse ajaloos.
Kogu protsessi serveeriti avalikkusele tsiviilkontrolli triumfina. Kuid mida oli siis vaja kontrollida? Nüüdseks teenistusest lahkunud või puhastatud kindralite ja vanemohvitseride põlvkonda tunnen küll sedavõrd hästi, et väita: neil polnud kunagi mingeid ebaseaduslikke võimuhaaramise kavatsusi, ka polnud nad muul viisil seaduslikule riigivõimule ohtlikud.
Ainus, mida enamik neist oma teenistusaja jooksul püüdis saavutada, oli piisavalt arvukad ja võimekad sõjaaja kaitsejõud, mida kriisi ja sõja korral oleks võimalik edukalt juhtida.
Ruunatud kaitsevägi
Kellele palagan, kellele triumf, aga tagajärg on käes - kaitsevägi ruunati ära. Kaitseväe juhataja institutsiooni praegust staatust ei saa määratleda isegi poliitilise kelgunöörina, sest suuremat osa poliitikuid sõjaline riigikaitse ei huvita. Täpsem definitsioon võiks olla „poliitilis-ametkondlik kelgunöör", rõhuga sõna teisel poolel.
Kui kõrvale jätta formaalsed põhjused ja põhjendused, miks kindral Johannes Kert maha võeti ning admiral Tarmo Kõutsi enne ametist lahkumist ägedalt rünnati, siis sisuline põhjus oli tegelikult hoopis mujal - nad ei võinud säärased poliitilis-ametkondlikud kelgunöörid olla.
Nad mõistsid, et Eesti-suguses riigis, kus iga ministeerium ja ametkond on omaette väike vürstiriik, kus valitseb mania controllosa, ilma et kontrollijatel oleks ametialast pädevust kontrolli teostamiseks, kus ametlike alluvusvahekordade üle domineerivad tihti korporatiivsed suhtevõrgustikud, kus vaatamata kõlavatele sõnadele on ühiskondliku eliidi huvi ja valmisolek sõjaliseks riigikaitseks tegelikult väike, on kaitseväe juhataja institutsioon (ja selle kaudu ka kaitsevägi) ilma teatud võimu ja staatuseta lihtsalt sinekuur, kellele kaitseministeeriumi asekantsler või osakonnajuhataja võib soovi korral koha kätte näidata.
Vastses sõjalise riigikaitse arengukavas pakutud juhtimisstruktuuris ei ole midagi uut. Kaitsevägi ilma kaitseringkondadeta - selle idee käisid toonased kaitseministeeriumi tippametnikud välja juba eelmise kümnendi alguses.
2001. aasta sügisel korraldati Kaitsejõudude Peastaabis suur sõjamäng, et erinevaid struktuure testida. Ilma kaitseringkondadeta juhtimisstruktuur põrus oma haavatavuse tõttu täielikult. Jäädi nelja ringkonna (tollal nimetati neist kahte küll erikaitsepiirkondadeks, aga sisulist vahet polnud) juurde. Ükski kindral või kolonel ei ole nii rumal või lühinägelik, et uues arengukavas väljapakutud juhtimisstruktuuriga lagedale tulla.
Vastne arengukava on ka muidu ministeeriumiametnike nägu. Kõik, mille vastu nad on pikka aega seisnud - tankid, miiniveeskamine, uus linnak Tallinnas paiknevate väeosade tarbeks - on välja jäetud.
Neil on olemas selle kohta ka oma termin. Juba ammu ei räägita enam tsiviilkontrollist kaitseväe üle. Tsiviiljuhtimine - see väljend iseloomustab äraruunatud kaitseväe tänast seisundit nagu rusikas silmaauku.
Mis saab edasi? Jätkan oma poolelijäänud analüüsi järgmises loos.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67349534 _____________________Jah, kaitseväge juhivad nüüd asjatundmatud kaitseministeeriumi ametnikud ja kaitseminister, kes pole isegi läbinud ajateenistust. Sellest poleks veel suurt häda, kui nad kuulaksid asjatundlike nõunike arvamusi (näiteks Leo Kunnas), kuid seda nad ei suvatse teha ja tegutsevad iseenese "tarkusest".
Eesti armee pole juba aastaid saanud ühtki uut relvaliiki, on aga keeldunud tasuta pakutavate tankide Leopard-2 ja ka hävituslennukite vastuvõtust.
M.I.
Selline võiks juba lähitulevikus välja näha meie armee, kui raha oleks kasutatud otstarbekalt ja asjatundlikult:
0 kommentaari:
Postita kommentaar